Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Teele me oleme nüüd parajasti oma rännusarjaga jõudnud
Lõuna-Ameerika kõige suuremasse.
See on Brasiilia ja eelmises saates ei tutvustatud siis ta Brasiiliat.
Kõige üldisemalt sai kõneldud ka sealsetest miljoni linnadest,
saab Paulust manausist, Rio de San airost
ja ka nendest omaenda muljetest nende hiigellinnade kohta.
Aga tänase saatega läheksime linna tasemel loodusesse
ja läheme lähemalt tutvuma Brasiilia looduse kõige kuulsama fenomeniga. Saan siis Amazonase mets, mis on kõige suurem troopiline
vihmamets maailmas ja see asub maailma kõige veerohkema jõe ümbrusesse. Sedamoodi üpriski? Ise äralikult ja ma ütleksin ka veidi salapäraselt algab üks
Amazonase indiaani rahvapillilugu, selle rahvanimeks on aula bitid.
Ja neid jaolapitisid oli 2004. aasta loendusega järel 262 inimest.
Pärast pole neid enam kokku loetud, aga kindlasti on neid
käputäis ka järel praegu.
Ja noh, 262 inimest ühe rahva kohta tundub ju uskumatult väike.
Aga niisugusi, väikeseid rahvaid on seal Ammazonasel päris palju.
Ja kui mõne indiaani rahva suurus on juba rohkem kui 10000 inimest,
siis loetakse seda Amazonase luba suureks rahvaks. Ja kokku on kogu oma Soonasel praegu teada ligikaudu 400
erinevat indiaani rahvast.
Enamasti väga tillukesed, aga iga rahvas unikaalne oma
erilise keele ja kultuuriga.
Aga peab ütlema ka seda, et andmeid nende rahvaste kohta on
tihtipeale väga pealiskaudselt ja need andmed on ka lünklikud.
Ja tegelikult peab seda ütlema kogu Amazonase kohta.
Ka see loodus seal on niisugune, et selle kohta tuleb kogu
aeg uusi andmeid. Mõned liigid kaovad, mõned liigid avastatakse juurde.
Ja üldiselt on siis selle elustikuga seal niimoodi,
et umbkaudu on siis selle Amazonase elustiku kohta teadet.
Taimeliike on seal vihmametsas kokku umbes 40000 erinevat
liiki ja kalaliike 2000 liiki linnuliike 1300,
imetajaliike 427, need on kõik pöörased numbrit,
eriti kui võrrelda meie väikese Eesti elustiku suurusega.
Ja eks Amazonase elu koostöös ongi ju maakera kõige
elurikkam kooslus. Ja selle üks kõige tähtsamaks põhjuseks on õieti see lihtne asjaolu,
et see Amazonas on ikka päratut suur.
Nii et kui arvestada kokku kogu selle Amazonase jõgi konnas
laiuvate metsaalade pindala, siis on see 6,7 miljonit ruut kilomeetrit,
seda ju ei oskagi nagu millegagi võrrelda.
Noh, võtame siis näiteks, võrdleme maailma kõige suuremate
riikide pindalaga näiteks Indiaga siis Indiast on see
Amazonas kaks korda suurem ja muidugi Lõuna-Ameerika mandril
endal moodus toovad need Amazonase vihmametsad tublisti üle
poole kõigist metsadest. Nojah, nende numbrite ja võrdlustega võiks ju veel pikalt jätkata.
Aga Ma ütleksin, et minule hakkas Amazonas ikkagi mõjuma
siis kui ma juba sinna päriselt kohale läksin.
Ja esimese mulje nende metsade ääretusest sain ma siis,
kui me lendasime seal Brasiilias siselennuga Sao Paulo
linnast Amazonase osariigi pealinna manausi.
See sõit võttis aega ligi neli tundi ja viimastel tundidel
ei näinud ma lennuki tiibade all mitte midagi muud kui
ainult lõputuid lõputuid metsalaamu. Ja kui me monausis lennukilt maha tulime,
siis järgmisel päeval sain selgeks selle Amazonase jõe
tegeliku võimsuse, kui seda oma silmaga näed.
See oli siis niimoodi, et läksime järgmisel päeval
jõelaevale ja tegime ühepäevase jõeretke seal sellesama
linna lähistel.
Ja ma nõus asub ju tegelikult seal Amazonase jõe keskjooksul,
nii et sealt on nii jõe alguseni kui suudmeni mõlemas suunas
rohkem kui 2000 kilomeetrit. Aga see monausi linn on just seal, kus Amazonases voolab
tema kõige suurem lisajõgi nimega Rio Negro.
Rio Negro on samuti tuhandete kilomeetrite pikkune tohutult veerohke.
Ja kõigepealt see meie laev tüüriski just nende jõgede ühinemiskohta.
Ja see oli päris efektne.
Asi on nimelt selles, et kummagi jõe värvus on väga selgesti
erinev sest need Amazonase veed on niuksed,
helepruunid ja niisugused sogased läbipaistmatud meenutavad
nagu umbes väga rohke piimaga segatud kohvi. Aga Rio Negro vesi oli selline sügavalt mustjaspruun
ja Rio Negro vesi oli ka võrdlemisi läbipaistev.
Ja õieti selle tumeda tooni järgi ongi see jõgi on nime saanud,
Rio Negro tähendab tõlkes mitte midagi muud kui musta jõge.
Ja nüüd, kui need kaks jõge seal omavahel kokku said siis
nende veed ei tahtnud kuidagimoodi seguneda,
sest nad olid mõlemad, nii tohutult veerohked.
Need Me sõitsime ikka päris mitmeid kilomeetreid allavoolu
ja kogu aeg oli see pilt, et üks jõe pool on hele
ja teine pool tume. Aga noh, lõpuks nad ikkagi segunesid.
Ja siis oli see Amazonas no ikka kaks korda laiem,
kui oli olnud enne ja see oli niivõrd fantastiline vaatepilt,
et ma tahtsin seda kangesti jäädvustada fotole,
noh, läksin siis laeva ahtrisse, sättisin kaamera kolm jala peale,
panin ette oma kõige suurema haardega lainurk objektiivi
ja jäin passima.
Ja tahtsin siis niisugust pilti, et ikka kogu jõgi oma täies
hiilguses ära paistaks koos mõlema kaldaga. Ja sain aru, et see on ikka väga kõva pähkel,
proovi, kuidas proovid terve jõgi kaadrisse ära ei mahu.
Ühe koha peal mulle tundus.
Siit ma selle saan, tegin krõpsud ära.
Aga kui laev veel veidi allavoolu oli edasi sõitnud,
sain aru, et see, mida ma olen pidanud jõe teiseks kaldaks,
oli hoopis keset jõge asuva saarekallas ja pärast seda saart
jätkus sinna tõelise kaldani, seda vett veel mitu kilomeetrit. Ja pärast vaatasin ka maakaardi pealt järgi,
et huvi pärast, et kui laisa Amazonas nüüd selle koha peal
siis oli, selgus, et 15 kilomeetrit lai Mõttes võrdlesin
mõne Eesti veekogukonnas, on umbes nagu see meie Eesti kõige
suurem siseveekogu Võrtsjärv ja ütleme, Võrtsjärvel. Siis idast läände, kõige laiema koha pealt on kah umbes sama lai.
Ja tuligi siis leppida ikka mõttega, et Amazonas on liiga vägev,
et seda fotole saada. Siin kuuldus need jälle üks jupp sellest Amazonase indiaani
rahva Jaulapittide pilliloost.
Aga kui nüüd mõelda kogu selle Amazonase metsade ala peal Lõuna-Ameerikas,
siis tegelikult on ikkagi nii, et ta ulatub tervelt üheksa
sealse riigi territooriumile.
Kuigi jah, see lõviosa Amazonasest Jääb ikkagi Brasiilia aladele.
Ja ma olin käinud varem Lõuna-Ameerikas Amazonase
ülemjooksul ja saanud seda džunglit ja jõge seal natukene kogeda.
Ja õieti ka pärast seda Brasiilia Amazonase reisi olen
käinud Amazonasele, aga ütleksin, et see Brasiilia Amazonase
reis jättis ikka kõige kustumatu maa mulje.
Sest seal oli see Amazonas, esiteks aga lai.
Ja teiseks olime me seal päris pikalt. See oli siis aastal 2010 ja me läksime siis sellise laeva pardale,
mille nimeks oli Amazonas klipper.
See oli niisugune pisikene, sinna mahtusimegi reisijatena,
ainult meie eestlased, 16 inimest ja laeval oli ka meeskond,
need olid siis kapten, tüürimees ja kokk,
kõik asendamatut ametid ja giidina oli meil veel kaasas üks
kohalik stiits nimega vain.
Selline turske sitke sportlik mees tundis suurepäraselt
Amazonase loodust ja oli valmis alati meid viima kõige
põnevamatest kohtadesse. Ja see tilluke jõelaev oligi just mõeldud meiesuguste
loodusesõprade tarbeks.
Sest nii, et seal oli olemas kõik, mida vaja,
et toime tulla pikemat aega inimasustuseta aladel.
Näiteks oli laeval kassas kogu vajalik proviant,
mida me siis ka aeg-ajalt loodusest täiendasime.
Jõudumööda.
Ja laeval oli ka tilluke köök, kus kokk meil iga päev süüa
vaaritas ja magasime siis nendes imetillukest des mõtleksin
tikutopsi suurustes kajutites. Kitsas oli, aga ära mahtusime.
Ja selle laeva omapära oli ka see, et tal oli hästi madal süvis,
nii et ta pääses vabalt üleliivast madalike
või siis rontide, mis olid sinna öö Puhja uppunud.
Ja teisest küljest oli selle Amazonas Kipperi veepealne osa
üllatavalt kõrge, tal oli lausa kolm tekki
ja kõige vahvam oligiasse ülemine, kolmas kolmandal tekil
oli peale tõmmatud vihmakaitsesse, kaitses siis nii vihma
kui päikese eest ja seal sai siis iga ilmaga istuda
ja binokliga ümbrust seirata. Ja kuna see vaatepunkt asus nii kõrgel veepinnast,
siis avanes sealt ikka suurepärane vaade nendele jõge,
palistavatele, puude müüridele.
Ja seal sai siis küll istutud kohe lusti pärast,
ikka väga palju tunde kõigil nendel päevadel.
Aga laeval oli veel taha sleppi seotud niukene paat,
et kuhu me kõik ennast ära mahtusime.
Ja see oli siis mõeldud selleks, et teha retki laevast
paadiga kas siis kitsastele, jõeharudele
või ka kusagile kaldale, et sealt siis jala edasi matkata. Ja vot sellisel laeval me siis seal Amazonases
ja Rio neegrol sõitsime elasime laevas kokku kümmekond päeva
ja läbisime selle ajaga oma 700 kilomeetrit.
Kuigi noh, alguses elu sellel kitsukese laeval tahtis ausalt
öeldes natukene harjutamist kas või näiteks see,
et, et mismoodi see veevärk seal laevas töötab,
veetorud olid seal täiesti olemas igas kajutis oli olemas ka
oma pisikene kempsu ja dushinurk ja see vesi,
mis sealt ussist tuli, oli noh, niisugune leige natukene
pruunikat värvi ja selle kohta öeldi, et seda nüüd ärge
mingil juhul joogiks tarvita. Kuulge, meil on siin joogiveeks eraldi kanistri vesi.
Aga mind ikkagi hakkas ühel päeval põhjalikumalt huvitama,
et mismoodi see veemajandust siin laevas on korraldatud.
Läksin siis selle meie teejuhi maini jutule.
Ja kõigepealt küsisin, et noh, et kas see vesi,
mis siin torustikus voolab, pumbatakse sisse jõest.
Tema ütles jah, nii ma olingi arvanud.
Aga siis pärisin, et kuhu lähevad siis need reoveed sealt
kempsupotist ja üldse kõiksugu laeva jäätmeVeedia jäätmed
ja tema vastas mulle rõõmsalt, et eks need lähevad ka ikka sinnasamasse. Ja vot see jutt mõjus mulle kuidagi natuke nagu heidutavalt.
No et kuidas siis reovesi lastakse otse jõkke
ja dušivesi võetakse sealtsamast jõest.
Ja sellel päeval ütlen ausalt, ma isegi ei julenud enam duši
alla minna.
Aga järgmisel päeval ikka mõtlesin, et uurin edasi
ja siis küsisin selle Aini käest, et kuidas asi ikkagi
täpsemini on. Ja tema siis ütles niimoodi, et laeval on kummagi vee jaoks
omaette mahutid, need on hästi suured, neid täidetakse
ja tühjendatakse kordamööda mitme päeva järel.
Ja et seda pesuvett võetakse alati ikka võimalikult kaugelt
sellest paigast, kus lasti vette need reoveed.
No see oli natukene kergendav, aga ikkagi süda ei andnud rahu,
noh, me oleme harjunud mõtlema, et Amazonas tuleb hoida,
ma saunas peab olema puhas ja nii edasi. Et see otse reovete jõkke laskmine tundus ikka kuidagi jõhker,
siis uurisin ikka edasi ja siis meie teejuht Ain seletas
asja niimoodi, et need kandid, kus me liigume seal
praktiliselt mitte mingit inimasustust ja laevaliiklust ei ole.
Aga jõgi on tohutult suur.
Ja Ta isepuhastusvõime on samuti väga suur.
Et kui seal nii vähe inimmõju on, siis Amazonasele see
praktiliselt ei mõju. Noh, ega ma ei osanud selle peale midagi kosta,
võtsin ikka teadmiseks, et nii siin tehakse.
Kuigi eurooplasest loodusesõbrale tundub see ikkagi kuidagi
natukene kahtlane.
Aga nüüd siis meie paati retkedest tegime neid praktiliselt
iga päev, ronisime kõik paati, Paat lastis Lepist lahti
ja siis mootori jõul sõitis paat siis kass kuskile kitsastele,
lisajõgedele või kusagile mujale džunglisügavustesse. Ja tüüpiliselt oli esimene retk alati koidu ajal
ja viimane õhtul napilt enne päikseloojangut.
Sest sel ajal on ju linnud ja loomad metsas kõige aktiivsemad.
Ja need paadiretked olid ikkagi väga põnevad,
igaüks täiesti kordumatu.
Igal käigul avastan midagi uut, aga peab ütlema,
et nad olid ka üksjagu ebamugavad sest tegemist on ikkagi troopikaga,
kes on käinud, teab, aga õhk on seal ikka väga palav
ja lämmatavalt niiske. Ja peamine ebamugavust tuleb ikkagi sellest,
et vihma tuleb sageli Amazonase vihmamets peabki olema palju vihma,
muidu see elustik siin nii rikkalik saaks olla.
Aprillikuus me seal olime, noh, nihuke keskmise sademete
hulgaga kuu, kui mõelda kogu aasta peale.
Aga Vihma tuli praktiliselt iga päev mõnikord lühikese,
hästi tugeva sahmakana.
Aga mõnikord Kallas ikka ühtesoodu mitu tundi järjest. Ja alguses, kui me esimesi päevi sõitsime,
siis katsusime ikka neid laevamehi pinnida
ja oma giidi, et et noh, et mis ilma ta tänaseks ennustab
ja nad keeldusid kõige kategooriliselt midagi ennustamast.
Ja noh, ma saingi aru, et, et tõepoolest siinsed ilmad on
täiesti ennustamatud.
Ja see vihm võib tulla täiesti ootamatult,
kui su pea kohal on selge taevas. Tavaliselt see ootamatu vihm tuli niimoodi,
et kõigepealt kerkisid taevaservale sellised üksikud rünkpilved,
niuksed, väga imelikud, mida Eestis üliharva olen näinud,
tulid sellised püstised, pilved meenutasid just nagu
aatomiseeni ja vot, kui nad juba sealt hakkasid enda nina kergitama,
sealt silmapiirilt, siis võis olla nii, et juba poole tunni
pärast oli kogu taevas paksult pilves ja taevaluugid läksid
täiega lahti. Ja kui me siis paadiretkedele läksime, ega siis vihma pärast
midagi tegemata jäänud, see tähendas siis lihtsalt seda,
et kui paati ronisid, olid sa ennast vihma vastu
kindlustanud nii hästi, kui sa vähegi suutsid.
Kaasas olid ikkagi veekindlad, püksid ja seljas vihmakindel keep.
Ja eriti hoolega tuli hoida fotovarustust,
sest see on kõige niiskus, kartlikum.
Ja minul oli see fotovarustus siis oma absoluutselt
veekindlas kotis, nii et kui see kott vahel ka lausa vees hulpisid,
seal paadi põhjas, siis tehnika ikkagi kannatada ei saanud. Aga tegelikult said sa märjaks lõpuks ikkagi.
Ja kõik olenes ainult sellest, kui palju see aega võttis.
Nii et kui ikkagi vihm kestis tunnikese,
siis olid veel päris kuiv, aga kui juba teist tundi seal
vihma käes ligunesid, siis hakkasid ikkagi mingisugused
riidepraod seda vett läbi laskma.
Ja teine asi oli see, et see vihmariietealune riiet,
see läks ka täiesti märjaks ja põhjus muidugi selles,
et et seal on kuum vihmakindlad, riided ei lase keha Laurata
ja higi voolab sorinal. Nii et mingil päeval tuli mul niisugune mõte.
Mina neid vihmakindlaid riideid enam ei pane
ja läksin lihtsalt õhukese T-särgi õhukeste pükste väel
sinna paati.
Ja ausalt öeldes palju mõnusam oli.
Keha sai lahedalt hingata ja isegi siis,
kui mitu tundi seal vihma käes ligunesid.
Ega külm ei hakanud kunagi, vot see on see eelis seal troopikas,
võrreldes Eesti metsaga. Et sa võid päev otsa märg olla, aga külm ei hakka
ja need vettinud riided mööduvad sealsetes oludes hoopiski mõnusa. Jahutava kompressina. Nendest linnuhäältest saab küll kuulaja aru,
et Eesti metsas, et salvestatud ei ole, kõik on ju meie
looduse jaoks võõrad hääled ja neid on ka liiga palju Eesti
metsa jaoks.
Ja selle heli salvestasingi tegelikult seal Lõuna-Ameerika
troopilises vihmametsas ühel varasel hommikutunnil,
kui laev siis kalda lähedal ankrus ja teised alles magasid.
Ja just sel ajal hõikas linnukoor eriti lustilikult. Ja ma ei hakkagi püüdma neid linnuliike nimetada,
kes siin laulsid, eestlastel olnud niikuinii tundmatud.
Aga Amazonase saineid linnuliike ikka väga suurel hulgal
endale selgeks tehtud.
Ja see oli omaette hasart, kui läksid jälle paadiretkele
ja leidsid jälle mingeid uusi linnuliike,
püüdsid need pildistada.
Ja noh, neid oli suur ja väikesed, kõige suuremad
ja uhkemad olid kindlasti haarad ja need muud kirevad
papagoid või ka siis Tuukanid. Neid on kerge ära tunda selle ilmatu suure
ja jämeda noka järgi.
Aga eks seal puude võrades oli leida ka igasugu muid elukaid,
peaasjalikult küll eri liiki ahve kõige suuremad neist siis
need müra, ahvid.
Aga olid ka sellised imelised elukad nagu laisikud
või puuboad, kõigi nendega saime tuttavaks
ja veski oli neid imeelukaid, meid kaimanit Must Cayman,
krokodill, Cayman, ja siis imeline jõedelfiin,
kes on roosat värvi ja kelle nimeks on in
ja ja kõigest sellest ma ei püüagi üldse rääkima hakata
nendest erinevatest liikidest, aga räägiksin ühest taimeliigist,
mis on väga huvitav ja millest ma enne ei teadnud mitte midagi. Ja seda me õppisime tundma täiesti sellistel praktilistel põhjustel.
Nägime, et aeg-ajalt laevamehed käivad paadiga seal džunglis
mingit vilju, hankimas tulid musta värvi,
sellised ümmargused, meenutasid natuke arooniavilju
ja siis palusime, et kas saaks ka kaasa tulla marjule
džunglisse ja seal siis nägime, et nad raiusid Motšettedega.
Neid kobaraid ühe, niisuguse üsna madala palmi okstelt.
Ja selle palminimi on euterpe palm. Ja vot neid eutherpe palmi vilju nimetatakse siis Assaideks.
Ja kui me sealsamas maitsesime neid vilju,
siis nad olid niisugused hästi mahlased,
maheda maitsega ja ka mõnusasti magusad,
aga mitte liiga.
Aga neid sai vilju, põhiliselt siis seal laeva peal pressib
tee lihtsat mahlaks ja seal sai mahl oli tumelillat värvi
paks no umbes nagu punakaskissell maitses väga hästi. Ja seda me saime küll seal laeva peal juua,
nii palju kui üldse keegi tahtis, oli väga huvitav
ja meeldiv.
Ja siis meie reisijuht vaimsis natuke ka seletas,
mis asi see on, ütles, et brasiillased nimetavad seda mahla
Assay veiniks, noh, see on niisugune hellitusnimi
sellepärast et sellel joogil on ergutada tuttav ja,
ja turgutav toime. Ja ütles ka, et brasiillased väga armastavad seda jooki,
seda müüakse sageli ka poodides.
Ja ta rääkis ka seda, et seda derbee palmi kasvatatakse
nüüdsel ajal ka istandustes.
Ja need istandused on aina laienemas.
Nendelt saadakse päris suurt tulu, sest sai mahla järele,
on tekkinud ka juba rahvusvaheline nõudmine,
eriti moes olevat see Ameerika ühendriigid rääkides. Ja kogu see sai mahla.
Lugu tundus mulle niivõrd huvitav, et kui me juba Soonaselt
kodust tagasi olime, siis uurisin omal käel asja veel edasi.
Ja vaatasin ka seda, et huvitav, kas kui ma Eestis olen,
kas ma saan ka seda Assay mahla kusagilt selgus,
et saan küll, et internetipoe kaudu on võimalik.
Ainult et selline pooleliitrine sai mahlapudel maksab sama
palju kui väga kvaliteetne pudel veini. Ja teda reklaamitakse põhiliselt sellepärast,
et ta sisaldab väga suurel hulgal antioksüdante
ja on toniseeriva toimega kogu organismile.
Ja selle järele on päris suur rahvusvaheline nõudlus,
nii et brasiillased ei jõuagi seda nii palju toota kui vajatakse.
Ja siis tagantjärgi sellele Amazonasele mõeldes oli vahva meenutada,
et kuidas me seal laevas seda niinimetatud Assay veini iga
päev rüüpasime mõnu pärast, nii palju, kui vähegi isu oli. Siia vahele kuuldust siis veel õieti seda Lõuna-Ameerika
troopilise metsalinnulaulu, mida me seal kohapeal veel
hommikul salvestasin.
Aga siin saate lõpuosas tahaksin kõnelda mõnedest kaladest.
Kalaliike õppisime tundma ikka põhiliselt sellisel moel,
et meile lihtsalt näidati pilt ja, ja kui mõni kala oli väljapüütud,
siis need ikka seda Eslast jälle kalla lahti.
Aga mõnikord õppisime me neid kalaliike tundma ka täiesti
otse nii-öelda kulinaarselt Nendel põhjustel. Ja selle kalastamisega tegeles laeva meeskond seal laevas
iga päev igal vabal hetkel ja õige tihti nad saidki spinninguga,
püüdes landi otsa mõne vahva purika.
Nii et mingit värsket kala oli meil laual iga päev.
Aga mõned korrad käisime ka siis ise kalastamas
ja see käis siis umbes niimoodi, et läksime koos paati.
Seal anti igale ühele kätte selline paari meetri pikkune tamiilijupp,
mille otsas oli õngekonks konksu otsa haagiti. Tilluke lihatükk ja püüdmine oli väga lihtne,
viskad selle konksu vette, lased tal veidikene sügavamale vajuda.
Jääd ootama, kui tunned, et tamiil hakkab võdisema,
teed niisuguse järsu ropsu ülespoole ja päris tihti ongi sul
kala konksu otsas.
Tüüpilised olid need ikkagi mingid piraaja liigid.
Kõige sagedamini selline liik, kelle nimeks punakõht,
piraaja, see punakõht, Pirajalisuke käelaba suurune lapik,
kalake ja kõht oli tal punakat värvi. Ja mõnikord saime konksu otsaga musta piraaja,
see oli juba suurem nii kahe peopesa suurune
ja niisugust tumehalli või musta värvi ja ükskord saime
kätega siukse piraaja liigi, keda kohalikud nimetavad
hambakuix ja hindavad seda väga.
No see oli ikka päris pirakas niukene, võib olla käevarre
pikkune pruunikad, värvi.
Priske meenutas välimuselt kangesti mingit karpkala. Ja muidugi need Pyralisid püüdes hoiatati meid kohe algusest peale,
et, et kui ta nüüd paati tuleb, siis oled ettevaatlik.
Sest tema hambad on erakordselt teravad ja ohtlikud,
ta võib täiesti tõsiselt su sõrme vigastada.
Ja eks nad ongi sellised väga tugevate suurte hammastega lihasööjad,
kalad ja väga aplad ja eks nad siis sellepärast kõige
sagedamini sinna õngekonks otsa jäävadki,
et nad nii ahned on. Aga seal laevas siis muidugi sain epiraja liikega maitstud
ja ma tegin ka isikliku pingerea nende maitsete kohta.
Minu meelest oli see punakõht piraaja, liha kõige tuimem.
Musta piraaja maitse oli juba parem ja kõige hõrgum
ja ma lasen, oli ikkagi see hambakui praad.
Aga kui nüüd mõelda kõikide nende kalapüükide peale,
siis siin saate lõpus ma räägiksin ühest niisugusest,
mis oli tõepoolest täiesti uskumatu. Nimelt oli siis niimoodi, et me ei läinud üldse kalale,
vaid läksime ööretkele.
Noh, söör, et käib siis niimoodi, et juhtu,
mainistub seal paadininas otsib taskulambiga puu võradest
linde ja loomi ja kui mõne siis leiab, siis räägib meile sellest.
Aga siis sellel retkel juhtus korraga üks väga imelik asi.
Nimelt hakkasid need kalad sealt veest välja hüppama,
hüppasid päris kõrgele, teinekord lausa kahe meetri kõrgusele,
miks? Ei tea. Võib-olla häiris neid näiteks taskulambi valgus
või midagi muud.
Ja kui nad niimoodi kargasid seal ümber paadi,
siis juhtus nii, et mõned hüppasid ka sinna paati.
Ja üks kala lendas koguni selle Vaini põse vastu,
mingi plaksti, main isegi ehmatas ja see kala kukkus ka
muidugi sinna paadi põhja, nende teiste kalade hulka.
Ja noh, eks me viisime need kalad ka siis laeva
ja kohtagi nendest maitsva roa ja selgus,
et ka need olid tegelikult Pirajad. Neid piraajaliik on seal Amazonasele ikka väga palju
kalateadlaste arvestust mööda vähemalt 25 erinevat liiki.
Aga sellest korrast jäi küll meelde see,
et mõnikord võid sa kalasaagi saada ka, nii et püüdma ei peagi.
Kalad hüppavad sulle ise paati. Siinkohal saab see meie tänane saade otsa saade Brasiilia
suursugusest Amazonasest ja selle elurikkusest
ja kõigist neist vahvatest elamustest, mis me sealt kaasa saime.
Ja nüüd see järgmine saade viib meid juba edasi järgmisse
Lõuna-Ameerika riiki.
Selleks on siis Brasiilia edelanaaber. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
