Kell saab kohe kolm öösel ja nüüd siis lõpuks läheb see  traalnoot et teha. Traalpüük Läänemerel paneb kalaõnne proovile. No kuidas tundub, kas miskit kala nagu no peaks olema? See on nagu. Üks luu, leidude suur rahvusraamatukogu võib öelda loomade  luud jutustavad ammu kadunud elust. Mul on üks lemmikkarp siin nii türgveise  ehk Tarva sarv, see koduveisesara Arv on umbes selline. Vapper merirüdi jääd trotsimas. Kuidas läheb Eesti rahvuskala räimel? Muidugi elab räim ja kilu Läänemeres, aga  kus siis täpselt, ilmselt on sellest kõige parem aim Eesti kaluritel. Me läheme 24-ks tunniks Läänemerele, et vaadata,  kuidas tuuakse kala merest kala. Läänemeres püütakse kilu ja räime mitmel pool  ning kogu mereala on kalavarude haldamiseks jaotatud püügipiirkondadeks. Nii on võimalik jälgida, kui palju riigid kala püüavad  ning kui suure osa nad oma aastasest püügiloast  ehk kvoodist on kätte saanud. Meie kurss on Hiiumaast läände paika, mida kalurid kutsuvad ristmeaukudeks. Viimati on seal märgatud korralikke kiluparvesid. Me teame, et Läänemeri on suur ja lai räim  ja kilu seal elavad. Aga kuidas nad üles leida? Me otsime täna rohkemgi ilusamat kala, siis me otsustasime  tulla vähe kaugemale. Ja, ja, ja see, et kilune kala on sügavamas vees  ja räim madalamas üldjuhul. Sa jälgid ju ka neid monitore, mida sa siin nüüd jälgima pead,  et veenduda selles, et seda kala võiks olla ühel hetkel piisavalt. No kaja lood on selle jaoks, millega meie oma oma oma kilu  ja räime otsime, et siis siia peab tekkima selline tihedus. Ehk siis praegu ei ole siin midagi näha,  nagu siin näha, et siin on hetkel ainult mõned üksikud täpikesed,  et see, see siin ongi nüüd kala, et see peaks minema hästi  tihedaks ja värviliseks, siis siis nagu oleks juba põhjust  põhjust nagu juba vaadata, et kas, kas kas siin võib püüdma  hakata või tuleb veel otsida. On ka tulnud ette, et sõidad terve päeva terve poolteist  päeva võid sõita ja, ja ei ole lihtsalt kala ei ole. Et seal võib olla mitu põhjust, et kas lihtsalt ei osanud  õige koha peale sõita või lihtsalt ei ole  nii kala, et tegelikult siin Käesoleva aja viimased nädalad ongi, ütleme isegi terve see  veebruarikuu on olnud üks selline pigem otsimine. Aga no oleme ka leidnud. Kilu ja räime püügikogused sõltuvad rahvusvaheliselt kokku  lepitud kvootidest. Kui ligi 20 aastat tagasi püüti Eestis kilu üle 50000 tonni  aastas siis viimasel kümnendil on need jäänud 20000 30000  tonni vahele. Suurem mure varjutab aga Läänemere räime seisundit,  mistõttu on tema kvooti viimastel aastatel vähendatud. Kui me vaatame avamereräime kudekarja biomassi,  siis praegusel hetkel on see tegelikult ajaloo madalaim. Mis on otsene viide selle, et tegelikult meil meres on kala  suhteliselt vähe ja seda madalat biomassi taset tegelikult  nagu põhjustab ka see, et et meil ei teki väga tugevaid põlvkondi. Et üks viimaseid arvukamaid põlvkondi tekkis 2014. Aastal viimase 10 aasta jooksul meil tegelikult ei ole  tekkinud sama arvukaid põlvkondi. Räime arvukuse hindamisse lisab keerukust tõsiasi,  et Läänemere alade kohalikud räimepopulatsioonid erinevad  omavahel näiteks kalade, kasvukiiruse ja suuruse poolest. Üldisele kalavarule võib anda hoobi juba see,  kui mõnel kohalikul populatsioonil kehvasti läheb. Kuivõrd räimepüügi mahtu on vähem, siis otsib  ka kalalaev Marie meeskond täna eelkõige kilu. Enam-vähem poolteist tundi möödas ja meil on rõõmusõnumid. Mis siis toimus täpsemalt, kuidas, mis trikiga sul õnnestus  need kalad üle üles leida, sellepärast et enne sa ütlesid,  et vesi oli nagu praktiliselt puhas. Lihtsalt nii-öelda kalameeste keeles, et hüppasime üle  ristna esimesest august ristna teise auku. Et tähendab seda, et ilmselt siis esimeses augus kalu ei olnud,  aga siin nüüd oleme ikkagi. Ma loodan, et päris päris normaalse kala üles leidnud see  kollane riba, mis siin praegu nüüd näha on. Ja kerged roosa täpid on sees, et see nüüd see nüüd ongi kala,  mida me otsime? Tom aja mehed üles, hakkan panema. Kell saab kohe kolm öösel ja me oleme merel peaaegu kuus tundi. Nüüd siis lõpuks läheb see traalnoote vette. Ja kuidas siis teada, kui palju ühel hetkel kala on kogunenud? Selleks on siin sees spetsiaalselt sellised mõõturseadmed,  mis siis näitavad mahu poolest enam-vähem. No mitu tonni seal kala võiks olla ja siis on  ka näha, paras aeg, millal noot välja tõmmata. Traallaev sõidab kiirusega umbes viis-kuus kilomeetrit  tunnis ning veab vee all kalaparves suurt noota. Traali vette laskmise ajal on meie laeva all 15 16 meetri  kõrgune kalakoondis, mille kohal sõidame nüüd edasi-tagasi,  kuni jätkub kala, mida püüda või kui noodakott saab täis. Traalime varahommikuni. Umbes seitse tundi hiljem. No kuidas tundub, kas miskit kala nagu no peaks olema,  kohe selgub? Ja ongi käes traali väljavõtmise aeg. Ühtekokku tuleb siit selle rulli peale seda liini pea pool kilomeetrit. Martin, sa võid natuke peale uuesti. Esimene hinnang on siin selline väga hästi,  kaks-kolm protsenti, võib-olla räime. Kuna kilu ja räim elavad ja liiguvad meres sageli koos,  ei saa ühe kalaliigi püüdmisel teist täielikult vältida. Nii leiab ka sellest kalalastist kilu seast räime. Kaluritel tuleb võtta proovid, määrata mõlema liigi protsent,  saagis ja edastada püügiandmed keskkonnaametile veel enne  sadamasse jõudmist. Nende viimaste uudiste taustal, et Eestis on Oluliselt vähendatud avamere räime püügikvooti,  siis kuidas see teie traali töö? Mõjutab kui 43 protsenti võetakse sinu nii-öelda  allesolevast kvoodist maha. 43 protsenti, see on ju peaaegu pool, et  siis mõjutab niimoodi, et meil lihtsalt ei ole varsti merel  asja kui see jätkub, kui järgmine aasta ka veel maha võetakse. Ehk siis teadlased väidavad, et, Et räimeigaldus on Läänemeres, et teda on vaja hoida Aga meie näeme, meie kui kalamehed näeme tegelikult hoopis  vastupidist olukorda. Kui me näiteks püüaks me kas siin Saaremaa rannikule lähemal  madalamate vete peal, seal on praegu räim ülekaalus. Et see kala, mis seal ujub, on, on räimene. Mina arvan, et see kvoot noh, seda on muidugi raske teha,  ma olen aru saanud, aga see kvoot peaks olema üks ühine  ühine suur purk, kus on koos siis kilu ja on  ka räim ja kalamees läheb merele ja, ja püüab seda,  seda näitu või seda kala, mis ta näeb, mida,  mis, mis talle nagu nii-öelda kõige lihtsamal teel esimesel  esimesel juhul ette satub, püüab selle kala kinni,  sorteerib, selle ära, vaatab, kui palju on kilu,  vaatab, palju on räime. Ja niimoodi pannakse ka kirja, siis võib-olla lõpuks on  mingisugune teadmine, mis merel üldse toimub. Et kalurid käivad nagu aasta läbi väljas  ja neil mingis mõttes on palju laialdasem ülevaade sellest,  kus kala paikneb, kuidas kala liigub. Et seire puhul on see tõesti ja Me käime ainult üks kord  aastast väljas ja me saame selle nii-öelda pildi ette  selle ühe konkreetse ajahetke kohta. Aga siiski saadab meile seda informatsiooni,  et milline on see meil arvukus seal praegu meres  ja kuna me teeme seda seiret iga aasta samal ajal,  siis me saame nagu ikkagi võrreldava võrreldava andmerea,  et kuidas siis arvukus ühest aastast teise aastasse nagu  muutub see, et püüda kilu räime nagu koos ühise poodina,  et see kindlasti ei ole nagu mõeldav. Et olgugi sellest, et kiluräim näevad väga sarnased nagu  välja ja nad kuuluvad mõlemad nii-öelda heeringlaste  sugukonda siis tegemist on siiski ikkagi nagu erinevate liikidega,  nende bioloogia on erinev ja nende nii-öelda  populatsioonidünaamika on ka erinev. Ja võttes arvesse seda, et nagu et ka räimel on praegu  nii-öelda räim on väga halvas seisundis siis seda enam meil  oleks vaja tegelikult tagada see, et nii-öelda meil on  olemas range kontroll selle üle, palju me räime nagu välja püüame. Et tagada seda, et nii-öelda see praegune halb olukord ei  läheks nagu veelgi halvemaks. Nüüd oleme siis jõudnud nii kaugele, et et alustasime. Tagasiteed sadamasse, ma pean nüüd kõik need andmed kirja  panema ja, ja. Ministeeriumile tuleb saata siis kõik. Kõik nii-öelda tegevus, mis me siin merel  siis korda saatsime, ehk siis. Sorteerisime oma kala ära, eraldasime räimed kiludest. Et kaalumise tulemus näitas meile, et sellest kiluhulgast  kolm protsenti on 3,3. Kui hästi täpne olla, oli siis räime? Ja ülejäänud kilu. Ja siis kaalu kaalu pealt arvame, et on 95 kuni 100 tonni. Et väga hästi Kalurite täpsus andmete esitamisel on tõesti oluline,  sest teadlased hindavadki kalavarusid püügiandmete põhjal,  millele lisanduvad kord aastas tehtud seiretulemused. Küllap on nii merelooduse kui kalurite seisukohast kõige olulisem,  et kilu ja räim jääksid tugevate populatsioonidena  Läänemeres püsima. See roostekarva hoone Tallinnas Koplis on arheoloogiliste  luuleidude erihoidla, kus hoiustatakse ka Tallinna Ülikooli  arheosooloogia kollektsiooni. Täna uurime, milliseid teadmisi võtavad luu-uurijad välja  vanadest loomaluudest. Lembi, mis hoones? See on nüüd suhteliselt uus hoidla, mis on spetsiaalselt  ehitatud arheoloogiliste luuleidude hoiustamiseks. Nagu üks luuleidude suur rahvusraamatukogu võib öelda Jaa jaa, sellepärast, et meil on üle Eesti,  siit erinevatest ka asutuste kollektsioonidest pärit luuleiud,  arheoloogilised luuleiud. Mul on üks lemmikkarp siin, nii kus ma näitan. Mis põhjusel ei ole võimalik öelda? Seda luuleidud. Ligikaudsetki arvu, nii et me lähme kohe võtame ühe,  on 1958 ja kollektsioonist välja karbi. Loonas olid sellised osavad kalamehed, kes püüdsid turska. Ja siin on nüüd üks ühes karbis on Meil sorteeritud  tursaluud selgroolülid. Aga. See on ainult ka, ütleme siis jäämäe veepealne osa,  et, et tegelikult nendes teistes karpides,  mis on veel sorteerimata. On neid luid tohutult palju rohkem ja mis ajast need umbes  siis pärit on? Need on umbes Üle 4000 aasta vanad. See tähendab seda, et söödi kõvasti turska sel  ja 4000 aastat tagasi turska ja hüljest. No kõik luud ei ole suugi sellised väikesed pisikesed,  vaid on ka suuremaid. Ja et ja, ja meil ei ole ka mitte ainult arheoloogilistest  paikadest pärit luuleide, vaid, vaid ka niinimetatud juhuleidudena. Nii näiteks on Mäo kandis leitud ürgveise  ehk tarva sarv tarvas on seesama, kelle skulptuur on seal Rakveres,  eks ju. Ja just selline sarviline. Ja mul ei ole siin küll praegu kõrvale panna meie muinasja  lõpu ja keskaja koduveise sarve aga ma näitan,  et see koduveise sarv on umbes selline võrreldes õrreldes  nüüd tarva sarvega. Lisaks tarvale on meil veel teine tänapäeval ju kadunud liit,  see on hullukhobune. Mis väga üllatavalt, noh, neid. Hobuseid ju seostatakse pigem avamaastikega. Aga meie, need uluhobuse leiud on tulnud just sellest perioodist,  kui Eestis levisid suurel määral need laialehelised metsad. No miks need luud siin nüüd riiulis on, et kas te teete  nendega midagi või nad on lihtsalt hoiustamisel igavesti. No selles mõttes, kuna tegemist on ikkagi haruldase materjaliga,  siis me ju säilitame neid nii või teisiti,  kas nende põhjal tehakse uurimustööd või mitte. Aga nagu siit juures olevalt pildilt on näha,  et, et tänapäeva uurimistöö käib väga palju  selle kaudu, et võetakse üks väike luutükk  ja analüüsitakse selle luu koostis. Luuleiud annavad arheozooloogidele väärtuslikke teadmisi mineviku,  looduse ja loomade kohta. Tallinna Ülikooli molekulaarbioloogia laboris tehakse  erinevaid keemilisi analüüse, mille käigus eraldatakse  aastatuhandeid vanadest luudest kollageeni. Ülle, mis luu sul siin See on See siin on inimese royesen vana Nigula kalmistult,  mis sügisel päästekaevamist seal välja kaevati  ja mis sa sellega nüüd tegid? Ta on praegu siin pandud sellesse happesse. Nüüd see hape vaikselt hakkab teda siin lagundama,  et see väiksed mullid on siia peale tekkinud. Mina töötan nii inim kui loomaluudega. Et minu tööprotsessi jaoks ei ole tegelikult vahet,  mis liigiga tegu on, sest luu on ikka luu. Ja täpsemalt ma siis tegelen luudest, kollageeni eraldamisega. Ja siis selleks, et me seda kollageeni sellest kollageeni  proovist saaksime hiljem teha, kas radiosüsinikdateeringut,  et teada saada, kui vana see luu oli või  siis võime teha teistsuguseid keemilisi analüüse,  näiteks stabiilsete isotoopide analüüsi? Mis siis ütleb meile, mida see inimene või loom sõi  või kust tema toit pärines? See on nüüd siis see valmis. Kollageen. Jah, see on kollakeen, see on see aine, mis on meie luudes nahas,  juustes küüntes, et see on nii-öelda nagu selline puhas vorm. Kõigepealt, ma ütleks kohe, et luu on nagu elus kude,  et inimese eluaja jooksul see kogu aeg uueneb  ja kui meie keha siis seda luud ehitab siis ta võtab  materjali sellest toidust, mida me sööme  ja niimoodi selle meie tarbitud toidu, selline keemiline signaal,  biomolekulaarne signaal kandub edasi meie luudesse meie kudedesse. Ja loomade puhul on sama lugu, siis. Loomade puhul sama lugu, et me näeme, et kui see läheb,  et rohusööja sööb taimi ja kiskja sööb rohusööjaid,  et siis see niimoodi kandub ühelt teisele. Mina olen viimasel ajal uurinud Eesti sellist  keskavaravusaegset elu-olu, neid loomi ja inimesi,  näiteks me oleme teada saanud, et koer oli juba keskajal  ka see inimese parim sõber. Et erinevalt teistest kodu ja kariloomadest  siis koer sõi sama toitu, mis inimene. Et me näeme, et need on oma analüüsi tulemuste,  pole, et inimestega väga sarnased, kas nad said  siis inimese toidulaualt või inimeste toidujääke? Haapsalu linnusest näiteks me oleme leidnud väga suurte  hanede luid, keda siis ilmselt nuumati pidusöökideks. Ja alguses olidki väga üllatavad analüüsi tulemused,  sest analüüsi tulemused näitasid, et need olid lihasööjad,  haned ja ei saanud alguses aru, et mis toimub,  et miks need haned lihasööjad on. Ja lõpuks me siis jõudsime järeldusele, et küllap neid  siis nuumati ka loomsete mingite produktidega kas rupskid  või sellised piimasaadused. Ja näiteks inimeste puhul me oleme ka saanud teada,  et kesk, eriti just keskajal ja varauusajal oli väga selline  selge erinevus rannikul elavate eestlaste toidumenüüs  ja sisemaal elavate eestlaste. Ja see erinevus oligi ilmselt suuresti põhjustatud sellest  Läänemerest Läänemere lähedus, et Läänemeri on juba kiviast  saati pakkunud inimestele sellised väga lihtsasti  kättesaadavad ja rikkaliku toiduressurssi. Ja me näeme, et see nagu traditsioon püsis  ka kuni keskaja uus ajaga välja, et need rannikuinimesed  ka tihtipeale siis täiendasid oma menüüd just  selle Läänemere sellises riimveeli vees elavate kaladega. Kas me teame nüüd maksimaalselt kõike või on veel midagi,  mida me luudest veel ei oska välja lugeda? Ma arvan, et on väga palju sellist, mida ma ei oska veel  välja lugeda, aga mida võib-olla ei oska isegi ette kujutada,  et mõnikümmend aastat tagasi ei oleks selle peale tulnudki,  et et tuhandeid aastaid vana inimese luust võib välja öelda,  milliseid nakkushaigusseid ta põdes. Aga tänapäeval on see võimalik. Kunagi on meile kogusse toodud suurte kastidega loomaluid  ja need on siiamaani korralikesse karpidesse panemata. Et sooloogi jaoks on alati kõige huvitavam see esimene hetk,  et kui sa mingi sellise kinnise koti avad Et, et mis pilt siit nüüd avaneb, et kas,  kas on selline tavapärane materjal ja alati,  kui on, siis sa leiad siit kuskilt võib-olla põhjast luude  alt mingisuguse teistmoodi leiu, et, et isegi kassi  või koeraluu leidmine on, on natuke väike,  sensatsiooniline leid. Aga, aga eriti kui meil on mingid Me teame, et keskajal ja varauusajal oli,  oli ka palju importtoitu toodi, toodi sisse  ja ja et kui siis on selline luu, mida esimesel hetkel kohe  ära ei tunnegi, selleks peab vaeva nägema,  et et see ära määrata ja, ja teada saada see loomaliik. Kui hästi meil see pilt on muinasaja loomastikust üldse teada. Meil on ettekujutus tänu nendele luudele mineviku faunast ja,  ja ütleme, niisugust aun faunamuutuste protsessidest. Loomulikult meil on, ütleme, selle informatsiooni puudujääke. Ega see vist igal alal niimoodi, et mida rohkem sa asja  süvitsi uurid, seda rohkem küsimus ei teki. Talv on meie laiuskraadil justkui üleelamise aeg. Linnu ja loomariigis on vaikne periood. Inimesed arvavad, et ainsad siia jäänud linnud on koondunud  nende aias oleva toidumaja ümber. Siiski leidub käreda pakase ajal ka neid sulelisi,  kelle jaoks on elutähtis hoopis jääkülmas vees solberdamine. Saaremaa põhjarannikul avamere kaldal on veebruarikuisest  külmast hoolimata meri veel lahti. Iga laine toob randa vetikaid ja veetaimi,  mille vahel leidub ka pisimolluskeid. Ja need molluskid On elulise tähtsusega toit. See umbes kuldnoka suurune kahlaja on merirüdi. Tema pesitsusalad jäävad kaugele põhja, arktilisse tundrasse. Järelkasv sirgubki Gröönimaal, Islandil,  teravmägedes ja mujal jäämere kallastel. Talviseks perioodiks tullakse aga pisut pehmema kliimaga aladele. Põhja ja Lääne-Euroopa rannikutel. Eestis on merirüdi harv läbirändaja ja talvituja. Eeskätt meeldivad talle Lääne-Eesti kivised rannad. Kui Euroopa populatsiooni suuruseks hinnatakse 50000 kuni  80000 paari siis Eestisse talvituma jõuab neist  iga-aastaselt vaevalt sadakond. Minu esimene kokkupuude Merirüdidega oli umbes 10 aastat  tagasi ja sellest ajast saati on nad mulle meelde jäänud  väga julge liigina. Viskasin seegi kord lihtsalt kõhuli maha  ja jälgisin neid mitu tundi. Et toitumiseks sobiva iseloomuga rannajoont just eriti palju  polnud ning rüdisid oli kokku neli läks neil alatihti  omavahel kismaks. Riiakamad isendid tegelesid minu arust rohkem oma sõprade  äraajamisega kui toiduotsingutega. Küll ma need linnud igatahes ei karda. Minul hakkas paksu talvejopega tuule käes ikka päris köle. Kahtlusväärsem oli asjaolu, et vaprad linnud päikesetõusust,  loojanguni selles jääsupis solberdada suudavad. Mis on nende saladus? Sulestik see on parem kui ükskõik milline inimleiutatud polaarparka. Iga natukese aja tagant teeb merirüdi pausi  ja lendab kaldaservale end kohendama. Sulestiku eest hoolitsemine on lausa elutähtis. Selle protseduuri käigus pistavad linnud enda noka selja  sulgede vahele kus asub päranipunääre. See nääre eritab võiet. Hoolikalt käib lind üle iga sulekese. Päranipunääre ongi sulestikuvett hülgavuse saladus. Eriti oluline on oma suled õlitatuna hoida just vees  tegutsevatel lindudel. Vahepeal väsivad merirüdid rannas siblimisest lihtsalt ära. Siis tuleb teha pisike puhkepaus. Tavaliselt armastavad nad silma looja lasta ühel jalal seistes. Milline mõnus päike? Kuid ega puhkust endale kaua lubada saa. Tuleb minna tagasi molluskeid otsima. Niimoodi need päevad kivisel ja tuulisel rannikul mööduvad. Vaprad merirüdid kaunite jääpurikamustrite taustal. Võime vaid üheskoos loota, et need neli isendit,  keda mul tänavu kohata õnnestus, leiavad kord endale  kaaslase ja jõuavad elusate ning tervetena tundrasse pesitsema. Loodetavasti näeme neid Saaremaal aasta pärast jälle. Siis juba koos järelkasvuga.
