Tere õhtust, väike kuule ja täna ma räägin ühe üpris imeliku loo poisist kelle nimi on Jepsiga. Kord istus väike poisike Jevgeniga väga aiainimene mere kaldal ja õngitses. See on väga igav tegevus ja pealegi, kui kala tujutseb ja ei võta. Päev oli palas hirsi, ikka jäi igavusest tukkuma ja hundi kukkus vette. Kukkus aga ei midagi, ei ehmatanud üldse, vaid hakkas tasapisi ujuma. Siis aga sukeldus ja oligi merepõhjas. Istus kivile, mis oli kaetud pehmete pruunikat vetikatega. Vaatas ringi. Oi, siin oli väga ilus. Kiirustamata rooma punane meritäht, väärikalt kõnnivad kividel vurrukat, langustid liigub krabi külgi is. Nagu suuri Kirsioon kividele, kõikjale pillutud, aktiivne ja üldse igal pool tohutu hulk igasuguseid huvitavaid asju. Siin kõiguvad, õitsvad meriliiliad, vilksatavad kärbestjana, kiired krevetid. Seal venib merikilpkonn ja tema raske kilbi kohal mängivad kaks väikest vahelist kalakest just nagu liblikad õhus. Ja valgetel kividel tirib oma karpi erakvähk. Teda vaadates tuli Jewseikale isegi värs meelde vanker, kui maja nii suurunu jaagu vill. Ning Läti kuuleb tema pea kohal oleks nagu klarnet kiunuma hakanud. Kes teie olete? Vaatab pea kohal on tal hiiglasuur sinkjas hõbedase soomusega kala silmad pungis, naerata pida hambaid paljastades meeldivalt. Otsekui oleks ta juba praetud ja asetuseks maagnal keset lauda. Kas teie rääkisite küsisiv seika? Nii-naa eksiga, imestas ja küsis pahaselt, kuidas teie kalad ju ei kõnele? Isi aga mõtleb. Säh sulle saksa keelest Isamaa üldse aru, aga kala omast sain kohe. Kui tubli, ma olen Kirsika ja rinna ette ja vaatas ringi, tema ümber ujub mitmevärviliste vallatud kalapuru ja kõik nad naeravad ja räägivad. Või äkki on loom siia ujunud? Kahe sabaga soomuseid ei olegi. Võimljun, ainult kakk. Kas mõned julgemad ujuvad otse nina alla ja ärritavad? Tore küll. Jep, seika solvus. Külon häbematult nagu ei mõistaks, et nende ees on tõeline inimene. Ta tahab kinni püüda, nemad ujuvad käte vahelt, pidigi minema, vallatlevad, tõukavad ninaga üksteisele vastu külge ja laulavad kooris narride suurt vähki. Vähk Labkiiviljalgala sabambustal. Kääne Pääboleja kärbselaiku vähkedja. Vähk liigutab vihaselt, voosid toriseb, kes sirutab selgu. Katsuge te mulle ette jääda, külma, teie keeled, kärbin. Kui tõsine, mõtlesime selga. Suur kalaga hakkas pärima. Kust te selle võtsite, et kõik kalad on tummad. Isa ütles, mis tähendab isa? No on niisugune muu taoline ainult suurem ja vurrudega. Ja kui ta ei pahanda, siis on ta väga tore. Aga kas ta kala sööd? Niigibseiga kohkus? Katsu sa talle ütelda, et sööd tõstis silmad üles ja läbi v paistis ähmakas roheline taevas ning selle ees päike kollane nagu vaskkandik. Poiss mõtles hetke ja valeta siis. Ei, ei, ei, ta ei söö kala. Need on liiga luised. Melvin harimatus, süüdis gala solvunult. Ega me siis kõik pole luised, näiteks minu perekond. Jutt tuleb mujale viia taipassiivse ikka ja küsis viisakalt. Kas te meie pool üleval olete käinud? Seda veel tarvis, turtsatas kala vihaselt, seal ei saa ju hingata. Selle eest, aga missugused käär? Kala ujus korra ümber, poisi, peatus otse ta nina all ja küsis äkki. Kärbsed. Aga milleks ujusite? Nüüd läheb lahti mõtlesirseiga, sööb Movista ära tola kuid vastast teeseldud muretusega. Isama jalutama. Tortsus kala uuesti, aga võib-olla olete juba uppunud? Kuivööl, hüüdis poiss solvunult. Mitte põrmugi. Ma tõusin kohe püsti ja püüdis tõusta, kuid ei saa. Justnagu oleks teda raske teki sisse mähitud, ei saa end ei pööratega liigutada. Nüüd hakkan nutma, mõtles ta, kuid taipas kohe, et nutta või ära nuta. Ega vees pisaraid näha ei ole. Ja otsustasid. Ta ei maksa. Võib-olla õnnestub kuidagi teisiti sellest ebameeldivast olukorrast välja pääseda. Aga ümberringi, oi issand küll lõpmata hulk igasuguseid merre elanike jala peal roomab Holotuur ja kes sarnaneb halvasti joonistatud põrsaga ning sosistab. Ma tahan teiega lähemalt tutvuda. Nina ees, väriseb meripõis, ähi puhib ja teeb see ikka etteheiteid. Tore, tore, ei ole, ei vähe kala ega mollusk, ai, ai, ai, ai. Oodake, ainult minust saab võib-olla veel lendur, räägib ta, oli kehv seis. Kuid juba on tema põlvedele roninud langust, kes pööritab oma silmi ja pärib viisakalt. Lubagi küsida, kui palju kell on? Ujus mööda tindikala otsekui märg taskuret, kõikjal vilguvad sümfonofoorid, just nagu klaaskuulid. Ühte kõrva kõditab, krevett, teist katsub samuti keegi uudishimulik, isegi pea peal rändavad väikesed vähid, nad on takerdunud juustesse, essikutavad neid nüüd. Ja ja jäigi süüdisev seika endamisi püüdes vaadata kõigele muretult ja sõbralikult, nagu, nagu isa, kui ta on süüdi ja ema pahandab, peale ümberringi inimesega ripuvad kalad, muus 1000 liigutavad tasauimi jõllitavad poissi oma ümmarguste silmadega ise igavad just nagu algebra ja pomisevad. Kuidas saab ta maailmas elada ilma murde ja soomust? Võta meie kalad küll ei saaks oma sabasid kaheks lõhestada. Ei lähi ega meiega. Üsna paljuski. Kas pole imeloom viimaks peletis sajajalgse sugulane? Mõtleb Jewseiga solvunult. Mul oli möödunud aastal vene keeles kaks, nelja. Ja ta teeb sellise näo, nagu kuuleks ta midagi. Tahtis isegi muretult vilistada, kuid osutus, et ei saa, vesi tungib suhu nagu kork. Lobisemishimuline kalaga päribaina. Kas meeldib meie pool? Ei, see tähendab ja meeldib. Mul on kodus ka väga hea, vastas Jersey ja kohkus jälle taevake, mida ma räägin, äkki ta vihastab ja nad hakkavad mind sööma. Valjusti ta ütles. Hakkame midagi mängima, muidu on mul veidikene igav. Bathumi eeldis jutukale kalale väga. Ta puhkes naerma, avades oma ümmarguse suu, nii et hakkasid paistma roosakat lõbused. Vibuta sabaga, välgatas teravaid hambaid ja hüüdis vanaeide häälel. Nänn, kiidan, vaat see oli jäämäed. On väga tore. Mul on veelgi üles, Kiievisse ei, ettepaneku. Meil läks, küsis kala allapoole, ei saa ju enam ja seal ülal. On kärbsed käest. Kas te armastate neid? Jersey armastas ainult oma ema-isa jäätist, kuid vastas ja. No mis siis ikka ujume, ütles kala ja pööras pea ülespoole. Jenissei aga napsas ta lõpustes kinni ning hüüdis. Ma olen Valmees. Bee tähendab midagi, imeloom, ajatumad, käpad liiga sügavale, mu lõpustesse. Pole viga. Kuidas siis pole viga, korralik kala ei saa elada, kui ta hinga. Muidugi, hüüdis poiss, mis ta küll kogu aeg vaidlete, kui mängida, siis mängida. Ise mõtles, kui ta mind ainult natukene ülespoole viiks, vaat seal sukelduma juba ise välja. Kala ujus tantsides ja laulis kõigest jõust. Haavee Hoimivari staab kõhn, ta hammuline püüab kinni haarata lõunasöögiks latika. Tillukesed kalakesed ringlevad ja kisavad kooris. Kus nali, latikad ei hävi suuda tagada, vaat kus alles nai. Ujusid, ujusid, mida kõrgemale, seda kiiremini. Nii kergemini ning äkki tundis seika, et ta pea oli pääsenud õhu kätte. Vaatab ilm on selge, päikesekiired mänglevad veepinnal. Rohekas vesi pritsib kaldale, kohiseb, laulab jev seika, ritv ujub merel kaldast kaugel. Tema ise istub samal kivil, millest kukkus. Ja on juba täiesti kuiv. Ütlesin naeratades päikesele sukeldusin välja.
