Mina olen Aivar Ruukel ja ma olen aabiamees  ja nüüd me läheme siia tõrama puisniidule,  mis on just parasjagu üle ujutatud. Siin Soomaa rahvuspargis seda aega tuntakse viienda aastaajana,  huvitav on see, et see viies aastaga ei ole aga lisaks  nendele neljale aastale mingi omaette aeg vaid ta võib  kattuda millega iganes nendest neljast aastaajast. Tavaliselt tõesti see viies aastaaeg tulebki siis,  kui jää läheb ära ja lumi on sulanud. Aga üldse pole võimatu ka, et see viies aastaga hoopis  sügisel tuleb väga harva ka suvel, kui kõvasti vihma sajab  ja see aasta tuli ta siis ütleme kuu aega varem kui tavaliselt,  nii et kui ta võiks olla kuskil märtsi viimane nädal,  aprilli esimene nädal, siis nüüd ta tuli vara väga vara,  see hallist jõgi on siin niisugune madalate kallastega,  nii et kui natukenegi rohkem seda lume jääsulamisvett kokku tuleb,  siis ta ei mahu lat sinna jõkke ära ja ta voolab ikka alla voolu,  aga lihtsalt liiga palju on teda korraga ühel ajahetkel. Ja see Halliste jõevesi, see on tulnud tervelt  siis halliste jõgi konnast ja samuti kui allavoolu minna,  siis on seal Raudna jõesuu navesti suue,  nii et siis need soomused, need tulevad tegelikult Sakala  kõrgust kult selliselt suurelt, et maa-alalt kõik see vesi  siia justkui loodusliku kaussi kokku. Vaatame siin puisidur ringi, siis ühe puulootsikuga  kohalikud inimesed teda just niimoodi kutsuvad  või lootsik muidu Eestis on teada kui Habias  ja ta ongi levinud olnud üle Eesti, aga nende samade  ujutuste tõttu on ta siin Soomaal tänaseni alles. Ma olen teinud selle paadi siin ise ja õppisin Jaanilt  ja Jürilt, kes tegid seda siis, kui nemad olid noored mehed  ja nemad omakorda õppisid siis omakorda kohalikel meestelt,  nii et mitte siis Youtube'i vaadates, vaid nii-öelda põlvest  põlve antud ehk elav pärand sellise siis madala sügisega  suhteliselt vähe veesügavust nõudva paadiga on väga mugav  liikuda ka siis, kui on ujutus, nagu ta täna on,  suhteliselt väike kümme-viisteist sentimeetrit vett  ja saab näiteks oma majast sõita maantee peale,  kuskohast võib-olla siis kuivale maale edasi liikuda  ja koha peal inimesed sõidavad ki sellega  siis püsti, noh, natuke meenutab siis Kondli sõitu Veneetsias. Niimoodi on ka tegelikult just madalas vees nagu jõudu rohkem,  et see edasi lükata. Matka all me käime küll tavaliselt nii nagu kanuuga kahekesi  istume sees. See Eestis üldlevinud nimi haabjas, see selle paadile tuleb  siis puuliigist, et haavapuust neid just nimelt tehakse. Ja ega minul on niisugune komme küll, et kui ma ringi käin metsas,  siis haavad jäävad mulle paremini silma kui mõned teised puud. Tavaliselt muidugi 100-st puust 99 on seest mädavad  ja nendel on peal haavataelikud, sellised puuseened,  mis on haaval omased ja seal on noh siis ilmselt seest on ta tühi,  nii et paati sellest ei saa. Aga ega mul tegelikult kahju ei ole, et ma tean,  et see on nagu ülioluline osa sellest metsast,  et sinna tuleb varsti rähn, kes toksib augu sisse teeb omale  sinna pesa, siis pärast juba sellesse pesasse kolib mõni  tihane või nugis või orav. Et haavad on väga olulised, puud metsas, See soomaa kevadine viies aasta ja, ja jääminek jõgedelt,  et see on mulle nagu alati olnud nagu uue aasta algus,  tõsi, kalendris hakkas aasta juba esimesest jaanuarist,  aga õige uus aasta algab ikkagi kevadega  ja jääminekuga.
