See siin oli kunagi kellegi uhke elamu, aga nüüd seda  lammutatakse ja siin tekib hulgaliselt erinevaid lammutusjäätmeid. Häda, ehitus ja lammutusjäätmetega. Me sisuliselt seda kasulikult ei kasuta,  et me lihtsalt täidame auke. Rõõmusõnum Tallinna loomaaia. Karukassidelt Tallinna loomaaias sündis Eesti esimene  pinturongi beebi. Veesilmadest täis tikitud looduse kunstiteos. Igal hoonel on oma algus ja lõpp, see siin oli kunagi  kellegi uhke elamu, aga nüüd seda lammutatakse  ja siin tekib hulgaliselt erinevaid lammutusjäätmeid. Kuid mis nendest materjalidest edasi saab? Mida see lammutamine üldse tähendab materjalide mõttes? Lammutamine ei tähendagi midagi muud, kui ta on üks jäätme  sorteerimine sorteerimis eraldi siit tuhaploki. Siit äkki te mõned korralikud vundamendiplokid,  mida saab veel äkki taaskasutada siis puidu sorteerimine,  kütteks tehakse aket, see läheb siis sellest tehakse elektrit. Prügi, mida ei saa sorteerida, läheb prügimäele,  siit võtame veel akna välja aknaklaasi. Sellest siis tehakse seda killustikku või midagi. Või kui materjali materjalina kuidagi suudame taaskasutusse anda,  siis kui on väga hea materjal, siis mingi asja eest võib  mingit raha saada, aga seda ka enamasti suuname tasuta taaskasutusse,  et kui keegi tahab, et siis mitte viia prügimäele vaid inimene,  siis saaks midagi ehitada antud majast siit väga palju  midagi võtta pole. Ehitamine on selline täppistöö, seal on ehitajad õppinud  mehed peal, eks ju, et maja püsiks, peab olema ta  korralikult ehitatud. Kuidas lammutusel? No üldine loogika on lihtne, et ehitame selle vastupidises  järjekorras ja ülevalt alla ja ja seestpoolt väljapoole  ja et see on see aja jooksul, siis kujuneb välja niimoodi,  et siis ja et pealmine mitte kokku lasta kõike,  vaid kohe siis võtta kohe soteerida, et kohe oleks eraldi  puit kohe, mitte ei keera ühte pudru ja kapsas kokku. Eestis on üldine jäätmeteke viimase 10 aasta jooksul ligi 15  protsenti vähenenud. Samal ajal on ehitus ja lammutusjäätmete hulk kasvanud enam  kui poole võrra ja nii moodustavad need kõigist tekkivatest  jäätmetest umbes kolmandiku. Probleem on selles, et kuigi Eesti numbrite järgi on  küllaltki tubli olnud ehk siis sellest ehitus  lammutusjäätmete massist me 90 protsenti võtame taaskasutusse,  siis sellest taaskasutusest suur osa on siiski niinimetatud  tagasitäide ja, ja karjääride täide ehk see on sisuliselt noh,  võib võrdsustada ka prügilase ladestamisega,  see on see osa siis sellest materjalist läheb lihtsalt kaotsi. Me sisu sisuliselt seda kasulikult ei kasuta,  vaid me lihtsalt täidame auke ja vaat see on probleem,  sest et tegelikult ju eesmärk on meil see,  et me saaksime Igasuguseid jäätmeid ringmajanduse mõistes võimalikult  kõrgel jäätmehierarhial uuesti ringlusse võtta  ja ja ka kordus kasutada. Miks nii palju tagasi täidetakse siis kuna see on odav  ja see on väga selge see tänapäeval selline ehituslammutustegevus,  iga ehitustegevus üldisemalt, et hinnad on kõrged,  kõik otsivad võimalusi, kuidas võimalikult odavalt nendest  jäätmetest lahti saada ja nii on kujunenud välja,  et ka ühelt poolt ametkonnad andes väga lihtsasti välja lube  jäätmekäitlejatele selliste karjääride täitmiseks noh,  ongi olukord tekkinud, kus täna on selline tagasitäiteks  ja augu täitmi esiteks minev taaskasutamine niivõrd odav,  et selle kõrval on selline ringlussevõtt  ja korduskasutus väga raskesti teostatav. Siin suure tööstusobjekti lammutamisel müriseb kivipurustusmasin,  mis teeb vanast betoonist ja tellistest killustiku. Me oleme praegu Endised liigateli tehase territooriumil ühest tootmishoonest,  millest on siis järele jäänud ainult varemed. Ja siit tuleb väga palju siis seda materjali,  sellist vanad, nõukogudeaegset, Värki ja põhiline on kivi ja metall. Vähemal määral siis igasuguseid soojustusmaterjale,  puitu. Ruberoidi ja heitsprahti. Teie teete selle kivi ja. Tooniga niimoodi, et kohapeal juba juba teda töötame. Me töötame selle koha peal ja ladustame ta siia sama koha peale. Sellega hoiame säästame mingil määral loodust  ja hoiame kulusid. Ladustame koha peale, et siit siis juba meie erinevatel  koostööpartneritel teda siis edasi müüa. Kuidas see käib siin? On suur selline kivipurutusmasin kus siis ühelt poolt. Läheb see suurem betoon sisse ja teiselt poolt tulevad  siis sellised ilusad. Peaaegu killustik välja, siis jah, kuhu selline materjal  siis läheb, et. On ta selline karjääridesse täitematerjaliks  või ta läheb ka kuskile ringkasutusse veel. Mingi uue objekti? Ei selles see mõte ongi, et, et sellest saada nüüd  siis materjal, mida saaks kasutada erinevatel teedeehitustel  küll mitte riigi teel põhikonstruktsioonis. Aga et saaks teda ajutiste platsidel metsateedel. Siis täitematerjalina põranda alusel ümber hoonete. Mitte materjalina. Ja nii edasi. Kõige rohkem tekibki lammutustel betoonijäätmeid,  telliseid ja kivi, mille uuesti kasutuselevõtmine oleks  otstarbekas ja võiks vähendada esmase tooraine kaevandamist. Ringlusse võtuks on kõige väärtuslikum loomulikult metall  kuid ka paljudel teistel materjalidele on potentsiaali,  kui neid hästi sorteerida. See on nüüd koht, kuhu see ehitus või lammutusjääde,  kui ta ei ole siin betoon või, või metall  või puit kokku jõuab, et see on segaehitusjäädet. Siin on nüüd kõik, mis on nagu tavalises ehituspraadis üle  on jäänud ja mida ei ole võib-olla välja sorteeritud,  et osad ehitusettevõtted sorteerivad välja puidu  ja mingid asjad eraldi, aga siin on ikkagi kõik asjad  enam-vähem koos ja ehitusplatsid on tavaliselt hästi nagu  väiksed või ütleme, kui sa ehitada suurt maja,  siis loomulikult nagu tore, kui kõik saaks nagu eraldi välja sorteerida,  aga minu nägemus on see, et me saaks põhilised asjad välja sorteerida. Et see oleks nagu hea, et me ei saa panna ehitusplatsile 50  eerinevat konteinerit ja siis eeldada seda,  et kõik nagu panevad need asjad õieti, et kindlasti keegi ei  pane midagi õieti. Et see, see siis meile siia tulebki, et kui on näiteks välja sorteeritud,  mingid ütleme, ohtlikud jäätmed on välja sorteeritud,  puit eraldi kivi eraldi, et see kindlasti nagu hõlbustab  ka meie tööd, et nüüd me peame kõik selle,  niisuguse, kuidas öeldakse, niisuguse seljanka,  kus on kõik nagu elemendid on olemas, siis me peame  selle täiesti laiali võtma ja vaatama, et  mis sellest saab siis taaskasutada, mida me,  mida me ei saa taaskasutada ja ja siis hakkab see,  ütleme meie põhitöö siin põhja pihta. Tohutu kaader, värk, siin mingi seitse-kaheksa masinat,  inimesi, mida te siis täpselt siin teete? Siis siin on, ütleme, me nimetame seda siis  eelsorteerimiseks või ütleme, käsitsi ratta sorteerimiseks,  kui tuleb masin siia platsile, siis meil on kümme-viisteist,  inimest, kes tegelevad sorteerimise, pressimise,  muude asjadega. Me võtame terve selle koorma nüüd täiesti laiali koos  aratite ja siis sorteerime kohe käsitsi välja metalli,  plasti, kiku, kile, kartongi, erinevad metallid,  kõik selle, mis on nagu väärtus, mille me saame nagu  siis põhimõtteliselt uue elu anda või kuidagi nagu edasi kasutada. Osade asjadega ei olegi midagi teha, et meil tuleb umbes ütleme,  kümme-viisteist protsenti materjalist, mida me tegelikult ei  saagi kuskil kasutada, mis ongi tegelikult mõeldud edasi  nagu prügilasse saatmiseks, selle noh, ei oska meie seda teha,  ei ole ka nagu Eestis nagu välja mõeldud hetkel nagu mingit  niisugust süsteemi, kuidas me saaksime seda taaskasutada,  kindlasti selline asi jääb üle. Jäätmekäitluses on taaskasutuse osakaal küll kasvanud,  kuid seoses ehitusmahtude olulise suurenemisega on  ka prügilasse ladestamise kogused märkimisväärselt tõusnud. Eriti hästi on seda näha soojustusmaterjalide puhul,  millel sisuliselt puuduvad võimalused ringlusse võtuks. Nagu tavapakendite puhul on veelgi siin sorteerimisliin,  et kuidas te siis edasi veel sorteerite neid asju. Läheb see materjal edasi purustisse. Et kuna ma sealt ikkagi kõike nagu kätte ei ole saanud,  siis toimub nagu järelsorteerimine toimub nagu  sorteerimisliini peal ja põhimõtteliselt tegelikult on  täpselt sama protsess, me võtame välja siis siit samamoodi  kividest mineraaljäätme, võtan välja puidu,  metalli ja ka siin tekib ka prügikütus läbi,  mis tuleb nagu läbi õhk eraldi. Et siin on ainult see, et see osa, et siin on nüüd  soteerimiskabiinid kaks tükki ja mõlemas töötab,  ütleme, kolm inimest, kes nagu käsitsi nagu puhastavad  selle lõpliku materjali ära, et siin on niisugune,  ütleme, niisugune peen viimistlus sellele enne,  kui siin tekib, ütleme, seemnerjali, mis läheb otse nüüd  prügilasse või läheb siis põletusse. Et siis me saame nagu ka, ütleme, magneteid kasutades  ja saame ka kõige, ütleme, naelad ja kruvid  ka põhimõtteliselt kätte selle selle materjali seest,  et. Teie huvi on ikkagi võimalikult palju seda eraldada,  nii palju, kui vähegi annab ja. Ja selle selle poole me püüame jah, et, et  nii palju kätte saada iga, igal juhul kõike väärtuslikem  atte peale, mis siin on, kui vähegi saab,  et mida vähem seda prügilasse jõuab, seda parem,  see on. Vana maja versus uus maja, kui erinev see tegelikult  materjalide mõttes on? No väga erinev, kui me vaatame siin neid vanu hooneid  siinsamas selja taga olevaid hooneid siin on sisuliselt kopa  või ekskavaatoriga hunnikus, on metallkivid. Vähem puitu ja ega siin palju rohkem materjali ei ole,  suhteliselt lihtne materjalide voog, aga kui me räägime  moodsatest hoonetest, siis me näeme, et seal on väga palju  klaasi väga palju plasti, igasuguseid muid kunstmaterjale,  väga palju erinevaid tehismaterjale ja nii edasi,  et see kõik tegelikult on palju keerulisem. Hoone mõistes uuesti lammutada ja ja ringlusse võtta  ja kui me täna teeme valed otsused, siis ehitame need majad,  mitte väga ringseid võtteid kasutades, siis me ei saa küll öelda,  et aastaks 2000. 50, me elame süsinikku neutraalses ja ringses maailmas,  vähemasti see on meil see eesmärk, aga hoonete puhul  kindlasti see see eluiga ja see probleem,  see avaldub veel aasta. Kümnete pärast, nii et tegelikult täna me peame oluliselt  mõtlema olulisemalt ringsema ehitiste ja infrastruktuuri rajamisele,  mõistes. Minu kõrval siin puunoti peal teeb väikest lõunauinakut  Tallinna loomaaia isane vinturong. Rahvasuus kutsutakse selliseid loomi ka karukassideks,  kuigi nad pole sugulased, ei karude ega ka mitte kaslastega. Pinturongid elavad Kagu-Aasias, võib öelda,  et Indiast kuni Filipiinide ni välja. Ja eriti uhke põhjus pinturongidest rääkida on see,  et Tallinna loomaaias sündis Eesti esimene pinturongi beebi. Kui pinturongidest rääkida, siis hammaste järgi ma siit  külje pealt vaataks, et on nagu kiskja moodi. Aga samas sööb viinamarju. Mis loomad nad õigupoolest on, et nad nii erinevat toitu söövad? Nad on siibetlased pintorongid kes on põhimõtteliselt nagu  inimesedki mitme asja peal, söövad nii ja söövad  nii liha kui ka juurvilju ja puuvilju. Põhiliselt puuvilju. Liha on niisugune maiustus pigem. Aga miks neid karukassiks kutsutakse, Sa ütlesid,  nad on siibetlased inturongid. Aga kust siis tuleb see karu, kassi jutu? See on puhtalt välimuse järgi see loom, ta on  nii veider paljudele inimestele ei, ei ole kunagi näinud  midagi sarnast, siis noh, üritatakse kuidagi seoseid luua,  et keda ta meenutab ja noh, tal on niisugune tõesti  võib-olla karulik, niisugune suur kogu paks karv,  karukäpad, samas noh, niisugune piik, kassilik,  saba ja kõrvad on ka, võib-olla, meenutavad pigem kassi. Kuigi minturongid on loomu poolest ettevaatlikud  ja tagasihoidlikud loomad siis, kui neid ärritada,  võivad nad muutuda väga agressiivseks ja hammustada  ja küünistada. Kuidas sina selle uudise vastu võtsid, kui tuli teadmine,  et teie toredad noored vinturongid ootavad lapsi? Suure rõõmuga võtsin vastu, sest see on ikka suur sündmus  ja noh, kerge hirm oli ka muidugi, sest noh,  kunagi ei tea ju, mis juhtuda võib, aga noh ikkagi. Tore tore, et meie, noored said sellega hakkama,  ikka tükk aega oli selline kudrutamine käis  ja poiss oli meil veel väga noor, et ei teadnud,  kas ta üldse on veel võimeline ja siis, kui ikka tõesti oli näha,  et tüdruk muutub suuremaks ja suuremaks ja suuremaks,  siis no ikka võttis elevile. On käes ajalooline hetk, meil on võimalus näha esimest  Eestis sündinud pindurongipoega ja teada saada  ka tema sugu. Arstid on juba siin ruumis valmis, nii et vaatame,  kuidas see protseduur siin käib. Kas keegi näeb numbrid üks, üks, kuus, üks,  kaheksa, üks, üks, kaheksa. See on nüüd esimene kord, kui te võtsite  ja vaatasite selle pinturongi lapse üle,  kes siin sündis. Mida te tahate näha? No kõigepealt me tahtsime vaadata, kas tegemist on poisi  või tüdrukuga, tuleb välja, et meil on väike tüdruk siin. Ja kindlasti tahame vaadata, et näiteks tal on  haaramisrefleks olemas, et ta oskab ronida,  oskame, oskab täitsa hästi oskab ronida. Et kuidas tema silmad ja kõrvad näevad välja minu  kindlustest väga palju ei ole järgi jäänud. Teravad. Kuna sina igapäevaselt siin pinturongidega kokku puutud,  siis ilmselt sa oskad öelda, mis sorti loomad nad on,  nad on ikkagi üsna suhtlejad loomad, et inimene saab temaga  väga lähedaseks. Ja issand, nad on täitsa nagu koera kutsikad minu meelest,  et noh, meil on nad väga erineva isiksusega,  poiss on selline arg, et temaga noh, võib olla väga lähedast  suhet ei saa, kuigi noh, kui ta ikka tahab,  siis ta tuleb juurde ja palub ikkagi paidea süga mist. Aga tüdruk, tema on selline väga julge, ta tuleb alati kõike uurima,  tuleb, nuusutab, krabab, tahab mängida, täiesti nagu kakelda. Mänguliselt. Et, et no ikka täitsa nagu noored lapsed,  kes tahavad tähelepanu ja mängimist ja. Niimoodi muutuvad väga kalliks ka. Vinturongi uhke karvane saba on pool tema kogu keha  pikkusest ja see on vajalik selleks, et puudel paremini turnida,  aitab tasakaalu hoida. Teiseks on tal olemas ka eraldi lõhna ääre,  kus ta saab siis lõhna levitada, jätta endast märke maha  ja mõned ütlevad, et see lõhn on nagu popkorn. Kuuldavasti looduses pinturongide elu ei ole kuigi lihtne,  et neid on üha vähemaks jäänud. Mis selle põhjusena siis nähakse? No pinturõngid, nad on sellised loomad, kes elavad puu otsas,  ronivad puud otsas ja nagu paljude niisuguste metsloomadega,  kes puu otsas elavad, need puud lihtsalt võetakse maha. Ja, ja niimoodi nende, see koht, kus nad elavad,  väheneb, muutub väiksemaks ja arvukus ka väheneb  selle võrra. Ja noh, eks neid Ma tean, et neid ka jahitakse,  süüakse täitsa. Nii, et jah Isegi on räägitud sellest, et sellises Aasia  traditsioonilises või vanapärases meditsiinis millegipärast usutakse,  et ka selle jaoks on vintur on ke. Ma isegi ei tea, kuidas kasutatakse. Aga nad vist kütivad neid tõesti. Ja eks see on jah, kahjuks selliseid uskumusi on paljude  loomade kohta ja, ja raske on inimesi ümber harida tänapäeval,  kui aastatuhandeid on niimoodi juba kasutatud,  siis. Kui teada on, et Kagu-Aasias need vinturongi elavad,  siis mis on neil selline ökoloogiline roll sealsed sealses looduses? No kuna nad on põhiliselt puuviljatoidulised,  siis nad söövad neid palju ja kakavad ka palju  ja seal ilusasti on näha kaka sees on seemned täitsa säilinud,  nad siis seemendavad igale poole, jätavad neid oma junnikesi  koos seemnetega, siis sealt tulevad uued taimekesed,  mõnikord võib-olla tored, linnud nokivad,  neid seemneid viivad veel kaugemale neid taimekesi ja. Seega nad on väga olulisel kohal just igasuguste taimede levitamises. Ja kuidas tema hambad tunduvad, no alles hakkavad tulema. On näha, et on jah. Ja ma arvan, et nüüd on meil korras võime käed tagasi panna  ja tema ei muretseks. Nüüd siis emane pinturong läheb tagasi ruttu oma beebi juurde. Nuusutab natuke õhku, mõtleb, mis siin toimub. On vist põhjust öelda, et pinturongi lapse sünd on Tallinna  loomaaias ikkagi ajalooline sündmus. Kindlasti meil kunagi vanal territooriumil Vint oli,  aga seal ei olnud paljunemist. Seega see poeg on täiesti meie esmakordne sündmus siin,  et. Ja tegelikult, ega neid väga palju Euroopas  ka Euroopa loomaaias ei ole, seega see on selline  ka rahvusvahelisem sündmus ka? Jah, need on noored loomad, me ei teadnud üldse,  et kas nad on paljunemisvõimelised hetkel,  kas nad on saavutanud seda õiget momenti  ja vanust üldse paljunemiseks. Kuid me tahtsime, et nad vähemalt tutvuksid,  et me saaksime vähemalt aru, et neil ei ole omavahelist agressiooni,  aga õnneks juhtus, et neil tulid ka pojad. Sa mainisid, et pinturongi ema sünnitas pojad,  see tähendab, et neid oli rohkem kui. Üks, ja tõsi on see, et neid oli kaks, aga kahjuks esimene  oli sündinud juba surnuna. Teisega oli natukene probleeme, aga õnneks jäi ta elama. Paraku ei lähe esimestel. Kordadel, kui loomad sünnitavad kõik nii,  nagu me loodame ja nii nagu kõik, me tahame,  et ka temal võib-olla pigem vanuse tõttu,  sünnitusteed olid veel kitsad, et see oli tõesti tema  esimene poeg, keda ta sünnitas ja kahjuks juhtus nii,  et võib-olla see poeg oli sünnitusteedest liiga pikalt  ja kui see poeg ilmus, tuli sünnitusteedest välja,  siis me tükk aega vaatasime, et kas ta hingab,  kas ta on elus, aga tuli välja tõesti, et poeg ei hinganud  ja poeg oli surnud. Kui kauaks nüüd see pinturongi tüdruk oma ema juurde jääb,  et kui sõltuv ta oma emast on? Tavalised vindurongid tegelikult elavad peregruppides,  et ka isa võib olla täitsa juures, et esialgu täiesti poeg  jääb ema juurde. Et me hakkame tõesti tutvustama nüüd mõlemaid isale  ja ma loodan, et kui läheb, siis kõik plaanid ära sealt,  et varsti kõik kolmekesi on ekspositsioonid. Niisiis, loodetavasti saab see noor pinturongi papa kava  juba õige varsti kokku oma tütre ja lapseemaga. Ei need ei ole pommiaugud, tegemist pole  ka mingit sorti metsauuenduse eeltööga ega ettevalmistusega  millegi ruutpesitsi istutamiseks. Need, kümned ja kümned tillukesed veesilmad on karstilohud,  mida kevadeti saab imetleda kaarmise Jõempa karsti alal. Kui ma plaanisin seda põnevat Saaremaa piirkonda vaatama minna,  oli mul silme ees kõigile loodushuvilistele tuntud kostivere karstiala. Aga milline see looduslik vaatamisväärsus tegelikult välja näeb,  polnud mulle aimugi, sest ei veebis ega mulle  kättesaadavates raamatutes ei olnud selle paiga kohta mitte  ühtegi fotot. Karsti Järviku kallastele jõudes oli avanev vaade  suhteliselt tavaline saates aga silmad veidi kõrgemale. Sain aru, mispärast see ala kaitse alla on võetud. Sellist vaatepilti mujalt Eestist juba ei leia  ning tõenäoliselt pole ka terves maailmas selliseid  karstilohke täis tikitud mikromaastikke just eriti palju. Varasemalt oli siin jõempa kurisute kaitseala. Praegusel hetkel on see looduse imepärane kätetöö. 2023. aasta kevadel moodustatud kaarmise jõempa  looduskaitseala koosseisus. Jõempa kurisuud ja karstilohud hõlmavad sellest ligi 10 hektarit. Endistel aegadel oli inimeste jaoks lehtritaoline süvend,  mille põhjast vesi seletamatul kombel kadus justkui maapõue  kuri suu, mis lisaks veele võivad alla neelata  nii erinevaid asju, loomi kui inimesi. Sealt siis ka tänapäevane termin kurisu. Teadupärast aga on tegemist karstumise tagajärjel tekkinud pinnavormiga,  mille paremaks nägemiseks peab sinna piirkonda sattuma õigel ajal. Õigeks ajaks on kevad, siis kui lumesulaveed ei taha enam  kraavidesse ja ojadesse ära mahtuda ning kõikvõimalikud  kõrrelised pole veel jõudnud vohama hakata. Siis on loodud kõik eeltingimused selle Eestis ainukordse  maastikuvaate tekkimiseks. Kuna matkaradu ja otseseid juurdepääsuteid jõempa kurisute  alale ei ole rajatud, siis külastatakse seda paika küllaltki vähe. Suhtelise eraldatuse tõttu on piirkond sobivaks elupaigaks  paljudele lindudele ja metsloomadele, samuti mitmetele  haruldaste taimeliikidele. Kui suve lähenedes pinnasvee tase alaneb  ja taimed end hoogsasti päikese poole sirutama hakkavad,  kaovad kuni meetrise läbimõõduga ja mõnekümne sentimeetri  sügavused lohud haljendava roheluse sisse ära. Enamus kurisutest ja kastilohkudest on põhjani kuivad  ja nende vahel jalutamiseks piisab harilikust  matkasaabastest vaid üksikutesse madalamatesse kohtadesse  jäävad veesilmad, milles päike sillerdada saab. Sügisvihmade saabudes on Kaarmise Jõepakarsti alal vett aga  hoopis liiga palju ning kurisuud ja karstilohud moodustavad  siis ühtse karsti järviku, mille veepeegli alla need põnevad karstivormid. Suures osas peitu jäävad. Veerohke sügisene aeg sobib kenasti sookurgedele,  kellele seda tüüpi keskkond on heaks toitumis  ja ööbimispaigaks. Enne lõuna poole teele asumist.
