Me viibime äärmiselt tähendusrikkas paigas valguse  ja hämariku nurga peal. Just siin on see saladuslik koht, kus valgus muutub  hämarikuks ja vastupidi. Just selles paigas jäime poole sajandi eest,  kord poistega hämara peale oli juba peaaegu täiesti pime,  kui pea kohal vilksatas miski. Vaadake, ütles üks poiss ja viskas kivi õhku. Ei kusagilt, ilmus äkki tume vari pikeeris kivile järele,  pööras siis ümber ja kadus taas. Ei kuhugi. Nahkhiir, jube vereime ja, ja puha,  teadis kaaslane seda, et nahkhiired on ainsad  lennuvõimelised imetajad, et nad kasutavad kaja lokatsiooni,  et nad söövad kuni 600 putukat tunnis ja et Eestis on neid  vähemalt 11 liiki. Seda sõber ei rääkinud ainult seda, et viskab kivi õhku  ja näe Ei näe me praegu midagi liiga valge ja vale aastaaeg,  et süda talvel nahkhiiri näha, läheme sajandi vanusesse,  laskemoona, lattu. Täna oleme osooni saatega Tallinnas Astangul  ja lähme suundume koobastesse, et vaadata,  kuidas elavad siin nahkhiired. Rauno ja Oliver, te olete siin kaua käinud neid uudistamas,  mis siin ees võib oodata meid. Siin on selline betoonist käik ja üks 10 kümmekond nahkliit,  siin käisid. Lähme vaatame lähemalt. Käigud siin üsna pikad ja pimedad, otsime nahkhiiri,  veidi põle on ka ja õhus on sellist kerget ammuse põlemise lõhna. Leidsime nüüd esimese nahkhiire siit käigust,  kellega tegemist on, see on meil põhja nahkhiir. Ta on tüüpiline selliste keldri moodi kohtade talvitu  ja natuke külmemate kohtade. Et ta tarub isegi miinuskraadi ja on leitud talvitumas  miinus viie kraadi juures. Alles siis ärkas külmast üles ja läks minema sealt. Ta on lihtne ära tunda, et on näost selline hästi tume  ja lennus, ehk siis ta tiib või tiivanahk on  ka selline musta värvi. Ja kui ta pealt vaadata, siis tal on sellised nagu heledamad karvad. Kui oleks keegi juukse otsi triibutanud või midagi. Tuleb välja, et ka endise laskemoona lao käigud sobivad  nahkhiirtele talvekorteriks. Talvitumisega on selline lugu, et eks nad võivad  ka päris kaugelt rännata siia mõnesaja kilomeetri pealt  ja Eestis on ju avastatud isegi eelmine aasta püüti üks  põhjanahkhiir kinni, kes oli Soomes rõngastatud. Nii et ka nii-öelda paiksed liigid võivad liikuda ikkagi  natukene lõuna poole. Aga ümbruses on muidugi head tingimused,  siin on ju Harku järv on servas. Ja siit on head niisugused metsateed, mis viivad mujale laiali,  kui saab mööda pimedat siis rännata. Aga milliseid nahkhiireliike siin koobastes üldse on? Selles konkreetses käigus on, oleme leidnud kolm liiki vel  Endlasi põhjanahkhiiri ja siis pruun suurkõrvasid. Aga üldse nendes teistes käikudes kokku on viis liiki. Et siis lisaks tõmmulendlane ja tiigilendlane. Kes kõik on siis kaitsealused ja teise kategooria liigid? Nahkhiirte uurimise ja tutvustamisega tegelev MTÜ suurkõrv  on Astangu koobastes käinud isendeid loendamas juba mõnda aega. Kuidas on siin lood arvukusega? Talvituvate kohta on meil andmeid kahest talvest  ja sellega on niimoodi, et esimene talv. Me loendasime 121 nahkhiirt ja eelmine talv loendasime 193,  et siin oli 1,6 kordne arvukuse kasv ühe talvega,  aga selle kahe loenduse põhjal ei saa. Pikas plaanis ei saa populatsiooni kohta midagi ütelda,  kõik talvitud nahkhiired tegelikult mõne nädala takka  ärkavad ülesse soojendavad oma organismi üles,  vahel lendavad natuke ringi või käivad kusagil joomas  ja siis langevad talvune tagasi. Lendas ega, ja ta on tugevus siia üles hästi väikesesse kui  üsna sügavale, et ega see nahkhiirte ülesleidmine siin  tegelikult on üks paras peenike töö, et liiga lihtsalt need  ennast välja ei näita ja eks see tuleb, kogemusega tuleb selline. Selline silm, silm läheb paremaks, et tead,  kust otsida ja ja kuidas vaadata. Tuleb möönda kõike. Nahkhiirte. Loendamine sellises kohas ei ole mitte lihtne asi,  tuleb ronida ja väga hoolega jalge ette vaadata,  et mitte kuskile aukudesse kukkuda ja kellega tegemist on  põhjanahk hiire tele pealt samasugused heledad  ja näost mustad kolm 13 tükki täna juba see on sellise käigu  kohta väga hea saak. Et võibolla isegi on rekord selle käigu oma. Kuivõrd need tajuvad meie kohalolekut, et seda valgust  ja müra siin on, praegu on näha, et üks vaata,  hakkas kössitama ja kõrvu liigutama, tegelt et ilmselt me  natukene häirime teda. Ja nüüd siit lähiajal ära lähme, siis ei juhtu midagi,  siin on nüüd üks kena põhjanahkhiir ennast lae külge riputanud,  aga kuidas nad ometi püsivad seal, miks nad alla ei kuku? Meil on sellised tugevad ja teravad, väiksed küünised iga  varba otsas ja siis lisaks on ka pöialda otsas,  et seal need nukid või tiiva tiiva nukid. Ja need on sellise kavala mehhanismiga, et kõõlused niimoodi kasvanud,  et nad ei kasuta jõudu rippumiseks, et oma keha raskusega  riputavad ennast siis sinna üles ja varbad tõmbavad niimoodi konksu,  et hoiavad kinni kõvasti. Kuna Astangu käikudes elavad mitmed nahkhiireliigid,  vääriks ju nende talvekorter tõhusat kaitset näiteks  pealetükkiva arendustegevuse eest. Kindlasti väärib kaitse alla võtmist ja eks siin Astangul  peab arvesse võtma ka seda, et siin on mitmeid kaitsealuseid,  taimeliike ja hästi suur linnu mitmekesisus  ja tolmeldajate mitmekesisus ja lisaks sellele tõesti  siis ka nahkhiired, kes on meil ju kõik looduskaitse all Eestis. Mis vastasel korral seda kanti siin ohustaks,  kui see ala kaitse alla ei lähe. Ta hetkel on selline roheline saar siin Tallinna ääres,  aga noh, kuna linnas on arendussurve suur,  siis eks ta ole maias koht kinnisvara arendajatele  ja on plaan siin ümbruskonnas ehitada päris suuri elamurajoone,  mis tuleksid siis nendele tunnelitele üldse siin ütleme  muudele loodusväärtustele liiga lähedale,  et see loodus ei saaks siin enam rahulikult olla. Et arvata võib, et see saaks segama üsna tugevalt nahkhiirte  senist elu. Kindlasti nahkhiired on väga tundlikud näiteks valgustuse  suhtes ja müra suhtes ka, et kui me lõikame neilt ära siia  alale ligipääsuteed, siis nad ei saagi enam tulla siia  talvituma ja, ja sügisel parlema. Triinu sõnul tuleb kindlasti jätkata talviste loendustega  ning lisaks tuleb uurida nahkhiirte ligipääsuteid. Minevikupiiludes selgub, et astangu käikudel on põnev ajalugu. Need on oma siis algupäralt on mõeldud laskemoona ladudeks  sellesama Peeter suure merekindluse juurde,  mis siis alates Eestist kuni Peterburi ni pidi sa mereliini. Kaitsma seal 1900 alguses sealkandis hakati seda süsteemi  ehitama ja päris lõplikult see valmis ei saanudki. Et siin valmis täielikult kas kaks või kolm käiku  ja osad, et poolikuks. Siin on nüüd järgmine käik. Mida me lähme avastama ja nahkhiire otsima? Ja inimtekkeline seegi, aga see on kunagisel ajal õhku lastud,  nii et väga mugav siia minna ei ole. Kuivõrd kohatruud nahkhiired üldiselt on,  et kas nad tulevad ööbivad talvituvad samas koopas samas  kandis tavaliselt ka? No kunagi on näiteks Eestis humala koobastes tehtud selline uuring,  et kus märgistati talvitud nahkhiiri ja ja seal oli küll niimoodi,  et tiigilendlased võisid mitu talve järjest samas augus  talvituda ja isegi samad paarilised võisid koos olla. Aga nad võivad ka talve jooksul oma talvituskohta vahetada  ja et see ei ole selline kindel reegel. Mis liigiga siin tegemist on? See on meil veel endlane. Tunneb ära selle järgi, et nad on selja pealt sellised  pruunid ja kõhu alt heledad või valged lausa. Siin tundub küll pealt ka hele, aga tal on lihtsalt  niisugune kondents vesi peal. Tõepoolest uskumatu, aga sellisesse prakku,  kuhu mu sõrmi sisse ei lähe, mahub nahkhiir kenasti ära. Istub siin väga turvaliselt. Siin on üks. Väike auk, mida väljast vaadates pole nagu ollagi,  eriti et võib-olla kaks nahkhiirt mahuks. Aga kui siin nüüd täpsemalt piiluda, siis siit paistab  vähemalt kuus tiigi lendlast sees olevat. See on meil nüüd Mis nii on meil neljas liik? Tänase päeva jooksul siin koobastes. Me oleme täna kaks pikka ja sügavat kobast läbi käinud,  mis see tänane saak on olnud. Saak on olnud igati ootuspärane, et kokku neli liiki  ja 32 nahkhiirt. Et põhjanahkhiiri, veelendlaseid, tõmmulendlased  ja tiigilendlaseid. Meie käisime täna siin teaduslikul eesmärgil nahkhiiri vaatamas,  aga tegelikult talvisel ajal ei maksaks neid väga torkima minna. Jah, talvisel ajal ei maksaks neid isegi üldse torkida,  et see äratab nad üles ja kulutab neil asjata energiat  ja seeläbi on neil raskem kevadeni vastu pidada. Et kõikidesse sellistesse maa-alustesse käikudesse tasuks  seiklema minna ainult suvel ja ka siis peab olema ettevaatlik,  sest seal võib olla igasuguseid auke ja lahtiseid kive,  mis võivad kukkuda. Maailmas on ligi üheksa ja poolsada erinevat nahkhireliiki Batman,  kaasa arvatud. Kõikide imetajate liikidest moodustab see ligi viiendiku,  sest imetajaid on 5400 liiki. Linde on umbes kaks korda rohkem. Üle 10000 liigi. On arvutatud ka seda, et kui palju on üksikuid linde  isendeid ja arvuks on saadud 100 miljardit. Kui ma nüüd lindude söögitare üles panen? Palun, ma samas, et armas taevas tee nii,  et need 100 miljardit lindu minu õue peale ei tuleks,  vähemalt korraga mitte. Rasvatihaste hulgas ka üks sinitihane. Kui lindude toidulaud on täidetud, on soojas toas mõnus  pinokliga jälgida, kes sööma ilmuvad. Lindude lisatoitmine on maailma eri paigus populaarne  näiteks seetõttu, et vaadelda majade ja aedade ümbruses tiivulisi. Meie kliimavööndis on aga lisatoitmisel tähtsamgi eesmärk. Sellest sõltub karmil talvel väikeste lindude ellujäämus. Arvatakse, et hädapärase toiduvaru igapäevane juurdeandmine  jätab ellu kaks korda enam linnukesi. Seega tuleb teada, kuidas ja miks linde toita. Linde võiks toita sellepärast, et lindudel oleks kõht täis. Tänavu talv oli natukene eriline selles suhtes,  et tegelikult enne uut aastat ei olnudki nagu vajadust  lindude toitmiseks lindude enda pärast, sest loodusest oli  päris piisavalt toitu leida. Koos uue aastaga tuli ka lumi ja jää ja nüüd juba on aeg,  ehkki veel muidugi ei pea nüüd neile andma  nii palju süüa, et et kogu aeg on ninaesine kaetud,  sest ikka veel loodusest leiab ka ühte ja teist ja,  ja see looduslik toit on see kõige tervislikum. Aga selline lisa. Mitmesuguste. Maitsvate palade näol. Oleks neile abiks nüüd küll. Aga selleks, et ka omal oleks tore neid linde vaadata,  et ka see on üks põhjus, et miks, miks neid toita,  et et nii lindude kui ka inimeste pärast. Toitmispaik tuleb valida nii, et lindudel on seda turvaline külastada. Sobiv on lageda majaosa, millel kasvab väiksemaid puid. Nii ei ohustab enestajaid röövlinnud ega kiskjad. Paigutatud sellise silindri sisse, et kellele see mõeldud on? No pähkel on maius ikka paljudele lindudele et teda lihtsalt  ei jõua neile nii palju kätte anda, kui nad hea meelega sööks,  et kui nüüd panna nad lahtiselt siis nad kaovad natukese  ajaga ka rasvapalli on võimalik paigutada kahte moodi,  et lihtsalt niimoodi võrguga oksa külge ja teisest küljest  jälle selline puur nagu ehitatud. Ja neid on samuti väga erineva suurusega,  siin on nüüd kolme palli jaoks tehtud aga neid on  ka 10-le pallile ja, ja, ja ka sellise ratta kujuga tehtud,  kus on siis ümberringi neid rasvapalle täis,  nii et, et noh, see on kõik juba selline. Kõige kindlam on osta neid tooteid, mis ongi pakendatud. Teatud. Lindude jaoks ja, ja neid on ka praktiliselt igas poes saada. Aga kui nüüd püüda nagu ise kokata või, või nii-öelda omast  tarkusest midagi oma toidulaualt panna, et  siis peaks jälgima, et see toit oleks mage. Et kui panna pekki Siis mitte mingil juhul soolapekki, isegi leib on liiga  soolane väikeste lindude jaoks. Soolane toidupala tekitab lindudele janu lund sisse ahmides  jahtub pisike keha kiiresti maha. Joogiks vett panna pole aga mõtet. Sulelised kipuvad vees suplema ning külmuvad niipea,  kui vesi jäätub. Õunapuuokste külge on ka torgata täiesti rasvavabad õunad. Mis eesmärki need kannavad? Peab olema mitmekülgne, aga muidugi, ega tihane nüüd seda  õuna naljalt nokkima ei tule, et, et need on pandud mul  rässaste jaoks. Mis neid kahte eristab ja kumb neist nagu parem võiks  siis olla. No linnu söögimaju on nagunii laias laastus  jagades kahte tüüpi, klassikaline toidumaja on selline,  kus, kus siis lihtsalt toit on lahtiselt siin siin sees ja,  ja lind võib minna selle toidu sisse ja siblida,  sin ja teha, mis püherdada mida iganes. Ja on siis need niinimetatud sööturid. On ta siis toiduautomaat, kus. Toit valgub jao pärast ette, et söötureid on  ka väga-väga erinevaid ja erineva suuruse,  erineva kujuga ja, ja, ja erinevast materjalist. Et paremad on need, mis paistavad läbi, et kui ma nüüd  aknast jälgin seda lindu, tegevust ma näen,  millal ta saab tühjaks. Linde tuleb toita regulaarselt. Hommik on sobiv aeg, et uurida, kas söödamajas on piisavalt seemneid. Tallinna kesklinnas toidavad oma koduaia linde Marko terje  Roosimari ja Annilill. Kui kaua teie juba linde toitnud olete, millal hakkas kuskil? Kui me linna tulime elama, siis kuskil viis aastat,  tegelikult enne pole, siis kui lapsed sündisid. Kas teie jaoks on olulisem see, et saab linde aidata  või on ka lisaväärtus selles, et te saate neid pärast  vaadata ja nende käitumist tundma õppida? Ma arvan, et aidata, aga siis talvel nagu meie aias ei ole,  aga linnud ikka elavad siin, et siis ikka saab nagu vaadata neid,  et suvel ei pane tähele, aga siis talvel nad nagu liiguvad  rohkem ringi ja siis on nagu saad aru, et ju  siis nad nagu tahavad ennast nähtavaks teha,  et peab nagu süüa neile andma. Siia lähevad praegu siis päevalilleseemned. Ja ja siis alla läheb, tegelikult siis ütleme niimoodi. Kas rasvapall või pallid on siis siin. Siin on näha, et teie naabritel on linnusöödamaja väljas,  kes on selline väike konkurents ka kujunenud,  et kellel rohkem ja huvitavamaid linne käib ikka konkurents. Et nendel oli iga aasta ikka varem maja üleval See aasta me saime varem panna ja meil vist ikka käib rohkem linde. Aga me oma aknas seda linnumaja ei näe, siis sellepärast me  nagu panime siia endale kaheksa, saab aknast  ka vaadata. Milliseid linnuliike me võime oodata oma aeda söögiotsingule? Selle aia asukohast, et neid liike võib päris palju olla,  et et kui me siin siin aias, nüüd näeme,  et põhiliselt toimetavad siin kahte liiki varblased,  nii kodu kui põldvarblased, rohevindid, rasvatihased,  sinitihased, no. Sekka ka musträstast, jalgrästast või, või kodutuvi arakat ja,  ja varese võib trehvata ka leevikesi, aga ma mäletan,  et ma olen kokku lugenud. Oma aias 24 liiki talve jooksul. Keda te siin näinud olete, mis linnud teil siin käivad? Kõige rohkem käib tuvi. See all tegelikult ütleme niimoodi kõige populaarsem lind. Aga tehased, jah, sina teadsid, mis linnud meil siin on või? Kollaste kõhtudega. Need laste. Rasva rasvatihased enamasti keevad. Just needsamad aialinnud näiteks rasvatihased,  keda talvise lisatoitmisega abistame, on pesitsusperioodil  agarad kahjurite püüdjad meie viljapuudelt  ja peenardelt. Et tiiulised oma looduslikule toidule rohkem tähelepanu pööraks,  on mõistlik linnud lisatoitmisest võõrutada. Selleks tuleb kevadel pakutava toidu kogust järk-järgult  vähendada jälgides seda, mis siin toiduplatsil toimub. Kuidas need linnud siin käituvad, kuidas nad omavahel  hakkama saavad? Kui erinevalt erinevad liigid Ennast üleval peavad see kõik aitab meil sellest argipäeva  rutiinist natukene välja tulla ja, ja saada positiivseid  emotsioone ja, ja positiivseid emotsioone. Me vajame kõik. Positiivsed emotsioonid on meelitanud Peebu lindudest  kirjutama mõnus lugemine lastele lindudega sõbraks  ning luuleraamat pöialpoiss. Medin Luksemburg on kirja pandud just lindude tegemisi jälgides. See lindude vaatamine on kuidagi inspireeriv. On ikka? Vaadeldes linde unustab pinged, see on tänavune arteoloogiaühingu. Selline tunnuslause. Juubeliaastal, et. Nii ta tegelikult on ka. Juba eelseisval nädalavahetusel toimub talvine  aialinnuvaatlus talv 2012. See on hea võimalus vaadelda linde ja unustada pinged. Teadmistes arvatakse olevat jõud, mis võimaldab meil  tegelikkust kontrolli all hoida. Või loob meile vähemalt sellise mulje. Siin õue peal ringi vaadates saan ma teada,  et näe, minia on hommikul tööle läinud, Karl Artur on  hakanud aga kooli minema. Siin peatunud ja tammunud, et minna või mitte minna on poisimaid. See siin on kirjakandja, kes on toonud raskel sammul  maksuameti teatise. See aga Ma ei teagi, kes vist val, kes on pannud padavai talvisesse metsa. Millal veel, kui talvel värske lumega on õige aeg vaadata,  kes meie kodu läheduses elavad. Lumele jäävad jäljed loomadest ja täna on eriti hea päev selleks,  et teada saada, kes need on, sellepärast et öösel on sadanud  maha värske lumi ja hommikupoole ööd ja lumesadu järele. See tähendab, et loomad on saanud üsna vähe värskeid jälgi teha,  järelikult nad elavad meie läheduses. Ilmunud on Eesti ulukiuurijatelt ka värske abimees  mis on nutitelefonides rakendatav ja selle nimi on,  kes käis. Siin on sees. Loomajälgede pildid ja määraja, et saaks igaüks endale  metsloomade jäljed selgeks teha. Täname seda uut rakendust katsetamegi. Huvilistel on võimalik seda alla laadida appstoreis  ja android marketist. Siin on nüüd läinud üks kiskja oma öiselt jahiretkelt  päevasesse puhkepaika üsna värsked jäljed. Vaatame selle abi mehe abiga, kui lihtne seda  siis määrata. On? Neli varvast, ahah siit ja tulebki valik,  kus on päris palju nelja varbaga loomajälgi. Otsime jälje pikkus tikutoosiga võrreldes. Sobib. Selline. Rebane. Siit see rebane on nüüd tulnud ja. Ja läinud kindlal sammul. Jää peale ja piki jääserva oma päevase puhkepaiga poole. No eks loom on olnud väsinud pärast öist jahilkäiku  ja jää peal on ju vähem lund seal hea. Siin on hüpanud väike nirk, see on üldse kõige väiksem  kiskja meil. Ta on hiirest ainult poole suurem ja kui on kohev lumi,  siis ta tegutseb enamasti lume all. Aga praegu õhukese lumega on ta pidanud lume peal hüpama. Ta on tulnud siit toomingausude vahelt siin natuke seisma jäänud,  et uurida olukorda jooksnud inimese jäljeni  ja siis tagasi pööranud. Igaks juhuks mine seda inimest tea. Vaatame, kuidas siit õnnestub leida kõige väiksemad paaris jäljed. Aga siin on ka tegemist ühe looma jäljega. See on meie kõige väiksem imetaja karihiirte hulgast. Tema liigub lume all ja kuna õhukest lund on hästi vähe,  veel, siis jääb temast selline tore tunnel,  mis on lumepinnal näha. Siit on tulnud, siin on korraks nina lumest välja pistnud  ja siis sukeldunud uuesti lumme. Niimoodi tema üritab rebaste eest peitu jääda. Siin on toimetanud üks suurem loom ja jälgede järgi on näha,  et tal on sõrad. Vaatame tark mees taskus. No tundub, et kõige paremini suuruse järgi sobib see Ja tõepoolest nagu arvata oli, metskits siin on toimetanud  jälgede järgi arvutades kolm metskitse, ahah siin on seisma jäänud,  naksanud siit. Mõned pungad, võrseotsad. See on põhitoit kitsedel, isegi nii kõrgelt on. Aitanud hammustada? Siin on jooksnud üks koer. Siin on näha ka, et majad on lähedal ja eks inimesed on  jalutamas käinud koertega. Puu najal on koer oma jalga tõstnud, nagu ikka. Koera jäljed erinevad rebase omast selle poolest,  et nad on ümaramad ja koer nagu näha, siingi kõnnib jalad  rohkem harkis. Rebasel on jäljed nagu nööri peale aetud. Kui on suurem koer, siis võib tekkida mõte,  et äkki hoopis hunt ja abimehest on taas kasu. Siin on ilusti välja toodud hundi ja koera jälje eristamise põhitunnused. Siin meie taskuabimees on näha, et hundijälg on hästi kitsas,  piklik. Eriti tagakäpajälg aga koerajälg, mille me siit lume pealt Leidsime on üsna ümar ja jäljerida sikisakiline mitte sirge,  nagu, nagu hundil peaks olema. Lisaks raamatutele on meie käsutuses tänapäeval aina rohkem  ja rohkem tarku. Ja mõnusaid abivahendeid, et loodust paremini tundma õppida. Veelgi enam, neid on aina lihtsam endaga metsa kaasa võtta. Kellel huvi, laadige alla ja minge metsa. Et maailmas on umbes 100 miljardit lindu  ja kuus miljardit inimest, teeb see inimese kohta 16  ja pool lindu. Mina ei näe praegu ühtegi aga mullu talvisel linnuloendusel  loendasid Eestis 1134 linnuvaatlejat kokku 30973 lindu 58-st  eri liigist mis teeb vaatleja kohta 27,3 lindu  ja see on maailma keskmisest palju kõrgem. Ka eeloleval laupäeval ja pühapäeval toimub talvine  aialindude vaatlus ja sellest on oodatud osa võtma kõik,  kellele sulelised on meele järgi. Ekraanil kohtume taas nädala pärast siis,  kui linnud on loendatud.
