Ei. On südatalv. Maa on kaetud paksu lumevaibaga ja see sillutab teed  paikadesse kuhu vesi sel ajal nii kergelt ei pääse. Sooja rabasaared on ilmselt ühed üksildasemad paigad meie  maastikel ümbritsetud raskesti läbitava sooga. Ei ole sinna asja metsamasinatel ega pühapäeva matkajatel. Kui esivanemad otsisid siit pelgupaika sõja eest  siis minu jaoks on need viimased kohad, kus kogeda puutumata  loodust ja omaette olemist. Mida pikemalt siin unenäolises talvemaailmas liigun,  seda enam ununevad mõtted argipäevast ja hakkan tundma end  kui tegelane muinasjutust. Hetkeks võingi uskuda, et olen viimane hingeline maamunal ei  ühtki looma ega lindu, kellega tõtt vaadata. Rääkimata inimesest. Pikema kulgemise peale leian siiski kellegi jäljed. Kaks metskitse, kes põldudel karjas liikumise asemel on  valinud rabavaikuse ja üksi olemise. Tundub, et meil on midagi ühist. Talvises vaikuses on sügavust, mida suvest  või kevadest ei leia. Mõnes võib see tekitada kõhedust aga mina tajun selles  seletamatut pühadust. Kohe sellist, et isegi süüa on raske sest mälumine keset  vaikust on nagu vägivallaakt. Võtan alandlikult peast mütsi ja kuulatan. Ainult jopele langevad lumekristallid ja külmast naksuvad puud. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Rabasaartelt kultuurmaastikele liikudes selgub,  et päris välja surnud talvine elu siiski pole. Seal, kus sobivat toitu leiab ka näljaseid. Need on kõige sitkemad loomad ja linnud,  kes saavad meie tingimustes aastaringselt hakkama. Nii otsib põder värskeid raiesmikke ja pajuvõsa kotkasted  või maanteel hukka saanud loomi. Rebane loodab teravale kuulmisele ja heale hiireaastale. Ning leevikesed leebele, talvele ja inimeste abivalmidusele. Minul on palju lihtsam. Minu väljakutse on jääda ellu vaimses mõttes. Pikk pime talv on kohati väsitav ja paratamatult tekib  igatsus kevade järele. Õnneks tunnen juba külma kuu lõpus, kuidas päevad suure  sammuga pikenevad. Üha rohkem on retki, kus valgetel väljadel saadab mind  pimestav päike. Üksikute paigalindude hääles on tunda elevust  ja see on nakkav. Jäässe hakkavad sulama esimesed augud ja siin-seal hakkab  taas kostuma veevulinat. Ühtäkki leian rabalt salapärased jäljed. Keegi oleks kui õmblusmasinaga valge lapiteki kokku õmmeldud  autogrammiks müstilised hiroglüüfi. Esimesed tedrekuked hakkavad kogunema kevadiseks pulmaajaks. Kui enamasti alustatakse väga rahulikult  siis mõned kokkupõrked on juba lume peali tõsiselt tulised. Äkitselt on sulaveed valla ja looduses algab kõigil kiireim aeg. Ainult üks kahejalgne leiab, et just nüüd on paras hetk  laisklema hakata.
