Sulgi album muusikat aiakardinate pragudest köögilaua tagant
ja põlve pealt. Saates folgialbum kõla, actintura plaat pealkirjaga tee
sääre külast väljaanne aastast 2023.
Ansambli liikmed on stuudios külas, need on Karoliina Kreintaal,
Arno Tamm, Taavet Miller ja Lauri Täht.
Tervist. Tere. Kas me kunagi üldse oleme rääkinud, kust tuleb tinture nimi? No see hakkas pihta Karoliina ja Lauri koostööst kunagi ammu.
Võib-olla teie võtate selle tele2, ütlete ise seda asja,
mis, kuidas bändi nimi sai? Ja tõepoolest, ansamblit interalustasime me kahekesi
ja kui selgus, et võiksime koostööd jätkata,
nimelt tulime kokku elektroonilise pärimusmuusika festivali
jaoks ühekordse projektina aga hakkas niivõrd meeldima,
tahtsime jätkata ja siis oli ka vaja nimi valida.
Ega meil ideid ju alguses ei olnud ja siis kuidagi jutu
käigus tuli välja, et et meid ühendab üks tinktuur,
looduslik tinktuur, mis aitab magada ja rahustav,
see on veiste südamerohu tinktuur. Mida ma siis Laurile soovitasin ja Lauri läks ka kohese meeldima.
Ja tinktuur tähendab ju sellist taimede tõmmist
ja tundus, et see võiks väga hästi meie muusikat,
et iseloomustada samuti see värv, selline mõrkjas roheline
lillakas sümpatiseerib meile ja tundus, et väljendub ka meie muusikas. Kust nüüd selle albumi teekond pihta hakkas tee sääre külast
ja tekib õigustatud küsimus, kus asub sääre küla? Sääre küla on Saaremaal ja sellepärast me võtsime selle nime.
Et enamus meie tekstid on siis pärit Läänemaalt
ja Saaremaalt, mis selles albumi selle albumi peal kõlavad.
Peaasjalikult üks lugu, mis hakkas, andis siukse lõbusa
siukse olemise siis selle albumi nii-öelda nimilugu,
tee sääre külastamine laulis sisse 60.-te algusel,
Aleksei room.
Ühel hilisel õhtutunnil või isegi öötunnil,
kus ta seal lõbusalt seda laulu laulis ja samamoodi meiegi
otsisime variante, et kuidas seda laulu laulda siis
ja kuidas seda siis ägedamaks teha, siis tuli välja,
et et minu enda, minul niukene hääletämber soovib selle
lauga päris hästi ja ma võtsingi siukse lõbusa meeleolu siis
sinna juurde. Et see tegelikult see sääre küla, see koht on tõesti olemas ja,
ja siis tunduski, et niimoodi Tseedee sääre külast
ehk siis läbi sellest sääre küljest on justkui siis tee läbi
läbi Saaremaa ja saarte ja tegelikult ka noh,
on meil muidugi päris palju ideid ka saadud üle üle maailma
erinevatest kohtadest, et see on siis niisugune nagu sihuke
tore teekond selle albumile. Ja meil on üks laul ka Sõrvest saia tooma,
mis räägib sellest, mis on sealt Sõrvest pärit
ja siis kuidagi tundus, et Eesti kontekstis Sõrve on selline
tõeline maailma lõpp.
Ja kuidagi, kui sealt otsast hakata tulema,
siis jõuab läbi terve Eesti käia ja meie plaat on
muusikalises mõttes inspiratsiooni mõttes läbi terve maailma,
väike rännak, et siin on kasutatud väga palju sämpleid
ja inspiratsiooni erinevatest maailma muusika albumitest
ja kuidagi juhtus just niimoodi, et on ka päris palju
pärismaa nii-öelda meie poolt vaadata pahupoolelt ideid tulnud. Et mingil määral võiks isegi öelda, et see tee säärega,
et me lõpuks alles jõuame sinna säärekülla,
et me käime kõik Mongoolia paali kõik sellised eksootilised
maad läbi, kust me neid helikatkeid oleme leidnud,
võtnud, kordama, pannud ja üle mänginud ja mis iganes
nendega teinud, et tee sääre külast.
Isegi nüüd tagantjärele mõeldes võikski olla,
et tee sääre küla nii. Ja tasub mainida veel kord Eesti Kirjandusmuuseumi
rahvaluule arhiivi, kes on teinud väga kättesaadavaks väga
suure osa meie rahvalaule ja, ja on pühendanud eraldi ka
internetileheküljed näiteks Muhu ja Saaremaa lauludele
ja seal on tõesti paari kliki kaugusel on sul informatsioon
nende laulikute kohta ka videomaterjali fotomaterjali,
et seda on lihtsalt nii mõnus muusikuna nii-öelda tarbida.
Võiks öelda, et tänu tänu sellele nendele lehekülgedele sai
ka meie uus plaati inspiratsiooni ja kogu asja tegelikult
hakkasime ajama sealt, et meie eelmine album oli pühendatud
Siberi eestlaste laulupärandile ja oli üsnagi spetsiifiline,
siis nüüd me soovisime katsetada millegi uuega
ja võib-olla lasta lahti sellisest piirkonna spetsiifilisest
teemast ja oli üks stipendiumikonkurss, millele me
kandideerisime ja, ja seal käisime välja idee,
et me kasutame sämpleid vaid Eesti levimuusikast,
nii et see oli tegelikult meie selline algne tõuge. Aga sellest läkski asi nagu siis ütleme keerlema
ja me ikkagi jõudsime selleni, et nii palju on sellist
arhiveeritud maailmamuusikat, mida kasutades tegelikult me
saaks selle kõlapildi veel veel lahedamaks,
aga sellepärast ma ütlengi, et nii-öelda jutumärkides tee särjeküla.
Nii, sest et väga palju oleme ka kasutanud eesti autorite loomingut.
Muidugi nende. Moel kuidas te oma rolle jagate, kui te neid lugusid valmis teete? Mina Lauri, siis olen põhiline alustaja,
tavaliselt ma teen need demod valmis oma kodustuudios
ja põrgatan seal igasuguseid ideesid, et ei mõtle iga kord,
kui hakkan muusikat looma, et nüüd sellest saab selline
või teistsugune või tint tuuralugu või nüüd tantsulugu.
Põrgatan ideesid ja kui tuleb midagi sellist,
mis mulle tunduks, võiks sobida meie bändile,
siis ma esitlen seda. Ja siis hakkab see põhiline, õige töö alles pihta.
Jutujärg nüüd Arnole, et võtan, teeme, teeme sellise mängu,
minul on tema valmis, ma viskan selle palli nüüd Arnole. Ja siis Lauri saadab midagi, mis on tavaliselt siis Lauri,
tegelikult on ka tõeline selline spetsiifiline käsitööline
nende teemade tegemises, et kui tänapäeval Temasid tehakse
enamasti niimoodi, et visatakse lihtsalt arvutiprogramme
mingid failid kokku ja tehakse sealt mingisugune saundi
pangast valitakse mingisugune biit ja nii edasi,
siis Lauri on tegelikult väga käsitööline,
ta alati neid sämpleid või neid sämpleid impordib siis oma
90.-test pärit analoog sämplerisse. Ja siis sealt omakorda siis teeb selle digitaalseks jälle,
aga tavaliselt hea Lauri teeb mingisuguse põhja,
mis on piisavalt minimalistlik, et sinna jääb nagu ruumi
veel mõelda, ideid, seal on tavaliselt kasutatud mingisugust
mingisugust salvestist, mingit vana salvestist,
ükskõik kas see on siis maailma muusika.
On see mingisugune vana estraad, on seal mingisugune vana
funk meie siis nagu tavaliselt kuulame neid ühte,
teist või kolmandat ja kui mõni inspireerima,
siis mina tavaliselt haaran mingit pilli mängib mingisuguse käigu,
mingisuguse harmoonia, mingisuguse idee. Ja kuidagi niimoodi.
Me hakkamegi järjest seda nagu rullima, nagu lumepalli
suuremaks ja suuremaks, siis vahel on mingit bassikäiku vaja,
siis kirjutame taavetile, et kuule, et ole hea.
Võta nüüd pass ja pane nüüd see omase pump,
pump, pump sinna alla.
Ja siis samamoodi jõuab ka Karoliina juurde järgi,
et, et kuule, et ma ei tea, et improviseerin midagi viiulil
või või löö see muhu rahvalauludele lahti
ja hakka sealt otsima, mis võiks sobida või
või mis iganes muid ideid sul on kuskilt arhiividest
või käikudest käikudelt jäänud kõrva taha. Või siis on ka mingeid instrumentaalmeloodiaid,
mis on sealtkandist või üldse eesti pärimusest.
Palume Carol, et ta võtaks näiteks šnitti.
Et kuidas see sobiks selle piidiga või või mis oleks
niisugune ja, ja tunnus sellele. Viimase plaadi tööprotsess oli väga nauditav,
ma usun, et meile kõigile, kuna lasime lahti sellisest
sellistest piirangutest, mis me võib-olla eelmise plaadi
puhul paratamatult sellise temaatilise plaadi puhul oli meil kuklas.
Nüüd tõesti oli palju palju vabadust millega iganes mida
iganes välja pakkuda ja ma arvan, et sellest tuli ka see
selle plaadi koloriit ja ja meeleolu, et on väga vaba,
loominguline meie arvates. Võiks nüüd lugude kaupa läbi vaadata, jutt,
lugu, jutte, lugu, niimoodi neid kuulata. Ma alustan, siis teen esimese plaadi, avalugu on endine hääl,
mis sai sihukesele selle põhja, Lauri lõi juba ammu-ammu,
see on siis sämpeldatud ühte jaapani pärimusmuusikaalbumit
ja sellest sündis selline põhi, mis pikalt pikalt oli meil
selline väga lühike jupp ja arvasime, et seda kasutamegi
lihtsalt kontsertidel selliseks väikseks sissejuhatuseks
kuni ühel päeval Karlovas jalutades ma kuulasin seda mingit
viimast versiooni, minu meelest oligi Taavet juba passi
mänginud juurde ja siis ma kõndisin reaalselt seal tähe
tänaval ja telefonist kuulasin, midagi aru ei saanud,
aga aga sain aru, et maru Tutske bassikäik on ikka all
ja kohe hakkas mul peas kummitama mingisugune meloodia idee. Jõudsin kuidagi sinna välja, et võiks selle,
võiks selle Marie sepa lauldud endise hääle meloodia,
siis nagu teksti meloodia muudetud, aga teksti võtta selle
loo juurde. Oleks minu tennises oleks minu. Ses kurikul ses tahaks. Tahaks. Tahaks. Tahaks? Saada? Ma ei tea veel, et see need. Garaazi ka ka ära siin üle katuse käib siin üle siinile
ja poos üle saani ja sa tuulesaani ja sa Tuula. Teisena kõlab siis albumi nimilugu, Aleksei ruumi järgime,
siis ta võtsime ka tema tallab muidugi oma artistinimi ka
lilleo Seiu isegi praegusel ajal inimesed tegelikult
mäletavad teda, ta on väga vahva, niisugune laulumees,
niisugune minu moodi natukese ka võib-olla veidikese
veidikese suurem oli ta isegi, aga sihuke hästi lõbus
ja kõva häälega mees.
Ja siin on muidugi, siin on üks hästi äge nüanss,
mida, mida kõik ilmselt ka tähele panevad,
et see ei ole päris eesti keeles terve lugu,
et seal on ka üks Mongoolia viisi, kus üks naine laulab,
aga me tegelikult ei jõudnudki jälile, et kes see naine
täpselt on, me teame, et on Mongooliast pärit
ja me teame, mis seal selle loo pealkiri,
aga vot seda täpselt seda lauljat ei tea,
aga ta jube ägedat laulis. Lauri leidis selle selle sampli kunagi ja me lihtsalt vaatasime,
kruvib jube hästi ja meil oli vaja sinna sellega tööd teha edasi,
et sõime sellise mõnusalt astuva loo ja lõbusa loo. Ja mina mängin siia sekka Hiiu kannelt ja loo loomiskäigus,
ma proovisin siia paigutada sellist Etioopia heliskaalat
inspireeritud viisi, mis siis osaliselt siia sisse
ja vahele ka väike põige Vormsile.
Et kõlav tõelile rosolje, aga jällegi minu jaoks neil seost,
et sellist keelpilli Hiiu kandletaolist,
keelpilli on tegelikult maailmas väga palju
ja Etioopias sama motinud musitseerid väga algelistel. Sellistel pisikestel keelpillidel, on ta siis ühe keeleline või,
või on neid rohkem, et et see link on olemas
ja minu arust ka haakus selle sääre küla veerimisega. Külast läbi käi piiskop Veski pooleli sääre küljes mis
kokkuveski pooleli pats ja loto tervel triproua,
kes võib rahvatervise Teemadel et selgavia kaal ritta seada Eitas Mölder teabe astub, saab. See juhtus üks kordole seal Pad pärava juhtuseks saarlane. Ei, see mees, kes varri kõrkjate Mees, kes varju kõrkest see ülaskeeskop. Ja mees, kes ei suuda temaga kõrgemast kuradi ideest krokodill. Ja pean tunnistama, siis. Prouaga. Ja. Siis mölder kääre häälega, seal rakk seal. Käed. Kallis naabri saaks okka kust paks kaks. Maks. Kolmandaks, Laakson determatsi determatsi sai alguse minu
järjekordsest demost, kus ma loopisin, ehk siis panin
kordama ühe Rein Rannapi improvisatsioon
klaverisoolojupikese sellest tegelikult tuli esimesena
demona selline väga klubilik räpistiilis 140 lööki minutis.
Biit või tema aga sellest klaverikäigust,
mida nüüd sellesse Teder matsiloos absoluutselt kuulda pole,
said siis Arno kitarrikäigu jaoks inspiratsiooni. Ma mäletan, et seda me seda teemat edasi arendada,
siis ma mõtlesin, et teeme selle looga, mis me tahame,
aga kui rannapit võtsime inspiratsiooniks,
siis klaverit me siin loos ei kasuta.
Aga vot ikkagi mängisin klaverit päris palju ka siia pärast
peale küll mitte neid Rannapi käike enam oma käike. Ja see oli kusjuures selle albumi esimene singel
või ühesõnaga, sellelt algas kogu selle albumi sisu tegelikult,
et see oli esimene lugu, mis valmis sai ja meil olid nagu
tekkis sellest sellestki niukene kontseptsioon. Tekst on pärit muhust ja zen valitratsioonil põhinev
sõnamäng Ludmilla Luhti poolt lauldud. Tere, tere, Teder, mainisite termin, siis seda ma arvan,
ka varu on, kas sa mainisid veel pillist piparabee Päärast,
Petseerikud, Petseerikust, reego? Tere, tere, Teder, patsite tõrvaid, siis ma arvan,
gammarongas Mõnismillimaanis pillist, määrasse ABC rikku
pretseerikuste staarita, selge rinne sellest Sõmera. Varrukas. Kaenla ääres pätseerikust. Rinne vääristas vaka sael olevatest valkudest. Tere võiksite siis naerukas sõimlinismillimaanis pillist
sest see rikub, et see oli kusjuures ritta selge rinne selles.
Vääristas saare arvates vaenlast ka poolest,
kas metsas sealt mine reisil ratas jääke,
lüpsikuida. Sind ei jäta järele tantsulaul pärit mu saarelt
ja siin tegime klassikalist intor võtet ehk võtsime
rahvalauluviisi ja keerasime selle pea peale,
et sõnad oleme jätnud algupärased ja siinses kuulebki,
mis ma olen selle viisiga teinud, et ta muidu tegelikult
kõlab väga lustakalt see viis, aga meie poolt on ta saanud
üsna melanhoolselt.
Uue käsitluse. Ja väga suureks inspiratsiooniks sellel taustal on trip hop
üks Suurbritannia minu lemmikuid partišeed,
et selline raske aeglane astumine. Kes? Oma. Kassiga. Ja siin siis ära ühtki otsust toore või laeva üle. Järgmine lugu kuu oli, eila on samuti tantsu-laulu põhjal
laul siia sündinud, aga põhiise on võib-olla selline kõige
popiliku lugu meie plaadi peal ja siin on selline natuke
selline popjazz, ilik võti on käsil ja siin teeb kaasa ka
suurepärane noor ja väga väga andekas ja töökas muusik Lauri kadalipp. Vot siis, mis minulgi kaheks. Tröösti. Tähtmaale üle sealt. Tallik. Sõrves saia Toom on klassikaline laste hüpitamise laul taas
kord pärit Saaremaalt ja siin jälle oleme läinud sellist
melanhoolsema teed viisistanud selle kokku paali sämpliga. Mille me leidsime koos Arnoga, kui me tegime kahekesi bändke
Viljandi pärimusmuusika teabekogust, on hea näide sellest,
kuidas interloomingus väga tihti ühildub teiste maade
kultuur Eesti muusika ja kultuuriga ehk siis paali
ja Eesti nii-öelda koostöö. Nüüd oleme jõudnud selle albumi võib-olla kõige
eksperimentaalse mõtte- ja eri kõlalisemad lugude juurde,
millest esimene orjalaul, kui meil on üleüldiselt kombeks
kasutada rahvalaule sellise inspiratsiooniallikana
ja me tihtipeale neid meloodiaid muudame,
neid tegelikult laulukarakterid ka tihtipeale keerame täitsa
pea peale siis see nüüd on üks koht, kus me jäime truuks
selle laulu originaalile. See laul on pärit setomaalt ja õppisin selle setomaal
lummagati leelo laagris käies setomaa inimeste käest.
Et selline tõeline suust suhu pärimus selle laulu originaal on.
Ühesõnaga see versioon, kuidas seda lauldi,
on pärit uusvada külast.
Meeste laul orjalaul. Läätse maare Paalo, Pääle, Paalo ka. Kesva spill orja Maria. No kui ma saab so PDA paga see maa pannu peet Kes bee spill ori?
A varia, täitsa. Saama. Käes. Käes. Agaa näe, kõõlbu kõne, kata memm saagaa alla sva rööges bee
spill orjamarja. Järgmine lugu on tiitri võitja, kus me esimest korda
kasutame näitlejate abi, näitleja abi, kui nüüd olla täpsem,
me tegime tiitli võitja sellises võtmes.
Siia võiks keegi peale rääkida luuletust
ehk siis nii-öelda spaucend Verdi.
Me proovisime seda omakeskis teha, keegi ei saanud sellega hakkama.
Ardun tuli päris hästi välja, aga me ikkagi otsustasime,
et võtame appi meie sõbra Veiko Porkkaneni
ja Karoliina, kelle luuletust Veiko loeb. Teist korda oma loomingu jooksul kasutame eesti luuletaja teost,
esimeseks oli Vladislav Koržets, esimesel albumil,
nüüd Berit, kasson oma luulekoguga, täna piisab vähesest,
see ilmus aastal 2022 on täis väga-väga võluvaid luuletusi
ja valisime sealt välja ühe milleks on tiitri.
Võitja räägib kinokogemusest, ta oli põnev,
põnev koostöö, tõesti veiko ja Beritiga seda koos vormistada. Inimesed, kes lahkuvad kinost kohe pärast filmi viimast kaadrit,
on nõrgad. Ja emotsionaalselt pinnapealsed on ka need kinotöötajad,
kes panevad kohe pärast värvilise pildi lõppemist
kinosaalist tuled põlema.
Nagu see unustamatu noormees, kes süütas tuled filmi kolmi
palju neil lõputiitrite ajal mille peale hakkasid kõik
nihelema ja sahistama, kus saalides Pavlovi koer,
kes kuulsid kellukest.
Film polnud isegi läbi. Ekraanil jooksid lõputiitrid end sealsamas kõrval.
Timothy Shalomi Fel nuttis.
Mõelge ainult.
Timothy šarlamee nuttis.
Ta nuttis teie primitiivsuses ja roomaka tunde ilma pärast.
Nõrgad inimesed, kes kärsitutes sulejopedest,
tahtsite end minust mööda pressida.
Ja sellepärast ma ei teinud neist välja. Timothy au nimel.
Istusin oma kohal kindlalt edasi.
Ei tõmmanud jalgu koomale, ei tõstnud koti tee pealt eest.
Ignoreerisin neid meelekindlalt.
Et ka teie lõpuks ometi õpiksite lõputiitrid on tugevatele. Nüüd on üks lugu jällegi, kus Lauri ja Arno käisid koos seal
kahekesi seal bändke, mis neil oli väga viljakas Sebandke
tegelikult siin kõlab Austraalia aborigeenide muusikat
šamplina ja siis siiasamma juurde ka Soomest pärit
rannameestelaulu ehk siis et sihukene saare
ja mereteemaline vägagi jälle, aga, aga samas ka niisugune
lõunamaise kõlaga lugu. Laulab ta väsib et lasta täiesti.
Kes laulab ta niiviisi.
Peetakse. Ju laulab ta ennast. Seal ees julgejast käega siis laulab ta. Siis laulab ta tund. Ja meie viimase albumi tee säärekülast viimane lugu kannab
nime hülgekütti laul meil oli üheksa lugu koos
ja mõtlesime, et võiks olla 10. lugu.
See lugu tuli väga, lihtsalt väga kiiresti
ja see oli hästi mänguline lugu.
Kus siis põhiline osa nendest instrumentidest,
mida ma siis kasutan ja mida ma olen seal ka sämpeldanud,
on kas trummimasinad või sellised natukene totaka heliga helijupid. Hülgekütti lauluseade juures on, on tore,
et me siin oleme säilitanud selle algse viisi
ja ei ole seda hakanud lammutama.
Miks laul tundus mulle tähtis laulda ja võiks sobituda siia
plaadi peale on see, et et ma leian ennast tihti Ruhnu saarelt,
mis on olnud vana hülgekütti, et saar ja samuti on seal
praegugi tegutsemas vanast hülgepüügist väga lugu,
põdevaid. Nii et need read ei ole minule pelgalt ajalooline kontekst,
vaid tänapäev. Aga mul on selline täpsustus.
Raadio fonoteeki ütleb selle kohta sõnade autor Eno raud. Tõsi, siin loos on kasutatud loo lõpus siis sämplina Eno
Raua luulekogu sisseloetud versiooni ühelt vinüülplaadilt
siis selles mõttes ja Eno raudtee kaasautorina siin loos
selles mõttes kaasa teeb, jah. Ahah, aga siis on lisaks traditsioonilised sõnad
traditsiooniline laulja. Ja laul ise on, mis, mis meil siin laulame
ja kasutame, on, on tõesti siis saartelt pärit
hülgeküttimise nii-öelda õpetussõnade laul
ja loo lõpus on siis kasutatud Kasemplina Eno Raua luuletust. Kere hanged, ta kõik lõppe mere angetab,
kõik lõpeb.
Küla kuulsad kuulsad pütid valmistavad valged mütsid
valmistavad valged mütsid. Külge läksid hülgepüünised, püssid läksid
ja siis meeri läksid ja siis meri läheks,
läksideleb, käisid kurgu läxil, käisid kurku,
ei olnud sula virku, ei olda sula Virkmelfissonelaiper,
Kuulotinaa püssi, härra Kuulontina kotkas,
hüljes, kalakotkaseek skaala näitab sõrmega,
kes näitab sõrmega, see pannakse just köige,
ta pannakse just õige ta. Keskala nimetab keskala hülgeks, nimetab sööko koksipart segu.
Kes seal, kes seal ka oma naist ära riku.
Ära. Teda tuleb harida ja paelad Starida ja paelad tarida,
siis kaugelt paistis käraariusi, kaugelt paistis seal taga
sulavesi seal taga kui on kui ta ta leida kol.
Ja kui kala näitab nina ja kui kala näitab,
nina antaks laipristina, antakse. Täna panin talle jala ette. Poisikene kukkus vette. Aitäh kuulamast, folgialbumit.
Siin kõlas tintura plaat tee sääre külast.
Stuudios olid külas ansambli liikmed Karoliina Kreintaal,
Arno Tamm, Taavet Miller ja Lauri Täht.
Ilusat päeva jätku. Folgialbum.
