Kilvet. Kas ka teile tundub, et õnnesooviminutid
ja virgutusvõimlemine on raadioeetris justkui alati olemas olnud?
Ja ega te ei eksigi?
Nad on. Ehkki oktoober tuleb nüüd pisut teisiti.
Sest nagu kõigega siin ilmas tuleb neilgi vahel uueneda kas
või pisut kas või hääle võrra.
Muutused toob kaasa elu ise.
Sest aasta algul astus toonela teele pianist-kontsertmeister,
muusikapedagoog ja loometeoste muusikakujunduste autor,
kauaaegne virgutusvõimlemise klaverdaja Viive Ernesaks. Aga just nüüd sügise saabudes salvestas oma viimased
õnnesooviminutid Ülle Karu, kes siis seejärel siin
vikerraadio kuuendal korrusel oma töölaua lõplikult puhtaks
kraamis ja hea tujulisena pensionile Läks.
Tuleb tunnistada, et ma ei ole kunagi varem ühtki kolleegi
pensionile minemas näinud.
Nüüd on mul tsehhi kogemus.
Kuid et tegu on raadiokolleegiga, saab alanud saade meie
arhiivis külge põlvkondade vahetuse hõbepitseri. Ja nii on see saade pühendatud kahele naisele.
Nad on Viive Ernesaks ja Ülle Karu.
Virgutusvõimlemise ja õnnesooviminutite uuest algusest.
Kohe pikemalt räägimegi.
Stuudios on Ulvi Karu ja Martin Kõrv.
Kuid esmalt kõlagu Raimond Valgre 110. sünniaastapäeva puhul
üks muinaslugu muusikas.
Ja laulab ei keegi muu kui Ülle Karu, kes salvestuse aegu
kandis veel neiupõlve nime. Kõik, mida mulle ütlesid tol õhtul kui muusika mu hinges kõlas. Nüüd meil muusikat ma kuulma jõutu. Neelud Seena meeli. Üht muinaslugu muusikas nagu. Ja sina seisad unelma ees mu ees ning laulmas igadu maale
ja need sest muusika ja sa ja ma mõlemas ääre moonud teeb
moosi ka. Ja süda nii tuul veeligatsust. Et laulmas igal maal ja need, sest muusika
ja sa Madeis Kui seda keevad Kas tõesti on siis mõttetu see? Uusi ka, ent siiski tröösti. Ja ütleb, et ma varsti kohtan siin. Laulma sigadu maale ja sest muusika ja sa Madeis. Vikerraadio päeva teel on nüüd hea võimalus öelda tere
tulemast stuudiosse ja eetrisse päriselt.
Ulvi Karu. Tere.
Sina oled pereäri üle võtnud, sest vikerraadio õnnesoovid,
üks ainulaadne vorm Eakate õnnitlemiseks on sinu emalt Ülle Karult,
nüüd päriselt sinu teha. Nii on õnnitleme õnnitleme tänaseid eakaid sünnipäevale. Kuidas see teatepulga üleandmine käis? No õnnesoovidega tegelikult olin ma seotud juba siis,
kui ma olin päris väike siis, kui ema teid toimetas
ja toona tulid kõik õnnesoovid kirja teel
ja siis ma aitasin neid ümbrikust välja võtta
ja aitasin siis kuupäevade kaupa sorteerida
ja siis iga kuupäeva kohta siis ka vanuse järgi sorteerida,
nii nagu nad eetrisse loetakse.
Nii et tegelikult olin ma juba väga väiksest saati,
ma ma ei mäletagi, võis olla mingi üheksa,
10 lausa äkki, kui ma aitasin neid sort D-rida
ja siis, kui ma natukene vanem olin, siis ma mõnikord
aitasin ka sisse lüüa mõne õnnitluse, toona käis see kõik
suurte kirjutusmasinatega ja siis seal pidi väga hoolikalt,
et mõtlema ja vaatama, et kuidas, et seal midagi sisse lööd,
sest kui läks valesti, siis tuli uus leht võtta
ja kõik uuesti algusest alustada. Ja nii ma siis nägin kõiki neid, seda õnnitluse formaat
ja kogu seda stiili ja et kuidas, kuidas õnnitleda
ja mis milliseid sõnu väljendeid kasutada
ja ühesõnaga ma olin juba väiksest saati selle asja sees
ja võib öelda, et osaliselt kasvasin ülesse õnnesoovidega. Kas ema on kippunud õpetama ka või või oli ta pigem
heatahtlik juhendaja? Tegelikult nüüd, kui ma õnnesoovid lõplikult üle võtsin,
et see ei olnud üldse minu esimene selline raadioeetris olek,
et ma juba keskkooli lõpust hakkasin tegema vikerraadios
nädalavahetuse hommikuprogramme ja see põhiline õpetus
toimus juba siis ja ema pakkus mulle neid just sellepärast,
et mul on selline päris hea madal tämber,
mis sobib raadiosse ja üsna korrektne ja selge diktsioon.
Ja sealt ma sain põhilised õpetussõnad, et kuidas hommikul
endal hääl nii-öelda lahti võimelda. Kui kohe hommikul pärast ärkamist ilma hääleharjutusi
tegemata eetrisse minna, siis tulemus võib olla väga-väga
suur pudru ja kapsad, nii et siis avastad ootamatult,
et sa nagu ei oskagi üldse rääkida, et sõnad ei tule
korralikult välja ja koperdavad üksteise otsa
ja et siis Need hääleharjutused ja rõhutas siis ka seda,
et väga selge diktsioon peab olema, et kõik sõnad
korralikult välja öelda. Ja et millised, et sõnad või häälikud võivad minna eetris kaduma,
et mida siis eriti tuleb rõhutada ja ja noh,
kõik sellised õpetussõnad tegelikult sain ma temalt juba toona.
Ja kui siis õnnesoovid tulid, kui ma hakkasin teda esmalt
asendama puhkuse ajal, siis tegelikult see hääletehniline pool,
see oli mul juba varasemast paigas oli vaja ainult natukene
lihvida seda, et millise hääletooniga neid õnnesoove lugeda.
Et seda ter õudsed suunurgad peavad natukene ülespoole olema,
et oleks selline helge ja rõõmus ja positiivne hääl. Et mitte selline argipäev nii-öelda, millega sa kogu aeg räägid.
Selles osas ta andis mulle õpetust ja noh siis seda ka,
et kuidas siis kokku lõigata pärast seal kokku mängida
ja korralikult õigesse seal kohta panna.
Ma ei mäleta jah, et oleks olnud väga palju sellist
õpetamist või, või ma lihtsalt olingi väga,
väga kiire õppija. Kas kõik õnnesoovid, mis postkasti tulevad
või sinu toimetaja lauale jõuavad pääsevad eetrisse? Kui nad jõuavad õigeaegselt ja kui õnnitletav on vanem kui
80 Mis see õige aeg on? Õige aeg on vähemalt kolm tööpäeva enne õnnesoovisaade ei
ole selline, ütleme, operatiivne saadet kohe nüüd,
kui mingid muutused on, et kohe siis hilja õhtul
või niimoodi loeme uuesti sisse ja toimub parandamine.
Õnnesoovisaadet ma ikkagi sageli teen paar päeva ette
ja siis võibki juhtuda niimoodi, et kui õnnitlus saabub päev enne,
see ei pruugi jõuda enam eetrisse, sest mul on juba sisse
loetud kõik valmis lõigatud ja ära pandud. See on nagu tordi tegemine.
Kõik tuleb ette teha, siis on tort kõige maitsvam selle
õigel päeval, kui lahti lõigata saab. No nii on ja tuleb vaadata, et kõik tordi koostisosad oleks
ka olemas, sest väga sageli juhtub seda,
et unustatakse märkimata kuupäev võib vanus.
Need on kõige suuremad õnnetused, sellepärast et kõige
väiksem õnnetus minu jaoks on see, kui unustatakse märkimata,
kes õnnitleb, sest siis ma saan seal kontekstist vaadata
või see ongi lihtsalt panna, et kõik sõbrad võtavad või,
või kui seal on ees, et vanaema, vanavanaema et lähedased
lapsed ja nii edasi, et minu jaoks on oluline see Tõnnitletav,
saaks õnnitletud. Aga kui on vale kuupäev või tähendab ei ole üldse kuupäeva
või ei ole vanust?
Mõnikord olen ma ka nii teinud, eriti kui on kirja teel
tulnud õnnitlused.
No et ma näen, et eakas inimene on võtnud kätte
ja suure vaevaga kirjutanud selle õnnitluse
ja kõik valmis ja siis tal on jäänud seal vanus
või midagi on jäänud ära. Siis siis ma olen mõnikord teinud ka niimoodi,
et need nii-öelda jaatud vanused õnnitletava Ma panengi
kõige lõppu siis kui on kaheksakümneaastast õnnitlused.
Siis muidugi jah, võib juhtuda see, et kui õnnitletav on
tegelikult 85 või 90 aastane, võib võib siis seda kuuldes
siiralt üllatuda, et ta nii äkitselt nooremaks muutunud.
Aga noh, Ma lihtsalt tahan võimalikult võimalikult palju
teha enda poolt seda õnnitlused, kõik õnnitlused jõuaks
ikkagi eetrisse. Et nii palju kui võimalik, ma tõesti tulen vastu
ja katsun tekitada olukorra, et õnnitlus jõuab eetrisse,
aga kuupäev, kuupäev, kuupäev, seda pahatihti unustatakse
ära ja veiditsi, ma saan veel inimestelt küsida,
vastu kirjutada, et mis kuupäev iga kord muidugi ei tule ka
piisavalt kiiresti vastust, inimesed ei istu kogu aeg arvuti taga.
Nii et võibki juhtuda siis selline olukord,
et kuupäeva pärast jääbki õnnitlema. No vot, see on siis oluline veel kord üle korrata,
et kolm päeva enne õiget päeva peaks õnnitlus olema
toimetaja Ulvi Karu laual, siis jõuab see ka eetrisse
ja kõik need vajalikud aadressid on vikerraadio kodulehel olemas.
Aga muusikast rääkides mille järgi sina lõpetuseks nüüd
muusikapala valid?
No Ülle, sinu ema oli kauaaegne muusikatoimetaja muu hulgas
ta teadis läbi ja lõhki kõike seda, mis siin fonoteegis meil on. Aga millised laulud artistid on sinu lemmik,
kas sa jätkad ema rada? Tegelikult nende hommikuste õnnesoovide muusikaga kahjuks on
lugu palju proosalisem, sest sageli kõige määrava omaks
parameetriks on see, et kui palju jääb aega üldse
muusikapala jaoks.
Päris sageli tuleb vaadata peamiselt loo pikkuse järgi.
Aga muidu. Ma katsun arvestada, soovilugusid mõnikord neid tuleb,
et mainitakse, et kui võimalik, laske seda
või seda lugu, et see on sünnipäevalapse lemmik. Jah, kui vähegi võimalik, siis ma arvestan seda.
Aga jällegi, kui see lugu on õige pikkusega,
kui jääb piisavalt aega selle loo jaoks ja seda,
mis ma muusikapala juures veel arvestan ma katsun vaadata
sealt Eesti kullafondi kategooriast, et oleks selline
võimalikult temaatiline muusika siis samuti tuleb
muusikapala juures seda vaadata, et ta, ta võiks olla
nii-öelda sesoonselt sobiv. Et suvel ei pane talvemuusikat ja vastupidi.
No seal on muidugi vulga äpardusi juhtunud.
Et mõnikord mul on, kui ma näen, et on soovilugu
ja ma vaatan, et oh täpselt see täpselt mahub ära siis mul
on see Rõõm niivõrd suur, et panengi selle loo ilusti sinna.
Ja siis siis selgub, et ups, et seal räägitakse hoopiski talvest.
Et seda on juhtunud küll.
Ja mis veel tuleb muusika juures vaadata,
on see sõnum, mis seal on, sellepärast Ta on hästi palju selliseid,
väga ilusaid laule, kus see sõnum ei ole päris selline,
mida sobiks panna väärikas eas sünnipäeva lastesaatesse muusikapalaks. Võtame näiteks Silvi Vraidi vana pildiraam.
Imeliselt tore lugu mulle ka väga meeldib,
aga kui hakata kuulama, siis seal on sõnad.
Vana pildiraam peab meeles kõiki, kes meie hulgast lahkunud.
Et see ei ole, see ei ole selline sõnum,
mida, mida tahaks panna siis eakate sünnipäeva laste
õnnitluste lõpuks muusikapalaks.
Et seda peab arvestama. Ega ma enda muusikamaitset väga palju sinna panna ei saagi,
et mõnikord, kui jääb rohkem aega, siis ma saan niimoodi ise
panna neid lugusid natukene, mis mulle meeldivad.
Kui saab panna kaks või rohkem lugu, et nädalavahetuseti on
saade pikem, on 15 minutit et siis siis on see minu
nii-öelda väike võimalus, kus ma saan kasutada seda aega selleks,
et panna mõned sellised lood, mis mulle isiklikult ka meeldivad. No sa viitasid, et eestikeelseid lugusid põhiliselt
õnnitluse lõpuga mängitakse, aga kui mõelda,
et Julian Trous on 88, Paul McCartney sai 81 Mik teager
ja huli haigla, siis 80 Ozzy Osbourne peagi 75,
šheer 77. Kas nende hääl võiks ka ühel hetkel õnne soovida,
saateks kõlada? Ma ei näe selles probleemi, kui on pikem aeg muusikapalade jaoks,
võtan natukene vabamalt, et vaatan ka teisi artiste
või vaatan ka inglise keelest või muust keelest.
Aga muidu see nii-öelda õnnitluslugu, seda ma katsun vaadata,
et see oleks eesti keeles täitsa vabalt.
Ma, ma arvan, et ma pool McCartney lugusid olen kunagi isegi pannud,
sest tal on sellised väga sobivad lood õnnesoovisaate jaoks. Aga Olvi, karu, sa rääkisid pikalt ja põhjalikult nüüd
sellest tööst, mida sa tegema hakkad.
Aga milline su taust on, mida sa nii-öelda vabal ajal teed,
mida sa teed siis, kui sa ei ole eetris ja toimetaja laua
taga ei istu? Ülikoolis õppinud olen ma bioloogiat ja praegu ka õpin
ülikoolis läksin uuesti õppima ja nüüd õpin etnoloogiat.
Ma kuulun naiskodukaitsesse, ma olen seal vabatahtlik instruktor,
esmaabi instruktor.
Ja noh, kui oli see koroonaaeg ja sõjapagulaste vastuvõtmise aeg,
et siis siis oli naiskodukaitse, oli väljas abiks.
Ja siis ma käisin ka vabatahtlikuna aitamas Tartu
vaktsineerimiskeskuses abiks koordineerimas. Ja kui avati see Ukraina sõjapõgenike vastuvõtupunkt,
siis seal käisin abiks see naiskodukaitse,
see võtab päris palju tegutsemisaega.
Nii et ega selle ja õppimise kõrvale ega väga palju muud ei mahugi. Sedagi küll siis on meeldiv vaheldus, kui,
kui saad tulla ja siin hoopis teise maailma sisse
ja otsa vaadata ja õnne soovida. Ja see on väga tore, mulle mulle väga meeldib neid õnnesoove
teha just sellepärast, et see, see sõnum,
õnne, soovimine, see, see on nii armas ja nii tore
ja endal ka läheb kohe tuju heaks, kui saad kellelegi head soovida. Aga päevade saate konteksti sobivalt küsin ma.
No Ülle Karu läks nüüd siis ise ja päris heatujuliselt pensionile.
Tan pensioneerunud muusikatoimetaja.
Kuidas see üleminek sinu meelest tütre meelest ema
pensionile minek välja nägi, oli see meeldiv minek? Ja ikka ikka, sest tegelikult eks ta tahtis juba ammu
niimoodi minna, võta natukene vabamalt, et minna,
minna puhkama, tõesti, eks sellepärast, aga päevatee andis
edasi ja samuti õnnesoovid.
Et ta lihtsalt tahtis minna rahulikult pensionipõlve pidama.
Et see ei olnud selline selline olukord,
kus oleks olnud sunnitud või sellest oli,
meil oli juba pikalt, et kas ma sooviks võtta neid õnnesoove
teha ja et kuidas mul ajaliselt klapib ja kas ma saan oma
muud tegemised ja tööd niimoodi klappima saada? See, see tuli kuidagi iseenesestmõistetavalt.
Nii et mina ei tundnudki, et oleks midagi,
midagi väga-väga suurt ja erilist.
Eks ma võib-olla varsti-varsti hakkab mulle see kohale jõudma,
et nüüd ongi päriselt ja ainult nii-öelda minu käes need asjad,
et et ei ole seda, et mõtled.
No nii, et nüüd ma loen oma viimased need õnnesoovid sisse
ja siis jah, siis annan tagasi Üllele lugeda,
et seda enam ei ole. Aga, kes nüüd sind asendab, ema asendaja,
olid sina, kui häda käes on.
Kellele sina loota saad, kui haiguspäev tuleb või,
või hääl ära läheb? Ja selle peale on ka juba mõeldud, varasemalt ka,
kui mina pole saanud, siis õnnesoovid toimetab eelnevalt
minu õde Madli.
Tema on samuti ütleme, natukene ka nende keskel üles
kasvanud ja ta teab, kuidas mis vormi kasutada
ja et kuidas neid neid kirja panna ja toimet.
Ja Loeb, Maian Kärmas, kellel on ka väga hea selline raadiohääl.
Nii et see on juba jah paigas. Et osaliselt ikkagi ka minu võimalike äraoleku ajal on need
õnnesoovid ikkagi nii-öelda karupere käes. See on pereäri, nagu ka meie vestluse alguses ütlesin
õnnesoovid kui pereäri ja kasumlikkus on see,
et õnne on kuhjaga, sest jagatud õnn toob ju ka rõõmu ja,
ja hingekosutust ju soovijale endale, eks ole. Ja kindlasti sellepärast mulle meeldibki neid lugeda,
et pärast on endal nii hea tunne.
Inimestele head soovides jääb ikkagi endale ka head. Tunne sisse.
Lõpetuseks.
Sa saaksid siia nüüd sooviloo valida päevade kuulajatele
ehk sinust ka muusikaliselt aimu, andmaks missugune lugu
võiks kõlama hakata. Lemmikuid on mul palju, aga ma valiks midagi Sassilt sas,
see on üks prantsuse laulja.
Käisin kevadel tema kontserdil, ta käis ka Eestis
ja tema on üks üks minu suuri lemmikuid. Siis Sass laulma ka hakkab, aitäh sulle,
Ulvi Karu ja ehkki seda nime me igapäevaselt eetris ei kuule,
siis sinu häält hommikuti kolmveerand 10 paiku iga päev läbi
nädala ja kellel õnnesoovid plaanis edastada raadio kaudu,
siis kolm päeva ette tuleb kindlasti, et teada anda.
Aitäh sulle, Ulvi Karu ja edu.
Aitäh. Vikerraadiopäevade jätkub ja nüüd on külas Martin Kõrv,
tere. Tere, Piret virgutusvõimlemise treener,
vikerraadio eetrist.
Häälena tuttav.
Viimastel nädalatel on levinud uudis sellest,
et vikerraadio virgutusvõimlemist saadab nüüdsest klaveril
Antti Kammiste.
Kuidas, kuidas, aga sinust meie esivõimleja sai? No kõigepealt alustame üldse sellest, et nüüd on ka selge,
miks if kamm tülli läksid.
Et eks selle põhjuseks oligi see, et Antti Kammiste tuli
vikerraadiost virgutusvõimlemist saatma.
Hästi hoitud saladus.
Aga kuidas sai, see läheb nüüd, ma ei tea,
15 16 aastat tagasi huvitaja toimetaja Meelis Süld helistas,
kutsus raadiosse virgutusvõimlemist tegema
ja siis ma ütlesin, et ma helistan tagasi tegelikult malli
kohe kindel plaan, et ma ei taha seda teha,
sellepärast et raadio pilti ei näita, aga ma lihtsalt mõtlesin,
et mul on vaja mõtteid koguda, kuidas leida viisakas
vabandused meeli, selle põhjendada, et miks ma ei saa tulla. Aga siis, kui ma tagasi helistasin, siis Meelis arvas,
et no proovime ikka mõned korrad ja siis mõned korrad proovisime,
algul mulle tundus see natuke selline, ma ei tea,
jabur või? Treenerina olen harjunud, et inimesed näevad mind,
aga siis on raadios inimesed ei näe.
Ja kuidas sa neid harjutusi teed ja muuseas,
alguses kui see taaselustati vikerraadiost,
siis tegelikult oli nii, et me tegime need lindistused
vikerraadio stuudios ära ja siis jooksime telemajja
ja siis telemajas pildistasime kõik need harjutused üles
ja need fotod pandi siis vikerraadios huvitaja,
saate juurde lehele ja siis enne kui võimlemine algas,
siis öeldi, et, et sealt saab siis neid fotosid vaadata. Muidugi võimlemist üles pildistada on sama tore nagu toidu
maitset üles pildistada või siis ooperilaulu üles pildistada. Naisteajakirjades on see võimalik? On ma pean rohkem hakkama naisteajakirju lugema,
aga no ühesõnaga noh, õlaringid, et kuidas neid õlaringe
kasvõi pildi peale saadet, pilt on ikkagi lõpuks see,
et õlad on kuskil üleval kõrvade juures või siis on all.
Aga no kuidagi sai tehtud ja lõpuks jõuti arusaamisele,
et ilmselt neid fotosid ei ole ka vaja, et saab seda
võimlemist juhendada nii, et oleks aru saada.
Lisaks minule tegid neid teised treenerid veel,
aga kuidagi siis kujunes välja, et mina ja Viive suutsime
teised treenerid pianistid välja süüa. Teil oli vist ühine huumorisoon. Noviive ka jah, ja Viive, kõik positiivsed sõnad,
mis õigekeelsussõnaraamatust leiab, võib Viive nime taha kirjutada. Kui kaua te tegelikult aega koos veetsite viivega? No ma ei oska nüüd öelda, ma ei ole seda kokku arvutanud,
aga põhimõtteliselt ikkagi ainult et lindistuse ajad
Viivelas nõval, et väljaspool siis neid lindistusi,
siis me ei kohtunud, küll, aga me aeg-ajalt helistasime,
soovisime palju õnne sünnipäevaks või siis häid pühi.
Viimane vestlus oligi, et Viive helistas mulle tavaliselt
mina ostsin talle, aga siis oli nii, et tema helistas mulle
ja siis rääkisime pikalt ja laialt, rääkisime,
et peaks veel kindlasti ühe lindistuse tegema,
aga noh, siis jäigi tegemata. Aga muidu oli see, et enne lindistus siis ikka jutustasime,
vahest pärast lindistust läksime raadiomaja kohvikusse.
Siis me vaidlesime, et kes kellele välja teeb,
kes võitis.
Suhteliselt pooleks.
Meil oli see, et eelmine kord tegin mina sulle,
et või vastupidi, et eelmine kord tegid sina mulle,
nüüd pean mina saama sulle välja teha. Aga suhteliselt pooleks, aga no ja siis istusime
ja rääkisime seal muidugi raadiomajas, siis Viive nägi veel
paljusid tuttavaid ja siis juttu jätkus kauemaks. Kas Viive oli Nokohvikul, ei viitasid, kas Viive oli maias? Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis minu arust ta ei võtnud üldse
tegelikult saiakesi ja kui siis ta võttis kas mingisuguse
salati või või mingisuguse prae, aga või suppi,
aga saiakesi võtnuda, tervislik toit, magustoitu,
Camite magustoitu magustoitude päris kindlasti ei võtnud.
Ma mõtlen, et kas ta mõne saiakese või siis pirukas,
siis aga vist ei võtnud.
Aga nüüd mütsi ära ei söö, selle peale. No las see jääb.
Aga mida Viive sulle õpetas? No Viive õpetas ilmselt seda, et elu tuleb võtta nii nagu on
ja nautida.
Ta oli selles mõttes, et oli supervahva ta iga kord,
kui ta tuli, siis tal oli kaasas suur hunnik noote siis ta
lappas neid, siis ta pani need kõrvale.
Ja siis nagu te ise ütlesite, et mängib seda,
mis sülg suhu toob.
Et nii, nii oli seda mängiski, aga noh, selles mõttes,
et mis ta õpetas, oli võib-olla see, et ka sellises väärikas
eas tegelikult tuleb olla vitaalne ja tegutseda,
et ei saa jääda koju kuhugi istuma, sest viimased lindistused,
mis me temaga tegime, siis tegelikult tal olid juba väikesed
sellised tasakaaluhäired. Et siis oli nii, et, et ta tahtis käest kinni hoida,
kui oli vaja kõndida näiteks liftist klaveri juurde,
et kui ta klaveri taha maha istus, et siis oli kõik korras.
Aga kui ta püsti tõusis ja siis lifti juurde oli vaja minna
või trepist alla ukse juurde, siis ta tahtis käest kinni hoida,
et ei kukuks ümber.
Et noh, mõni inimene on selline, et väike varvas valutab
ja siis otsustatakse, et kõik ja enam ei liiguta rohkem kui
magamistoa köögi vahetaks. Aga Viive ei olnud mingit probleemi, et tulin jumalalt kohale.
Muidugi jalgsi?
Ei, ta tuli ikka autoga. Aga ta ei olnud ise roolis. Ei, ta ei olnud ise rollis, seal olid head Timurlased,
kes siis ta kohale sõidutasid. Mõistagi aga Viive juurest nüüd tänase aasta juurde.
See on liikumisaasta.
Kas sina, kui treener oled märganud ka selle aasta mõju on
sul rohkem, ma ei tea, trennides, huvilisi või,
või tänaval sportlikke inimesi? On näha, et see aasta on inimesed hakanud liikuma,
et eelmine aasta nad ainult istusid bussipeatustes.
Aga no kui aus olla, siis tegelikult ei ole,
et no see on umbes samamoodi, et kui selle aasta loom on
mäger ega siis ei ole nüüd mägrad kuskilt välja tulevad
ja nüüd on neid kaks korda rohkem.
Ja kui me nüüd ütleme, et selle aasta loom on mis iganes hunt,
hunte, noh, siis ei ole ju samamoodi, et hundipopulatsioon
nüüd hüppeliselt suureneb ja hundid on igal pool nähtavad,
et see liikumisaasta, et noh, see on pigem see,
et on nagu fookus, on üleskutsed, et on vaja liikuda. Kindlasti on neid, kes hakkavad ka tänu sellele liikuma,
aga see, kes on nüüd 40 aastat vältinud trenni tegemist
ja arvab, et liikumine on saatanast, noh,
ega siis kui öeldakse, et nüüd on liikumisaastaga,
siis ei ole ta nüüd 365 päeva liigub, ostab sammulugeja
pulsikella ja kui see aasta saab läbi ja öeldakse,
et nüüd on mis iganes, ma tea, kokanduse aasta,
siis ta läheb jälle söögi juurde tagasi ja lõpetab liikumise ära,
et see on pigem selline elustiili asi. Seal on kindlasti muudatusi, kas siis on isiklikus elus
midagi juhtunud, et midagi tervise ka juhtunud,
nii et inimene mõtleb hästi põhjalikult järele
ja siis teeb suure muudatuse oma elus.
Aga üldiselt on ikkagi see, et kes liigub,
see liigub ja kes ei liigu siis edasi liikuma saada.
No see on selline Nobeli preemia vääriline ettevõtmine. Oled sa kedagi proovinud niimoodi liikuma saada,
on see su isiklik teadmine või on see õpetatud? Täitsa isiklik ka, jaa, kui ma näiteks kasvõi oma vanemaid vaatan,
siis on ema on üliaktiivne ja ise on pigem selline,
kes kui vähegi mahub, et saab sõita autoga,
siis ta sõidab autoga.
Kui poolteist meetrit maad ja on võimalik autoga liikuda,
siis ta liigub pigem autoga.
Ja ta on eluaeg olnud nii, ka siis, kui ta oli noorem
ja ma praegu ja ema on selline, et kui vähegi on võimalik
kuhugi jalgsi minna, siis ta läheb viiem jalgsi. Aga millest see sõltub?
Kas oled sa uurinud, milline on olnud nende lapsepõlve
harjumus kas on jalutatud ühes peres rohkem kui teises või,
või suusatatud ühes peres ja teises? Aitäh selliseid süvapsühholoogilisi seansse,
ma ei ole nendega läbi viinud, et jõudu juurde. Kahimpiirilise vaatluse tulemusel võid öelda,
et, Pigem ma arvan, et see ongi inimesest kinnine,
see on nii nagu. Kellele meeldib näiteks toataimedega tegeleda
ja kellele ei meeldi, et ei saa öelda, et toataimed on
halvad või, või nad on väga head või vajalikud,
nad on, eksju, ilusad, toredad ja muidugi on ka head
võib-olla mõnede mürgised ja siis võib öelda,
et on pahad, aga on inimesed, kellel kohe on vajadus kõik
aknalauad panna toataimi täis ja on inimesed,
kes kui neile need toataimi kinkida, siis neil on imeline
oskus nad ära kuivatada võimalikult kiiresti. Mõnel lihtsalt õnnestuvad herbaariumeid paremini,
aga tulles virgutusvõimlemise kui sellise juurde,
no väga vahva sõna on see virgutusvõimlemine.
Mis vahe on hommikuvõimlemisel ja virgutusvõimlemisele? See on hea küsimus.
Ma arvan, et seal ei olegi väga suurt vahet
ja oleneb muidugi, millal seda teha, et kui nüüd defineerima hakata,
siis võib-olla virgutusvõimlemine võiks olla midagi sellist,
et kui sa näiteks sul on istuv töö kontoritöö siis aeg-ajalt
tõuseb püsti natuke ringutad, liigud.
Et see oleks võib-olla virgutusvõimlemine,
hommikuvõimlemine on see, et teed luugid
ehk siis silmad lahti, tõused pidulikult voodist püsti,
avad kardinad, avad akna ja hakkad kohe tegema
hommikuvõimlemist noh, võib-olla akent ei pea avama,
võib-olla kardinat ei pea kaevama, aga hakkad tegema
hommikuvõimlemist või siis hommikune treening,
aga noh, see on samamoodi, et inimestel on erinevad,
et on neid inimesi, kes käivad hommikul seitse,
30 on treeningus. Eestis ei ole väga selliseid varahommikusi,
treeninguid, et kui vaadata samuti teisi riike,
siis on noh, spordiklubisid, mis on ööpäevaringselt lahti
ja kus on esimesed treeningud ja näiteks viis 30 hommikul
ja kell kuus ja on inimesed, kes siis lähevad
ja teevad neid treeninguid ja on inimesed,
kes seal siis õhtused treenijat, kes siis pigem eelistavad
pärast tööd teha trenni, et kui mul endal valida,
siis mina eelistan ka kindlasti sellist treeningut,
mis on pigem õhtul ja pärast tööpäeva kui seda,
mis on hommikul kell seitse, 30 mon juhendanud treeninguid,
mis on seitse ja 30. Ja mulle need endale absoluutselt ei meeldinud,
sest sa oled öökull või lõoke, just et mul,
kui oleks minu teha, siis ma ilmselt ärkaks kuskil kella 10,
kella 11 paiku ja see on minu teha siis,
kui ma pensionile jään, siis on mul juba ajakava.
Päevakava on juba valmis kirjutatud pensioni pensioni
Neerumise jaoks, et magada kuni kella 10-ni. Seda oled kuulnud, et vanuigiuni läheb järjest paremini. Nii nad räägivad, jah, aga ma arvan, et seal on põhjus see,
et need vanemad inimesed lähevad õhtul kell viis magama. Virgutusvõimlemise kavast veel rääkides,
no 15 16 aastat.
Ütlesid sa oled umbes vist jah, peab nüüd kontrollima.
Oled sa seda kõike teinud?
Kas aastast aastasse läheb sama kava või teed igal aastal uue?
Kogu aeg on sama kava iga päev, muusika lihtsalt muutub,
muusika muutub.
Ei ikka. Igavõimlemine on unikaalne, täiesti uus kava,
ükski kava kordusesse läinud juhul kui ei ole nüüd näiteks
lindistatud salvest eetris olnud, see on muidugi suur saladus,
et need on salvestatud.
Kuna päris paljud inimesed ikkagi arvavad,
et need on otse.
Ja siis küsitakse, et kas iga päev siis ma ütlen,
et ja iga päev nii ongi, et sõidan raadiosse,
siis, siis me teeme hääleharjutusi 30 minutit. Ja siis võtame neljaminutilise võimlemise linti
ja siis tulen sealt ära.
Aga kavatan, iga kord on unikaalsed, iga kord on uued,
mingid asjad kindlasti korduvad, et noh,
näiteks ongi väga hea harjutus, kükke, jalalihased,
kõik töötavad seal kaasa, et see ei ole nii,
et, et ükskord sai tehtud ja nüüd järgmised 15 16 aastat,
seda enam ei saa teha, et, et see on nüüd ära tehtud,
et sellised, nii hea asi, et seda tuleb aeg-ajalt jälle
uuesti uuesti teha. Aga need liigutused, mis seal stuudios täpselt toimub,
no seda piltide pealt oleme me nüüd ka aimu saanud.
Kolmekesi seal stuudios olete Antti Kammiste,
Martin Kõrv ja Teet kelman istumas helirežissööri puldi taga.
Tema on vaesekese ainus, kes võimleb, teie teete lihtsalt. Teetia võimleb tasuta kaasa.
Teeb ta õigesti, teeb suurepäraselt, ma vaatan,
mida tema teeb ja siis lihtsalt kirjeldan seda.
Tegelikult sünnivadki loppis võimlemiskavad. Siis erren seal puldi taga istunud juba tunde
ja siis ta seal krampis ja kange ja siis ta hakkab seal
ennast väänama ja siis ma lihtsalt kirjeldan seda,
mida ma näen, ongi võimlemine tehtud.
Ja tegelikult lisaks Leedule on ju Kaspar
ja teisi režissööre veel ei olnud, kes on olnud,
et see oleneb jälle inimesest.
Teet on selline väga aktiivne kaasavõimleja mõni teine helirežissöör,
kes on varasemalt olnud, siis ei ole näiteks gaase võimelnud. Aga mis seal siis tavaliselt toimub, on siis see,
et mina olen mingisugused mis, mis tähendab mingisugused,
mina olen väga olulised võimlemised ette valmistanud
vastavalt sellele, milline meil plaan on.
Reeglina me siis teeme 20 võimlemist korraga.
Siis mul on 20 võimlemist, et väljamõeldud Anttil on ka
valitud lood viivega, näiteks me tegime niimoodi,
et kuna Viive neid lugusid ette ta küll võttis alati noodid kaasa,
aga siis ta lõpuks mängis koha pealt, siis viivega me tegime,
nii et enne igat siis võimlemist, mina ütlesin,
et, et noh, nüüd ma teen sellise rahulikuma võimlemised,
keskendume rohkem venitustele. Viive ütles, et selge ja siis hakkasin mängima mingit
rahulikumat lugu.
Antiga me teeme vastupidi.
Tal on ka mingisugused lood nagu välja valitud
ja siis ma ütlen, et noh, võta mingi järgmine lugu,
mis oli plaanis, anti, võtab siis mingi loo
ja siis see on näiteks kiirem lugu, siis ma vaatan,
et milline mul nendest võimlemistest on selline kiirem
või tempokam ja siis valin nagu selle, et kui ma võimlemise
teen eelnevalt, et ette valmistanud, siis ma samamoodi nagu mõtlen,
et nad ei oleks kõik nagu sellised tempokad
ja kiired, et mõni oleks kiirem, mõni oleks aeglasem,
mõni oleks tooliga, mõni oleks püsti seistes
ja nii edasi. Ja siis, kui me esimest korda Antiga tegime,
siis me tegime ka nii, et mina lihtsalt ütlesin,
mis manab, hakkan tegema ja siis anti, hakkas nagu mängima,
aga nüüd viimati, kui me tegime, siis me tegime vastupidi,
et anti ütles, et nüüd ta mängib seda näiteks mingi lugu
ja siis see oli nagu aeglasem, mis ma vaatasin,
et mis mul sellest võimlemise kaasa võetud siis pagasist on
selline aeglasem ja siis soovitasime Kelle saade, see on, see virgutusvõimlemine,
see neli. Minutit see on kõikide inimeste saade, kes eesti keelest aru
saavad ja seda kuulavad. Aga võimlemisest, millisest vanusest alates on võimlemine
meie kehale ilmtingimata vajalik? Liikumine on tegelikult kõigile vajalik. Kui sa võid, kas võimlemine on liikumine see on
paigalseismine ju, või paigale? Seisnes liigne liigutamine ikkagi, et kui sa võtad imiku
ja seota kuidagi ma tea, muumiakse noh, siis ilmselt see ei
lõpe hästi.
Et ka siputada liigutab ennast lapsed üldiselt.
Kuna nad on juba loomult noh, üliaktiivsed siis nendele
mingisugust sellist lisaliikumist tõenäoliselt ei olegi enam
väga vaja, et, et kui sa võtad noh, vaadake näiteks
kassipoegi või siis koerapoegi, siis nad ei püsi paigal,
jooksevad ringi sellepärast, et neil on seda energiat
lihtsalt sees, nagu on meeletult. Aga nüüd, kui näiteks koer saab vanaks, siis mis ta tahab teha,
siis ta tahab ainult magada, eksju ja siis ta tahab nagu
paigal olla, et, et siis tegelikult on omaniku kohustus seda
lemmiklooma viia jalutama selleks, et ikkagi liiguks,
et tal ei tekiks neid lamatisi selliseid käppadele igale
poole neid padjandeid, et inimese puhul on sama,
et kuni mingi vanuseni on see, et, et tuleb kogu aeg öelda,
et ära jookse, ära jookse, ole paigal siis mingist vanusest
tuleb hakata endale ütlema, et nüüd võiks minna jooksma
ja selle jooksmisega on ka see, et võib-olla mingi vanuseni
on siis jooksmine aktuaalne ja mingist vanusest on siis
jalutamine aktuaalne või siis käimine aktuaalne. Üks teema veel, mis treeneritööga tihedalt seotud on,
see on sõna ja sõnavaldamine kui selline.
Kui lihtsalt need sõnastused sul tulevad. Kuna raadio pilti ei näita, siis on oluline,
et need kirjeldused oleksid sellised, et inimene aru saab,
et kui võtta aeroobika, põhisamme, ristsamm,
mambo kuue sammu mambo ja hakata näiteks võimlemist tegema,
et meil on nüüd kuue sammu Vambo või siis mis on veel
sellised vahvad väljendid, on tegelikult,
et kui võtta näiteks stepitreening, seal on ümber maailma
ja siis linnupesapunumine ja ja sellised,
kes trennis käib ja kui sa ütled talle, et linnupesapunumine,
siis ta teab, mis see tähendab või kes käib kuskil
aeroobikatreeningus ja sa ütled, et nüüd teeme Sašee
või ristsammu, siis ta teab, komisjon kui nüüd võtta,
et kõik, kes virgutusvõimlemise saadet raadiost kuulavad,
peaksid aru saama, mida on vaja teha, siis ilmselgelt ei ole
mõtet teha seda võimlemist, nii et tõuseme püsti. Alustame marsiga paigal nüüd samba põhisammu nüüd sambast
tuttav uiske, nüüd Bodeboree või siis midagi muud
või vähemalt väga harival justeks sambas on ka näiteks Volta
on väga vahva samm, mida võib teha, aga sellest ei saa aru,
et siis pigem ongi vaja, et see kirjeldus oleks selline,
et saaks aru, et kui on käed kõrvale küünarliigesest kergelt kõverdatud,
noh sellest võib väga mitut moodi aru saada,
aga kui öelda, et pane käed nii, nagu sa kallistaksid,
puud noh, siis ilmselt puud ei saa kallistada,
nii et käed on suunaga üles või selja taha
või alla, et kui see puu on ees, et siis ilmselt need käed
lähevad selle puu ümbert või kallistad lumememme
või teist inimest või mis iganes teise inimese puhul muidugi
saab panna ümber kaela ja siis ümber keha neid käsi,
eks ju, aga käed ees nagu kallistaks puud
või liiguta käsi kõrval nagu suusataksid,
noh, väga arusaadav, isegi kui ise ei suusataja kuskil näinud,
ikka on mõnda suusatajat kas televiisorist
või siis aknast. Nii et sul pilt kogu aeg peas jookseb kuidasmoodi,
see võiks lihtsam kuulajale olla. Jah, et inimene nagu aru saaks, sellest,
sest aga muidugi kõige olulisem on see, et
ega seal midagi valesti teha ei saa.
Et kui ka minul on mõeldud, et need käed
või jalad käivad ühtemoodi ja inimene kodus liigutab neid teistmoodi,
siis niikaua kui need küljest ära ei tule,
siis kõik on hästi. Mina tunnistan siinkohal, et sageli virgutusvõimlemist
kuulates teen täiesti omi harjutusi ja kuulan lihtsalt saadet.
See on ka variant. Eks selle asja mõte ongi kael lihtsalt meelde tuletada,
et tee nüüd väike paus ja liiguta ennast.
Et see paus võib ka ju olla lihtsalt, et tõuseb laua tagant püsti,
jalutad kõrvalruumi, võtad endale klaasi vett
ja jood klaasi vett, et see on samamoodi,
et vee joomine on vajalik ja siis püsti ja liigutada on vajalik,
et nii nagu televiisoris on reklaamipausid mõeldud selleks,
et inimesed tõuseksid televiisori tagant püsti
ja liiguksid korraks eemale, teeksid endale teed
või võileiba või paneksid pesu pessu või midagi,
et nad korraks virgutaksid ennast. No meie kanalites need reklaamipause ei ole,
aga õnneks on meil virgutusvõimlemine ja Martin Kõrv aitäh
sulle selle toreda ülevaate eest.
Ilusat sügist sulle, aitäh, Piret, sulle. Lõpetama jääb ka üks tõeline vana kooli virgutusharjutus,
mille arhiiviriiulilt toovad meieni võimlemisõpetaja leelo röömel.
Ja klaveril Viive Ernesaks. Aga nüüd näiteks praegusel õhtutunnil, kui mõnel inimesel on
juba uni kallale tikumas, aga tegelikult veel ei saa
ega ei tohigi võib-olla magama jääda.
On teil mõni hea harjutus, mida soovitada välja,
et sirgeks saada?
Ikka akna all, üks suul hingamisharjutus haigutada,
sügavalt käed viia, körval leiad surud, hästi tahad.
Millise muusika paneme siia ja? Hirmus küll. Leitakse üles. Sirutage haigutegi kiik, millele küünarnuki taha jal. Ja võtke väike pooltüki ja sirutage ja painuta keha,
Etti, pange käed maha, hoidke selles asendis,
et veri valguks pähe.
Ja sirutage uuesti jälle käed kõrvale ja kuklale
ja paigutage ja painud midagi sügavale ette.
Ja sirutage uuesti. Seekordsed teemad ongi kuulatud.
Saate panid kokku Maristombahja, Piret kooli kuulmiseni.
