Kes me oleme ja kust me tuleme? Oma kihi geneetilist pärandit on meisse jätnud  nii esimeste na siia jõudnud kütid, korilased kui kõik ülejäänud,  kes aastatuhandete jooksul siia Läänemere kaldale jõudnud on. Tegemist on teadusega. Meid on alati huvitanud rahvaste geneetiline päritolu. Kujunemine selleks, et mõista seda, kuidas  siis Eestimaal on rahvastikuprotsessid olnud ei piisa ainult  ja loomulikult siis tänase Eesti ala inimeste uurimisel,  vaid seda tuleb teha väga palju suuremas kontekstis. Selleks on kasutusele võetud inimsäilmetest eraldatud DNA uurimine. Mitmete teadusprojektide tulemusena on koostatud kogu  Ida-Euroopa lausk, maad ja Siberit haarav vana DNA andmebaas,  mis sisaldab tänaseks pea 1000 sekveneeritud proovi. See uuring põhineb siis jah vana DN andmetel,  mis kujutavad endast DNA andmeid, ehk siis pärilikkus aine digitaalset,  ütleme kuju. Et uuritakse arheoloogilist materjali, aga eraldatakse sealt  biomolekulid DNA ja siis uuritakse neid geneetika meetoditega. Selles projektis tõesti, siis me võtame siis koos  arheoloogidega proove, mesoliitikumist, keskajani  ja üritame siis aru saada, millised inimesed geneetiliselt  siis nendel perioodidel Eestis ja siin ümbritsevatel aladel,  mida Euroopa lauskmaal on, on elanud. Vanimad Eesti, et leitud inimtegevuse märgid pärinevad pulli  asulapaigast kuid inimsäil meid sealt leitud ei ole. Kõige vanemad geeni andmeid kandva mi säilmed pärinevad  Narva etapist. Oma uurimisprojektis võtsid teadlased vaatluse alla just  ajalooliste ja rännete perioodid, mis tõid meie aladele uusi  inimesi nii uue geneetilise materjali kui tehnoloogilise oskustega. Näiteks kamm keraamikakultuuri tõi ränne kirdest. Nöörkeraamikakultuur saabus meie alale ligi 5000 aastat tagasi. Geneetiliselt mõjult väiksem sisseränne toimus raua ajal,  kuid sellegipoolest pakkusid andmed uurijatele põnevaid avastusi. Rahvaste geneetia ajalugu on selline mitmekihiline noh nagu  ütleme siis kook. Igal ajastul, kus on nagu kultuuri liikunud,  on tulnud uusi inimesi, ehk uusi geene siia juurde. Kui me võtame tänased Soome-ugri keeli kõnelevad rahvad. Siis. Selgub, et nemad on geneetiliselt kõige sarnasema oma  tänaste geograafiliste naabritele. Ja mitte niivõrd siis oma geograafiliselt kaugetele,  keelesugulastele. Mulle tundub, et kõige levinum arvamus siiani,  et millal siis need Eestlaste esivanemad siia jõudsid, on see,  et arvatakse, et näiteks kamkera mikutega juba  ehk siis, et juba kütid, korilased mitmeid tuhandeid aastaid  tagasi võiksid olla siis uurali keeli kõnelenud ja,  ja nii-öelda otseselt praeguste eestlaste,  kuna me ennast ju siiski suhteliselt tugevalt defineerime  läbi meie keele esivanemad. Muidugi geneetiku jaoks meie esivanemad,  kamkeramikut kindlasti on ja kõik erinevad inimkihid,  kes siin elanud on, on jätnud enda jälje meie genoomidesse,  kuid just siis ütleme, uurali keeltega seotud hetk  siis jah, meie uurimuse läbi nihkus, tundub,  et oluliselt hilisemas ehk siis, et sinna umbes 500 aastat  enne meie ja arvamist Kõik need ajaloolised kihid meie genoomis on seostatavad  ka vastuvõtlikkusega erinevatele haigustele. Ja seega aitavad need teadmised mõista paremini  ka tänaste inimeste organismi toimimist. Selle uurimusega me aitame kaasa rahvusliku identiteedi loomesse. Loome teaduslikult põhjendatud müüte, mille alusel me saame  ennast kõik koos eestlasteks pidada.
