Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere Me oleme tänavuse rännusarjaga ringi reisimas
Ladina-Ameerikas ja Ladina-Ameerika koosneb teatavasti Kesk-
ja Lõuna-Ameerikast, algul siis läbisime kõik Kesk-Ameerika
riigid ja Lõuna-Ameerikas oleme nüüd parajasti läbinud kuus
riiki ja eelmise saatega jõudsime siis välja poliiviasse.
Eelmises saates sai siis antud sellest Boliivias selline
üldisem ettekujutus ja kõnelesin ka mõnedest köitvatest looduspaikadest.
Need on sealt toru tor rahvuspargis. Ja täna ses saates ma õieti tahaksin neid loots jutte jätkata,
sest seal Boliivias on need lootuse asjad ikka ilmatu põnevad.
Ja tänase saate teemaks on siis andide kõrgplatood
ja soolatasandik.
Neid kõrk platoosid seal Andides nimetatakse alti plaan oleks,
see on siis hispaania keeles tähendab umbes tasandiku
või midagi sellist.
Ja geograafid ütlevad, et kogu maamunal on ainult üks piirkond,
kus on sama kõrgel nii duslikud kõrgplatood
ja see on siis Tiibeti kiltmaa seal Aasias. Aga mis puutub nüüd sellesse soolatasandiku seal Boliivias,
siis selle kohta ütlevad loodusteadlased,
et terves maailmas ei ole teist nii ulatusliku soolatasandiku.
Ja eks ma nüüd hakkan siis jagama neid muljeid
ja teadmisi nendest alti plaanadest ja sellest soola tasandikust. See pillilugu, mida te kuulsite, on pärit Boliivia
võrdlemisi hästi tuntud folkbändilt.
Selle bändi nimi on Avatiinas.
Ja miks ma just selle nende loosja saatesse välja valisin,
siis põhjus on selles, et selle loo nimi on alti plaano.
Ja mulle selle loo juures meeldivad väga need looduse hääled,
mis seal alguses on tuulevihin ja lammast,
mängimine ja muu, no vähemalt minul endal kohe tunne peale,
et oled kusagil kõrgel mägikarjamaal. Kuigi nüüd, kui täpne olla, siis nende lammaste kohta peab ütlema,
et alti plaanul lambad asuvad ainult nendes madalamates
altiplano osades.
Sest tema on niisugune koduloom, kes ei talu suuremat
kõrgust kui kolm kilomeetrit merepinnast.
Alti plaanud ulatuvad tihti ka palju kõrgemale
ja seal kõrgematel aladel on ainult alpakasid
ja laamasid. Ja nemad muide ei tee üldse mitte mingisugust häält.
Huvitaval kombel zooloogid ütlevad, et alpaka laamad on
suguluses hoopiski kaamelitega.
Selleks soovitavad nad näiteks võrrelda kaameli
ja alpaka ja laama varvaste.
Just neil kõigil on siis kaks varvast.
Ja ka noh, Alpaakade ja laamade pikk kael meenutab veidikene
kaameli kaela ja on muidki sarnasusi. Ja bioloogia tuleb uskuda samuti ka seda,
kui nad kinnitavad, et kõigil neil loomadel olid kunagi
ühised esivanemad.
Aga mis asi on siis ikkagi see alti plaano?
No niimoodi nimetavad loodusgeograafid seal andides kõiki
neid kõrklatoosid, mis asuvad merepinnast keskmiselt kusagil
seal nelja kilomeetri kõrgusel.
Ja neid altiplannusid on tegelikult ka mujal kui Boliivias
näiteks sealt, kuna pool Tšiilis ja Argentiinas
ja poliivest põhja pool ka Peruus. Aga noh, suurem osa alti plaanadest asuvad siiski Boliivias
ja alti plaanud üks tunnuseid on see, et nad on väga veevaesed.
Ja selle tõttu on kõikidel olenditel nii taimedel,
loomadel kui inimestel seal päris raske elada.
Näiteks need vähesed talud, mida me seal ringi rännates nägime,
nägid välja ikka üpriski armetud ja neid oli väga harva üldse.
Need olid sellised kividest laotud hütid nende ümber
kiviaedade kogumikud ja väga tihti paistis,
et nad on täiesti välja surnud, mitte ühtegi inimest mitte
kusagil näha ei olnud. Aga mingi elu pidi seal siiski tuksumisest hoonete ümber oli
näha töö ja maja pidamisriistu ja majadest eemalväljade peal,
vahel ka oma pead olevaid alpakade ja laamade salku.
Ja noh, ega iseendal see olemine ka seal teab,
mis mõnus ei olnud.
Üks põhjusi on lihtsalt, see õhk on seal nii hõre.
Ja kui sa ennast vähegi pingutama pead, siis hakkad väga
kergesti hingeldama. Teine asi, märkad kogu aeg, et kurk kuivab alailma,
rüüpab pudelist lonksu vett ja, ja natukene siis leevendab janu,
aga varsti on uuesti janu kallal.
Ja üks asi, mida me seal ööbides märkasime,
oli see, et päevastel öistel temperatuuridel olid väga
suured vahed.
Päeval oli siis taevas alati pilvitu, seal säras päike
ja see küttis ikkagi õhu nii kuumaks. Et oli umbes sama soe kui Eestis mõnel tavalisel suvepäeval,
aga öösel läks temperatuur täitsa miinuste ligi
ja mõnikord hommikul, kui tõusin enne koitu,
siis vaatasin mõne veenõu peal, mis väljas oli,
oli peal selline jääkirme.
Ja igal pool, kus me seal ringi sõitsime,
oli pinnasest näha, et siin on nii kuiv,
täitsa nagu kõrbes, mõned harvad rohulibled siin-seal väga
tihti silmapiirini välja mingid elutud liiva
või kiviklibuväljad. Ja nende lõputute tasandike peal sattusime mõnikord ka mäe
ahelikele ja mõnedelt.
Me ahelikelt jäi meelde väga huvitav mäenõlvade värv.
Need olid mitmevärvilised, osalt punakad,
osad truuged, osad kollakad ja noh, eks see oli siis märk
nendest vulkaani aurudest, mis sealt maapinnast pidevalt
välja aurasid.
Siin on sugune vulkaanilise aktiivne ala
ja päris tihti paistis kuskil kümnete kilomeetrite kaugusel hiigelkõrgeid,
vulkaanikoonused ja üks väga meeldejääv asi. Oli seal siis need soolajärved, neid oli huvitaval kombel
mitut värvi, mõned näiteks piimjalt valged,
mõned sinised, mõned rohelised, mõned punased,
jäi näiteks meelde selle rohelise veega järve nimi,
Laguna Verde.
Ta värv oli selline nõiduslikult neoonroheline.
Ja meile siis seletati, et see värvus ei tulene mitte sellest,
et seal oleks lausa mingisuguseid väga mürgiseid keemilisi
ühendeid vaid lihtsalt teatud mineraalid,
mis on vees lahustunud, annavad veele niisuguse värvi. Ja siis veel meelde selline järg nagu Laguna,
Colorado. Ja see oli siis bordoopunast värvi veega.
Ja selle vee värvus tuleneb siis teatud vetikaliikidest,
kes seal vees elasid.
Ja üks eriline omapära oli nendel järvedel see,
et kui mujal olid maastikud praktiliselt täiesti elutud,
siis siin järvede peal oli väga tihti näha päris suuri
flamingo parvesid noh, need on roosat värvi
ja siis, kui see vesi on veel ka värviline
ja need vulkaanikoonused seal silmapiiril on veel mingid
pruunid või, või valge lumemütsiga siis kokku nad
moodustasid täiesti ulmelise pildi, ma ütleksin. Aga noh, kui flamingod seal olid, järelikult oli neil siin
midagi süüa.
Ja tõepoolest, seal on nende jaoks sellised mikrovetikad
ja pisiloomad ja neid on palju ja sellepärast nad sinna siis kogunevad.
Aga nüüd siis sellest Boliivia alti plaanode kõige
suurejoonelisem Ast loodusimest paar sõna,
see on siis hiigelsuur soolatasandik, selle nimi on Salar de
ujun ja selle läbimõõt on tervelt sadakond kilomeetrit. Ta on kunagi väga ammu tekkinud niimoodi,
et siin oli pööraselt suur hiidjärv ja see hiidjärv siis
kuivas aastatuhandetega ära.
Ja sealt järele üks selline terviklik, hiiglasuur,
ideaalselt tasane helendav soolaväli.
Ja loodusteadlased ütlevad selle Salar ujuni kohta,
et see on maailma kõige suurem peegel.
Sest ta peegeldab ideaalsete tagasi kosmosest tulevaid päikesekiiri. Ja ta paistab suurepäraselt ära ka kosmosesse.
Ja seda siis kasutatud väga huvitaval moel.
Nimelt kasutatakse seda Salarrete ujuni tasandiku selleks et
seadistada satelliitide kõrgusmõõtjaid või siis teiste sõnadega,
et kontrollida, kas satelliitide kõrgusemõõtjad on ikka
täpselt välja reguleeritud või on neid natukene vaja timmida.
Aga nüüd siis juba põhjalikumalt sellest,
mida me seal alti plaanol ja Salarde ujunis oma silmaga Nõnda kõlab üks reibas laul ja lauljaks Boliivias päris
tuntud laulik Luisa Manila.
Aga miks see laul siia saatesse on valitud?
Põhjus on selles, et see laul on pühendatud ujunile.
Ja juuni on siis kõige suurem linnakene selle maailma kõige
suurema soolatasandiku ääres.
Kuulas hoolikamalt, seal laulus oli isegi ära tabada see
ujuni linna nimi. Linn ise on tegelikult väga väike elanike vaid natukene üle
10000 ja me käisime ka seal, vaatasime ringi,
noh, midagi väga silmapaistvad seal ei olnud,
ainus vana ehitis oli üks iidvana kirik,
aga muidu olid sellised üsna uued ja ilmetud hooned.
Inimesed seal ujuni linnakeses olid kuidagi lihtsad
ja vahetud.
Ja teisest küljest Tegannad mist võõramaalastest ka suurt
välja ei teinud, nii et mulle see linnarahvas täitsa meeldis,
et nad olid sellised lihtsad ja vahet. Aga seal uni linna lähistele hästi meelde üks koht,
mida ikka seal vaatamas käiakse seal kolme kilomeetri
kaugusel linnast ja seda nimetatakse siis rongide surnuaia.
Ja see koosneb hiigelhulgast, roostes veduritest,
vagunitest, mis asuvad roostes rööbastel.
Kokkuvõttes nagu selline vanatehnika romula,
kui keegi on huvitatud tehnikast, siis see on tema jaoks
väga huvitav, aga mina olen rohkem loodusehuviline. Minu jaoks oli ta rohkem selline ajalooline mälestusmärk
mälestusmärk sajanditagusest ajast.
Sel ajal siis inglise inseneride kaasabil hakati teostama
hullumeelset ideed, et siit kusagilt tühjuse keskelt rajada
läbi mägede ja kõrbete vaikse ookeanini välja raudtee
ja mõte siis selles, et siin asub väga palju hinnalisi maak,
kõike ja mineraale ja siis saaks neid toimetada sinna
laevade peale Vaikse ookeani sadamatesse
ja ehitatigi valmis see raud, D ja sisu juunist sai tol ajal
väga tähtis raudtee sõlm. Elu läks käima, linnakene kasvas.
Ja teisest küljest see aeg ei kestnud väga kaua.
Kuskil 1940. aasta paiku jäi kõik see raudtee askeldus soiku,
jäänuks ta soiku, jäi seal, oli mitu põhjust,
üks põhjus oli see, et noh, väärtuslikumad maavarad hakkasid
lihtsalt otsa saama siin keset Boliivia lagendik.
Aga teine oli lihtsalt see, et majandusolud kogu maailmas
olid väga palju muutunud, enam ei tasunud seda sort,
tee asi ära ja niimoodi nad seal roostetavad. Praegu on üks plaan teha sellest niukene õige muuseum,
aga praegu nad lihtsalt on seal.
Noh, niisugune omamoodi kummaline paik.
Aga selle juuni enda kohta peab ütlema, et ta on ka praegu
tähtis teede sõlmpunkt.
Aga kui ta vanasti oli raudteede sõlmpunkt,
siis praegu on ta siis maanteede sõlmpunkt
ja kui vaadata mõnda tänapäevast maakaarti uni ümbrise kohta,
siis on kohe näha, et et sellesse linna tulevad kohe igast
ilmakaarest kokku erinevad maanteed. Ja kui me olime seda juunit, siis natukene seal vaadanud,
siis me läksime oma ööbimiskohta ja see oli väga põnev.
Ööbimiskoht asus otse soolatasandiku ääres
ja ta oli ehitatud üleni soolast sellises soola hotellis ma
ei olnud kunagi varem elus ööbinud.
Tõesti imelik, suur hotell ja avarad koridorid,
uhke vastuvõturuum, Toad, igasugused söögiruumid,
kõik on ehitatud soola kõikidest sellistest kandilistest
suhtelist soola plokkidest. Seal oli selline kummaline ringkoridor, sa said sedamööda
käia ja koridori ääres olid nišš, kus olid siis nagu soolast
tugitoolid ja siis välisseina sees hästi palju avaraid,
aknaid istusid selles soolatugitoolis, vaatasid läbi akna
sellele maailma suurimale soolatasandikul,
eriti vahva oli istuda seal õhtul, kui päike hakkas loojuma.
Algul muutus Valendav tasandik selliseks roosakaks punaseks
selliseks tumelillaks. Nii et see värvide mäng seal soolatugitoolis istudes oli
tõesti uhke.
Ja need koridorides käiminaliga naljaks kõnnid
ja su jalgade all igal sammul krudiseb sool,
paksud jämedat soolakristallid.
Natukene selline tunne nagu kõnniksid mingisugusel jämeda
teralisel jäisel lumel ja siis, kui vaatad ka neid seinu,
võib kergesti mõelda, et Needki on jääst hoopiski värv on ju sama. Et siis ongi niisugune tunne, et olen hoopis kuskil
Skandinaavia põhjalas.
Teate küll, seal ju ehitatakse talveks sellised jäähotell
soolahotell ja hotell, mulje on natukene sarnane,
aga ma ütleksin, et seal hotelli koridoris kõndides see lõhn
oli väga omapärane.
See oli selline soolalõhn, sonal olin täitsa lõhn olemas,
selline kuiv ja pani nagu kurgu kergelt kipitama,
ma arvan, tõusis mingit pudemeid nagu kõndides üles,
need läksid sulle siis nina sõrmetest siis väga veider. Ja see ei olnud sugugi nüüd see viimane soola hotell sealkandis,
me olime ju selle hiigelsuure soolatasandiku ümbruses mitu päeva.
Ööbisime kokku kolmes soola hotellis, igaüks oli eri nägu,
see teine oli hästi inimtühjas paigas, noh kümnete
kilomeetrite ulatuses, mitte mingisugust väiksemadki maja.
Ja seal me pidime ööbima, sest muud võimalust ei olnud.
Ja soolahotell oli selline err riiti vanaaegne.
Juba ausalt öeldes hakkas kergelt lagunema. Need soolaplokid olid natuke murenenud seal
ja üldse oli sees, näiteks õhtul läks elekter ära,
kui oli juba pime ja siis taskulambi valgel kõnnid seal
nendes soolaorgudes otsid oma kohta, hakkad vahepeal ära eksima,
elamus seegi.
Ja siis kolmas soolatel, kus me veel ka olime,
see oli neist kõige suurem ja uhkem.
Selle nimi oli hotelde salgrystalsamana. Ja Ma arvan, seal oli kolm korrust avarates saalidega,
lõputute saalidega ühed ovaalsed, teised meeletult kõrged,
tohutu laiad uhked trepid nagu kusagil lossis mingid
sammaste read, lõputud sammaste read, sammaste read mõjusid
umbes niimoodi, nagu oleks mingi antiiktempli sambad,
sellised kõrged jämedad sambad.
Nii et kui neid sambaid üksi vaadates muutud ise üheks soolasambaks,
ei sa imestusest silmi lahti ja siis selles kõige uhkemas
soola hotellis oli hiigelpalju skulptuure,
need ka kõik tehtud, loomulikult soolast
ja muuhulgas ei puudunud nende skulptuuride hulgas muidugi
ka lumememm, noh, võib-olla siis õige mööda soolamemm
ja siis veel põhjapõdrad ja saan ja jõuluvana kõik soolast tehtud. Väga veider ja huvitav elamus ja selles viimases soola
hotellis oli ka niimoodi, et seal oli püütud kõik teha soolast,
mis üldse annab.
Nii et ma sain aru, et näiteks aknalaud oli soolast,
sellepärast et aknalaua sees olid nihukesed sügavad augud,
nagu keegi oleks puurinud trelliga.
Sain aru, et sinna oli tilkunud mingil ajal vett,
et noh ja siis sool sulab ära ja siis tekivadki sinna
aknalaua sisse niuksed augud. Ja siis näiteks voodi on samuti soolast seal muidugi madrats
peal ikka tahtsin kontrollida, et kas see on ikka päris sool
hambaid sisse löönud, aga tegin sõrme märjaks,
tõmbasin üle voodiserva, pistsin sõrme suhu,
no täitsa ehe soola maitse.
Et need soola hotellid on tõesti väga erilised asjad,
kui sa enne pole niisuguses kohas käinud.
Ja teistpidi nende ehitamine ja pidamine,
ma arvan, ei ole üldse odav. Neid peab kogu aeg ju korrastama, nad kogu aeg kergelt lagunevad.
Sool on ju sool, see on peaaegu nagu lumi.
Kui seal näiteks ajaks kogu aeg vihma, siis ei oleks üldse
võimalik niisugusi hotelle ehitada, aga see on tohutult kuiv
kõrbeline paik.
Nii et ikkagi nad seal mingid aastad püsivad,
aga nüüd tuleb kogu aeg korrastada.
Ja teistpidi, loomulikult, kui seal käib palju huvilisi,
siis kõik, kes tahavad näha seda maailma kõige suuremat
soolatasandiku suurima rõõmuga, ööbivad siis sellises üleni
soolast tehtud öömajas. Aga muide, selle maailma suurima soolatasandiku juures
valmistatakse ka sellist söögisoola ja seal tegemist,
käisime me ka uurimas.
Praegusel ajal tehakse seda küll rohkem,
võib-olla turistide rõõmuks.
Aga kunagi varem oli see väga tähtis diskohalike inimeste tööandja,
see soolategemine ja, ja siit saadi põhiline sool kogu
Boliivia jaoks veel kaugemalegi. Ja see keskus, kus siis seda soola tehakse,
selle nimi on koalitsiooni kah, asub sellesama
soolatasandiku ääres.
Aga see kuldsani, erinevalt juuni linnakesest,
ta näeb välja üsna armetu, ta on ikka küla
ja sa näed kohe, et see on vaene küla, et seal on ainult üks
suur pea täna põhiliselt selle ääres rivis sellised hästi armetud,
pooleldi lagunenud kivist hütid ja põhilised inimesed,
kes seal elavad, vanaema, haarad ja nüüd kunagi mõni
põlvkond tagasi oli tõesti nii, et kõik need ain,
mara pered said oma sissetuleku sellest söögisoolategemisest,
aga noh, siis tulid teised ajad, algas tööstuslik soola tootmine,
praegu asuvad need soolakaevandused hoopis teistes kohtades,
seal teevad kõik töö ära masinad ja loomulikult sellise
tööstusliku söögisoola omahind on võrratult madalam kui see
aimaarade soola hind. Ja sellepärast seda vanaaegset soola enam Boliivias
tavalises poes müügil mitte kunagi ei ole,
aga meie käisime ikkagi vaatamas, et kuidas vanamoodne soola
tegemine siis õieti käib.
Ja see oli siis niimoodi, et astusime ühte suurde sellisesse
rohmakalt ehitatud tellistest, et kivimajas see on niisugune hämar.
Hästi avar.
Meenutas mingit laoruumi ja seal muud ei olnud,
tühi ainult keskel niisugune hirmkõrge, helendav soolahunnik
ja soolakuhja ääres istus selline Aimara mees,
keskealine ja midagi seal toimetas. Ja siis vaatasime lähemalt, mis ta seal teeb.
Meil oli giid Gazasse, siis seletas asju,
ta panin väikest desplastikkottidesse seda soola,
satu hunnikust ja siis sulges need kotid,
et see oli see hetke töö, mida ta tekkijaga giid rääkis siis,
et kuidas sool siia üldse jõudis, seesama mees,
meil on omad niisugused kohad, kus nad siis tohivad seal
lagedal seda soola kaevata, ta siis lihtsalt labidatega,
kaevavad see pinnasest soola välja, panevad kuhjadesse,
kuivatavad seda päikese käes ja kui on piisavalt kuiv,
siis toovad oma koduõue siis kuivatavad veel lõpuni ära
ja siis jahvatavad niisuguse hästi primitiivse vana
eksveskiga peeneks, need soola, terad ja nüüd siis viimane
koht oli see siis, kui ta seda pulbrit sinna kottidesse pani
ja neid õhukindlalt sulges, noh, see sulgemine oli ka päris primitiivne,
tal oli lihtsalt üks gaasiballoon gaasiballooni otsas oli
toru ja toru otsas põles lahtise leegiga tulija ta lihtsalt noh,
nii-öelda keevitas selle plastiku sealt ülevalt äärest kinni. Nii see käis ja kotikese peale oli hispaaniakeelne kiri,
et see on ehe looduslik Salarde ju uni, sool
ja sellisel moel nad siis seda müüvad.
Ostsime meiegi natukene seda soola mitte nii palju sellepärast,
et seda nüüd kuidagi kasutada kodus, vaid pigem vot selle
pere toetamiseks laimara pere toetamiseks,
sest tõesti neil on kehvad ajad ja see turistidele soola müümine,
see ongi ausalt öeldes nende praegune praktiliselt ainus sissetulek. Aga turiste käib piisavalt palju, nii et kuidagimoodi nad
ikka saavad siin. Siin siis laulis jälle see Luisa Molina oma uni ülistuslaulu
ja selle laulu sõnad on umbes sellised, et kui juuni on mu
hinges ja südames ja juuni on kogu Boliivia lemmiklaps
ja nii edasi noh, selles mõttes tõsi isegi vähemalt et kui
huvireisijad tulevad Boliivias, siis siin nad käivad
kindlasti ära.
Sest see Salar, Teo juuni on tõeline maailma looduse ime
ja eks läksimegi meie seda ühel päeval vaatama,
noh, see käib lihtsalt niimoodi, et sõidetakse maasturitega
sinna liuvälja moodi tasandikule ja antakse gaasi. Nii sile see tee või õieti seal polegi, teed,
sõida, kus tahad ja noh, kõva täpselt nagu asfalt,
väga hea kvaliteediga asfalt ja pistad seal kümneid
kilomeetreid ja muud sa ei näe, kui ainult seda
soolatasandiku mingit elu.
Aga soolapind ise see muutus, seda oli huvitav jälgida.
Näiteks mõne koha peal oli see soolatasandik,
kõik nagu selline, virvendab veepind, nagu väiksed lained
oleksid selle pealsele soola peal nagu oleks mingi nõiaväel
nagu ühtäkki vesi hangunud, kõvaks ja veelgi huvitavam nisugune. Soola struktuur oli niisugune, et kogu see pind koosnes kuus
nurksetest väga korrapärastest trummidest.
Kujutate ette, selline nagu meekärjemuster,
iga kärg seal paar meetrit läbimõõdus ja selline kärjemuster
kuni silmapiirini väljaanne, niisugust asja ma ei kujuta ette,
et mujal mina polnud küll kunagi näinud ja muidugi kui on
niisugune soolatasandik, mille kohal on kuuma õhku,
siis oli muidugi miraaž, nii et sa näed tegelikult õhus
mingisuguseid mägede kontuure, mida päriselt olemas ei ole,
nad peegelduvad sealt kuidagi niimoodi. Ja vahelmega kõndisime seal tegime niukseid matku,
seal väikseid matku seal selle soola peal.
Iseenesest see õhk oli seal mõnus temperatuur meie eestlaste
jaoks niukene, paras, üldse mitte liiga kuum nagu troopikas
tavaliselt noh, võib-olla nii 20 kraadi ja seal oli lage
siis seal poos kogu aeg kerge värskendav tuuleke,
need T-särki vähel oli väga hea olla.
Ainukene oht oli see küpsetad enda päikesekiirgusest liiga ära,
sest see on ju ikkagi kolme ja poole kilomeetri kõrgune. See tasandik ja päikesekiirgus on seal meeletult tugev
ja siis ta veel kahekordselt peegeldub vastu näitusele
heleda soolapinna pealt, nii et väga korralik
päiksekreemikiht peab kogu aeg peal olema
ja korralik päikese eest kaitsev müts ja päikseprillid,
need on nagu paratamatud.
Aga üks huvitav asi oli veel, et mõnikord oli näha,
et selle soola kate sees oli, oli auke imelikud augud
võib-olla isegi mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga ümarad
ja näiliselt sihuksed põhjatud augud, lihtsalt auk on
tekkinud mingitel looduslikel põhjustel. Aga kange uudishimu oli see, mis seal auku sees ikka on,
tahaks ikka seda näha ja siis palusime juhil kinni peatuda ja,
ja läksime vaatama ja vaatad, ega sa ei näegi midagi,
seal seal on lihtsalt niukene sogane nagu vaade sinna auku,
siis ei jää muud üle, kui põlvitad sinna augu kõrvale
ja pistad käe sinna auku sisse ja torka tainas sügavamale
ja midagi käsi läheb aina sügavamale, lõpuks jõuab õla
Warreni välja käsi ja siis tunned käelabaga,
et su käelaba sattus vee sisse, solistad seal vee all. See oli küll üllatus, et, et seal all on vesi.
Ja siis meie giid oskas seletada asjades täitsa põneva asja.
Et kogu see soolatasandik koosneb niisugustest kihtidest.
Nii et kogu see pind, kümneid meetreid sügavust koosneb
ainult vaheldumisi soola ja veekihtidest.
See oli tõesti huvitav ja, ja muidugi meie teejuht oli siin
ju lugematuid kordi käinud ja me küsisime,
et noh, et et mis, tema nagu suurim elamus on olnud siin
kunagi siin tasandikul ringi liikudes ja siis ta ütles,
et see oli vist see, kui oli siin sadanud vihma,
vihma sajab siin üliharva. Aga tookord oli tulnud niisugune põhjalik
ja pikk paduvihm.
Nii et kogu soolatasandik Katus sellise väga õhukese veekihiga.
Ja see ka väga kiiresti ära, sest kohe tuleb päike välja,
kuivatab, kes selle vee ära.
Aga kui satud siis kohe pärast suurt vihma sinna siis satud
täiesti unenäolise maailmapidi siis olema niimoodi,
et kui sa seal siis kõnnid selles väga õhukese veekihi sees
siis ta on ideaalne peegel, mis värvilised peegeldab sulle
vastu taevast siis sinine, lõputu taevakumm,
niuksed, valged pilvetupsud seal liikumas
ja siis päike, kui veel seal säramas kusagil. Aga see on sinu all, jätan tagurpidi ja siis tekib niisugune tunne,
nagu sa oleksid kahe maailma vahel tühjuses,
et üks taevas on su all ja teine on su kohal
ja mõlemad on lõputud ja täiesti ühtemoodi näevad välja.
No see võis tõesti olla eriline elamus.
Aga kui me ise nüüd seal päeva ringi sõitsime,
siis meie jaoks oli võib-olla kõige suurem elamus hoopiski
üks niisugune saare elamus. Neid saari on selle sajakilomeetrise läbimõõduga soola
lagedal väga vähe.
Aga niisugune saar, kuhu meie sattusime,
selle nimi oli siis inka faasisaar.
Ta hakkas paistma juba eemalt, aga me ei uskunud,
et see on mingi saar, sest seal on lihtsalt valge tühjus,
aga näed, et on mingi must kusagil kaugel mõtled,
et see on mingi silmapete miraaž, sõidad lähemale,
aga ei, ta kao kuskile, kasvab suuremaks
ja kui oled päris sealjuures siis selgub,
et oled jõudnud sellise kõrge kaljusaare juurde suurtest
kaljuplokkidest saar. Ja mis veel, uskumatu, et need kaljud ei olegi tühjad,
vaid nad on kaetud rohelusega, rohelus keset seda täielikku elutust,
see oli, see oli imelik.
Ja see rohelus koosnes Sis kaktustest, suured kaktused,
sellised inimesest kõrgemad ja neid oli seal tihedalt,
nii et võiks lausa öelda, et mingi kaktust mets
või noh, ütleme siis kaktuste harvemini oli selle saare peal
ja selle kaktuse nimi, siilik, kaktus, ta meenutab siili siis,
aga tõesti puutaolised, siilid ja, ja seal me tegime siis ka matka,
nii et noh, sai niimoodi kõndida küll, et kivi blokilt
kiviplokile sinna saare kõige kõrgemasse kohta
ja siis jälle alla tagasi. Päris raske matk oli, väsitav iseenesest.
Aga muidugi elamused olid vägevad.
Mõne koha peal oli näiteks näha ka seda sama siilik kaktust
õitsemas ja need õied, kaktuseõied olid sellel kaktusel väga ilusad,
sellised lumivalged, võib-olla peopesa suurused nagu topeltõied,
lumivalged ja siis keskel selline kollane,
õie südamik.
Ja siis oli seal ka veel teisi kaktuse ja natukene oli ka
muud elu. Ühe korra ma igal juhul sattusin ühele linnule,
mis tundus ka täiesti uskumatu, et sellises eluvaeses kohas
võib üks linnukene olla, ta oli võib-olla niisugune varblase
suurune kollase keha, musta peaga säutsus,
kannagu varblane. No ju ta siis leidis siit enda nii pesapaika kui toitu.
Muidu ta poleks siin olemas olnud, aga siit saarelt muidugi
kõrgemalt kohalt said oma silmadega ikkagi näha,
kui ääretu Salar juuni tegelikkuses.
Et igal pool nagu mingisugune jääväli silmapiirini välja
mitte ühtegi punkti, millele pilku kinnitada
ja siis näiteks ikkagi mingi punkt on hakatud.
Jälgime pingsalt, siis näed, et see must punkt nagu liigub
hard binokli, mis on sul ikka siin käepärast,
uurid binokliga, siis tuleb välja. Noh, see on muidugi auto, ainus liikuv asi on auto.
No umbes samasugune nagu oli see, millega meie siia tulime
ja kindlasti sõidutas seegi huvireisijaid.
Aga üldiselt ja väga eriline tühjuse võlu,
helendav tühjus. Siin kohapeal saab meie tänane saade otsa saade andide,
mäestiku kõrk platoodest, soolajärvedest
ja seal asuvast maailma kõige suuremast soola tasandikust.
Ja millest tuleb järgmine saade, seal läheme edasi juba
järgmisse riiki ja selleks on kogu Lõuna-Ameerika kõige
suurem riik.
Brasiilia. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
