Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga liikumas mööda
Lõuna-Ameerika maid ja eelmises saates oli juttu Peruust
ja sealsest inkade impeeriumi kunagisest südaalast seal,
kus asus nende pealinn Cuzco ja lähedal ka need väga tähtsad
inkade paigad, pühaorgia, matšubitsu, aga tänase saatega
läheme juba järgmisse riiki ja selleks on Peruust,
ida poole jääb Boliivia.
Boliivia on huvitav riik juba kasvõi oma nime poolest. Talle pandi nimi kunagise Lõuna-Ameerika vabadusvõitluse
suurkuju Simon Polivari järgi.
Ja ka sealsete rahaühikute nimetused on tuletatud sellesama
mehe nimest.
Need rahaühikud on seal Polli Lianod.
Ja mulle kohe esimese hooga ei tulegi meelde ühtegi maailma
kus oleks nii riigi nimi kui rahaühik tuletatud mõne
ajaloolise tegelase nimest. Aga Boliivia riigi iseloomustamiseks saab öelda ka mõndagi
muud huvitavat.
Ja seda ma kohe varsti tegema hakkangi.
Ja siis täiesti omaette teema on Boliivia puhul selle maa
erakordselt mitmekesine ja põnev loodus.
Ja kuna ma olen selline looduselembene inimene,
siis sinna Boliivias ma suurelt sealt sellepärast läksingi,
et vaadata neid kordumatud looduspaiku, mille sarnaseid ei
leidu mitte kusagil mujal maailmas. Ja tänases saates ta andma siis jutustada kahest paigast.
Mõlemad asuvad andide mäestiku idaosas Toro Toro
rahvuspargis ja esimene neist on siis Boliivia kõige pikem
ja kõige sügavam koobas.
Selle koopanimeks on kuma ja lanta koobas.
Ja sealsamas lähedal on üks väga põnev ala kus leidub
uskumatult palju ja väga hästi säilinud ürgsisalike
kivistunud jälgi. Ning tänase saate see põhiosa ongi just muljed nendest
kahest paigast. Siin kõlas nüüd üks selline hoogne andide,
indiaanlaste pillilugu ja muusikat tegi Boliivia
rahvamuusikaansambel rummi Lacta Se Rumilacta oli omal ajal
suisa üle maailmakuulus nimi ja minu meelest. Ta on just suurelt jaolt selle ansambli teine see,
et see indiaani flöödimuusika muutus üle maailma populaarseks.
Bändi nimi pärineb muide Keeczio keelest
ja tähendab otsetõlkes kiviküla või kivilinna.
Minu meelest see on väga tähendusrikas nimi.
Kogu andide mäestiku võiks võtta kivilinnana või,
või siis kivi linnusena. Sest ketšuade jaoks on see olnud nende igipõline kodu ja. Küllaltki hästi kaitsenud siis nende võõraste eest,
kes tahavad neid sinna tülitama. Vaatama tulla, aga, aga praegusel. Boliivia riigi jaoks on need andide mäed väga tähtsad mitme
külje pealt.
Esiteks nad hõlmavad väga suure osa poliiviast kogu Boliivia
lääneosa ja sealsete mäeahelik.
Meie vahel on sellised sügavad, laiad ja viljakad orud
ja seal on hästi palju aedu ja põlde.
Ja väga suur osa Boliivia nüüdsest põllumajanduse toodangust
tulebki just nendest andide orgudest. Ja samas on need mäed väga rikkad hinnalist,
et maavarade poolest neid sealt siis ka jõudumööda kaevandatakse.
Näiteks maailma teiste maadega võrreldes on Boliivia oma
hõbeda toodangu poolest lausa neljandal kohal
ja tinatoodangu poolest viiendal kohal ja nõnda edasi.
Kuigi peab ütlema ka seda, et see Boliivia mäetööstus praegu
on üsna kehvasti välja arenenud.
Kui mõelda kõigi nende rikkuste peale, mis seal maapõues
geoloogid on leidnud, siis kaevandatakse ainult väga
pisikest osa nendest maavaradest. Aga võib-olla ongi nii parem, loodust ju rikutakse sedaviisi vähem.
Ja üks oluline seos andide ja Boliivia vahel on ka see,
et selle riigi pealinn asub sealsamas andides.
Selle pealinna nimi on lappas, elanikke on seal umbes
kolmveerand miljoni jagu ja see linn asub merepinnast 3650
meetri kõrgusel ja selle näitaja poolest on see kogu maailma
kõige kõrgemal asuv pealinn.
Aga kui nüüd mõelda mitte ainult Andide,
vaid kogu selle Boliivia riigi peale siis üks asi,
mis teiste Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes silma torkab,
on see, et poliivial puudub täielikult ligipääs merele. Nii et ta on selline sisemaa riik.
Kunagi varem Boliivia ajaloos oli niimoodi,
et ligipääs oli olemas, aga siis naaberriik Tšiili napsas
talt selle vaikse ookeanini tuva maariba ära.
Aga kui mõelda nüüd siis Boliivia riigi suuruse peale
ja elanike peale siis nende näitajate poolest,
Ta on ta vast nende Lõuna-Ameerika riikide seas sellisel
keskmisel kohal või siis arvude keeles on Boliivia pindala
veidi üle miljoni ruutkilomeetri ja elanike arv 2023. aasta
seisuga oli 12 miljonit. Ja nüüd kui rahvastiku peale juba eraldi mõelda,
siis mestiitse on seal nagu kõige rohkem nendest etnilistest
rühmadest aga hakkab silma see, et indiaanlaste osakaal seal
etnilisest koosseisus on väga kõrge.
Niiet kogu Lõuna-Ameerikas on siin kõige suurem
indiaanirahvaste protsent siis 41 protsenti rahvastikust.
Ja just see, et seal Peaks leiduma niisugusi,
väga uhkeid indiaanirahvaid, kes on säilitanud oma
algupärase kultuuri ja et seal on selline võrratu loodus. Need olid need peamised põhjused, miks ma sinna poliivesse
kangesti tahtsin minna.
Enne olin käinud Peruus, siis oli õnne minna ka poliiviasse
ja ütleks võrdluseks niimoodi, et ka Peruus olid need
indiaanirahvad ja loodus väga võrratud aga Boliivias olid
nad veelgi mõjuvamad.
Ja nüüd tänases saates, siis läheme sinna Doro Doro
rahvusparki ja seal Boliivias sai päris laialt ringi
liigutud 2000 seitsmeteistkümnendal aastal. Ja muuhulgas sai käidud ka Toorotoro rahvus pargis väga
eriline piirkond ja tänase saate põhiosa ongi siis just
sellest Doro Doro rahvuspargi erilisest loodusest.
Ja olgu siinkohal öeldud, et on siin saatelõikudes kasutatud
ka mõnede varasemate mu saadete materjale,
mis olid esmakordselt eetris 2018. aastal. Siin kuuldus nüüd taas üks lugu sellelt Boliivia indiaani
muusika ansamblilt Rumilacta.
Aga sellest Torodoro rahvuspargist kõigepealt nii palju,
et ta pindala on 165 kilomeetrit, noh, kas on palju
või vähe natuke järele mõelda.
Ei ole tõesti suur näiteks Eesti rahvusparkidega võrreldes
umbes Karula rahvuspargi suurune.
Aga see kaitseala asub seal mägedes üsna kõrvalises paigas. Sinna saada pole kuigi kerge, tuleb tükk aega sõita mööda
viletsaid teid ja öömajad, mida seal Toro toru külas pakutakse,
pole ka eriti mugavad.
Näiteks see võõrastemaja, kus meie mitmeid öid veetsime,
oli lihtsalt niisugune puubarakk.
Ja seal siis ridamisi toad väga lihtsa mööbliga mugavusi,
kasinat ja mis kõige hullem, et alailma kippus seal külas
elekter ära kaduma. Elektriliinid olid olemas, aga elekter võis ära minna
suvalisel ajal ja olla ära päris mitu tundi.
See tähendas ka seda, et kadus torustikes vesi.
Ja paaril korral oli näiteks just nii, et kui olime teinud
pikka matka mägedes, sai mindud duši alla,
higisena ennast sisse seebitatud ja just siis Läks korraga
ruum pimedaks ja vesi oli läinud.
Tegi ikka hinge täis küll. Aga hea külg selle asja juures, et toru torus küllalt
ebamugav pääseda ja seal ebamugav ööbida on see,
et turistid siia väga ei kipu.
Ja kogu see Dorotoro küla oli niisugune hästi arhailine,
seal elati ikka samasuguse rütmis nagu eelmiste põlvkondade ajal.
Meist need külaelanikud välja ei teinud,
no ei vaadanud ka viltu, too olid lahked.
Aga noh, eriti ei hoolinud. Ja minul polnud selle vastu midagi.
Aga nii palju oli siiski nende huvirändurite vastuvõtuks
siin ette valmistatud, et siin leidus noori mehi,
kes olid valmis meiesugustele teejuhtideks hakkama.
Nad oskasid ka piisavalt inglise keelt, nii et nendega sai
ka normaalselt suhelda.
Ja vot just nende juhtimisel me siis tegimegi neid retki
sinna ümbruskonna mägedesse. Näiteks ühel päeval võtsime ette retke paika,
mille nimeks on ytase kivilinn.
Kivilinn tähendas sketšade jaoks mitte seda,
et seal oleks inimene mingisuguse linna rajanud vaid
lihtsalt sellepärast, et loodus oli loonud sellise kummalise
maastiku mis meenutas hiigelmõõtmetega linna näiteks kivist
müüre ja torn ja eri kujuga hooneid ja nii edasi.
Aga ringi liikuda selles looduse kivilinnas oli päris väsitav. Näiteks tuli vahel tõusust ja laskuda mööda looduslikke
trepp leppe, mis koosnesid tohututest rahnudest,
noh, need olid nagu kiviastmed, aga üks aste oli rohkem kui
kahe meetri kõrgune.
Nii et kui mõelda, kelle jaoks selline hiigeltrepp Sobiv oleks,
siis see oleks pidanud olema rohkem kui 10 meetri pikkune hiiglane.
Ja meiesugused inimnääpsud said sealt vaevaliselt üles
ainult niimoodi, et toetusime üksteise õlgadele
ja käsivartele kordamööda ja vinnasime ennast nii järjest ülespoole. Aga kui päris üles saime, siis avanesid sealt ikka
kuninglikud vaated.
No seal ei olnud inimesest mingit märki,
mingit küla ei teid, aga väga uhked kaljud,
kõrged kaljutipud, mõned kaetud lumega, Beatööritavalt
sügavad kuristikud kanjonid kuni silmapiirini välja.
Ja seal ytase kivilinnas jäid ka väga meelde mõned uhked koopad.
Need olid tohutult kõrged, tohutult avarad,
igaüks eri kujuga, näiteks tunnelikujulised
ja nägid välja nagu mingisugused tohutud maa-alused veaduktid. Teised olid jälle nagu pühakoja moodi, selles mõttes,
et laed olid kuplikujulised ja valgus nendes oli väga eriskummaline.
No see imelik valgus tekkis sellepärast,
et päikesekiired ei pääsenud sellisesse suurde koopasaali
mitte otse, vaid tulid sinna koopaavade ja pilude vahelt
ja siis mitmekordselt murdudes valgustasid seda hiigelsuurt
nagu kirikupealöövi.
Ja see valgus oli niisugune, ma ütleks, niisugune kuldne
ja mahe. Ja kuna kõik need mõõtmed olid seal kolossaalset,
siis seal olemine tekitas täitsa müstilise tunde. Aga väga mõjuvad olid siis need oma aja lanta koobas
ja muistsete dinosauruste kivistunud jäljed.
Mitte ainult sellepärast, et nad olid lihtsalt väga põnevad vaadata,
vaid ka sellepärast, et nendega tutvudes tuli meil läbi
elada üsnagi vürtsikaid, seiklusi ja kõigest sellest.
Ma nüüd jutustama hakkangi ja muusikapala,
mis nüüd tuleb, on ikka pärit sellelt samalt ansamblilt.
Romil, ACTA. See retk sinna kõige suuremasse, kõige sügavamasse,
kõige pikemasse koopasse.
See jäi meile päeva lõppu, sest meie teejuhid ütlesid niimoodi,
et kui teie sealt läbi lähete ja uuesti välja tulete,
siis pärast seda on teil kadunud igasugune isu matkata.
Te tahate kiiresti puhkama minna.
Aga igal juhul, noh, mis oli nüüd teada,
et see Puma lanta koobas, et see nimi oma lanta tuleneb
Keeczio keelest? Keeles tähendab see koobast, kuhu kaob vesi.
Võib siis salapäraselt mõelda, et neelab nagu vett.
Või siis loodus teaduslikumalt mõelda, et selle koopa ongi
tekitanud pikkade aegade jooksul voolavad veed.
Aga see oma ja lanta pidi olema siis tõesti kogu Boliivia
kõige pikem sügavam koobas.
Täpsemini mitte ainult üks koobas, vaid terve koobastik
suurelt jaolt läbi uurimata Ta läbi uuritud olevat ainult
mingi viis kilomeetrit ja kuskile 164 meetri sügavusele maa
sisse edasi ei ole jaksatud uurida. Ja nüüd see osa, kuhu meid lubati, see oli siiski üks väike
jupp sellest, et see oli niimoodi, et iga teejuht ütles nagu
erinevaid numbreid, aga noh, nii keskmine pikkus,
mis meile pakuti, tee pikkus on niimoodi,
et lähevad mäe sisse mööda koobast kuskil pool kilomeetrit
ja siis teist koopaharu pidi tuleme jälle tagasi sinna
päevavalgusesse nüüd kokku mingi üks kilomeeter koopamatka.
Ja noh, ma mõtlesin, et kilomeeter kopumatka olen olnud
mujal mandril del seal Euroopas ja Aasias
ja Aafrikas ja mujal ja vahel ka niisuguste suuremates
ja pikemateski koobastes. Kuigi enamasti need koopad, kus ma käinud olin seal kuskil
Uus-Meremaal või kuskil mujal.
Et nad olid turistlikud, niuksed, mugavad
ja turvalised, et vahel sa isegi mingi turisti rongikesega
sinna alla sõidetud ja siis hästi turvalisi käiguradasid
ja treppe mööda siis kõnnid ja kus olid käsipuud
ja kõik muu niisugune väga-väga kindel astumine
ja vahel olid nad ka kaunilt valgustatud,
noh ja seal oli ka päris palju turiste olnud. Mõnedes kohtades olen olnud ka niisugustes noh,
päris looduslikes koobastes meelde tuleb esimeseks näiteks
Madagaskari koobas.
See oli tõesti hästi niukene, metsik, aga teistpidi,
mis põhiliselt sealt meelde jäi, et ta oli ilmatu põnev.
No ja siin ma nüüd mõtlesin, et no mis see siis on,
et kilomeeter koobast, pole hullu.
Ainult natuke tegi ettevaatlikuks see, et need meie teejuhid
hoiatasid ette, et juba hommikul, et õhtul tuleb see koobas,
pange endale selga niisugused riided, mis võivad saada
täiesti märjaks ja poriseks Ligaseks ja jalga pange
korralikud matka kingad, noh seda esimest soovitust ma
võtsin kani, sest seda oli lihtne võtta,
oli juba reisitud siin Boliivias mingid riided olid mustaks saanud,
panin need siis selga, niikuinii lähevad täiesti mustaks. Aga kingad panin niisugused, mitte need kõige tõsisemad
matka kingad, vajaid, sellised hästi kerged
ja mugavad kingad, mille põhjad olid suhteliselt nagu siledad.
Ja siis, kui me sinna koop juurde juba jõudsime,
seal, siis jagati meile kiivrid ja tugevad pealambid
ja siis öeldi, et nüüd jaguneme rühmadesse kõige tugevamate rühm,
keskmiste rühm, nõrgemate rühm, rühmad olid pisikesed,
aga ometi igale rühmale anti veel kaasa kaks kohalikku teejuhti,
mina siis mõtlesin, et võtan selle keskmise rühma
ja siis öeldi veel seda ka, et kokku võtab kõik see käik
aega kaks tundi. Et enne õhtupimedust saame koopast välja.
Ja siis natuke manitsesid need teejuhid ka seda,
et vaadake, et hoiame ennast kokku, kooselu on väga pime,
seal on palju erinevaid harusid, et kogu aeg oleme koos,
jälgige teejuhte, ärge oma pead minge, siis juhtum räägiti
ka mõned kuud tagasi välja, öelnud niimoodi,
et üks prantslaste rühm oli läinud ka teejuhtide saatel
ja sealt rühmast üks mees oli siis natukene läinud kuskile
kõrvalharusse uudistama. Pärast tuldi välja vaadatud, et üks inimene puudu,
otsiti mitu nädalat, lõpuks leiti surnuna.
Ja noh, eks see oli kindlasti see, et ta lihtsalt kaotas
suunataju seal koopa labürüntides ja hulkus nii palju kui
jaksas ja ja siis sai jõud otsa ja, ja oligi kõik. Nonii läksime siis sinna sisse, koopasuu oli hästi kõrge,
avar, paarikümne meetri kõrgune ja algul oli tasane kopp
pind päris tore.
Ja siis paarikümne meetri pärast järsku tabas mind esimene
tõeline üllatus nimelt pealampidega vaadetes oli nii,
et need, see koobas ei läinud üldse nüüd otse,
vaid laskus alla üsna järsult, alla sügavusse,
kuskil need pealambiga vaatasid. Lõppu ei paistnud.
Ta ei olnud mitte päris püstloodis ka, noh,
umbes 45 kraadi nurga all kujutate ette nagu ütleme,
üks tavaline eesti viilkatus sellise nurga all läks nagu allapoole.
Seal ei olnud mingit rattaga, seal olid niuksed suured
kaljurahnud ja siis pidime nagu neid rahne pidi niimoodi üks
haava Lukerdades sinna allapoole laskuma.
Ja siis ma taipasin esimest korda teejuhi käest küsida,
et kas selline see rada ongi, mõtlesite aga muidugi,
et nii ta lähebki ja nii lähebki kogu aeg ikka allapoole. Noh, see oli juba päris nagu ajas nagu adrenaliini üles küll.
Ja see mõte ka veel, et, et laskude laskude laskude,
eks ole, ja aga kui sa oled sinna kõige sügavamale jõudnud,
siis sa pead sealt alt üles selle päevavalgusesse kajaksama tulla,
et ilmselt päris kõva füüsiline pingutus.
No ja eks me siis hakkasime laskuma mööda neid kaljurahne.
Vahel olid nad püstloodis, nii et nagu iga Õnarus,
kuhu sai jala toetada või kus said käega sõrmedega
natukenegi kinni võtta nende pealt otsisid siis tuge ja,
ja muudkui laskusid. Ja siis vahetevahel see koobas avardus hästi suureks avaraks,
eks igal niisugusel saalil oli oma nimi,
ühe nimi oli näiteks teejuhi jutu järgi kontserdisaal,
teine oli seal kiri ja muud sellised.
Ja muidugi oli seal koobastes siis igal pool neid talaktiite
ja stalakmiidid, aitäh.
No teate, eks ole, need on niuksed nagu suured jääpurikad.
Stalaktiidid on siis need, mis ripuvad nagu Allaselt koopa laest,
ütleme sellised kivistunud purikad ja siis stalakmiidid on
jälle need, mis nagu ülespoole purikad, koopapõhjast tekivad sellest,
et vees lahustuvad lubjakivimid ja sisse teetilgad
kasvatavad kogu aeg need purikad suuremaks
ja mingite aastasadade pärast, siis ülemine
ja alumine jääpurikas saavad otsapidi kokku. Ja siis nad tekitavad juba nihukese samba.
Nii et seal on igasuguseid fantastilisi skulptuure,
kõigest sellest fantastilisi kujundeid.
Ja siis oli nagu ka mujal maailmas, mäletan alati,
kohalikud annavad nendele kõige põnevamatele mingisuguseid nimesid.
Jäi mulle meelde näiteks niukene nimi, ühe nimi oli Neitsi häll,
see oli siis selline looduslik skulptuur
või skulptuuride kogumik, kus oli nagu selline tasane pind
ja selle ümber oli justkui hiigelsuurtest kivipulkadest võre
igast suunast või siis teise niux hiigelskulptuuri nimi oli leinapaju,
noh, keskel siis hästi suur kivisammas jäme
ja sellelt siis mõlemale poole nagu kaarduvad allapoole
sellised peenemad kivisambaid. Ja no ikka edasi.
Aga siis algasid juba niuksed, teravamad seiklused,
üks asi oli see, et mida madalamale läksime sinna sügavusse,
seda vesisemaks ja märjemaks.
See kõik muutus.
Ja see pind, mida mööda liigud, pori, ta oli ikkagi seesama
lubjakivimitest küllastunud vesi, mis siis aegamisi nõrgus
sinna aina sügavamale. Aga sedamööda sa kõnnid noh, nagu õlitatud pinda mööda,
nii et hästi kerge on libiseda.
Ja siis oli mõne koha peal oli tõesti niimoodi,
et kui ta oli niukse paraja kalde all ühtlane niisugune
laskumine siis oli kõige targem teha niimoodi,
et lased sealt lihtsalt alla liugu.
Ja siis muidugi ohutuse mõttes giid läks ikka kõige ette
siis liumäe lõpus, siis nagu lambiga näitas pealambiga ülespoole,
et vot siia nüüd lase Tiugu ja siis tuled sealt niimoodi
vuhinal tagumiku peal või või jalgade peal kükitades alla,
et ma ei olnud nihukest laskumist küll koobastes kunagi
varem teinud. Ja siis tulid niuksed kohad, kus oli siis nagu pandud köied,
sest sealt muidu ei olnud võimalik laskuda,
sest ta läks nii järsuks köitega laskumine,
kes on teinud, teab, et, et sa lihtsalt võtad,
oled näoga selle vertikaalse kalju suunas,
eks ole, siis hoiad kätekasti kõvasti kinni
ja siis surud nagu jalatallad, hästi kõvasti seda verd
tikaalset kaljutasid niimoodi sammhaaval laskuda
ettevaatlikult allapoole. Aga selle laskumise juures oli seal ka veel nii sihukesi trikke,
et näiteks ei võinud otse alla laskuda, sest giid juba seal
all lõikas, et ära nüüd otsetuled, kui otse lähed,
kukud maalsesse järve, aga et seda ei juhtuks,
siis utsuta ennast mõlemas suunas, kuni suudad niimoodi
minna paremale poole ümber kaljunuki.
Ja siis sa näed juba minu pealampi seal all pimeduses
ja vot siis tule selles suunas ja siis saadki jalad
rahulikult ja kindlalt koopa põhja maha. Seal oli ka selliseid kohti koos, koobas läks aina
väiksemaks ja väiksemaks, nii et algul liikusid kummargil
siis juba ainult käpakil ja siis ei saanud enam käpuli ka edasi,
siis pidid hakkama roomama.
No mis seal ikka, roomad siis mööda seda Ligast koopa põhja edasi.
Aga siis on juba niimoodi, et, et surud oma rinna
ja kõhu vastu seda koopa põhja, aga samas tunned,
et seljavastus on juba koopa lagi täitsa tugevalt nagu pressib. Siis hakkas küll natukene imelik, et tuli meelde see
karupoeg Puhhi lugu, kes mäletab see, kui karupoeg läks
selle jänku koopasse Vitsutama mett ja siis kaks sealt välja tulema,
siis jäigi koopasse kinni, ei saanud edasi tagasi oli ka
niisugune hirm, et mis siis saab, et kui kere jääbki siia
kinni ja ei saa edasi ega tagasi siis ikka niimoodi 10
sentimeetri haaval ikka pressid ennast niimoodi edasi.
Ja, ja võib-olla see kõige teravam koht,
mis väga meelde on jäänud, oli niisugune,
et see teejuht läks ju kõige ees ja ta kogu aeg andis
juhiseid sealt teest pimedast ja ütles, et nüüd kui saad,
siis pööra ennast selja peale, noh, sai ju edasi roomatut kõhuli,
pöörasid selja peale, mõne aja pärast ütleb niimoodi,
et vaata nüüd pealambiga, et kas lagi on nii kõrge,
et sa saad tõsta oma jalad siia kõhu peale. Niimoodi Kõnksu sain siis ütles niimoodi,
et vaat ja nüüd pööra jalad 90 kraadi, sellepärast et koobas
otse edasi ei lähe, vaid teeb järsu nurga muutuse edasi ei
saa ja siis külje peale keera ennast ja,
ja siis koba jalgadega pimedast, et kust see orb nüüd sealt
edasi läheb.
Kubasin saingi aru, et sealt võib edasi minna siis roomad
niimoodi juba selja peal jala tehes mööda kitsast koobast. No sellist asja ma ei olnud küll veel elu sees kogenud,
aga seiklesime, mis seiklesime, lõpuks jõudsime ikka välja
sinna kõige madalamasse osasse kus oli see maa-alune järv,
kus pidid olema need imelikud kalad.
Alguses fotod selle pealambiga täiesti elutu,
mitu järv. Et mitte kedagi seal ei ole aga siis tabad nagu
selle lambi valgus vihuga, et seal sellises kaljusängis
ikkagi mingisugused pisikesed kalad, no tõesti väiksed niuksed,
sõrmepikkused, pool läbipaistvad niuksed nagu hallikad,
imelikud kala, igerikud üldse mitte suured
ja uhked kalad, nagu ma ütleksin, nagu mingisugused kala,
zombid või mingisugused kala, kummitused. Mitte nagu õiged kalad.
Aga minu jaoks oli see küll väga põnev, sest ma ei olnud elu
sees näinud tõelisi koopakalu, neid on ju ka mujal maailma
mandrite sügavates koobastes.
Nad siis on täiesti pimedad ja siin olid need siis pimedad segad,
neil olid ka niisugused vurrud ja, aga need olid niuksed,
üsna uimased ja aeglased.
Ja imelik mõelda, et vaat, sellise olendi jaoks on see koht
siin kõige parem elupaik maamunal, mida üldse võib ette kujutada. Et nii äärmuslik ja siis mõtled, et noh,
et miks see temale siis hea on.
Kalauurijad on seda selgitanud ja väga lihtne,
kaks pead põhjust, miks siin elada aastatuhandeid järglasi saada,
sellepärast et toit on küll vähe, aga natukene siiski on.
Ja teiseks, vaenlasi pole üldse toitu, need kalauurijad on selgitanud,
seal on selles põhjas selle järve põhjas on seal selles
väikses mudakihis on mingisugused selgrootud niuksed,
pisikesed olendid, põhiliselt niuksed, vihmaussi moodi
tüübid ja vot see ongi nende pimedate Segade kõige tähtsam
toit ja mõnikord siis niukseks eriti pidulikuks
pühapäevaseks toiduks on see, kui siis mõni putukas on sinna
kuskile koopasse ära eksinud ja kukub vette. Seda juhtub väga harva.
Aga sellega nad suudavad nendele elu sees hoida,
on tehtud isegi katseid, et näiteks aasta otsa ei ole
sellele pimedale sägale mitte mingisugust toitu antud mitte
mingi küsimus, aasta ilma söömata elab vabalt üle,
nii et ta saab siin hakkama selle vähese toiduga.
Aga vaenlasi tal tõesti ei ole, sest noh,
kujutate ise ettegi, kes siis viitsib nüüd mõni kiskja
või mõni lind tulla sellisesse sügavusse kottpimedasse mõne
kalanääpsu pärast, nii et nad on väga hästi turvatud siin pimedas. No ja sain neid kalu seal siis imetletud,
neid kala zombisid.
Tõesti tõeline looduse ime siis mingil hetkel tuli pähe,
aga nüüd peab ju üles ka saama.
Ja no see oli küll.
Huh, ma ei tahagi sellest pikalt rääkida,
seal ei olegi midagi rääkida, see oli üks igavene pusimine
ja pingutamine ja vahel vist ka täiesti üle jõu pingutamine. Ainus, mis hoiab sind nagu liikuma saan arusaamine,
et sa ei saa ju siia jääda, keegi sulle siia järgi ei tule,
sa pead ikka omal jõul välja saama ja siis niimoodi kuidagi
ukerdades ja pingutades.
Jõudsime siis lõpuks nii kaugele, et esimest korda oli näha
nagu taevast koopas, uus juba taevas paistis
ja siis oli selge, et me olime hiljaks jäänud,
me ei olnud üldse päevavalges välja saanud väljasse ras
niuke troopiline öötaevas hästi palju tähti
ja Ometise tähtede valgus oli nii kirgas,
et ta tundus täitsa heledama võrreldes selle koopakottpimedusega. Ja siis oli ikka hea tunne küll.
Ometi pääsesin sealt kuidagimoodi välja ja noh,
jõud oli ikka täitsa otsas, nii et kui neid seal pealampe
ja kiivreid ära andsid, siis ikka jalad nagu tuigardasid
natukene all ja võttis ikka täiesti läbi.
Aga teistpidi jäi ka muidugi väga meelde
ja tagantjärgi mõeldes põhiline, mis üllatas,
oli see, et oleks natukenegi teadnud, mis sind seal ees ootab,
oleks natukenegi täpsemini kirjeldatud, et me ei lähe mitte
horisontaalset koobas pidi, vaid me laskume alla
ja tõuseb jälle üles. Et siis oleks natukene paremini ette valmistanud,
aga natuke ootamatu ja, ja see oli tõesti niisugune
äärmuslik elamus ja, ja teistpidi, kui ma mõtlen kogu selle
Boliivia reisi peale, siis omamoodi on see Boliivia
niisuguse reisimisele väga tunnuslik.
Et sa ei tea, mis siin juhtub, sul ei ole kuigi täpset infot,
plaanega muudetakse päeva jooksul mitu korda teiste sõnadega
võib siis nii-öelda, et turisti jaoks on enamik poliivet
ikka väga selline metsik. Kui me hakkasime dinosauruste jälje küttideks
ja nüüd see käik algas, siis niimoodi, et kõigepealt läksime
selle raja algusesse stendi juurde kus oli siis pildid
ja tekstid küll hispaania keeles, aga ikkagi,
et mis elukate jälgime siin, nüüd näeme,
sealt võis ka aimata, et kui rikkalik on,
see jälje kogusin seal on näiteks jälgini nendest
neljajalgsete taime, toidulistest ürgsisalikest kui ka kahe
jalgsetest liha toidulistest, dinosauruste eest
ja siis veel igasugustest kummalistest, noh näiteks sellistes,
kes on kaetud soomuskilpidega, sellised nagu mingid väga
fantastilised saurused. Et hästi palju erinevate sauruste liikide jälgi.
Ja need esimesed jäljed, kas me jõudsime,
see tõesti pani üllatama, see mind üllatas põhiliselt see,
et seal oli niisugune sihukene kivine pind,
hästi sile, silmapiirini välja ja selle peal oli jälgede read,
nende hiidsisalike jälgede read, aga seal ei olnud üks rida,
kaks rida, vaid seal oli kohani terve hulk sauruste jälgede
ridasid läksid nagu üksteise kõrval. Ja nad olid nii sügavad ja mõjusid nii selgelt,
et oli tunne, et noh, Need on olnud mingid loomad,
kindlasti elevantide suuremad, kui sa vaatad neid jälgi.
Ja nad võib-olla alles eile kõndisid kuskil märjal
rannaliival ja see siis nagu mingil võluväel kivistus
ja nüüd on need jäljed sul siin silmade ees 60 miljoni aasta
tagused jäljed tegelikult aga nii hästi säilinud,
sest siin on lihtsalt mingid imelised loodustingimuste kokkusattumisel,
et selline looduse ime võiksin olla. Tegelikult seletas ka seda, et, et need jäljed on jah küll suured,
aga seal lots uurijad on selgitanud, et nad on nende
geoloogiliste protsesside mõjul tegelikult väiksemaks jäänud,
et nad on ainult üks kolmandik sellest algsest suurusest,
nende jälgede suurus, aga needki olid siis noh,
palju suuremad kui mistahes elevandil.
Ja, ja siis oli seal giidil niuke vahva tükked.
Samal hetkel tõmbas niuke vest seljast, tõmbas oma eesti
paremast taskust väljasauruse plastist mudeli. No umbes niisugune nagu mänguasjade poes müüakse lastele
Need sauruste kujusid ja see oli selline rohelist värvi,
selline neljajalgne elukas, kellel oli siis nagu pead
ja kaelakatsed paksud soomusplaadid ja kaela ümber oli
selline noh, niukene kõrge soomustest krae
ja peas suurt sarve.
Sellise dinosauruse välimust ma mäletasin oma lapsepõlvest,
ma arvan Igalühel vist eriti poistel on olnud mingis eas
sauruste vaimustus minul ja lastel ja lastelastel on küll
olnud ja siis ma mäletan, kui ma ise olin mingi algkoolis,
siis oli üks niisugune raamat, plutoonium oli nimi,
Oprutši oli kirjutanud selle ja seal oli siis näiteks
kirjeldatud täpselt sellist monstrumit seal olid nimetatud
Titzeraatopsiks see mulle sellest ajast täiesti meelde. See pidi olema siis niisugune hiidsisalik,
kes on taimetoiduline ja niisugune väga kummalise välimusega,
siin oli omapärane, et need Titzeraatops oli läinud siis
kolm tükki kõrvuti eri suurusega jäljed ja loodusteadlased ütlevad,
et see võis olla siis üks pere, et seal oli ema,
isa siis poeg, et nad kõndisid tõesti mingil märjal
rannaliival sellel hetkel, kui need jäljed jäid.
Aga siis ta näitas, mis oli eriti põnev selt,
no mõnikümmend meetrit eemal. Paralleelset olid veel ühed jäljed sauruse jäljed.
Aga nendel jälgedel olid varvastel küünise jäljed ka näha.
Ja nüüd oli selge, et see peab olema mingi kiskja kiskja
dinosaurus ja noh, tõmbas kohe kiit vasakust testi taskust
välja teise niisuguse mudeli.
Noh, ja see oli see, kes teab Hollywoodi ulmefilmidest,
noh üks tüüpiline lihasööjat, türannosauruse suure peaga
hiigelsuurte hammastega niukene, kahe jalal kõndiv tüüp. Ja siis giidi jutt oli umbes niimoodi, et noh,
et siin võib seda seletada mitut moodi neid jälgi,
aga vaadake, seal kaugemal lähevad need jäljed segamini omavahel,
et kõik on nagu sassis.
Ja et võiks siis seletada seda äkki niimoodi,
et see lihase ja saurus ründas seda Titzeraatopsi peret
ja püüdis seda poega nagu kätte saada ja siis tekkis üks
suur kaos ja segadus. Mis seal täpselt edasi sai, noh, ei tea.
Ja no see on üks võimalusi seletada, ega see ei ole siis
ainuvõimalik seletus, aga ikkagi oli põnev näha,
kuidas sellised jäljed, Ta on nii värskena püsinud
ja neid on nii palju.
Ja sealt edasi tuli neid sauruste jälgi aina uusi
ja uusi ja näiteks niimoodi, et nad olid erineva suurusega,
siis oli alati, kui seal oli näha see küünis jälg,
see oli selge, et see oli üks, üks lihasööja dinosaurus
ja siis näiteks kui jäljed olid suuremad
ja sammu vahe oli suurem, siis selle järgi loodusteadlased
suudavad üsna hästi määrata. Et kui suur ta keha pidi olema, siis kui tal oli nii suur
jalg ja nii pikk astumine ja neid oli seal siis erineva suurusega,
kel lihasejate küll taimetoiduliste ürgsisalike jälgi.
Kõige suurem oli siis niisugune, et et kui ma heitsin selle
jälje kõrvale sinna pikali, siis oli täpselt niimoodi,
et minu pikkus oli selle jälje pikkus nagu üks tallavajutus.
Ja noh, selle järgi võib arvata, et see pidi olema üks väga
suurliik ja tõenäoliselt üks nendest siis sauru poodidest. SauroPodid on siis need kõige suuremad maakeral elanud
maismaa olendid üldse, kelle pikkus koos saba
ja kaelaga on kuskil ligi 40 meetrit ja kõrgus 20 meetrit
ja kaal üle 70 tonninud kõndiv maja.
Ja siis, kui lebad seal selles jälje kõrval seal sellel
kuumal kaljupinnal niimoodi mõnusasti püüad ette kujutada
seda et kindlasti selle koha peale see maailma suurim
maismaa loom toetas siis ühe korra oma jala. Siin kõlas juba viimast korda selle antide indiaani ansambli
Romil ACTA muusikat, meie tänane saade Boliivia riigist,
rahvast Toronto rahvuspargist saab otsa.
Kuid see järgmine sarja saade on mõnes mõttes tänase järg,
sest seal me liigume ikka sellessamas Boliivias.
Aga läheme tutvust tegema selle ma vist kõige
suurejoonelisema looduse imega.
See on siis maailma suurim soolatasandik. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
