Puukborrelioos on bakteriaalne haigus, mida saab ennetada
vaid puukide vältimisega.
Hiljutise uurimistöö jaoks kasutasid teadlased Eesti
geenivaramu ja Soome biopangaandmeid.
Uuringu tarvis võrdlesid teadlased omavahel haigete
ja tervete inimeste geene.
Lihtsustatult võeti geenivaramust 200000 geenidoonorit
ja vaadati, kes neist on nakatunud puukborrelioosi. Teises rühmas olid inimesed, kellel oli õnnestunud
nakatumist vältida.
Töörühm võrdles neid omavahel ja vaatas,
kus kohas inimeste pärilikkusaine erineb,
räägib Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur
ja töö üks autor Erik Abner. Me võrdlesime seal vist 38 miljonit erinevat geenivarianti,
mis eestlaste hulgas esinema ja seal jäi sõelale tegelikult
ainult üks konkreetne geenivariant.
Geenis linnaga SC GP1 D2 somaanlale suht tundmatu geen
tegelikult siiamaani.
Aga me nägime, et inimesed, kellel on üks geenivariant
mutatsioonid selles geenis, need siis nakatusid 25 kuni 35
protsenti sagedamini puhkerajooniga, kus siis need inimesed,
kellel seda geenivariant ei olnud? Ehk siis üks konkreetne geen määras väga palju seda,
kas inimene nakatub puukborrelioosi või mitte.
Siinkohal tuleb mainida, et rikkis geenivariant on hapneri
sõnul väga sage.
13-l protsendil eestlastest on see päritud mõlemalt vanemalt
ehk siis, kui inimene on saanud nii emalt kui ka isalt
ebatõhusa geenivariandi, siis nendel inimestel on kõrgem
risk nakatuda borrelioosi. See risk jääb 35 protsendi lähedale, kui katkine
geenivariant on päritud.
Ühelt vanemalt nakatub inimene umbes ühel juhul viiest.
Sellised inimesed moodustavad Eesti elanikkonnast umbes 45
kuni 46 protsenti.
Ja ainult 41 protsenti eestlasi on sellised,
kellel ei ole kumbagi varianti ehk rohkem eestlasi on
kõrgemas riskirühmas kui madalamas. Igrikaapner ütles, et tegu on väga vahetut kasu toova avastusega. Nüüd tulebki edasi mõelda, et kuidas seda lahendada
ja kuidas seda teha, kas siis tavalise inimese teatavaks,
et kas neil on niisugune geenivariant või kõrgenenud risk
või ei. Ja samuti peab mõtlema ka, et kas äkki anda seda
infot meditsiinisüsteemile näiteks meie perearsti
või muud meditsiiniorganid saavad nõustuda,
varastama, et kuidas peaks käituma.
