Kuula, kuula. Rändajat stuudios Hendrik Relve Haldi Normet-Saarna tervist. Tere. Aga meie stuudio muutub nüüd Uus-Guinea ürgseks vihmametsaks ja seal kohtume oma igapäevaseid asju toimetavate Paapuvatega uskinina, põliselanikega. Mõned vaatavad meid vaenulikult. Mõned uudishimulikult, aga ükskõik kui kaua me seal ka poleks, on kahtlane, kas me nendega seesugust kontakti saavutaksime, kui legendaarne vene teadlane Nick Luhoma Clay 19. sajandil, ehkki samas olete teie Hendrik ikkagi tema jälgedes käinud, mida arvate? Ei mingis mõttes oli see ka minu jaoks väga enneolematu kokkupuude niivõrd algupärase ja ürgse kultuuriga maamunal nagu seal paapua tee juures. Sellest me veel ükskord räägime tänases saates me püüame saada niisuguse üldpildi. Selle saare elanik. Et see oli nüüd üks paapua rahvalaul ja kõlab võib-olla natukene kuidagi India või Tiibeti budistlik. Kuule laulule sarnaselt aga tegelikult kaugel sellest, see on hoopis üks paapua rahva matusetseremoonia laul ja üldse öelda, et paapua rahvalaul. See on täiesti mõttetu, sest Paapasid elab Uus-Guineal lähisaartel sadu erinevaid rahva Diana kõnelevad üle 1000 erineva keele. Ja see oli lihtsalt üks Nendest ja see oli nüüd kiri niiva keeles. See on üks paar tegelikult selle suure hiidsaare lähistel. Ja tõepoolest See rahvas, kes seal elab, nad ongi kuskil 3000 aasta eest tulnud kusagilt aasia kandist üle ookeani paatidega rännates siiakanti, aga nad on siin nii kaua elanud, et nemadki moodustuvad nüüd tänapäeval ühe osa sellest Uuzgin ja väga kirevast rahvastikust. Nii et see on lihtsalt üks rohkem kui 1000-st keelest, mida sealkandis kõneldakse. Ja kui üldse mõelda, et, et miks sealses kandis siis rahvaste ja keeltepilt, et on niivõrd kirev ja killustatud suurem kui mistahes mujal maailma nurgas. Niisugusel alal nagu see Uus-Guinea saar on ikka üle 1000 erineva keele, mis erinevad üksteisest mõnikord rohkem kui näiteks eesti ja hiina keel. Et üks põhjusi on muidugi see, millest me oleme ka varem rääkinud, et uskinja reljeef maastik on tohutult raskesti läbitavad ja hästi rahutud ja seal on kõigil aegadel tänaseni välja väga raske liikuda. Ja väga tüüpiline on tänapäeva uus Kim ja suursaarel niimoodi, et naaberorus mõeldakse juba täiesti teist keelt ja on täiesti teine kultuur ja teisel pool naaberarus jällegi teine kultuur ja teine keel, sest nad üldse omavahel kokku ei puutu, sest loodus loob nende vahel ületamatuid tõkkeid. Seal see on üks kindlasti üks oluline põhjus, aga aga tähendab päevalgi on see rahvastik ja see keelte kaabel, see kombestik ja kultuur on tohutult keerulised. Ja on uuritud kaua aega ja kõige esimene tõsine uurija maailma uurijatest oli tõesti Nikolai Mik Luhvama Clay ligikaudu 150 aastat tagasi. Ja see mees ju on selles mõttes huvitav, et et tema üks raamatuid on ilmunud ka eesti keeles ja sel ajal, kui see ilmus, siis vist oli niimoodi, et ma seda hakkasin koguma, kooli minema. Ja igal juhul juba algklassides lugesin selle kluphama Klay raamatureisid läbi ja siis juba jättis mulle niisuguse jälje, et mulle tundub, et ma olen tema lummas olnud tegelikult ka hiljem. Aga see võis olla ikka täitsa põhjus, miks ma ükskord kah võtsin oma reisi ette just sellel saarel. Jah, see Nick Lohomoklai raamat ilmus Stalini ajal, ta ilmus mõned aastad pärast Stalini surma, teda oli ja tore avaldada, sest et kõik see, mis toimus, toimus 19. tasandil, sest viiekümnendatel teatavasti nõukogude inimene nii väga enam ei reisinud mitte kuskile. Jah, ja teisest küljest on huvitav, et kui oled lugenud juba paljud 19. sajandi maadeuurijad raamatuid, mis tänapäeval meile kättesaadavad on, siis huvitaval kombel see on nendest isegi parimaid. Ja muidugi nõukogude korra suhtes ei võtnud see raamat mitte mingit hoiakut, aga, aga see mees ise tema viis, kuidas ta uuris seda rahvast. See oli 19. sajandi kohta täiesti harukordne. Et tol ajal oli tüüpiline maadeuurija, oli ikka see, et tal olid ikka suur saatjaskond ja ta kulges sealt nii-öelda mustade maalt läbi nagu härra. Ja siis nagu kirjeldas niimoodi eemalt neid metslasi, eks ole. Aga Mik Luhomaclay lasi siis ennast lihtsalt laeva pealt maha tõsta, ühel täiesti tundmatu luuskeemia rannal seal põhjarannikul ja jäi sinna elama niimoodi kaheks aastaks. Kahe treeneriga, kellest suurt tolku ei olnud, sest üks neist vaesekestest suri varsti ära ja teine põdes niikaua, kuni tuli haiglasse saata. Pigem hoolitses tema oma teenrite eest. Ja ta elas seal läbi ju tohutult palju väga riski piiril. Klausi ja tema elu oli korduvalt ohus ja ja, ja isegi tänapäeval ma ei kujuta ette, kas oleks palju valgeid inimesi, kes oleksid nõus niimoodi samamoodi laskma ennast tõsta kusagil sellise tuuri keskele, millest suurt midagi ei teatud. Tol ajal teati kell ühte. Et need papuad, nende üks kindel niisugune traditsioon on, pistan mõnikord pintslisse teisi inimesi, et nad on inimsööjad, seda teati sel ajal küll. Tegelikult see oleks väga tõenäoline olnud, et ka Mik Luhvama Klaialeks ära söödud, lihtsalt see ei olegi üldse nali, neid, sel ajal juhtus niukesi sündmusi tihti ja pooleldi naljaga pooleks, ma olen mõelnud, et, et kuidas tal ikkagi nii hästi läks, et et võib-olla sellepärast, et tal on natukene papa moodi välimus, tal on niisugused pikad juuksed ja väga kähar habe. Vot see on niuke puhtisiklik, niisugune pooleldi naljaga mõeldud seos, aga, aga tõepoolest ta kuidagimoodi jube hästi sulandus selle kultuuriga. Jah, siin kindlasti mitte tähtsusetu ei ole tema iseloom ja kogu tema olemuse seal ta oli ju ikkagi uskumatult taktitundeline, kannatlik ja ääretult sõbralik ja see ikkagi kõik lõpuks jõudis nende südamesse. Ta käitus hoopis teisiti kui teised valged uurijad sel ajal tegid, ta ei loonud mingit distantsi, vaid vastupidi, püüdis sisse elada, paapua kultuurilugupidavalt sellesse suhtuda ja elada papoade endi reeglite järgi. See oli väga harukordne tol ajal ja väiksed kingitused olid ka abiks kõik sinna juurde, mis sinna juurde kuulub, niisugune inimlik, lugupidav suhtlemismaneer ja, ja selline vägivallatu suhtumine kõigesse, mis ümberringi toimub. Et, et see oli tegelikult tänapäeva mõistes fantastiline ja ega tema enda ju noh, päritolu oli ka ju fantastiline. Tegelikult see oli niisugune meeste ültse venelane ta oli, ta oli niisugune väga, väga keerulise sugupuuga inimene, temas oli nii kasa, ka poolaka kui ka šoti verd see makk lai on pärit šoti rahva käest. Nii et tõesti, ta oli 24 aastane. Kui ta esimest korda siis sinna rannale läks ja kaks aastat elas, pärast ta tuli uuesti ja uuesti sinna tagasi sinnasamasse kohta. Praegusel ajal on antud välja reisipäevikud, kõik tema reisipäevikud viimseni vene keeles, ma olen neid lugenud, hakkad lugema, jäädki lugema, täiesti täiesti vapustav mees. Aga mingis mõttes noh, tema nii-öelda algatas selle uurimise, aga see on jätkunud tänapäevani välja. Ja noh, paljud väga kuulsad antropoloogid on teinud seal niisugusi uurimusi, mis on muutnud kultuuri uurimise, suundasid kogu maailmas, näiteks üks kahtlemata Bronist lav Malinovski kes niimoodi nagu hommik lohama Clay läks ühele väiksele saarele seal uskini lähistel ja elas lihtsalt selle rahva keskel sulandus sellesse rahvasse ja nii-öelda seestpoolt hakkas vaatama, et mismoodi see ühiskond toimib ja ta on toonud täieliku muutuse pöörde antropoloogilistesse uurimistesse maailmas pärast seda, kui tema seal käis, ei saanud enam antropoloogiad niimoodi käsitleda, nagu enne seda oli käsitletud. Nii et tõde on selles, et sa pead ikka sulanduma, sa pead seal elama koos kõigi kaasnevate ebamugavustega nagu näiteks malaaria. Mis võib sind tabada, eks ole, peaaegu sajaprotsendiliselt või. Peaaegu, ja, ja veel paljud muud haigused ja ohud, mis seal kõik võivad olla siis nii väga teistsugune kultuur meie omaga võrreldes. Just nii, et niimoodi eemalt vaadeldes ja härrat mängides ei lähe see asi mitte. Just et ta, just need uurijad, kes on nii-öelda nii-öelda samastunud selle rahvaga ja suutnud seda ja samas niisuguse lugupidamisega suhtuvad sellesse kultuuri, need on tegelikult andnud koguma maailma antropoloogiasse ja inimkultuuride uurimisse ikka tohutult palju panuseid just nende uurimise põhjal. Ja nüüd, kui mõelda kogu selle kirevuse peale, mis seal valitseb, noh, üks asi on selge, et et midagi neil ikka ühistan. Ainus asi, ütlevad nüüd teadlased, mis neid rahvaid seal ühendab, on see, et nad elavad sellel Uus-Guinea ehk paapua saarel või selle lähisaartel see on üks asi, mis neid ühendab ja üks asi, mida juba esimesed meresõitjad üldse nägid esimest korraga, et neil on väga kähvarad juuksed, see hakkas kohe silma, et nad on selles mõttes kuidagi natukene ühtemoodi ja lamedad, ninad, tumedad ninad, tume nahk peaaegu nagu tõesti aafriklastel. Aga sealt edasi, et mis neid ühendab, seda on ikka ikka väga-väga raske öelda ja ikkagi, kui tahaks mingi üldistuse teha, siis praeguse aja niisuguse tasemel teadmistega võib siis anda niukse laia üldistuse, et nad kõik võib jagada siis kolme väga suurte rahvaste rühma. Ja Need on siis sellised, ühedan mereäärsed rahvad tänase päevani välja, kellele ikkagi see meri annab selle väga olulise elatise osa alati teiseks siis metsarahvad, kes elavad seal metsades ja ka paljud tänase päevani, samamoodi saavad põhiliselt metsa jahisaagist ja metsaandidest elatud ja kolmas on siis põllurahvad, kes elavad põhiliselt mägedes. Ja vot nendel kõigil nendel suurel kolmel rühmal on erinev ajalugu, hästi erinev elatusviis, hästi erinev kultuur. Ja kui kuidagimoodi üldist pilti hakata püüdma luua, siis esimene asi on see, et, et need siis need Mägilastest vappuvad ja metsas elavad papud Need näevad tänapäevani välja sellised nagu algusest peale kujutleti neid Paapoosid, ehk siis nad on väga kräsupäised ja niisugused tumedanahalised tugeva ninaga niisuguse erilise näotüübiga. Need on need, need rahvad, kes on siin siis need kõige mürgisemad põliselanikud, kes on elanud kümneid tuhandeid aastaid sellel saarel. Ja juba väga ammu, tuhandeid aastaid tagasi läks niimoodi, et osa nendest rahvastest vaatas, et mägedes on nagu kuidagi teistmoodi elada kui metsas. Ja no vahe ongi selles, et olud on väga teistsugused, uskin ja mägedes on kliima natukene jahedam. Natukene rohkem seal nihukest tuult seal on rohkem nagu avarust ja seal tegelikult ei ole ka nii niiske, kui seal metsades ja seal on ideaalne kasvatada mitmesuguseid kultuurtaim ja papod hakkasid oma rikkalikust loodusest tohutult tamm leidma taimi, mida saab kodu ümber kasvatada aias ja põllul. Ja näiteks praegu on arheoloogid leidnud juba, et kuskil 9000 aastat tagasi on juba esimesed, ütleme, kuivenduskraavide jäljed leitud sealt mägedest ja 6000, et aastaid tagasi on leitud juba terrass, põldude jäänused. Kujutleme, mis aeg see oli maakeral sel ajal, see oli mingi vana Egiptus, eks ole, esimesed kultuurid, mingid üksikud kolded, kust näiteks ütleme ka Lähis-Ida, kust iningult tuur hakkas alles arenema, sel ajal oli juba seal olemas põllud ja põldudel kasvatati näiteks suhkruroogu, mis annab ju magusat, mida ülejäänud maailm praktiliselt ei teadnud, nendel oli see 6000 aastat olemas omal kodu lähedalt võtta aiast maad, mida, noh, kasvab ka tegelikult mujal Kagu-Aasias, mõned liigid, aga siin uskina, metsades on ka mitu liiki looduslikult nad tõid selle oma aeda hakkasid kasvatama siis nad hakkasid kasvatama tarotia jampsi. No väga lihtsalt öeldes. Kasutavad niukseid, mugulaid ja need mugulad on väga tärkliserikkad, sisuliselt on see nagu meil kartul ja rääkimata veel seal nende vapuade põldudel ja aias veel mingit sugustest juurviljadest ja mingisugustest salatitest ja see, see on täitsa uskumatu, et kuskilt 6000 aastat tagasi oli see Paapa ütleme, mägismaa elaniku aias ja põllul võib-olla rohkem taimi kasvamas kui eestlase aias ja põllul praegusel ajal Ja nende mugulatega oskasid nad igasuguseid asju ette võtta, küll neid keeta, küpsetada, mis iganes. Kõige tähtsam muidugi, et nad andsid ikka hästi palju kaloreid ja et nad selles mõttes oli, olid toiduga hästi asi, mis neil oli, kehvasti, taimeliike nad leidsid fantastilisi, mida hakata kasvatama ja jäidki aastatuhandeteks kasvatama. Aga loomadega, see seal sealsetes metsades ei ole, loomulikult ühtegi loomaliiki sellest saaks noh, Euroopa mõistes noh näiteks siga või noh, niisugust kodulooma, kes annab sulle liha, näiteks keda sa saad kodus pidada ja kes oleks nagu lihaandja. Sest metssiga, kellest me eelmises saates rääkisime, tuli palju hiljem. Palju aastatuhandeid hiljem ja Tallinn Nende nagu ei olnud võimalik sealt loodusest leida, kes kodustamiseks sobiks. Ja niimoodi oligi, et koduloomi nendel iidsetel põllupidajatel aiapidajatel papuadel ei olnud. Kuid see olukord muutus siis kuskil 3600 aastat tagasi, ütlevad ajaloolased. Praegu tulid niisugused meresõitjad kuskilt ookeanide tagant, tõenäoliselt nad olid kusagil seal Aasia kandist pärit arvatavasti kuskilt Taiwani kandist. Ja nemad olid niisugused nii-öelda kutselised ookeani saarte avastajad lendasid igas suunas mööda maailma ookeane, fantastilised maailmarändurid ja iga kord, kui nad läksid uusi saari avastama, neil olid nendes suurtes võimsates merepaatides kaasas koer siga, kana. Sest nad teadsid, et neid on kerge pidada ja siis näiteks kui nad leidsid saare, kus on võimalik elada, siis nad hakkasid seal põldu tegema, aeda tegema ja neid samu koduloomi kasvatama, keda nad kaasa võtsid. Moodi nad ükskord 3600 aastat tagasi umbes jõudsid ka Uus-Guinea randadele ja esimene asi, kui nad siia jõudsid, oli muidugi see, et nad olid üllatanud, milline fantastiline aia- ja põllupidamise tase on neli kivikirvest ega, ja kivikultuurikiviaja kultuuriinimestel. Ja aga teistpidi nad võtsid ka üle nendelt puudelt mitmeid kultuurtaimi. Samal ajal andsid nagu vastu need koerakana ja sea. Ja noh siis jah, nii nagu eelmises saates rääkisime, siis koer ja siga panid veel metsa putku, eks ole, saiti veel metsloomadeks seal Uus-Guinea saarel, aga jäid ka koduloomadeks papppooltele ja on siiamaani tegelikult vähemalt nendele põllupidajatele papp vaadel. Ja see, see põllupidajate kultuur seal uskin ja saarel on ikka siis maailma kultuuri tega võrreldes ikka tohutult iidne. Ja nüüd, kui tulid needsamad meresõitjad rahvad, siis Nemad tõid esimese, ütleme põllukultuuri, mille tõesti papodka vastu võtsid ja see oli magus kark ehk bataat. Aga see tuli küll palju hiljem, see ei olnud mitte 3600 aastat tagasi, vaid juba palju-palju hilisemal ajal kuskil 300 aastat tagasi ja, ja sel ajal oli ju maailma olukord selline, et et ütleme, koloniseeritud olid juba nii Lõuna-Ameerika paljudelt osad, kui kaustad, traaliad, paljud osad ja eurooplane oli avastanud selle maguskartuli bataadi Lõuna-Ameerikas kast ja toonud selle siis Euroopasse, sealt levisse, igale poole, mujale Aasiasse. Et selle kaudu jõudis ta siis uus, geniaalne ja nii kui uskin ja põllukasvatajad vappuvad seda kultuuri nagu kogeda said, nad võtsid selle kohe omaks. Ta lihtsalt annab palju paremat saaki, teda on kergem kasvatada ja praegu näiteks kui ma olen käinud seal nendes vanades uskin ja Mägilaste külades siis sealsetel põldudel põlispõldudel on kõige rohkem seda bataati praegusel ajal, mis on tegelikult siis Lõuna-Ameerikast hoopis pärit. Aga Need rahvad olid siis need kõigepealt siis need põllupidajad, papad ehk siis põlised rahvad ja siis 3006 100 aastat tagasi tulnud rahvat sealt kuskilt aasia pooled, kes jäid elama ikka põhiliselt selle Uus-Guinea ja osasse ja, ja põhjarannikule nad nad sisemaale ei tulnud kunagi elama päriselt. Ja, ja peitke sinna elama tuhandeteks aastateks elavad seal siiamaani noh, ja siis viimase lainena tulid siis need eurooplased, eks ole, kõigest mõnisada aastat tagasi, aga räägime veel siis need sellest kolmandast suurest rühmast peale nende mere rahvaste ja nende mägirahvaste, need on siis need metsarahvad, need on siis jällegi need, kes on kümneid tuhandeid aastaid elanud seal saarel ja elavad siiamaani suurelt jaolt metsades ja miks nemad sinna metsa siis jäid, et miks nad siis ei hakanud ka põldu pidama või nii nagu teised. Et põhjus ikka selles jälle looduslikud olud, see mets pakkus võimalust äraelamiseks ka ilma põldu pidavat. Ja üks üks põhiline toit, mida uus skin ja džungel pakkus, on selline, mida mujal maailmas eriti suurt polegi. Et see oli siis saago palv. Saago palm on lihtsalt üks soistes ja vesistes paikades kasvav palmiliik sealsetes metsades ja tema säsi sisaldab tohutul hulgal tärklist. Teatava töötlemise järel saab sellest inimeste toidust valmistada ja kuna seda saagopalmi kasvab looduslikult nendes paikades piisavalt palju siis see võimaldas seda, et need inimesed, kes jäidki elama metsadesse nad alati leidsid paiku kus Sakko pall maha võtta, ta, et tema säsi välja saada, sealt seeläbi töödelda. Ja sul on leivajahu olemas, suhteliselt väikese vaevaga on sul leivajahu metsas kogu aeg kuskil palmi sees ootavas ja see tähendaski seda, et need rahvad, milleks hakata rabelema, leiutama, tõmblema, kui mul see toit on siinsamas kõrval. Täitsa loomulikul kombel jäid nad sinna metsa elama ja see tähendas seda, et nende kult tuur jäi ka täpselt samasuguseks. Ja see kultuur on mingis osas mingid väga väikestes osades isegi siiamaani alles seal kusagil ja see on, see on muidugi fantastiline kultuur see, need inimesed, nendest me veel edaspidi räägime pikemalt. Samuti me räägime pikemalt, läheme külla eraldi, käisin seal ka nendest mägi põlistes külades, kuidas nemad elavad, need on täitsa omaette teemat, aga praegusel hetkel lihtsalt seda, et, et needsamad kaks Need põlist paapua rahvast siis need põllupidajad mägedes ja madaliku metsades elavad metsarahvad. Nemad siiamaani teevad päris suurt vahet, et noh, et kumbagi neid on, on väga palju rahvaid, aga et kas sa oled nüüd see mägedemees või oled sa üldse metsamees ja päris naljakas seal kohapeal praegu oli isegi seda kuulda, kui, kuidas nad siis noh, niimoodi vastastikku ka 11 noh, niimoodi kuidagi noh, niimoodi, et sa ikka pole ikka nagu see, et mina olen nagu kuidagi parem või natukene, et, et, et näiteks noh omavahelistes vestlustes näiteks tuli välja, et need, kes seal metsas elavad, need nimetavad neid mägedes elavaid papoosid suurpeadeks ja see tähendab seda sisu poolest, et, et nad on kuidagi niuksed, peavad ennast väga targaks ja on kuidagi noh, ennasttäis või peavad ennast paremaks kuidagi ja siis jälle need mägedemehed, kellega me siis need tulid meiega kaasa ja sinna metsa, kui me läksime, siis nad tee peal, mitu korda sai kuulda, et oh, et need siin metsas need metsainimesed, need on ju need on need saago saajad, et need igavesed laiskvorstid, et, et nad ei viitsi mitte midagi juurde pida. Nad istuvad siin metsas ja mitte midagi tööd teha ei viitsi. See on kohe inimese loomuses sees ennast niimoodi naabriga võrrelda ja natukene naabrit pügada, aga sealt Mikk Luhvamaklai reisiraamatust võis lugeda, et muist sealseid asukaid siis metsarahva hulgast. Ma pakun jah, et Nad olevat põdenud seda elevandihaigust, et nad olidki nagu loomu poolest ebaloomulikult suured, näiteks jalad ja nii edasi, et kas seda võib seal ka tänapäeval kohata. Seal on väga palju erinevaid troopilisi haigusi ja noh, tegelikult see mic Luhuma Clay elas noh, meie mõistes nüüd nende mere ääres elavate rahvaste juures ja päris lähedal ja nende väärsete rahvaste hulgas on muidugi nii nagu ka teiste rahvaste hulgas igasuguseid niisugusi, haigusi, mida ainult troopikas põetakse ja mida isegi mujal allmaailma troopikas ei ole teinekord. Nii et selles mõttes seal on, on tõesti võib-olla inimesed räsitud igasugu haigustestki. Aga kui lohama Clay nende sõprade peale mõelda, hõimud, kelle juures tema elas, need olid niuksed, mereäärsed rahvad ja nad olid, mõtlesin, mereäärsed rahvad on selles mõttes kõige olulisem rühm. Et osa nendest, Ta on ka välimuse poolest niuksed, aasiapärased, neil on sirged juuksed, niisugused pilusilmad kes on sellest seal ida ja, ja põhjarannikul aga Mikk lohuma. Clay elas need siin kirderannikul, õieti siin kirderannikul olid need välimuse poolest siis nagu need nii-öelda need ürgpaapua ühtemoodi. Nii et, et need merest elatuvad rahvad võiksid olla nii ühed kui teised. Ja siia kõige lõppu veel üks põnev küsimuste ring. Et miks pärast on jäänud paapua oma saarel nii iseseisvaks ja miks pole kunagi eined Aasiast kunagi ammu tulnud rahvadega nüüd viimastel sajanditel valged kolonistid suutnud seda Uus-Guinea saart üleni koloniseerida, et kui me mõtleme koguma maailma peale, siis Euroopa kolonistid suutsid koloniseerida nii põhja- kui Lõuna-Ameerika nii Aafrika kui ka Austraalia ja muud alad maakeral. Aga paapua saar ehk Uus-Guinea saar on siiamaani sisuliselt niimoodi, et valged inimesed elavad seal kusagil siin-seal rannaääres. Aga väga valdav osa sellest rahvastikust on praegu ikkagi needsamad põliselanikud, et miks see nii on endiselt küsimusi, mis erutab väga paljusid huvilisi üle terve maailma, just et kuidas Intel siis nii teisiti on läinud, eks ole, selle tüüpilisega võrreldes, mis on juhtunud, kui kolonistid tulevad, eks ole, ja kuidas siis kaks põhjust ja üks on muidugi see, mida me oleme ka puudutanud, et see uus skin ja peaaegu läbimatud maastikud niivõrd raske liikuda, nii raske ehitada teid. Et lihtsalt see, see on olnud üks asi, mis on jätnud selle saare keskosa koloniseerimata, aga teine tähtis tegur on, on ikkagi Uuzgin ja saare kliima. Et näiteks Euroopa kolonistid, ükskõik kuhu nad teinud nad on alati tahtnud hakata kasvatama samu põllukultuure, mida nad tunnevad samu koduloomi, keda nad tunnevad ja näiteks teravilju ei ole võimalik Uus-Guinea looduses kasvatada selle kliima pärast. Ja veel paljusid teisi eurooplasele nihukesi, väga tuttavaid, koduseid, harjumuspäraseid, põllukultuure, aiakultuure ja teiseks näiteks pidada lambaid, veiseid, Uus-Guineas see on määratud läbikukkumisel, seda on kogu aeg üritatud ja noh, ei saa. Esiteks ei ole seal noh, niisuguse nii-öelda karjamaid, kus neid kasutada, ja teiseks troopilised haigused ka koduloomadel, mis ründavad neid igal juhul. Ja kõik need kitsed ja lambad ja veised need alailma põevad seal. Ühesõnaga, jääb ära koduloomade kasvatamine, teraviljade kasvatamine. Aga lisaks sellele veel ka valgele inimesele endale on see kliima praktiliselt talumatu, et, et see on ju niimoodi, et noh, me teame, et Uus-Guinea loodus on maailma üks hullemaid troopiliste haiguste pesasid. Aga võib-olla ei teata seda, et papad, kes neid haigusi on muidugi kunagi põdenud aina uuesti ja uuesti, aga nad on elanud kümneid tuhandeid aastaid sellel saarel. Nende keha on sellega kohanenud ja paljud haigused nad tunud nende haiguste suhtes olulisemaks kui ükskõik mis teised rahvad maakeral. Ja mida aeg edasi, seda rohkem. No see aeg on neil olnud tohutult ja nad on olnud seal vähemalt 40000 aastat ja mõnede arvates ka veel 60000 aastat. Nende kümnete tuhandete aastate jooksul on lihtsalt toimunud see, et näiteks võtame kas või malaaria. Et arstiteadlased on selgitanud, et papode organismis on malaaria vastu olemas erilised antikehad, mis ei lase malaariasse nakatuda. Sest ta lihtsalt elab seal jah, ja need ees ja, ja need, kes seda nii-öelda välja ei kannatanud, need, need surid lihtsalt seal oli niisugune looduslik valik väga loomulik. Lihtsalt ma seal samastmik, luha, Maclay reisiraamatust lugesin, et tema märkmeid, et ikka päris tihti ja päris palju neid tõbiseid Just seal olema ka nende pärismaalaste hulgas ja ja tuldi tema juurde abi järele ja mis iganes. See on, ühesõnaga kui ei ole euroopaliku arstiabi, siis nad põevad näiteks seda, mida ma ise kogesin mingist hingamisteede haigusi, näiteks seal on tohutu niiskus. Laste suremus on meeletu ja nii edasi, loomulikult ründavad neid tänase päevani paljud haigused, kuid see, et eurooplane läheb sinna Uus-Guinea saarele, on seal näiteks kuu aega. Isegi kui sa võtad neid malaariatablette tänapäevani, on väga suur tõenäosus, et sa saad malaaria külge, nii nagu minagi sain. See on väga-väga tüüpiline Mik Lohoma Clay sai selle kätte. Kõik need uurijad edaspidi on selle nagu kohustuslikus korras malaariasse jäänud, aga teie ei võtad tabletti. Ma ei võtnud, aga sellest sealset malaaria puhul, see on üks maailma kõige kangemaid malaariatüvesid üldse, nii et, et seal jäädakse ka neid võttes haigeks ja teine on näiteks kollapalavik, mis on peaaegu kohustuslik. Kõik eurooplased jäävad seal üritatud, seal on olnud ühel aastal, see oli küll 1000 880000 prantsuse kolonistid tulid sinna elama, kolme aasta pärast oli 1000-st 903 kümmet surnud. Ühesõnaga see, mis on säästnud proua kultuuri, et ta on püsinud tänapäevani niivõrd ehedana. Ja ka see loodus on, on suhteliselt puutumatuna püsinud. On olnud siis põhjus lihtsalt selles, et ta on eurooplasele elamiskõlblik. Ja selle mõttega võikski siin lõpetada ja, ja kuulata siia lõppu seda laulu, mida laulavad. Siin oli siis tänane saade Uus-Guinea põliselanikest ja sellest, kuidas nad on suutnud jääda nii omaette ja iseseisvaks ja sealne loodus pea puutumatuks. Millest tuleb juttu järgmises saates. Pühendame selle siis papuade veritasu kombestikule, millega ma ise seal kohal olles ka kokku puutusin. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.
