Elutoas. Need. Kaks pesadega ütleme väiksemalt. Hakkame raadiot kuulama? Tere, mina olen Tiina Vilu.
Tänases elutoa saates ulatame abikäe neile,
kes on tegemas otsust, kas võtta peresse koer.
Koerad on olulised pereliikmed, kelle ümber elu tiirleb.
Neist on palju rõõmu, aga neist võib saada peres hoopis ka pingeallikas,
kui pole põhjalikult läbi mõeldud, missugused vajadused on
koeral ja kas pere on nende tagamiseks valmis.
Kelle kord on koeraga õue minna, kui väljas on pime,
möllab torm ja on vilets suusailm. Saates räägib oma kogemustest Haita Maarika Sahharov,
kellest sai koera inimene, kasvataja ja koolitaja.
Head kuulamist. Olen täna tulnud külla ja sellepärast Et mind huvitab selline teema nagu lemmikloom koer peres
ja Maarit on inimene, kes ei ole tavaline lemmiklooma omanik,
selles mõttes, et tema on juba koerakasvatajaga koerte koolitaja,
aga inimene, kes on koerainimene, võib ju niimoodi öelda.
Maarit. Ja ma julgen küll öelda, et ma olen väga peast koer. Meie kõrval on selline aedikus lamapüks ilus beez koer.
Eimi, mis tõuks on labradori retriiver ja tema juures
ja ümber on praegune ahistavate kutsikat,
kui palju neid seal on? Seal on kuus kutsikat täpselt paras mugav emme jaoks.
Lihtne. Ma tahaksin rääkida täna sellest, kui perre võetakse koer.
Mida see siis perre kaasa toob?
Seal on omad rõõmud ja omad mured, mis on need ootused,
millega seda tehakse ja mismoodi see elus võib siis
tegelikult olla.
Missugune sinu päev täna on olnud seoses sellega,
et sul on kodus koer? Täna oli selline keskmisest kiirem päev,
sellepärast et hommik algab ikka sellega,
et pead ju pere ja lapsed ja, ja kõik koerad ära söötma
ja välja laskma ja ja vaatama, et kõigiga on kõik hästi.
Siis kui lapsed läksid kooli ja lasteaeda,
siis selgus, et siin meil on üks kutsikas,
kellel on käpp pisut haige, siis panin kohe loomaarsti
juurde aja. Ja tulin, vahetasin kutsikatel madratsid ära,
ütleme, tegin palju sellist asja, mis on nagu kasvataja
jaoks elementaarne, aga, aga võib-olla tavainimene ei näe
seda poolt, et, et hoolitsed selle emme eest,
vaatad, et tal kõik korras on, piima kenasti tuleb,
vaatad, et kutsikatega kõigiga korras on,
vaatad ükshaaval nad üle.
Ja nii see hommik läks märkamatult, nagu linnulennul. Kas Emmy on teil ainuke koer või on kuskil veel rohkem koeri? Mul on tegelikult endal selline neli viis koera tavaliselt majas,
mõnikord rohkem, mõnikord vähem, mõnikord on meil mõni hoiu koer,
sellepärast et meie kasvandikud vahel tulevad meile kas
nädalavahetuseks või pikemaks ajaks hoiule.
Vahel on siin mõni emane, kes siis tuleb poegima nii-öelda
emapuhkusele meie juurde, nii et number võib küll muutuda,
aga tavaliselt meil on jah, neli, viis kui sellist oma koera,
kellega me siis koos elame. Käime katsetel, võistleme ja, ja kes siis on meiega õlut? Ühesõnaga, sinu päev ja elukorraldus ikkagi käib ümber
koerte ja koertest lähtuvalt. Jah, täna on see nii, et, et kuigi ma olen natuke nagu hunt,
kriimsilm, et mul on ka teisi ameteid, aga,
aga koerad või loomade üleüldse ju määravad seda,
et palju sa saad ja palju sa oled nii-öelda seotud,
palju sa saad kuskil käia, palju sa saad olla kontoris,
mõnikord juhtub, et sul on ühed plaanid,
aga, aga siis selgub, et koertel on teised plaanid,
keegi on kas haigeks jäänud või või on midagi juhtunud,
et see tähendab seda, et mul peab olema alati selline
suhteliselt vaba graafik, et ma saan ise palju määrata,
et millal ma kuskil olen ja mida ma teen. Kui palju seal täna hommikul näiteks aega kulus?
Koerte peale? Tavalisel hommikul me oleme kalkuleerinud siin abikaasaga,
et selline poolteist tundi läheb kindlasti ütleme,
kui panna kõik see kokku, eriti, kui on veel mõni pesakond
või kutsikat, siis siis juhtub ikka, et vahel on
ootamatuseid või midagi, poolteist tundi on selline,
mis on mõistlik arvutada sinna.
Lapsed on teil ju ka, kui palju neil aega kulub?
Meil on õnneks see, et meil on kaks suuremat,
oli juba teismelised ja nemad vahel aitavad
ja sellest on palju abi. Väiksem laps on neljane, tema veel temast veel päris sellist
abilist alati ei ole, küll aga ta hea meelega osaleb siin
ja mängib nendega ja. Miks sinust üldse selline koerainimene sai,
kuidas see sinu lapsepõlves oli?
Mulle tundub, et sageli on selle soovi taga.
Kas see lugu, et ma ei saanud lapsena ühtegi lemmiklooma,
ehkki ma väga tahtsin või hoopis teisipidi,
ma kasvasin peres, kus kogu aeg olid lemmikud ja,
ja ma ei oskagi teisiti.
Kuidas sinuga. Tead, ma isegi olen tagantjärele mõtelnud seda,
et kas ma nüüd olin lapsena koera hull?
Ma ei oska öelda, sellepärast et muidugi ma ju me ju kõik
seal vanaema juures olid koerad ja me kõik lapsed seal
armastasime neile igasuguseid trikke õpetada mõnele küla
koerale või või noh, ikka koer tõmbab ju alati lapsi ligi.
Aga ma mäletan ka seda, et mul oli üsna varakult selge,
et elades kesklinnas pisikeses korteris,
ma sain ise ka aru, et ega see kõige praktilisem ei ole seda
koera sinna võtta küll, aga ma mangusin,
mäletan selgelt, kuidas ma mangusin näiteks vanaema juures,
meil olid lambad. Ja siis, kui sündisid kaksikud talled, prilluja tillu,
siis neid ma küll mangusin endale linnakorterisse,
sellepärast et no lihtsalt olid nii armsad.
Koera ma ei saanud, maal olid koerad ikkagi pigem sellised,
kellega tollal noh, ütleme võib-olla ei olnud nii,
et koolitud ja istuvad nad sul toas diivanil,
et pigem olid nad ikkagi õues ja mõni neist oli kuri
ja sa õppisid ikkagi natuke nendega arvestama. Aga siis ma sain teismeliseks, siis tuli juba,
vaatad oma elu peale, et ja tegelikult koer minu ellu tuli
peaaegu et juhuslikult.
Kui ma olin 18 19, kui mu ema võttis koera.
Meie minu väiksele vennale tollal või temale seltsiks
ja ema aasta hiljem suri.
Ja siis tuli see koer minu juurde natuke planeerimatult linnakorterisse,
sellesse samasse korterisse, milles varem me olime rääkinud,
et ei tule koera. Ja, ja see koer oli võib-olla sellel hetkel selline saatuse sõrm,
sellepärast et temal oli suur roll selles,
et ma ta hoidis tegevusest sellel ajal, kui mul tegelikult
Meil oli peres lein.
Tollel ma arvasin, et on hirmus pu, jään tagantjärele peale
nüüd neid kümneid ja kümneid koeri, keda ma olen pärast teda kasvatanud,
siis ma julgen öelda, et ma kasvatasin dast ise teadmatult pujäänid.
Aga meile ta tuli küll ma nägin teda ka vaeva,
nutsin, naersin, tegin ära igasuguseid trikke
ja vigureid. Ja, ja vot see koer ja võib-olla minu esimene treener Sirje vets,
kes haaras mind nendesse treeningutesse kaasa ja,
ja rääkisime, hakkasime tegema agility hakkasimegi tegema
sõnakuulelikkuse võistlustel käima ja võib-olla see oli see põhjus,
nemad olid siis see, mis, mis nii-öelda vedas mind sellest
raskest ajast välja ja ühtlasi tõmbas mind sinna koera
maailma nii lootusetult sisse, et sealt enam välja pääseda
enam ei olnud. Võimalik, et pärast seda elu ilma koerata tundub täiesti võimatu. Ma tahtsin rääkida sellel teemal praegu sellepärast,
et see aastaaeg on minu teada natuke selline aeg,
kui koerakasvatajad planeerivadki oma pesakondi
ja et nüüd on nagu kutsikaid pakkumisel,
sest see kevad-suvi on kergem aeg selle kutsika kasvatamiseks.
Aga omast elukogemusest tean ka, et see tahe koera võtta
võib olla väga suur, aga alati ei jagu tarkust
või kannatlikkust põhjalikult läbi mõelda,
mis see tegelikult kaasa toob. Mis on need põhjused või ootused, miks tavaliselt koera tahetakse?
Ma siit sinu jutust kuulsin ka sedasama,
et kellelegi seltsiks kas lapsele seltsiks
või vanainimesele seltsiks, kuidas sulle praegu tundub,
et elu on nii palju linnastunud?
Sellised õue valvekoera funktsiooni enam väga palju ei ole.
Mis on need peamised ootused, miks inimesed arvavad,
et väga tore oleks võtta koera? Koera võtmiseks võivad olla jah, erinevad põhjused,
et hästi tüüpiline on see, et koera küsitakse
või tahetakse ju siis, kui peres on väikesed lapsed.
Et see mõte sellest, et lapsed kasvavad koos koeraga õppivad
loomaga nii-öelda suhtlema ja kohal olema kui looma jaoks
võib-olla see ka, et, et õpivad koera eest hoolitsema.
Et see on selline hästi tüüpiline periood,
aga teine hästi tore periood on ka see, et paljud inimesed
võtavad koera siis, kui lapsed on pesast välja lennanud. Öeldakse, et nüüd meil on seda armastust,
mida jagada.
Me tahame kellegi eest hoolitseda.
Me ei taha, et maja oleks tühi.
Et see on ka teine väga põnev etapp.
Ja väga erinev on see, et mis oodatakse koerast,
et mõni inimene tuleb väga selgelt ütleb,
et vot meil on vanaema, kes on selline üksi kodus ja,
ja et me tahaks, et tal oleks keegi, kes talle sära
silmadesse toob või või meil on näiteks laps,
kes on erivajadustega ja me tahaks sellest koerast,
tulevikus tuleks tema jaoks siis nii-öelda tugikoer. On ka neid, kes tahavad endale harrastust,
ütlevad, et vot mina tahaks midagi sellist teha,
mis täidab mu aja, aga et annab mulle palju positiivset emotsiooni,
eks ja noh, kindlasti koerad positiivset emotsiooni annavad palju,
kui, kui see kõik, nende vajadused ja ütleme selline liigile
omane elu on tagatud, et siis siis kindlasti sealt tuleb
hästi palju positiivset emotsiooni, kui pere on ka valmis
selle jaoks Kui palju mõeldakse siinjuures nendele koera vajadustele,
et üks on see, mida mina saada tahaksin,
onju, aga mida see koer vajab, millega sina kokku puutunud oled,
et mis ikkagi tuleb täiesti ootamatult inimestele. No kui päris algusest alustada, siis, siis tegelikult võiks
olla ju alguses läbi räägitud ikkagi kõikide pereliikmetega
see mõte, et mõnikord on näha, et sa kutsika palavik on
haaranud ühte inimest perest.
Ja kõrval on siis elukaaslane või abikaasa,
kelle silmades on väga palju küsimärke ja,
ja kes isegi võib-olla on mõttele vastu,
et tegelikult on selle koeratulek natuke ikkagi sarnane sellele,
kui peresse sünnib laps. Ja lapse puhul on ka see, et kui sa oled päriselt valmis selleks,
et on need magamata ööd ja igasugused muud sellised mured,
et sa pead nii-öelda ohverdama oma seda vabadust
ja seda, et siis koera puhul kutsika puhul on see natuke sama,
eks ju. Siis võib olla see, et, et mida peab olema sellist
erinevat ressurssi, et raha peab olema kindlasti,
et tänapäeval kõik need koerte hoolitsemised,
ütleme räägime me koeratoidust või veterinaarabist
või räägime mingisugusest hooldusvahenditest
või koolitustest, siis eks kõik on ikkagi ühtlases joones
läinud kõrgemaks, et, et need summad võivad ikkagi ulatuda
päris päris suureks. Selleks peab olema valmis.
Teine ressurss, mida peab olema, peab olema aega.
Ma tegin alles mõni aeg tagasi küsitluse oma kutsikaomanike seas.
Et kui palju neil tegelikult siis koera peale aega kulub,
ütleme, kas kutsikapõlves või täiskasvanuna
ja keskmiselt noh, seal oli äärest ääreni nagu ikka,
skaala äärest ääreni, aga keskmiselt ikkagi ütleme tavaline
keskmine pere ütleb, et tal kulub selle koera jaoks iga päev
ekstra ütleme, kaks kolm tundi, neli tundi. Et see on siis kõik tegevused, mida sa teed nii-öelda koera pärast,
mida sa muidu ei teeks, kui sul koera ei oleks.
Ja, ja seda on kindlasti hea teada, kui sa seda koera planeerid.
Et kas meil on see aeg, sõltub ka ju tõust
ja koerast, et tõepoolest mõni tõug on aktiivsem,
vajab rohkem tegelemist, mõni tõug on juba selline,
keda sa pead juba kammima rohkem trimmima,
rohkem sa pead võib-olla iga natukese aja tagant viima ta
sinna salongi, et ta kordab, tehakse nii,
et, et see on kindlasti tähtis asi. Siis on ka see, et, et see kohal olemine koera jaoks,
et tal on ju endal ka oma vajadused sellised,
mis ütleme kasvõi seesama kui tekivad mingisugused
probleemid käitumisega, et siis sa tead,
et sa pead võtma selle aja ja leidma endale kellelegi spetsialisti,
kes sind aitab nendest üle saada ja ja kõike sellist.
Pluss loomulikult see, et, et kas peres on kellelgi allergiat,
kas lapsed on selles vanuses, et, et sul on nende kõrvalt
võimalik üldse seda kutsikat kasvatada. Ja kõik muu selline. Meil siin jutu taustaks, ma ei tea, kui hästi see siia
kuulajale koostab, käib vaikne säutsumine,
mis mõjub, nagu oleks mingi linnuparv.
Tegelikult see nii ei ole.
Seal MI MI kutsikad annavad oma vajadustest märku. Elutoas. Võib-olla kõige sagedamini jääb läbi mõtlemata see aja teema,
et kui palju tegelikult võiks koera peale aega minna
ja kui ma kuulan sinu jutust, et paar-kolm-neli tundi päevas
mulle tundub, et selliseid koeraomanikke on ikka väga vähe,
kes oma koerale sellist aega võimaldaks,
et ma arvan, et väga sage on pigem nii, et korraks hommikul
välja ja õhtul välja ja siis ülejäänud päeva ta justkui peab
toas magama. Ja, ja kui sul on selline koer, kes on sellega rahul,
siis on ju väga hästi.
Aga tõud on erinevad ja aktiivsustase on erinev
ja erinev on ka see, et kui palju üks või teine koer tahab
ja peaks füüsiliselt liikuma, kas talle piisab sellest 20
minutilisest pissiringist, eks ju, et kui sa vaatad seda,
millist elu elavad koerad ütleme looduses,
kas hulkuvad koerad või metsikut koerakarjad siis meile võib tunduda,
et meie elu selline, et mu koer on diivani peal,
talle serveeritakse kaks-kolm korda päevas toit,
et tal on kõik mänguasjad, mida ta tahab saada,
tal on papud jalas, kui me oleme õue. Et see on nagu hea elu, eks ju.
Aga kas ta nüüd on liigile omane, on jälle teine küsimus
ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks tänapäeval on noh,
ütleme rohkem selliseid käitumisprobleeme mõnikord juhtub,
et see koera vajadusi nagu päriselt ei mõtestate lahti tunda väike,
või on ta suur, aga, aga mis on see programm,
mille jaoks tõug näiteks või selle koera esivanemad on siis
nii-öelda programmeeritud? Noh, me oleme rääkinud sellest, et palju on olnud olukordi,
kus ei taibata seda, et, et kui sul on koer,
tõug näiteks, kes on aretatud, kaeva Murge minema julgelt enesekindlalt,
kakluses endast neli korda suurema loomaga
või näiteks tõukes on aretatud, oleme umbusklik,
võõraste vastu, valvab tõsis oma karja või valvab ta seal
midagi muud.
Või siis koerad, keda on aretatud rotte taga ajama
ja tapma, eks ju, et et noh, et kõikidele tõugudele on ju
tegelikult mingisugune nii-öelda sisse installeeritud programm. Ja kui sa seda tõugu võtad, siis sa sellest mööda minna ei saa,
sest see on DNA sees.
Nii et kui sa ikkagi võtad tõu, kes on aretatud saaklooma
taga ajama kileda kõva kilkova häälega selleks et jahimees
kaugelt kuuleks, et kust ta parasjagu asub,
siis, siis võta teda korterelamusse, kus sul on naabrid,
kes tahavad unerahu ja vaikust ja ja et oleks kõik väga harmooniline,
siis, siis on selline väike risky business,
eks ju. Nüüd seesama nende vajadused või,
või nende ütleme see sisu, et üks asi on su füüsiline liikumine,
mida nad vajavad ja see ka väga palju varieerub,
et tõepoolest mõne koera puhul on see väiksem
ja vanemad koerad tihtipeale ei taha enam pikki jooksuringe
või jalutuskäike nii palju teha, nende jaoks on rohkem vaja
seda vaimset stimulatsiooni ja, ja see on nüüd asi,
milles võib olla, mida kõige rohkem, mis tuleb üllatusena,
et kui ma vaatan ka kutsika omanikke, et,
et just nimelt see mingisugune vaimne stimulatsioon,
et sellel koeral on kas siis mingi töö või ülesanne või,
või teetse temaga mingisugust treeningut,
et ta on kogu aeg nagu ergas selles mõttes,
et ta saab midagi, mis hoiab teda rahulolevana. See võib olla mingisugune treening, see võib olla mingi
reaalne ülesanne, noh, täna on ikkagi üsna tüüpiline,
et inimesed mõtlevad mingite harrastuste peale vähemalt meie tõhusalt.
Et tehakse koertega igasuguseid huvitavaid asju
või õpetatakse neile ka mingisugune päris töö.
On nad siis diabeetiku, abikoerad, teraapiakoerad,
päästekoerad, veepäästekoerad teevad nad jahitööd,
õpivad nad asju otsima, leidma ninatööd,
igasugused sõnakuulelikkuse kuulekused, agility det,
et see annab ühtepidi väga palju koerale juurde,
selles mõttes, et see energia ja tema nii-öelda see aju saab
kogu aeg stimulatsiooni, et ta nagu on rahul. Ja inimene õpib jälle läbiharrastuse oma koera tundma,
kes ta tegelikult on.
Et mis teema teda tegelikult sütitab, kuidas teda tegelikult
hoida õnnelikuna.
Ja, ja selle peale võib-olla mõeldakse vähem,
et muidugi loomulikult kõik teavad, et koer tahab süüa,
koer tahab hoolitsust, koerdab jalutuskäike,
aga et seal on väikese ekstra veel, et mis on see,
mis seda koera õnnelikuks teeb? Kas sa näed kuidagi koeraolekust või koera silmadest,
kui koer tuleb koolitusse, et ta on kurb.
Ta on kuidagi, noh, hing on tühi, et ei saa seda,
mida, mida ta vajaks. Tavaliselt see, mille pärast inimesed ennekõike tulevad,
kui on juba võib-olla täiskasvanu, suurem koer on see,
et pigem see koer hakkab oma käitumisega midagi näitama.
Vaata, üks hea näide on see, et oled sa tähele pannud,
mismoodi igas magalarajoonis on alati üks tädi,
kes istub akna peal ja pensionär, kes istub akna peal
ja teab täpselt, mis kell naabrimees koju tuli.
Teab täpselt, mis värvi seelik oli sellel teisel
naabrinaisel hommikul seljas, kui ta läks,
onju. Ja, ja tüüpiline on see, et, et kui inimesel ei ole
endal mingisugust sellist vaimset stimulatsiooni,
no kujuta ette, ma panen su 400 Elango tuppa,
kus ei ole ei telefoni, ei internetti, e-raamatuid on ju,
kui kaua läheb aega, enne kui tapeeti hakad maha võtma. Et ja need koerad tihtipeale näitavad ka ise välja,
et nad hakkavad muutuma täpselt nagu see tädi seal magalarajoonis,
nad hakkavad reageerima ka pisikestele asjadele,
nad hakkavad reageerima üle, tekib see, et,
et ma ei tea, miks see postiljon ikkagi käib meie postkasti juures.
Väga kahtlane mees on, miks ta ikkagi käib seal iga päev,
eks ju. Nad tunnevad kõiki vareseid nime-
ja nägupidi nädala lõpuks ja siis nad hakkavad neile reageerima. Et mõnikord on see koer ise, kes ütleb, et oma,
kas siis selle ärevuse või käitumisega ütleb,
et tal on vaja kuidagiviisi mingit tegevust.
Aga, aga päris nii, et koer tuleks ja ütleks,
et on õnnetu.
Seal võib olla erinevaid põhjuseid, et seal on ka väga palju
küsimus ju selles, et milline on selle koera enda temperament.
Kui sul ongi selline natuke melanhoolne koer tal tegelikult
on kõik hästi, ta ei ole haige. Et siis talongi kurvad silmad kogu aeg, eks.
Aga, ja pigem on see käitumine ja, ja ütleme,
tema energiatase, mis võib öelda sulle seda,
et millal ta tahab rohkem, millal vähem ega meie majas
täpselt samamoodi kui mõni kiirem nädal.
Ja koerad ei ole, ütleme, trenni saanud koerad ei ole metsa
saanud ega siis nad hakkavad siin toas ka igasuguseid asju korraldama,
et siis ootamatult on kõik mänguasjad laiali
ja siis ootamatult on võib-olla keegi häälekam kui
tavaliselt ja sa näed, et see energia otsib sellist väljapääsu,
siis on aeg panna tossud jalga ja minna. No mis sinu koeraomanikuks olemise elu jooksul on olnud
kõige üllatavam, mille koerad korraldanud on?
Ma saan ju aru, et sa oled aktiivselt koertega
ja teadlikult koertega. Oi, kui me räägime pahanduse mõttes üllatustest,
siis neid on ikka kogunenud ühtepidi mulje teistpidi meie
sadadel kutsika omanikel.
Et kõige tüüpilisem on muidugi see, et tekib see Testruktiivsus,
koeral ei ole midagi teha, ta peab oma kuidagiviisi oma
energiat lahendamist lahendab seda läbi selle,
et ta näiteks tõmbab elektripistiku välja koos kahe meetri
juhtmega heegeldab selle sellisteks sentimeetriteks juppideks,
osa närib sisse ja siis sa istud temaga loomade kiirabis
ja ja mõtlen, et kas tuleb välja, ei tule välja,
mis edasi teha. Ja neid juhtumeid on ka kutsika omanikel,
meil on isegi meie grupis sotsiaalmeedia grupis on isegi oli
kunagi üks selline postitus kus siis inimesed panid fotosid sellest,
mida nende koerad on võimelised olla tegema.
Need on võib-olla jah, selliseid juhtumeid.
Üks üllatav juhtum tuleb meelde, meie tänaseks teda enam ei ole,
aga meie kallis Ameli, kui ta oli aastane umbes natuke üle
läks läbi kahekordse kipsseina. Mismoodi see võimalik on?
Meil oli selline tuba, kus me jätsime igaks juhuks eraldi
köögist ja prügikastidest ja ohtlikest asjadest
ja ja siis tulime koju, vaatasime, et põrand on täis sellist
kollast vatti.
Ja lähemal vaatlusel selgus, et läbi kahekordse kipsseina
oli koera pea suurune auk tehtud.
Mulle on siiamaani arusaamatu, kuidas ta kogu kivivilla
paneeli sealt tagant välja, aga tuba oli igal juhul kollast
vatti täis, koer oli väga õnnelik, tal oli olnud hea tööpäev,
ta oli väga palju korda saatnud. Ja, ja see oli võib-olla üks esimene, mis tuleb kohe meelde.
Et neid on olnud neid juhtumeid küll igasuguseid huvitavaid,
teistpidi jälle, mis on olnud väga üllatav hetk,
on olnud ka läbi harrastuste.
Ma esimese koeraga kogesin selliseid asju,
kui sa oled treeninud, püüdnud luua seda kommunikatsiooni
inimese ja looma vahel.
Ja koer ei saa ju aru, miks sa talle mingeid ülesandeid teed,
eks ju. Ja kuidas siis tabab see hetk, kui teil läheb
võistlustel kõik sünkroonis, väga, väga hästi. Ja tekib see tunne, et me loeme üksteise mõtteid.
Ja mis mind üllatas, on see, et et kui seal siis sellisel
härdel hetkel oled pool pisarates seal siis tegelikult see
koer on täpselt samamoodi eufoorias sellest,
et see on see tunne, et vaata, mis ma tegin
ja siis sa vastatele vaata, mis me tegime,
vaata, mis sa tegid.
Ja ja tõesti, selline, siis tekib selline aukartus selle
looma vahel. Et ma arvan, et inimesed, kes töötavad loomadega,
ükskõik, kas nad ratsutavad, kas nad töötavad delfiinidega
kuskil mere-ga seotud asjadel, et kõik, kes töötavad loomadega,
et kui sa töötad ja saavutad selle sellise koostöö
ja kommunikatsiooni, et see on ülimalt selline alandlik härdushetked,
kus sa saad aru, et päriselt üksteisest saate aru. See võikski ju ideaalis nagu eesmärk olla,
et kui me juba valime kõrvuti ja koos elada,
siis miks me seda teeme, eks ju? Ja ma arvan, et see algabki sellest, et kui sa võtad selle
koera siis noh, loomulikult seda eeltööd,
mis on seetõttu, mis on tema ülesanded, kas see minu
elustiiliga sobib teistpidi see, et, et kas ma suudan tema
vajaduste eest hoolitseda.
Aga, aga minu meelest väga tähtis on see,
et sa õpiksid seda koera ja tema kehakeelt lugema.
Just nimelt selles mõttes, et, et sa hakkad aru saama temast õigesti. Väga tihti kohtab seda, et inimene tal on enda koerast
hoopis teistsugune arvamus, kui on näiteks treeneril,
kes seda koera vaatab.
Väga tüüpiline on ka see, et ütleme, kui sa õpid lugema
koera kehakeelt, et mida tähendab see, et kui ta saba
liputab jalgade vahel, mida tähendab see,
kui see saba liputab niimoodi, et ta jookseb külje pealt
külje peale. Mida sulle ütlevad koera kõrvad, tema selg,
mida tähendab see, et kuhu see koer vaatab,
milline ta on, kui ta vaatab maha või kõrvale
või noh, ütleme see, mida ta keha, sest koerad ju ei ole
aastasadade jooksul ju välja kujundanud mingisugust
verbaalset keelt sellisel moel, et me saaksime neid mõista,
mis tähendab seda, et me peame tulema vastu võtma,
siis õpime nende kehakeelt lugema, eks. Väga tihti ma näen tänaval ka seda, kuidas kohtub kutsikas
või koer tänaval vastutuleva inimesega ja siis koeraomanik ütleb,
et näed, et mu koer on nii rõõmus inimestega kohtus,
ta satub täiesti nagu eufooriasse, kui inimesed tulevad.
Ja siis, kui sa vaatad selle koera kehakeelt,
siis tegelikult see koer annab sulle igasuguseid selliseid
ärevus ja alistumise ja, ja ebamugavussignaale.
Et see koer tegelikult on ärevuses nende inimestega kohtudes. See võib olla võib-olla selle tõttu, et,
et on liiga palju pidanud olema olukorras,
kus võõras inimene tuleb teda katsuma.
Võib-olla see on tema jaoks on ebamugav,
teda ei ole selleks ettevalmistatud, teda ei ole treenitud.
Võib-olla ta on tõu poolest selline koer,
kelle jaoks ei ole see loomulik, ta ei ole nii sotsiaalne tõug,
ta pigem hindab oma sellist privaatsust,
privaatset tsooni. Ja nüüd, kui ta on sunnitud olukorda, kus ta peab iga onu
või tädi, kes tuleb tänaval vastu, ütleb,
et oi, kas ma võin su koerale tere öelda
ja võite ikka.
Ja nüüd see koer pannakse nagu olukorda,
kus ta peab kogu aeg selles ärevusseisundis olema,
inimene ütleb, et mu koerani õnnelik, aga tegelikult see
koer ütleb oma kehaga, et et ma olen ärevil. Ma ei tea, mis saab, see tuleb jälle selline kontakt,
mille ma võib-olla ei taha.
Mina olin väiksena suhteliselt introvertne laps
ja meil kõigil on olnud suguvõsas vist mõni sugulane,
kes tuleb uksest sisse kohe suure kilkama häälega,
et oi, tule näida, sa oled nii suureks kasvanud,
võib-olla võtab sul tead põsest kinni või tahab Opale
või tahab kalli. Ja ma mäletan, et ma alati tahtsin diivani taha pugeda,
kui need inimesed tulid.
Ja nüüd ma vaatan vahel mõnda koera ja kui tänaval tale
inimene läheneb ja mul on tunne, et ta tahab diivani taha
pugeda ja ta maskeerib selle ära, ta hakkab seda saba seal
jalgade vahel liputama, võib-olla ta keerab selili,
võib-olla ta, aga, aga kurb on vaadata koer tegelikult ei
tunne selles olukorras ennast hästi, eks ju. Ja minu meelest vähim, mis sa teha saad,
on see, et sa õpid oma koera tundma.
Et sa õpid aru saama, mis talle meeldib,
mis talle ei meeldi ja mitte ainult sellest lähtenurgast,
et me pakume koerale stressivaba elu.
Sellist varianti kahjuks ei ole seni, kuni nad elavad
inimese ühiskonnas, siis mingil määral stressi saavad nad
iga päev aga, aga pigem sedapidi, et sa näed ära need nõrgad kohad,
kui minu koera jaoks on selline sotsiaalne kohtumine
või see, et inimene teda katsub. On ärevust tekitav, talle on see raske siis sina koera
omanikuna saad ju mõelda nii, et mida ma saaks teha selleks,
et talle lihtsamaks muuta, äkki ma saan treenida midagi,
äkki ma saan harjutada teda millegagi?
Äkki peaks ma küsima kellegi käest nõu, et võib-olla mu koer
on selle piiri peale viidud, kus ta võib-olla hakkab hambaid
näitama mingil hetkel, eks ju.
Et, et sa saaksid oma koera elu teha inimese ühiskonnas
lihtsamaks sellega, kui sa õpiksid tundma seda,
mis ta sulle räägib oma kehaga, eks. Võib-olla piisab sellest, et sa iga kord,
kui inimene küsib, et kas ma võin su koerale tere öelda,
ütled, et täna mitte, et täna me harjutame inimeste ignoreerimist,
näiteks et sellega saab juba väga palju ära teha ja,
ja selle läbi kasvab ka see koera usaldus sinu vastu.
Või, või ütleme see teie koostöö, et su koer hakkab rohkema
nagu sinuga suhtlemagi läbi nende signaali,
et sa annad talle nagu hääle. Maarit, ma miskipärast arvan, et niimoodi nagu sina mõtled
ja analüüsid mõtlevad üsna vähesed koeraomanikud.
Pigemini on ta selline ka lemmik, kelle suhtes on võib-olla
ootused ole siin minu kõrval pehme ja tore
või tule mulle rõõmuga vastu ja ma tunnen koju tulles,
et ma olen oodatud, keegi mind ometigi siin elus ootab.
Et võib-olla selle peale ei mõelda kohe üldse,
et see kontakti loomine ja koos kasvamine,
selles on selline teadlik tegevus ja seda tuleb osata tähele panna. Vast ehk mõeldakse selle peale, et kas see on pikakarvaline
või lühikese karvaline ja et kas ta vajab siis seda puuri
või vaja puuri.
Mulle tundub, et enamasti valitakse üldse koera välimuse järgi.
Et mulle meeldivad suurte silmadega, mulle meeldivad nisuninadega,
et seda tõugu ja funktsiooni, milleks ta loodud on,
üldse ei, ei mõeldagi, missugused need tagajärjed võivad
olla kui võetakse, vot just nimelt selle välimuse järgi,
millega sa kokku puutunud oled. Ma arvan, et ma olen selles mõttes nõus sinuga,
et ma näen ka inimesi vahel, kes võib-olla isegi üllatuvad,
kui me räägime nendel teemadel.
Ja, ja selles mõttes peab alati rõhutama,
et see koer ongi selline, et ta vajab sind,
ta tahab, et sa oled kohal.
Ja teda ei saa panna niimoodi dokki laadima nagu robottolmuimejat,
et oota nüüd, kuni ma sinuga tegelen. Tagajärjed võivad olla tänapäeval võib-olla isegi selles
mõttes ei ole enam hullu, et enamik kasvatajaid,
keda ma tean, on alati ütelnud oma Kasmandikele seda,
et et sa võid alati selle koera tagasi tuua ükskõik millisel põhjusel.
Sellepärast et, et see, kui see koer ikkagi on peres,
kus tema jaoks aega ei jätku, kus temaga hakkama ei saada
või kus ta võib kujuneda ohuks teistele siis on alati parem
variant see, et koer tuuakse kasvatajale tagasi. Kes siis aitab seda probleemi lahendada,
kes peaks olema see esimene inimene, kellele sa helistad,
et kuule, et me vist ei saa hakkama või me ikkagi indasime
ülekasvataja õlgadel?
Lasub ka see vastutus.
Et sa ikkagi kohtun nende inimestega ja sa ikkagi eelnevalt
juba püüad anda adekvaatse pildi sellest,
et mis neid ees ootab ja on neid peresid
ja iga natukese aja tagant tuleb neid peresid kelle puhul on see,
et nad on üllatunud sellest ja ütlevad, et oioi. Aga meile tundub, et võib-olla ikkagi ei ole õige aeg,
võib-olla ikkagi, see oli natuke.
Me kujutasime teistmoodi ette, eks ju.
Ja ja täiesti okei, on tõmmata pidurit, et kasvataja peab
tõmbama pidurit, kui tema ütleb, et tekkis selline tunne,
et võib-olla see pere ei ole valmis või et nad ei tea,
millesse nad ennast segamas, onju, aga samamoodi on täiesti okei,
et kui sa käid ja kohtute nende kutsikatega
ja kui tuleb see nunnumeeter, on lae see ikkagi nii nunnu on. Et siis sa tõmbad ikkagi pidurit, mõtled läbi,
et see otsus peab olema, mitte emotsionaalne,
see otsus peab olema ikkagi selline pragmaatiline,
faktidel põhinev otsus, et kas see on õige hetke õige aeg.
Mina soovitan teha sellist testi eriti nendele inimestele,
kes ei ole kunagi koera omanud, emaga kasvatanud,
et neil just puudub see, ütleme, see koolituse kogemus
või see, et kuidas koer elu lõpuni nii-öelda läbi selle
elukaare viia. Siis soovitan võtta hoiule koer, mismoodi see siis käib,
näiteks kui teil on tutvusringkonnas kellelgi koer,
pakkuge iseennast koerahoidjaks, sest et inimesed ikka
reisivad vahel viiakse koerad vanaema juurde kuskile
sugulaste juurde, vahel viiakse koerte hotelli,
aga paluge ja teile antakse kaasa täpsed,
head juhised ja te saate seda koera hoida näiteks nädala
või nädalavahetuse. Ja, ja siis te saate nagu testida, teha sellise nii-öelda proovisõidu.
Ehk selle nädala jooksul võib selguda, et keegi perest võib
olla allergiline.
Selle nädala jooksul võib selguda seda, et oi,
aga me ei kujutanud ette, et nii palju aega kulub selle peale.
Mõni pere ütleb, et me ei kujutanud ette,
et ta nii palju karva ajab, et me oleme päriselt,
me oleme ju ennemgi koera näinud, aga me ei teadnud,
et see kõik kajastub meil siin tolmuimeja kotis
ja põrandal, eks ju. Et, et kui sa oled selle proovinädala teinud
või isegi mitu proovinädalat erinevate koertega,
siis tuleb parem tunne selle kohta, et mida sa,
koer tähendab, et mõnikord on lapsed need,
kes survestavad, et me nii tahame koera.
No ja siis, kui see nädal aega see koer on olnud
ja tuleb selline vihmane, tormine ilm ja kui lapsed ütlevad siis,
et kuule tõi, et me ikka ei viitsinud selle koeraga välja
minna praegu jalutama, eks, et siis täiskasvanud neil on ka
nagu see kogemus, et nad saavad aru, et kes tegelikult selle
koera eest hoolitseb. Üleüldse see laste ja koerte integreerimine omavahel,
et et noh, seda, et lapsed koera eest hoolitseksid,
sellele ei tasu väga jääda lootma ja kindlasti,
mis puudutab koolitust, siis koera koolitamine
ja kasvatamine on ikkagi täiskasvanu õlgadel,
sest et lapsi tihtipeale koer võtab kui semusid
ja neil puudub juba selline sellised juhi omadused,
et ennastele koera silmis kehtestada, nii et,
et selles mõttes ei tasu jääda lootma nende laste peale. No Kristjan, üsna sage selline mõtlemine,
et ahah, meil jõuavad lapsed koolimineku ikka see tähendab
elus muudatust ei ole enam terve päev lasteaias,
ta peab olema mingi aja üksinda kodus, võtame koera seltsiks.
Ja nagu sa ütled, et tegelikkuses on see,
et see laps ei tarvitse olla üldse suuteline selle koeraga
õue minema, kas, kas või sellel põhjusel,
et laps on väike, aga näiteks labrador on suur koer ei
või et ta ei taha halva ilmaga minna õue ja,
või et koer ei respekteerige ta üldse niimoodi. Ja see on hästi tüüpiline ja siin hakkavadki mängima koos
juba juba sellised asjad, et kas ma saan selle koera lubada
selle lapsega õue, et kui seal on teised koerad
ja ma ei tea, kelle ta pikali tõmbab või kuhu ta jookseb,
eks. Nii et need peavad olema jah, ennem võib-olla ennem
seda kutsikavõtu natuke läbimõeldud, sama asi on see,
et kui sa võtad väikse kutsika, siis täiesti loogiline
ja loomulik on see, et ta närib, ütleme,
ta mängib hammaste küüntega ta väikekiskja. Ta on pisike kiskja ja, ja see on nende jaoks loomulik ja,
ja siis ütleme, see õpetamine, see kutsikas ei hakkaks seda
last nende hammastega närima ja et, et samamoodi teistpidi,
et see laps õpib andma sellele kutsikale tema selle kutsika rahu.
Et ta ei sega teda siis kui kutsikas kas sööb
või on oma seal pesas.
Et selle jaoks peab ikkagi ka kohal olema,
et see sõltub väga lapsest. Mõni laps on juba seitsmeaastaselt väga hea kehakeelega
koera suhtes ja ta väga austab selle koera privaatsust
ja nad saavad omavahel hästi läbi.
Aga, aga kui lapsed on erinevad ja koerad on erinevad Korraks rääkisime sellest ka, et on mõnikord mõttes,
et võtame seltsiliseks eakale inimesele,
et ta ei oleks nii üksi, kas see tegelikult on nagu hea variant? See väga sõltub sellest eakast inimesest.
Mul on olnud aastate jooksul, oi seal üks,
üks tahab emme juurde.
Kas sa pead midagi tegema siin? Tulen mikrofoniga kaasa. Palju neid kutsikaid meil siin oligi uus kutsikate,
oh taevakene, kui vanad nad on, nemad on nüüd nädalased,
imearmsad, väiksed beežid, bambukesed.
Me rääkisime eakas, et kas on hea mõte võtta koer eakale
vanaemale vanaisale seltsiks. Mul ei ole selget vastust, kas jah või ei
sest et ma olen pidanud ise oma sõnu sööma ja,
ja nii mitmegi pere suhtes.
Et et mul on olnud olukord, kus tulevad noored
ja ütlevad, et me tahame oma vanaisale, kes on jäänud üksi
kutsikat ja pesakonna kõige aktiivsem, kõige möllu,
möllum kutsikas on see, kes oleks neile pakkuda.
Ja ma mäletan, kuidas ma mõtlesin, üritasin neid väga ümber
rääkida ja, ja tõepoolest nad ütlesid, et ei,
me tahame ise ka selle koeraga harrastada
ja kõike temaga teha. Päeva lõpuks oli see, et see koer sobis sinna perre täpselt
nagu rusikas silmaauku.
Et ta oli täpselt õiges kohas ja, ja see meesterahvas veel noh,
ütleme veel selles vanuses, kus paljud tema vanust ei isegi
võib-olla vaatad, ei, ei liikunudki nii väga palju enam
ringi käis selle koeraga metsas pikkadel jalutuskäikudel
ja nad kahekesi olid väga-väga hea paar nagu väga hea
selline tiim. Ja, ja siis on mul olnud peresid, kes näiteks vanemad inimesed,
kes käivad oma koeraga, tuhisevad mööda koolitusi
ja teevad kõike ja need koerad on hirmus õnnelikud,
hirmus rahul.
Ja, ja see kõik sõltub ikkagi sellest, et milline on selle
inimese enda energia ja ettevõtlikkus, et päris lihtsalt öelda,
et nüüd vanemale inimesele ei peaks koera võtma,
et, et seda öelda ei saa, aga noh, selline realistlik vaade
peab olema, et kas meie vanaema tegelikult suudab selle
koeraga selle 30 või 40 kilose või 60 kilose koeraga jalutada,
eks ju. Mis see tähendab, et kui see on libe maas
ja nüüd see koer näiteks peaks hakkama tirima
ja tõmbama et siis peab olema lihtsalt kas tugev pere toetus
ja kui need probleemid nagu või küsimused lahendatud,
aga aga kui see vanainimene ise on see, kes tahab koera
ja ta hindab enda võimeid selliseks, et ta saab hakkama,
siis jah, see võib olla täitsa tore. Ma arvan, et suhteliselt vähe, võib-olla mõeldakse ka selle peale,
et missugune see koera elukaar või eluiga üldse on,
on neid, kes elavadki viis-kuus aastat, aga on neid,
kes võivad elada teistkümmend.
13 14 15. Ma ei teagi, kui, kui kõrgeealiseks üldse tõud
võivad elada. Mõned tõud võivad olla ka 18 19 võib nende puhul olla täitsa realistlik.
Aga tõepoolest, et kui sa koera võtad, et siis sa minu
meelest on hea mõte mõelda läbi, et milline meie elu võiks
olla näiteks kahe aasta pärast.
Milline ta võiks olla viie aasta pärast,
kus me oleme 10 aasta pärast, et, et mõnikord mõned juhtumid,
kus koera on pidanud ära andma näiteks see,
et kus minnakse kas välismaale tööle või ütleme pere,
kus on näiteks ema ja tütar, aga näiteks tütar läheb
ülikooli paari aasta pärast, ema jääb üksi
ja tema töötempo ei võimalda koera eest hoolitseda,
nii nagu koer vajaks. Et selles mõttes on hea, kui saab niimoodi ette planeerida,
mõelda läbi.
Et mis siis saab, kui meil elu väga palju muutub
või kui me oleme planeerinud minna Austraaliasse kolmeks aastaks,
kas siis me saame seda kohe rahul, straaliasse kaasa võtta
või ei saa.
Ja koera see elukaar on ka selles mõttes erinev,
et ütleme kõige rohkem aega. Muidugi aitab sul kutsikas, kes tahab iga natukese aja
tagant pissile, kes kes närib, kes tahab koolitust,
iga hetk saada õpetust, et mis on õige, mis ei ole
ja aktiivsus kõige suurem, tavaliselt on seal esimesel,
ühel kahel eluaastal, aga aga pärast seda see tavaliselt
keskmisel koeral hakkab langema, et sealt tuleb siin
nii-öelda see parim aeg, see, see aktiivne aeg
ja siis ühel hetkel jääb ta vanaks, siis ühel hetkel on tal
teistmoodi vajaduseta tahab teistmoodi süüa,
teda teistmoodi liikuda. Ja noh, tähtis on ka see, et kui sa selle kutsika võtad,
siis sa tead seda, et sina oled see, kes on ka see,
kes ütleb, et millal on siis õige hetk sellel koeral lasta minna.
Et see on võib-olla asi, millest on, ma ei tea,
võib-olla see on ebapopulaarne rääkida, aga,
aga et meil on koerte puhul ikkagi olemas selline asi nagu eutanaasia.
Et me peame võtma ise selle otsuse vastu,
teinekord on mõistlikum lasta sellel koeral minna ennem et
see on mõistlikum Boera suhtes õiglasem koera suhtes on
lasta tal minna mitte lasta tal piinelda,
ehk et ka see on otsus, mida koera omanik peab ise vastu võtma,
et see on selline asi, mida sul ei ütle tegelikult mitte
keegi teine. Ja see koer kahjuks ei saa sulle öelda, et lase mul minna,
et võib-olla ta isegi üritab, aga kui sa teda ei loe
ja tema kehakeelt ei loe, sest see võib-olla ei saa aru.
Aga, aga seesama koera elukaar, et, et see on hea nagu läbi
mõelda ka, eks ju, ja olla valmis selleks et mis,
mis sellega kaasneb. No aeg-ajalt on olnud võimalik lugeda mingisuguseid arvutusi
selle kohta, et kui palju võiks maksta ühe lapse suureks kasvamine.
Ma ei mäletagi enam, kui suur see summa oli.
Igal juhul see oli päris suur.
Kas koerte puhul on ka sellist mingisugustki arvutust
võimalik teha või olete te teinud? Ma tegin jälle küsitluse mõni aeg tagasi,
kuna mul on nii palju toredaid kutsika omanikke,
kes minule seda tagasisidet on nõus andma,
siis ma tegin küsitluse.
See oli küll mõni aeg aasta tagasi, et hinnad on nüüd
märkimisväärselt tõusnud, aga tollal küsisin ma küsimust,
et kui palju sul kuus koera peale raha kulub?
Ja taaskord oli seal siis sisse haaratud kõik,
et nii toit kui hoolitsus, ütleme, hooldusvahendid,
loomaarst, koolite noh, kõik, mis kõik, kõik,
kõik, mis sa koera peale kulutad. Ja keskmiselt vastasid seal inimesed, et 150 250,
ütleme seal vahemikus oli see keskmise pere kulu koerale.
Ja kui ma vaatan enamike tõugude hindu, ütleme,
kutsika hindu, siis tegelikult ma teen sellest järeldused,
esimese aasta jooksul maksad sa nii-öelda veel teise kutsika
hinna peale.
Ehk et see on esimese aasta jooksul muidugi vanem koer vajab
võib-olla vähem mingeid asju ja alguses on see ka,
et kui sa kutsika ostad, siis sa pead ostma endale kõik
varustuse ja muu, aga ka seda sa aeg-ajalt asendad,
nii et et see on number, mida ma oskan sulle öelda. Ehk siis ligikaudu paarsada eurot kuus ühele koerale.
Jah, see on keskmine, et loomulikult see sõltub sellest,
et mõni pere tahab rohkem osta ja ostab rohkem koerale igasugust,
käib turu peal liha ostmas ja või ostab rohkem mänguasju
või muid asju, aga ütleme ja keskmiselt on see nii.
Koeratoiduhinnad on juba praegu, et sul on võimalik osta
koerale toitu 50 euro eest kuus ja ka 250 euro eest kuus. Ei noh, on ju ka peresid, kus antakse lihtsalt jäägid
ja hommikune puder läheb koerale. Jah, aga see tuleb kuskilt ringiga tavaliselt tagasi,
et kui see koer ikkagi liigile omast sööki ei söö,
siis võib juhtuda, et võivad tekkida mingid muud mured
ja siis sa kulutad selle sama raha lihtsalt loomaarsti peale. Ja asja me lugesime, et ka need arved on müstiliselt tõusnud. Et selles mõttes ei saa öelda, et see oleks odav lõbu,
et koera omamine ikkagi tähendab väljaminekuid,
millega peab arvestama ja ja noh, ütleme kui juhtub,
mingid ootamatused, keegi saab viga, keegi jääb auto alla,
et, et siis tegelikult Peab arvestama, et need
loomaarstiarved võivad samuti tuhandetesse eurodesse ikkagi
nagu kümnetesse tuhandetesse eurodesse jõuda.
Mingil hetkel. See on hea, kui on läbimõeldud, et kindlustus on praegu
võimalik koerale võtta.
Ja, ja loomulikult see ka, et on mingi väike puhverette,
et sa tead, et sa saad hakkama, kui midagi sellist juhtub. Nagu sa jutu alguses ütlesid, sina oled selline koera
inimene seal juba 19.-st eluaastast.
Võib-olla sul on keeruline vastata, sest see on sinu jaoks
nii enesestmõistetav, aga püüa.
Mismoodi ta on Teie peresuhteid mõjutanud pere toimimist üleüldse,
kas näiteks sinu kaaslane oli sellega enesestmõistetavalt nõus,
et kui ma soovin oma elukaaslaseks Maaritid,
siis see tähendab seda, et koerad või koerakari käib sellega kaasas? Ja sellega on ka naljakas lugu, tegelikult mitte siis,
kui meie temaga kohtusime, siis mul oli just kodus pesakond ja,
ja alles pärast hiljem ma sain teada, et tema ei olnud üldse
koera inimene.
Aga ma ei tea, armastus on äkki pimema.
Et oli nõus selle kõik üle elama ja, ja meil on kindlasti
see mõjutanud see, et meil on koerad, mõjutab meid
igapäevaselt absoluutselt sellepärast et mul on selles
mõttes vedanud, et mu pere aitab mind väga palju,
et ma ei saaks seda üksi teha ja mu abikaasa aitab mind koertega,
muu lapsed aitavad mind koertega, et kui on vaja midagi teha,
kellegi eest hoolitseda, siis on nad toeks. Kindlasti mõjutab see meie pere eelarvet,
sellepärast et koerte peale läheb ikkagi päris noh,
ütleme kõik need summad arvutud kokku, siis koerte peale
läheb ikkagi märkimisväärne summa, mille peab pere eelarvest leidma.
Ajaliselt mõjutab see meid samuti.
Võib-olla meie vabadus mingitel hetkedel on rohkem piiratud,
et me peame ikkagi, kui me lähme kuskile reisidele,
siis me peame väga täpselt planeerima, et kus need koerad,
mismoodi, kuhu. Aga teiselt poolt on see jälle meid lähendanud,
et, et ma näen seda, mismoodi läbi ka koerte
ja näidete ja sellise kiindumuse, et need koerad mõjuvad natuke,
sellise madratsi näed, kui ikkagi väga raske on,
siis nad aitavad seda stressi kuidagi maandada.
Mõnikord näen enda pealt või, või abikaasa pealt ka,
et on mingisugune tööstress või mingi mure,
mis vajab lahendamist, et võtad selle koera,
lähed jooksma metsa ja tuled tagasi ja mõnikord see lahendus
tuleb ka ja vaatad sellele koerale silmadesse
ja näed, et tegelikult kõik on hästi. Teil on ju kodus siis niimoodi, et ei ole mitte kunagi üksi. Ei, me ei ole mitte kunagi üksi.
Meil on olnud üks kord elus olukord, kus me tuleme reisilt
ja meil ei olnud ühtegi koera.
Ja ma käisin terve õhtu ja otsisin koeri,
et nad olid veel hoiul, läksin järgmine päev järele,
aga mul oli kogu aeg tunne, et appi moonustasin koerad õue
või et nad on kadunud, kus nad on seal väga hirmus tunne. Kas mõnikord natuke tüütu ei ole, sest nad ju tahavadki kogu
aeg tähelepanu.
Ma tahan olla omaenda mõtetega, aga nad kõik tahavad sinust
innukalt midagi. Mul on selles mõttes küll vedanud, et mul on need koerad sellised,
et nad on, neil on selline on-off nupp.
Et kui ikka on vaja olla üksi, siis need koerad saavad aru
ja ma saadan nad siis oma pesasse või lähevad nad oma sinna
oma tuppa või oma nurka ja teevad seal omi asju,
et päris nii ei ole, et nad kogu aeg tulevad
ja nõuavad, et nüüd viska mulle palli või nüüd tee minuga midagi. Kas sa oma lastega oled ka arutanud või on teil kuidagi
tulnud mingisugust peegeldust, et kuidas nemad ette kujutavad,
et kui nad lähevad omaette elama, et mis mõjuga see koerte
keskel kasvamine nende jaoks on olnud, et kas on täiesti enesestmõistetav,
et me tahame ka ilma koerdetame, ei saa,
või vastupidi, et kui ma lähen omaette, siis,
siis ma tahan teisiti. Tead, see on selline täiesti tuntud fakt,
et koerakasvatajate lastele on ainult kaks varianti,
kaks äärmust.
Nendest saavad kas ka inimesed, kellel on üks
või mitu koera või siis nad mitte kunagi ei võta koer
ja ei lase oma pereliikmetel ka võtta, et nad on nagu liiga
lähedalt võib-olla näinud seda, et mis elu tähendab
ja nüüd sõltubki sellest lapsest, et et eks nad kindlasti
kiinduvad looma ja nad saavad aru, aga nad saavad ka aru sellest,
et loom on, tähendab ikkagi seda tööd, eks ju. No mis oma teismeliste koha pealt arved?
Ma pakun, nimesid nimetamata, aga ma pakun,
et mul on täpselt see komplekt, et üks ütleb,
et ta ei võta koera ja teine ütleb, et ta võtab ta juba mulle,
praegu räägib, et ta võtab mitu erinevat tõugu. Aitäh selle toreda jutuajamise eest ja mõnusat kasvamist
ja kasvatamist kõiki neid pesakondi, kes siin pildil on
ja keda ma näinud ei ole. Suur aitäh. Saate tegid Tiina Vilu ja Anna-Maria Currel kuulmiseni
järgmisel pühapäeval. Elutoas.
