Ei, kas sa tead, kus ma olen? Sellel on lagi, seinad, põrand ja seda kasutab väga palju inimesi. Aga samas pole see maja. Kas see on arhitektuur? Jah, see on arhitektuur, ma olen üleni arhitektuuri sees. Aga kas nüüd olen arhitektuuri väljas? Mis sa arvad? Ma arvan, et ei ole. Sattusin lihtsalt uude ruumi tänavaruumi. Linnas ei saagi päris kindel olla, kas tegu on looduse  või inimesi kätetööga. Tere, Karin, tere. Kas sina oled? Selle lombi autor selle lombi autor, on meie firma jah,  maastikuarhitektuuribüroo, mida maastikuarhitektid üldse  linnas teevad. Maastikuarhitektid korraldavad väliruumi selliselt ümber,  et inimesel oleks seal hea olla ja ka teistel liikidel  putukatel või loomadel lindudel. Kuidas tuli mõte üks lampdisainida? Siin aparaaditehases. Mängib väljas päris palju lapsi ja kui me seda hoovi siin kujundasime,  siis me mõtlesime, et mida neile võiks ka teha  ja samal ajal meil on tehasel on oma kass,  siin elavad, pesitsevad linnud siin hoovis  ja siis kuidagi sai ühel hetkel selgeks,  et näiteks lastele kõige soodsam veemängu võimalus on  selline loik. Ja samas sealt saavad ka linnud, putukad,  loomad juua, kui vaja. Et alguses oli mõte, et see täitub ainult vihmaga,  need loigud, aga suvel on ikkagi niimoodi,  et hommikuti need lastakse voolikust täis,  sest nad nad juuakse ära, nad mängitakse ära,  nad auravad ära. Et ta on selline hästi mitmeotstarbeline asi,  neid loike peetakse sageli ehitusveaks, eriti nende poolt,  kes tegelevad teedeehitusega. Aga kui suvel siin hoovis natuke istuda,  siis saab üsna kiiresti selgeks, kui suur mõju on sellistel  pisikestel asjadel kogu selle hoovi heaolule,  kes sellest kõik kasu saavad sellest loigust. Ja kuidas ta muudab kogu seda atmosfääri siin sellistes keskkondades,  nagu see aparaaditehas on, et siin tavaliselt on vanast  ajast jäänud mingisugused puud, enamasti nad on  isetekkelised ja siin oli samamoodi, et seda hoovi ei olnud  eriti kasutatud parkimiseks ainult ja näha,  et hooviseinte servades olid hakanud ise kasvama puud,  et me, meil õnnestus kõik säilitada. Ja nad on osaliselt kinnitatud näiteks maja seina külge,  et nad ei kukuks pikali. Või noh, kui juhtub midagi, et siis nad oleksid ikkagi kinni kuskil. Kas linn on siis osa loodusest? Linn on jah, osa loodusest selles mõttes,  et ta on küll veidi teistsugune osa, et ta on natuke teine  ökosüsteemi võib- olla kui see, kus on ainult loodus olnud osaline,  aga kui inimene oma tegevustega väga palju kuhugi sekkub,  siis ta muudab selle keskkonna enda nägu. Ja sellepärast ongi päris oluline, et sekkudes ta mõtleks  selle peale, kes seal peale tema veel seda ruumi kasutavad. Ja siis tegelikult kõige rikkamad keskkonnad ongi sellised,  kus on inimene ja loodus koos tegutsenud. Miks on elurikkus linnas tähtis? Elurikkus üleüldse on meile vajalik selleks,  et me jääksime ellu, sest kõik elus organismid,  kõik liigid omavahel on mingil moel seotud,  on selline suur võrgustik, kuidas me 11 aitame mõnikord konkureerides,  aga enamasti ikkagi abistades. Ja linnas on see oluline, sellepärast et enamik inimesi nüüd  juba maailmas ongi koondunud elama linnadesse. Meil on kõiki neid hüvesid tegelikult siinsamas,  just linnas vaja meie enda kodukohas. Mitte et me ei peaks näiteks saada metsa  või et näha mingisuguseid taimi, et me ei peaks sõitma  kuskile linnast välja vaid seesama rohe kogemus on meil  siinsamas linnas meie igapäevaelu osa ja aitab meil püsida tervemana,  aitab meie mõistusel püsida tervemana ja tekitab meile  sellist heaolu. Mis meie planeedile siis kasulikum on, et kui inimesed on  rohkem laiali maapiirkondades või kui nad on kõik linnadesse koondunud. Tegelikult kuna inimesi on nii palju, siis kui nad on  tihedamalt natukene koos, on see keskkonnale selles mõttes parem,  et me lahendame oma need probleemid seal oma,  selles tihedamas keskkonnas ära me ei raiska  nii palju näiteks kütust edasi-tagasi sõitmise peale,  et me elame kuskil äärelinnas ja sõidame kesklinna tööle  või vastupidi et see loodusele kokkuvõttes on nagu kasulik,  kui me suudame elada kõrvuti koos ja raiskame  selle võrra vähem ressursse. Aga eks loomulikult peavad olema ka sellised metsatalud  ja maamajapidamised, et see tasakaal peab olema,  et peab olema kõik. Ehitada saab väga paljudest materjalidest. Arva ära, millised neist on ehituses kasutusel. Kus elab linnas kõige rohkem inimesi, näeme me selgesti,  aga kus on linna loodus, kõige liigirikkam? Tere, tuul, tere. Räägi, mis kohta sa meid kutsunud oled? See siin on jaamamõisa oja, mis on sellepärast hästi huvitav  koht minu jaoks, et Tartus peaaegu keegi sellest ei tea,  see on niisugune salakoht. Ta on üsna kehvas seisus, siin on näha igasugust sodi on  siin sees. Aga ometi see on Tartu üks kõige liigirikkamaid kohti,  et me tegime bioloogidega sellel suvel suure uuringu  ja vaatasime, et kus Tartus kõige rohkem on looduslikke  liike ja tuleb välja, et selle oja piirkonnas on kõige  rohkem liblikaid, kõige rohkem taimeliike  ja kõige rohkem konnaliike. Kuidas see oja üldse sellisesse olukorda sattus? No tegelikult, kui sa vaatad, siis ta voolab sellisest hästi  kehvas seisus linnaosast läbi, et et see ei ole selline koht,  kus väga paljud Tartu inimesed tahaksid praegu elada. Aga tegelikult, kui see oja oleks heas seisus puhas  ja siin servas oleks inimestele head kohad istumiseks  ja jalutamiseks, siis tegelikult annaks see just  selle kortermajade piirkonna inimestele ka hästi palju juurde. Kuhu see oja edasi voolab? Kui sa näed, siis sealt selle suure suurte tänavate  ristumise koha pealt ta lähebki maa alla  ja poolteist kilomeetrit voolab maal torudes  ja lõpuks ta jõuab Emajõkke välja. Aga me praegu uurime oma Tartu linnalooduse projekti,  mille nimi on rohering, selle raames võimalusi,  et kas seda Oja oleks mõistlik tuua sealt torudest välja,  teha talle uus, selline säng, kus ta saab voolata  siis läbi selle Annelinna ja nendele annelinna inimestele  pakkuda ka rohkem võimalust loodust uurida  ja loodusega kontaktis olla, et tegelikult,  kui lapsed saaksid siin oja ääres mängida,  nad saaksid siit sildu üle ehitada ja kalakesi püüda  ja konni uurida, siis see tegelikult annaks annaks  ka nende sellise looduse hoidmise ja looduse tundmise  ja teadmise oskustele hästi palju juurde. Miks on vajalik, et loodust oleks ka linna sees? Loodusega on üldse suhteliselt kehv seis,  et looduslikud liigid on kadumas peaaegu kõikjal maailmas  ja inimese tegevus on selle põhjus. Inimene on palju paha teinud loodusele, nüüd on aeg tagasi  anda kõikjal, kus see vähegi võimalik on. Ja mulle tundub, et selline oja siin linnas  või ükskõik milline roheala linnas on lihtsalt praegu  raisatud potentsiaal pakkuda loomadele liik taimedele,  seentele, samblikele, sellist head elupaika  ja tegelikult inimestele endale ka on tunduvalt tunduvalt  parem viibida puhtas terves mitmekesises looduses,  see parandab meie vaimset tervist. Et siin oja ääres istuda, vaadata, kuidas oja voolab,  on tegelikult hästi lõõgastav ja isegi kui sa tuled koolist  ja oled väsinud, siis vaatad, kuidas oja voolab,  siis läheb, läheb tuju paremaks, just seda loodust linnas on  vaja selleks, et inimesed oleksid ka rahulolevad  ja õnnelikud. Lisaks sellele, et looduslike liikidele on seda vaja. Miks me kipume looduse linna vastandama? Me oleme millegipärast harnud mõtlema, et linn on midagi  hoopis teist ja loodust us on kuskil metsas,  loodus on kõikjal meie ümber ja meie oleme üks osa loodusest. Meil ei ole mingit põhjust seda vastandada ja,  ja loodus mahub linna, nii et me lihtsalt peame  selle eest hoolitsema, et ta siia ka jõuaks  ja tal siin oleks hea olla. On sul meeles, ma küsisin sinult nende ehitusmaterjalide kohta. Õige vastus on, et nad kõik on ehituses kasutusel  ja nimelt kohtades, kus muud kraami on vähe. Usu või ärausu, aga isegi loomasõnnikut kasutatakse nimelt soojustamiseks. Need on näiteks lehmakookidest valmistatud tellised,  mida toodetakse Indias. Kas arhitektuur saab olla öko? Arhitektuur saab aidata kaasa sellele, et et meid ümbritsev  maailm oleks Keskkonnasõbralikum ja ökoloogilisem, et võib-olla  arhitektuur ise, kas test täpselt öko saab olla,  aga kindlasti saame me arhitektidena olla ökoloogilise  sellise mõtlemise esindajad. Et näiteks lihtsalt arhitektuuri puhul, kui me räägime  majade ehitamisest kõige klassikalisemas mõttes,  siis sinna läheb väga palju ressursse, nii inimeste tööjõudu  kui ka elektrit. Ma ei tea kütust ja ka kõike, mis siis me maa seest välja  võtame materjalidena ning siis veel juurde toodame näiteks,  et võtame maa seest lubjakivi ja põletame seda,  selleks kulub väga palju energiat ja lõpuks pikkade  protsesside tulemisel saame betooni kätte. Et see iseenesest selline protsess kindlasti ei ole ökoloogiline,  aga betooni me kasutame praegu ju peaaegu kõikide ehitiste juures,  et ma arvan, nii meil kui ka paljudel tänapäeva noortel  arhitektidel ongi kogu aeg selline mure peas,  et meid on justkui koolitatud selleks, et me oskame maju  projekteerida ja ja et meie selline üks eesmärk võiks olla  nagu majade ehitamine. Aga samal ajal elame me kliimakriisi. Olukorras ja me ei taha ju seda kriisi hullemaks teha,  ehk siis seega tõesti me seisamegi küsimuse ees,  et kuidas saab arhitektuur olla ökoloogiline,  aga millest siis ehitada? Maja võib ehitada näiteks põhust. Väga hea materjal. Kasvab Eestis põldude peal. Ei pea kuskilt kaugelt transportima pakid  selle hästi tihedalt kokku. Teed sellest soojad paksud seinad. Ja see info on justkui vahepeal unarusse jäänud  või ära unustatud, aga tegelikult jube hea materjal. Võib-olla see on selline aja küsimus ka,  et millal me jälle taas hakkame selliseid materjale kasutama,  mis ei pärine siis kuskilt ookeanite tagant  või mida on kuidagi keeruline kaevandada. Maju on maailmas nii palju, kas neid on üldse vaja juurde ehitada. Kas midagi taas kasutada ei saa? Tavaliselt ju maja ehitatakse mingil põhjusel. Ja siis mõnikord see põhjus siis kaob ära,  milleks ta oli ehitatud näiteks täna me seisame siin majas,  mis kunagi nõukogude ajal on ehitatud selleks,  et siin ladustati. Kütte materjali kõrval oleva katlahoone jaoks,  aga siis, kui enam seda ei olnud vaja siin teha,  siis see hoone jäi tühjaks. Ja ühest küljest ei ole see mingisugune väga eriline  või ilus hoone aga ometi oli siin kamp selliseid visiooni kaid,  kunstnikke, kes umbes nüüd peaaegu 20 aastat tagasi siiski leidsid,  et sellel majal võiks hoopis teistsugune kasutus olla. Ja niisiis hakkasid nad seda ise koristades  ja hooldades ja ümber ehitades kunstimuuseumiks ümber kujundama. Ja see on muidugi kõik siin väga selline omamoodi hoone,  aga minu meelest väga hea näide sellest,  kuidas, Enne kui me ühtegi hoonet hakkame ehitama,  me peaksime vaatama üle, mis meil juba on,  mis meil juba tühjalt seisab ja kas on võimalik seda,  mis juba tühjalt seisab midagi teisiti kasutusele võtta. Linna peab oskama kujundada nii, et see säästab ressursse  ja sobib eluks paljudele liikidele. See, et erinevad loomad ja taimed meiega siin elavad,  on ka meile hea ja kasulik.
