2022. aasta 15. augusti õhtul rammis rägambauti nina Pärnu  jahisadamas leid. 15 päeva pikkune teekond Narvast Pärnusse mööda Eesti  siseveekogusid oli läbi. Selja taga oli 481 kilomeetrit 13 erinevat veekogu  ja 13 erinevat veesõidukit. Gloobuselt vaadates oleme küll pisikesed,  aga sisult oleme suured ning selle kinnituseks olid kõik  need toredad ja targad inimesed, kellega koos kulgesime  ning keda teel kohtasime. Imelised kohad koos omal ega, ja maitses,  mis tänaseni panevad suu vett jooksma. Mingil hetkel aeg lendas. Ja teisel hetkel kõndis jala. Aat. Sellest kõigest kerkis üks tohutu positiivsete emotsioonide mägi. Juba siis oli teada, et see asi ei saa nii jääda. Me teeme selle lõpuni, ei muud, teeme aga Eestile ringi  mööda vett peale. Pärnust tagasi, Narva. Meid ootab ees üle 800 kilomeetri uusi kogemusi,  toredaid tegelasi ning tarkuseid. Vaim oli valmis ja loodetavasti füüsi. Päeva vähem kui aasta tagasi jõudsid veeteeliselt siiasamma  Pärnu jahisadamasse ja kuna meie reisisaatjaks eelmisel  aastal mõttelises osas oli Johannes Maide reisikiri süstal  ümber Eesti siis me peame alustama Pärnust süstadega. Esimesteks kaasta eelisteks on vana hea sõber Rasmus  kellega me oleme juba igast asju teinud ja tere,  Johanna, tere tulemast veeteele. Algajale on kajak nõudlik riist. Veel paar päeva enne starti näitas ilmaprognoos vaikset ilma,  mis tõotas kena liuglemist siledal Pärnu lahel. Prognoos on paari päevaga päris palju muutunud,  jah, aga ma arvan, et see, mis tänane ilm lõplikult on,  me saame teada umbes poole tunni tagant poole tunni pärast,  kui me oma nina siit muulinuka tagant välja keerama. Kuna me sõidame ju rannikuvetes ja, ja hoiame võimalikult  kalda lähedale, siis ta näitab sellist jah,  10 10 11 meetrit sekundis, aga tuule kiirust aga,  aga ta meile sobivas suunas, nii et mitte päris selja taga,  aga vastu vähemalt. Ei tohiks olla ja ei, ma arvan, me saame kenasti hakkama. Johanna ja Sten-Erik on vanad kajakihundid  ning Rasmuski mõned korrad Võhandu maratonil käinud. Mina olin täisroheline, seega üks kiireinstruktaaž oli igati  omal kohal. Et number üks teema mere harjutamise puhul on ikkagi turvalisus,  et esimene reegel on see, et kunagi ei tohi minna merele ühe  alusega ja ma arvan, et ei pea pikalt mõtlema,  miks see nii on, see on sellepärast nii,  et siis me saame 11 aidata ja päästa. No sellest ma üldse pikalt ei räägi, et päästevest loomulikult,  et see on sama elementaarne kui ratta peal kiivri kandmine  või autosse tõmbad turvavöö kinni, on, on ükskõik  mis vee aluse peal sa istud, on sul päästevest seljas  ja siis peab olema igasugust pudipadinad kaasas,  et esimene asi on näiteks pump, mis sa arvad,  milleks meil see kaasas on? Et uppujast vett välja tõmmata? See on selle jaoks kaasas, et kui me saame  selle aluse teistpidi tagasi keeratud siis enamus veest  jookseb välja, kuid mingi vesi jääb siiski sisse  ja siis sa saad selle sealt kiiresti välja lüüa,  ehk see töötab oluliselt efektiivsemalt kui  mis iganes kopsik. Ja siis meil on siin veel kaasas üks selline karabiinidega sling,  millega ütleme nii, et kui üks paatkond näiteks ära väga ära  väsib ja me tahame hoida 11 koos ja näiteks see mulle  meeldib paatkonnas jõudu jätkub, teises jätku,  et me saame ninast ennast kokku panna, et  siis me saame 11 aidata, et niisugune pisike pisike  abivahend veel. Lisaks loomulikult päevased energiapommid,  magevesi ja kuivakotis hulk vahetusriideid,  sest pärast märjaks saamist on alajahtumine kajakisõitja  võimas vaenlane. Need on toredad vidinad kõik, aga neist on ainult  siis kasu, kui nad on sul käepärast. Ehk sa pead nad pakkima niimoodi, et sa saad neid vee peal kätte. Meil on nii ees kui tagaotsas on sellised toredad panipaigad,  aga siia me sõidu ajal ligi ei pääse. Ehk need asjad tuleb kõik pakkida, kas siis teki peale enda juurde,  nii et need on sul kogu aeg käepärast. Ja täisakuga telefon, millelt kõik lukud  ja näotuvastused maha võetud, on kasulik abimees juhuks kui  jama maja. Meil on kõigil aerud, meil on vestid, meil on pritsmepõlled,  millega me katame selle luugi, et meile tuleks vett sisse. Ei muud, kui asjad paatidesse ja tüüripedaalid paika rihtida. Ei, sul on kõik, ma arvan, väga õige. Aga enne veele minekut tuleb teha kohustuslik sots  meedialitter ning rääkida merejumala ahtiga. Et meil oleks pärituul ja jõuaksime sinna,  kus me oleme plaaninud ja rohkem Kuidas me lähme sõidame kohe teisele poole kallast või? Kui ma seda kala Kuigi jõe peal oli vastutuul tunda, siis sõitmisse ei  seganud ja lainet ka liiga palju tunda ei olnud. Mida lähemale muuli otsale, seda tugevamalt andis loodus  endast märku. 200 meetrit enne mooli otsa tegi Sten Erik strateegilise otsuse. Ava nurga alt tuul, ristilained ja oht kajak enne päris  merele jõudmist vastu muuli ära lõhkuda olid reaalsus. Eriti minusuguse ruki jaoks ei muud ots ümber  ja esimesest võimalikust kohast kaldale. Me pidime minema mööda vett, aga ma saan aru,  et mind on petetud. Vaata, me peame selle lõigu nüüd ära kannatama,  mis meil on nii-öelda täiesti ristlaine on ju laine et kui  me selle ära kannatame, siis me saame ennast keerata vastulainet,  siis jälle kõik okei, ei. No proovime, hästi, madalas midagi on, siis lähme ümber  ja oleme hästi madalad. Esimesed üheksa kilti oli päris hea praktiline loeng teemal,  kuidas taltsutada kajai. Seljasirutus pausi ajal valgerannas tegime vahekokkuvõtte. Põlleta oleks meie kajakki juba esimese paarisaja meetriga  merel vett täis olnud. Siiski ülekäinud lained tõid tuppa arvestatavas koguses vett. Siis hästi on vett. Tavaolukorras ma sellise ilmaga merele ei läheks,  aga noh, kuna nii soe vesi on ja me sõitsime tõesti viis  meetrit kaldast, siis on Jah, on küll, jah, vesi on ikka jube soe tähelepanek  amatööri poolt, nii, mis juhtub lasarutiinset aeru edasi? Et see, kui sa jätad aerutamata, siis on paha,  siis on paha ja et lihtsalt lased kogu aeg sedasama tempot tuleb,  käib laine üle. Muudkui tütar, see on sul väga õige tähelepanek,  et see ongi tüüpiline algaja viga, et kui mingi vall tuleb peale,  et ta ehmatab ära, tõsta vaeru püsti. Sul oli sellest abi ka või? See üsna tölla-tölla sul selle ette, et nii palju soolast  vett silma ei tuleks. Natuke oli abi küll. Mis seal salata, ma kahtlustasin, et sadamast lähema 200  meetri jooksul me ikkagi jäime sisse korra. Aga kordagi ei käinud. Ma vaatasin nii mõnelgi korral, te olite niisugune väga  piiri peal, aga, aga te tulite välja? Alguses oli kaks korda. Kui poleks põrandat alla olnud siis ma oleks keldris olnud. Ikka kaks korda. Esimesed ristsed saadud, oli aeg edasi liikuda üle poole  tänasest teest on ees ja lähitunniks lubati veel tuuletõusu. Esimene ülesanne oli kaldast minema saada pealtnäha lihtne,  aga katsu sa paati minna ja samal ajal nina täpselt lainega  risti hoida. Ei muud pump välja ja kogu värk otsast peale. Teisel katsel läksime kindla peale, kasutades ainult  natukene kõrvalist abi. Ta ennast veel korraks ärevaks ning hakkas  siis tasapisi vaibuma. Laine muutus laisemaks ning sõit järjest rustlikumaks. Päevase lõpp-punkti otsustasime jooksvalt  ja lähtusime reaalsusest ning meie reaalsus oli see,  et jõudsime välja lindile. Tuul läks vähe paremaks ja ja lõpuks kadus laine täielikult ära. Aga noh, füüsiliselt on, on päris raske,  kui sa igapäevaselt sellega ei tegele. Lõunasöök on liba hiliseks veninud. Kell on pool kuus ja on lootus saada lõunat. See kuivamine, see on rets päev otsa ei joonud  ja andsid kogu aeg agu. Sellepärast need krambid ongi. Ja vett ei joonud ma kahel põhjusel. Teete vahel balansseerides oli seda suht lootusetu teha  ja kui variant tekkis, siis olid lained ka jaki lael olevate  kummide vahele pistetud veepudeli juba endale võtnud. Oleks pidanud ikkagi ehk joogitoruga veekotikese kaasa võtma. Lisaks sellele korralik rahmeldamine, sundasend  ja vola ongi kraabid kõhusa seljas garanteeritud. Nii tugevat vastutuult ei oleks nagu oodanud ka. Nüüd hakkavad ka igale poole tulema külgedesse aa,  mul on kiire küsimus, et kas me teeme nüüd süüa  ja teeme süüa. Kas me saame midagi teha, et me teeksime süüa? Oota, oota. Vanaisa mõtleb natuke. Vanaisa, kas me saame midagi teha? Viskasime kuivad riided selga, lohistasime kajaki kuuri taha  ja läksime lahke pererahva laulukaare alla hilisele lõuna. Kuigi vesi oli soe, siis kehas on külm. Kehas on selline nagu värin sees. Energia sai otsa lihtsalt. Ma ei ole kunagi Eestis mere peal käinud vist sestaga. Tegelikult oli tore, vesi oli soe, ilm oli selles mõttes hea,  et päike paistis. Aga noh, tuul muidugi. Ja lained niisugune üsna selline valge ranna veepark oli  ja alguses lainevärk oli citing ka natukene mõnus. Kuule, homme me saame katsetada seda aheldamist esimese  paadi külge ja väga hästi, me peame seda ikkagi testima ja. Jätsime kajakid hommikut ootama ja liikusime maad mööda oma  plaanitud ööbimist, koha poole, 11 kildi kaugusele kavaro külla,  kus meid ootas külavanem Elsa. Tervist näed nagu lubatud, siis. Ja, ja no vahet selle, mis või see on, aga juttu oli,  et. Kaks või. Tee ääres. Võiga oli elsal üks plaan, mis vajas tubast ettevalmistust. Viskasime oma ligemarjad riided kuivama ning tegime Aadu  talu õue peal koos peremees. Uudoga väikese tiiru. Kuigi udo rääkis, et elab vaikselt pensionärielu  ja vaatab, kuidas päevad õhtusse saab, siis tegelikkuses ta  niisama ei istu. Udo ehitab masinaid, mis elu lihtsamaks teevad. Näiteks kurgi korjamismasin, millega kunagise töö  ehk kurgikasvatuse sai oluliselt hõlpsamaks muuta. Täna nokitseb ta liigutatava maja kallal,  mille jaoks saematerjali vaja. Palgid on endal ainult saagida oleks vaja. Ma tegin omale saekaatri, näed, vaata, mused,  palgid, ma saakisin ära, omale saab teha midagi oma materjali. Näed, siin on siin siukene aparaat ja, ja sellega sealt tagant. Lükkab sellega ja. Rööbastel liikuv masin, kus töö teeb ära mootorsaag  täpsemini elektrimootorsaag, et müra ja kulu vähem,  oleks. Ja sellega muudkui siis paned käima ja siit ootad käima kohe,  jah. Ja kui ruttu sa teed sellega ühe selle sõidu ära. Terav kett on siis nii, nii, nii see kiiruse läheb jalgu  õrnad jalutades. Aga oma otstarbeks on see mõeldud. Mul on veel ketassaak ka veel teine raam on ketasaega,  sellega lasen laudi sire sirlased, niimoodi. Ja ega alati pea praktilisi asju tegema. Vahelduseks annab Uudo kasutatud asjadele  ka uue ilu. Kaua sa neid skulptuure juba teinud oled? Ma pole teinud, see oli niisama nalja pärast,  sain lastele teha siin jõuluaeg ja sai päkapikk teha,  ma viskasin vana korvi, tal pehe, ennem oli päkapikumütsi. Ja nõnda need päevad koos heade mõtetega õhtusse veenevadki. Elsal olid ettevalmistused tehtud ning liikusime kavaro külaplatsile. See on vanast võrgukuurist tehtud ja siin oli üks pisikene  vana võrgukuur ja kuna meil ei olnud sellist kooskäimise  kohta ja siis sai projekt teha ja siis vald meid toetas  ja siis Euroopa Liidu rahadega, nagu sai see teha 2007 aasta juba. Siis seal on see linnuvaatlustorn ja, ja udu tegi sinna  jälle laua pingid ka, et no kuidas siis lindusid vaadelda  muidu kui mitte seal istuda. Elsa on Kavaru külavanem olnud üle 20 aasta  ning siin elanud juba üle poole sajandi. Uhkes külaseltsi majas oli plaan teha üks tummine rannarahva õhtusöök,  seeme, nii nagu rannas. Retsepti sai Elsa 93 aastase põlise randlase Helmi käest. Räime või silgukaste, seda tehakse niimoodi,  et et pekiliha praetakse väiksed tükid. Ja siis pannakse need silgutükid ka sinna  ja sibul ja pärast rõõska koort. Muidugi see räim tuleb ära ka leotada. Eks ta. Jah, jah. Ja ega siis vanasti midagi ära ei visatud,  ka räime soolvesi läks käiku. Sellepärast oli vaja, teil võib tuua, et,  et see silgu soolvesi rohelise sibulaga,  et sinna kastetakse varajane kartul sisse,  siis pannakse kõvasti, võid ka noaotsaga sinna peale  ja siis niimoodi söödki, kastan sisse ja tõmban  või peale või. Kastad sisse. Nüüd. See on hea, soolane või või? Peoga pärast peale. No näed Tasus tasus tulla, jah, täitsa uus maitse,  noh, oli hea juppe hea, no näed, no näed. See on midagi erilist, vot ei tea, kuidas ta välja tuli. See lõhnas juba nii hästi, ma tundsin enne. See on see kilekoti kurk Lõikasin kurgid neljaks ja siis ma ei ole siia pannud  soolvett ega midagi, ainult paned suhkrut  ja soola ja punast pipart. Küüslauku. Musta rassi ja mustast esti tellis. Paned kileklapi, raja ja raputajad küll eile õhtul teisega. Sina oled arkhor, kurgi fänn, siis jah, Loona,  jah, mina olen haardkoor, just sellise värske hapukurgi,  kui ma Ameerikast tagasi tulin. Mul oli ajavahega uni läinud, keset ööd. Käisin kella kolmest öösel salaja hapukurki sööma. Kavaruselu käib ja on alati käinud. Sander on suvekabarulana juba lapsepõlvest saati. Ettevõttel. Oli vene, nagu oli siis palavasti huviga ja. Nemad olid nagu hästi-hästi aktiivsed kalamehed,  see sadam elas siin ikka vingelt niimoodi,  et siin oli ka pikk tross ühest otsast teisele,  mis oli kalapaate täis. Ja tehti ikka katla si. Ane haasi, väike ja vägevad peod. Täna selles mõttes, et sul muuni elu ees küla peal. Ajalooliselt oli siinne kant angerja kuningate koht. Ma alati siin ju rannaäärele niimoodi, et ju paksud angerjad  täis astu peale ei leia ühtegi. Angerjas tuleb tagasi. Ikka mõrtsukaks kolm tükki kätte moodustu kodus. Milleks? Kaldevõrdväikene, mis ta, kus ta poeb sisse Liivase põhja puhul. Mäletad Kermas tegi mingi kolmeosalise doktori,  Mehhiko? Kadunud tsivilisatsioonide saladused. Sander oli üks põhisukelduja seal. Kärmas vääras sul välja? Kärmas helistas mulle ilmselt ilmselt arheoloog Rait ütles,  kuna mina olin selle raiti tegelikult sukeldumis. Instruktur. See oli üldse niipidi, siis tema andis kontakti  ja info on ju ja siis ma läksin, läksin kaasa nendega. Tihtipeale määravad meie tuleviku lapsepõlvekogemused. Sandri isa Mati le meeldis tegeleda asjadega,  millesse oli sisse kodeeritud seiklus. Künnapiga koos nad tegid neid mägimatkasid  ja korraldasid Kaukaasiasse sinna neid matkasid  ja perega me käisime ka koos niimoodi, et ta ise aretas seal  Kaukaasia lambakoerad. Siis me Tallinnast läksime rongiga, nii et meil oli kaks  Kaukaasia lambakoera ja kaks last kaasas,  mina, õde ja mina olin kusjuures viieaastane esimesel reisil  õde oli 12 ja nimodi mindi Moskvasse ja sealt  siis transpordi ga edasi Kaukaasiasse ja me matkasime  poolteist kuud perega niimoodi seal. Mõtle seda reisi ja ei mingit kepse, ei midagi,  mingid rosinad ja aprikoosid ja priimus ja hoopis teine värk. Ja, ja. Aga ilmselt suuremgi kirg kui mägimatkamine oli Sandri isa  jaoks merel käimine ja selleks otstarbeks ehitas ta trimaraan. Selline ajakiri käis Soomest, Vene ajal oli nagu monirumvene. Ja siis sealt ta sai mingid joonised ja asjad  siis selle järgi tegi siis. Ei kasutas põhjaks vana puitpaati nagu kaluritele,  et see pidi olema kõige parem, kannatab siis kohalikku  lained ka. Aga et oleks korralik ikkagi suur taglas  ja saaks purjestada teda, siis ta pani ujukid külgedele  sinna ja süvisi kogu sellel ausel, noh, svert oli tal  ka umbes meetrine, aga see oli ülestõstetav. Ja see oli ka tehtud siis nii et sa saaksid sellisesse  paarikolmekümne sentimeetrisse vette ja neid laidusid külastada,  igal pool käia sõidutad sellises taganttuules,  me tegime ikkagi vahele selline kümme-üksteist sõlm nagu  vägev viiruse. Mis täna? Täna on see purjekas meil tõstetud hoovi paikide peale  ja lapsed mängivad ja vahel magavad seal sees. Et siis purjekas seal, aga mingit siukest taastamise ideed. Need olid isa sõidud ja isa aeg ja no väärikas pilt. Kuule, see on minu isa mälestuspink, et ta oli selline mees,  et ma arvan, et ta ei oleks tahtnud olla seal kusagil  hauaplatsi peal tammede vahel et keegi seal kogu aeg  riisumas käiks, aga ma arvan, et see on selline koht,  kus ta oleks tahtnud istuda ja vaadata, et ma mäletan,  et poisid sinna hommikul, kui kalale läksime,  siis ta korra tuli alati siia mäe otsa ja ta vaatas,  et mis seal lahe peal ees ootab, et kust on tuul  ja milline laine ja, ja see sigaret oli tal suus  ja siis ta uuris seda. Ja ja tema tuhk läks ka, kui isa ära läks,  läks Kihnu väina sinna madalike vahele, kus laine tormidega möllab. Ja siis oma peas on ju tore mõelda ja ilmselt see  nii ongi, et suurte tormidega istub, siin,  valvab. Oma poega ja teisi meremehi, kes, Kes armastavad seal vee peal käia ja seda vabaduse tunnet otsida? Aitäh Sandrile ja jaksu veealustel toimetamisel. Küll Mati neil silma peal hoiab. Pikk avapäev selja taga oli aeg otsad kokku tõmmata  ja koti peale minna. Osad pidid liikuma tavaviisil, aga Johanna sai Aadu tallu eritranspordiga. Siin peab vist vähem tööd tegema, aga võib-olla natuke  rohkem kinni hoidma, kuigi täna meil oli süstas  ka üsna metsik sõit. Nii. Veetee teine päev tõotas plaanide järgi tulla pikk  alustuseks 16 kilti süstaga munalaidu väike vahepõige  manijale ning sealt juba meie selleaastase põhialuse  merilasega läbi öö Ruhnu poole. Et seda kõike jõuda, oli vaja alustuseks minna tagasi  süüstade juurde. Tänase udu elsat võõrustamast ning soovime kavarurahvale  palju häid mõtteid. Kas sportlastel on mingisuguseks järjekordseks etapiks  valmistutud mingi rituaal, kata rafael, Nadal väidetavalt ei  astu ühegi joone peale ja kas minu rituaalid on  ka sellised, pigem praktilist moodi, et enne starti on hästi  palju erinevaid asju, mis sa pead ära tegema mingid  varustuse kontrollid, suusatestid, pealelaskmised,  et juba need endast teevad kokku sellise nii-öelda rituaali,  et mingi tegevus, mida sa korda iga kord hetkel ma pean  vesti ja põlle selga panema ja. See on väga hea rituaal. No teeme ikka nii nagu tiimile kohale paneme kõik käed kokku  ja hoiame veeteed. Ei. Kolm-neli veel. Täna on törts parem, kui eile oli. Pisikene laine kerge priis on vastu. Praeguseks olime näinud mere kahte erinevat nägu. Selline imeline ilm lubas vahepeal ka lebopausi teha  ning kuna meil kiiret ei olnud, siis ei jätnud me seda  võimalust ka kasutamata ja ringi vaadata. Vaata kaldast küll selline. Ma ei tea kilomeeter umbes, aga. Vett on süsta all vahelduvalt kas poolteist meetrit,  kuni pool meetrit, mõnikord isegi vähem. See on kõik, on siin üks suur uhke madalik  ja sellest virvendavast silmapiirist, aimatavast manijast  ja munalaiast on saanud. Juba täiesti konkreetne maapind. Mida lähemale sihtpunktile, seda vaiksemaks süstas muutuse  kiiremaks tempoles. Meie tänase päeva esimene plaan on käega katsutav  ja Rasmus äi et vorm püsiks ja tõuseks. On tark teha lõike, on ju sportlased, on tark teha lõike. Näed me. Ja siis puhkus või see nagu jõusaalis. Mis seeriate tegemine kuidagi ootamatult ruttu juttu jõudis  kätte see munalaiu sadam veidi vähem kui kolme tunniga olime  selle päeva esimesed 15 kilti läbinud. Otsa sai ka meie selleaastane etapp süstadega. Suured tänud ka Sten Erikule, kelle kogemus  ja teadmised süstasõidust on meid siiani toodud. See eilne pesumasin seal oli vägev. Valge renoveerivard ava, me näeme jälle. Noh tsau. Olgu ja tšau Vahepeal oli kohale jõudnud ka meie kodu järgmiseks kaheks  ja pooleks nädalaks purjekas merilane koos kapten Raigo  ning tüürimees Eerikuga. Hommikul. Seitse, 20. Ja täpselt arvestatud tundide arvuga kohal. Tüürimeest. Kena. Otti kuulete paadis veel mitu korda. 7,7 meetri peale, siis me peame oma eluolu ära majutama,  aga enne starti Ruhnusse tegime Arno abiga väikese  kõrvalpõike manilaiule. Järgmisel korral kohtume Arno isa Jaaniga,  kellel kuldsed käed ja põnev hobi. Ajame saarevaht üle ka manilaiu jutte. Kahtlaselt suured linnupuurid. Slakongid. Kuidas purjekas viisakalt käituda ja neid asju maksa? Ainus nõme asi paradiisi saarel see ole aus lisas  ning mõndagi muud juba järgmiselt. Aga ma arvan, et me paneme varsti spinake.
