Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd siin oma Lõuna-Ameerika rännakutel
jõudnud parajasti sellisesse riiki nagu Paraguay
ja eelmises saates sai räägitud, mis maa see üldse on
ja jagasin muljeid kahest Paraguay kõige suuremast linnast.
Aga tänases saates jätkame nüüd Paraguay rännakuid,
aga läheme linnade asemel hoopiski loodusesse
ja teeme tutvust Paraguay ühe kõige uhkema looduse pärliga.
Selleks on hiigelsuur pantanaali märgala mis märgala
üleüldse põhimõtteliselt on. Loodusteadlased nimetavad sedamoodi piirkonda,
kus levivad hästi vaheldumisi maismaa ja suuremad
ja väiksemad veekogud ja seal on ka alati hästi palju soid
ja seal pantanaalis vahetevahel vihmaperioodil ujutatakse
need alad ka peaaegu täielikult üle.
Märgalasid on igal pool maailmas Eestis näiteks väga
klassikaline on ju soomaa.
Seal on ka üleujutused. Aga paraku ais on siis märgala sepantanaal
ja Ta on ikka nii pööraselt suur, et ulatub välja lausa
kolme Lõuna-Ameerika riigi territooriumile.
Enamus pantanalist jääbki Brasiilia poolele
ja osa on siis veel ka Boliivia Paraguay-is
ja ühte, kui on selle pantanaali pindala tervelt 190000 ruutkilomeetrit.
Kui võrdleme meie armsa kodumaaga, siis nelja Eesti suurune.
Aga ta on nii ulatuslik ja nii elurikas. Teda võib täiesti võrrelda mazonasega.
Ainult et Amazonase nime on kuulnud igaüks,
aga pantana Linime vähesed ja just sellepärast,
et ta, nii tundmatu ma seda avastama kangesti tahtsingi minna.
Ligi pääseda polnud sinna sugugi kerge, aga 2019. aastal
õnnestus sinna jõuda. Nõnda kõlab üks kena laul, mis on pühendatud just nimelt
pantanaalile ja seda laulab üks Brasiilia küllaltki tuntud
laulik Almeria sapper.
Ja ta laulab siin portugali keeles.
Põhjus lihtne, ta ise on Brasiilia elanik,
seal kõneldakse portugali keelt ja selle laulu nimeks
fantanaali rong tõesti ongi nii, et seal Brasiilia poolel
ühe koha pealt Läheb pantonaalist läbi ka üks raudtee. No väga kummaline raudtee, sest ta lööb ju üle jõgede
ja soode. Ja seal on lugematul hulgal sildu.
Ja see rong liigub seal väga aeglaselt.
Aga see Almer satter ise üles kasvanud ja oma lapsepõlve
veetnud seal pantanaalis ja temale Saise pantonaali raudtee
vägagi südamelähedaseks.
Ja hiljem, kui ta juba täiskasvanuks saanud,
kolis ta seal pationaalist ära. Elab põhiliselt Rio de Janeiros, aga väga tihti meeldib
talle oma nooruspõlve madele tagasi tulla.
Ja huvitav, et me sattusime elama ühes niisuguses kämpingus,
mille nimeks oli jaaguari kämping.
Ja selle niisugune noor ja hästi erksa loomuga peremees.
Seletas, et just see paik on Almil saterile üks lemmikkohti,
kus ta väga tihti on ja pikka aega elab.
Sest talle meeldib just siia tulla, sellepärast et saab
omaette olla rahus inimestest eraldatuna
ja noh, niimoodi oma patareisid laadida. Aga sepantanali märgala On siis tõesti selline lõputu soode
ja veekogude labürint.
Inimeste jaoks on siin elamiskõlblikku maad väga vähe.
Ja teid on siia peaaegu võimatu rajada.
Ja kõige selle tõttu on inimasustus seal pantanaalis olnud
kõigil aegadel ülimalt hõre.
Mis tähendab, ja teisest küljest ka seda,
et loodus on sind tänase päevani püsinud suuremalt jaolt rikkumatult. Inimesi on siin natukene elanud kõigil aegadel,
enne valge inimesed tulekut siis indiaanlased,
kes siin siis pidasid ja püüdsid kala.
Just kalapüük oli kõige tähtsam nende jaoks,
sest siinsed kalaveed on kuni tänase päevani väga rikkad.
Ja kui sa oled osav kalastaja, siis ainuüksi kalu püüdes sa
nälga mitte kunagi ei, ja hiljem, kui tulid juba need
hispaanlased ja muud Euroopa kolonisaatorid siis algul,
mitu sajandit hoidusid nad neist paikadest eemale. Need tundusid valgel inimesel täiesti mõttetud,
aga hilisematel aegadel on siia siiski natukene tulnud
mõnedesse Pontonaali osadesse karja kasvatada,
et põldu pidada, siin üldse eriti ei saa,
aga rohumaid on mõnel pool päris palju.
Ja see veiste pidamine on siin käinud ikka niimoodi,
et karjamaad vahetuvad vastavalt veeseisule.
Nii et kui algab see tulvavete aeg, jõed kerkivad üle kallaste,
siis aetakse pudulojused järk-järgult aina kõrgematele karjamaadele. Ja siis, kui vesi hakkab jälle alanema, siis jällegi tulevad
loomad niimoodi aste-astmelt allapoole.
Aga vahepeal need vee all olnud rohumaad on ju korralikult
kastetud ja väetatud nende jõgede sätetega.
Ja seal rohi on siis selline rammus.
Ja isegi siis, kui on see kõige kuivem aeg seal pantanaalis
on ikkagi jõgede lähistel alati luhtasid,
kus on eriti lopsakas ja mahlakas rohi. Ja kui me nüüd ise seal pantanaalis ringi liikusime,
siis me nägime ka selliseid karjafarme, kes seal praegusel
ajal tegutsevad.
Toon lihtsalt ühe näite.
Ükskord oli siis nii, et meie kohalik teejuht,
Ta viis meid ühe niisuguse talu õuele, enne seda muidugi
läks peremehe jutule.
Meie ootasime, väljas sai Loa, siis tulime õue peale
ja siis võisime seal natukene ringi uudistada. No mis mulje kogu see elamine seal letis,
ütleksin, Rikkust ühestki otsast välja ei paistnud
ja kogu elamine oli selline tagasihoidlik.
Elumaja oli niisugune madal, ühekordne valgeks krohvitud seintega.
Kõrvalhooned olid puust, üle löödud.
Värvimata laudadega elekter oli siiski talus täiesti olemas
ja õue peal oli ka päris kobe niisugune suur farmeri auto,
noh ilmselt ei ole võimalik siin talupidaja olla,
kui sul niisugust korraliku farmeri autot ei ole,
sest mingi tee Peab olema, mille kaudu sa saad ühendust
pidada siis muu maailmaga. Aga seal õue peal oli siis päris huvitavalt palju erinevaid loomi,
puude vilus näiteks seisid paarkümmend veist,
need olid niisugused valged madalakasvulised väikese küüruga turjal,
noh, sellised ongi tüüpilised need Lõuna Ameerika veised.
Aga on kindel, et see oli ainult väga väike osa selle
farmeri veisekarjast, enamik olid laiali kusagil seal
erinevad karjamaadel.
Ja siis joogiküna juures nägime kolme hobust,
need olid valget värvi, kuigi sealsed hobused võivad olla ka
igat tooni ja kirjud ja väga vahelduva värviga,
aga need siin olid valged. Ja vot see on ka väga tüüpiline, et pantanaali farmeril peab
olema mingi hulk ratsahobuseid.
Sest kui sa päriselt lähed kuskile talus kaugemale,
siis sa ei saa üldse muidu liikudagi, kui ainult hobuse seljas,
ratsa. No keda me veel nägime seal ühes õuenurgas olid sead,
seal oli kaks täiskasvanud siga ja nendega koos tosinkond põrsast.
Nad parajasti otsisid seal suure puu all endale midagi söödavat,
aga nende sigade välimus ja värvus oli omadest vägagi erinev. Kõigepealt olid niuksed kõrgejalgsed, saledad
ja nende liigutused olid niisugused kiired,
noh nagu nagu metsloomal, ma ütleksin noh,
nagu metsseal.
Ja värvilt olid need pantanali sead sellised kakao pruunid
ja selle pruuni peal olnud siis veel ka niuksed,
tumedad laiad laigud, päris eksootilised mõjusid need
pantanali sead. Ja oli ka näha seal elumaja juures koera
ja kassi lesisid seal lihtsalt varjus ja ühe kõrvalhoone
seina ääres nägin siplimas ka kanu.
Need olid üsna samasugused nagu Eestis, aga kokkuvõttes
ja koduloomi oli siin hirmus palju.
Aga kahtlemata just need veised on need,
kelle abil siin patonaalis üldse talu on võimalik pidada. Ka siin kuuldus jällegi üks jupp sellest laulust,
mis kõneleb fantanaali rongist ja lauldakses Almir saater,
kes ise on sind patonaalis üles kasvanud.
Ja meie seda raudteed nägema ei sattunud.
Aga ainuüksi selle laulu tõttu mulle hakkas tunduma,
et kui ma veel kord elus sinna fantanaali tagasi peaksin sattuma,
siis läheks küll seda rongisõitu seal proovimas on ikka väga eksootiline,
sest see päris pikk raudtee kulgeb ju kogu aeg praktiliselt
täiesti tõmmata maastikel. Ja kuna seal on ju nii palju linde ja loomi,
siis ka kindlasti rongiaknast saab neid päris mugaval viisil jälgida.
Meie liikusime seal pantonaalist põhiliselt ikkagi jõgede peal,
väikese paadiga, sest paadiga sa pääsed ligipaikadele,
kuhu mitte mingil muul kombel pole võimalik.
Ja neid eksootilisi taimi ja loomi nägime me nii tohutul hulgal,
et neid ei jõua mitte mingi valemiga siin kõigi jutustada.
Räägin lihtsalt mõne üksiku killu mõnest üksikust looma kohtumisest,
noh näiteks. Ja ei meeldi selline sisalik, tema nimeks on tee.
Tema siis tatsas ühel päeval meie Est läbi ühel metsarajal
oli selline rohkem kui meetri pikkune elukas.
Ja musta-valgekirju pea oli tal niisugune massiivne keha oli jäme,
mõjus päris hirmuäratavalt, oli ikkagi üle meetri pikk.
Aga meie giid ütles, et inimesele ta mitte mingil moel
ohtlik ei ole.
Ja näiteks ükskord jäi meelde kohtumine ühe maoga sellises
ühel paadisõidul, me olime parajasti teisal jõekalda lähedal
meie kohale kaardus ühe suure puu võra ja seal puu otsas oli
siis tüve peal liikumas üks niisugune madu,
kelle nimeks on Kohveri nastik, kohver teadlase nime järgi pandud. Kohveri nastik oli parajasti seal siis ühest puuõõnsustest
õngitsemas välja linnupoegi, seal oli siis linnupesa.
Tema oli ikka selline paari meetri pikkune,
aga väga niisugune peenikene madu.
Seljapoolelt oli musta värvi kõhupoolelt kollast värvi.
Meie giid ütles, et mürgine ta ei ole.
Aga ikkagi, kui ta on otseselt pea kohal,
mõtled, et kui korra niimoodi vääratab, siis kukub otse paati. Nii et, et natukene põnevust oli ikka.
Aga no kõige rohkem nägime me kõikidest elukatest vist seal
oma pantonaali reisil ikkagi neid kaima neid
ja see on just üks eriline kaimaniliik, kes seal elab,
seal, lai koon, aiman.
Ta on siis selline krokodilli väiksemat sorti sugulane
kasvab ikkagi kahe-kolmemeetriseks ja näeb välja nagu see
Niiluse krokodill. Ja vot neid lai koon, Cayman, neid need olid tõesti
kirjeldamatult palju, mõnikord siis rühmade kaupa seal
kaldaliival peesitamas, mõnikord seal vees ringi liikumas
ja loodusteadlased ütlevadki, et selle kaimani liigi
asustustihedus on just pantanaalis rekordiliselt kõrge noh,
võrreldes siis muu Lõuna-Ameerikaga.
Et nad on arvestanud, et pandaalis elab kokku ligi 10
miljonit lai koon kaimani. Ja miks neid siin nii tihedalt on põhjus väga loogiline,
neile jätkub siin külluslikult süüa, nemad toituvad kaladest,
jaapantanali jõed tihtipeale lausa kubisevad kaladest.
Neid on seal küll väikeseid, küll suuri,
aga suurtest on selle lai koon kaimani kõige suuremaks
lemmiktoiduks sägad.
No need kohalikud segad, nad on niisugused oma poole meetri
pikkused prisked tõesti suured. Ja ükskord juhtusime me ühel paadiretkel ka jälgima seda,
kuidas tal see toidu hankimine just käib.
Ja olime parajasti ühes mudases jõekäärus
ja seal oli neid segasid tõesti tohutult palju.
Nii et kaimani teinudki, muudkui rapsis seal mudases vees edasi-tagasi,
lõuad laiali, nii kaua, kui sai ühe lihtsalt umbropsu endale hambusse.
Ja noh, siis ta hakkas seda kala sööma, aga see sega oli
ikkagi nii suur, et ta pidi selle nagu väiksemateks
juppideks tükeldama. Ja et seda teha, oli ta niisugune nipp, et hakkas seda
segases niimoodi õhku pilduma ja siis jälle laialilõugadega
jälle kinni püüdma.
Sega oli poolsurnud, lendas muudkui üles
ja alla. Väga kummaline vaatepilt.
Kaimani eesmärk oli see, et ta peab saama selle säga purika
endale täpselt ristipidi lõugade vahele ja see tal siis
lõpuks ka õnnestus. Ja pärast seda hakkasid ta vägevate kihvadega lõuad käima,
muudkui kinni ja lahti.
Ja niimoodi ta siis tükeldaski seda kala väiksemaks
ja kugistas tükke ükshaaval alla.
Aga meie olime temast vaid mõne meetri kaugusel,
ümberringi oli ainult linnulaul, muidu väga vaikne
ja väga selgesti oli kuulda, kuidas selle vaese säga luud
tema hammaste vahel aina ragisesid. Ja oli ka väga hästi näha, kuidas kaimani lõugade vahelt
tilkus vete punaseid verenire sid.
No nagu õudusfilmis, mõnele õudusfilmid meeldivad,
minule mitte.
Aga nüüd olid just nagu sunniviisiliselt laiekraan kinos
ekraanil hästi lähedal ja see oli päris vastumeelne pilt.
Siis sundisin ennast lihtsalt asjale vaatama teise pilguga
nagu looduseuurijad. Sest lõppude lõpuks, mis siin toimus, seal lihtsalt üks
argine ja tavaline juhtum, kus üks kiskja on saagi kätte
saanud ja on selle saagiga endal parajasti kõhtu täita,
kus ja ei midagi muud, ta on kiskaks loodud.
Teisiti ta elus püsida ei saa, kui peab aeg-ajalt kedagi ära sööma.
Nii lihtne see ongi.
Ja teisest küljest oli ikkagi kuidagi sisimas niisugune hea tunne,
et mina selle vaese sega asemel sele kaimani lõugade vahel
parajasti ei ole. Aga kui nüüd mõelda selle kõige ohtlikuma pantonaali kiskja peale,
siis selleks on vist siiski jaaguar.
Ja neid ja kaare on seal pantanaalis samuti rekordiliselt
palju nagu kaima neid.
Ja looduseuurijad põhjendavad seda mitme asjaoluga.
Esiteks siis see, et, et need elupaigad,
kus on hästi palju soid, järvi, jõgesid,
need on Jaagaarile kõige armsamad elupaigad,
sest ta nendest suurtest kaslastest kõige veelembesem olend. Ja teine põhjus muidugi veel see, et k jaaguari jaoks on
siin pantanaalis alati väga rikkalikult toitu,
peaasjalikult selle pärast, et siin on väga suur kapibarade asurkond.
Kapibarad ongi jaaguari lemmikroog ja need pool veelise
eluviisiga hiigelsuure rotitaolised elukaid.
Neid on siin pantanalis ka ikka tohutul hulgal.
Neid me nägime iga päev karjade kaupa ja nendele sobib see
lihtsalt sellepärast, et siin ei kimbuta neid ükski inimene
ja nad saavad siin rahus elada ja paljuneda. Ja muidugi on üks põhjusi, miks kapivarasid
ja koorisin mõlemaid, palju on see, et see on ju
looduskaitsealune territoorium, jahipidamine on siin
keelatud ja isegi kui tohiks jahti pidada,
siis inimesi elab siin nii vähe, et nad ei mõjuta Need
kohalike populatsioon.
Ütlen ausalt, et siia pantanaali tulema sundis mind üks reklaamlause,
mida ma ükskord internetis ringi kolades juhtusin nägema. Ja see lause kõlas nii.
Fantanaal on parim paik planeedil Jaago Riga kohtumiseks.
See meelde hakkasin uurima, sain nagu tuge sellele mõttele,
et osti seal ongi neid palju.
Ma olin ju käinud Lõuna-Ameerikas, kas üsna paljudel loodusreisidel,
alates jaanuarist räägiti, aga mitte kunagi ei olnud mul
õnnestunud jaaguari looduses näha.
Ja just sellepärast me läksimegi elama sinna jaaguari
kämpingusse ja olime seal mitmeid päevi,
et see oli parim lähtekoht, et teha siit nüüd paadiretki
ümbruskonna jõgedele iga päev ikka mitu retke. Ja nende retkede jooksul oli neid jaaguari elamusi päris palju.
Kohe hakkangi nendest üksikasjalikult rääkima,
aga sissejuhatuseks meile jaaguari lugudele lasen siin
kõlada ühte helipilt, tee, mille ma salvestasin sealsamas
kämpingu lähedal metsas hommikusel ajal.
Seal on selline tore lindude koor, aga solistiks selles
kooris on selline lind nagu pagun Turkjal pagunturtel.
Tema hääl on niisugune meie kodumaise peoleo oma sarnane,
selline nagu madalahäälne flöödiheli. Ja olgu siia siis ka veel lisatud, et järgnevas saatelõigus
on kasutatud ühe mu varasema saate osasid,
mis oli esmakordselt raadioeetris 2021. aastal. Tõuseme hästi vara, kell kuus, noh, nagu see ikka käib loodusretkedel,
kui tahad loomi näha ja sõitsime mõnda aegamööda jõge
ja siis järsku näitab see meie giid seal jõe ääres paremale kaldale.
Et vaadake, seal on jaagu, algul ei näinud mitte midagi.
Aga hoolega vaatasime tõesti vaikselt nagu vari liikus seal
puude vahel, see suur kiskja ja Kõnaalid,
sellised varjud ja, ja päikesest kontrastid
ja tema enda selline värvus sulandus nii täiuslikult selle
metsaga kokku, et tõesti oli raske märgata,
aga olime näinud. Ja nüüd juba läks niimoodi, et sõitsime siis seal keset jõge niimoodi.
Vaatasime, mis ta teeb ja ta mõnda aega kõndis
ja siis seal päris jõe ääres kõrge kalda peal oli üks hästi
suur maha hukkunud tüvi ja sisse jaaguar viskas ennast sinna
lihtsalt pikali ja siis meie giid sõidutas paadiga meid
sinna juurde, noh, nii lähedale, nagu ta oma kogemuste järgi teadis,
et võib minna.
Aga see oli ikka päris ausalt öeldes, hirmutavalt lähedal. No see oli võib-olla nii 20 meetrit paadist.
Ja kui mõelda, et nüüd see jaaguar oli seal üleval kalda
peal meist palju kõrgemal ja Ta on nii võimas kiskja,
et mis siis saab, kui tal järsku tuleb pähe selline tuju,
et ründaks neid inimesi, kui ta sealt ülevalt kalda pealt
hüppab ta nii kiiresti kohal, et me ei saa veel arugi.
Ja seda me küll teadsime, et sellel giidil mitte mingit
püssiga muut relva kaasas ei olnud, see pole siin pantanalis kombeks. Ja no võib-olla kitsa ka aru, et mõni kardab natukene
ja siis rahustas.
Ta pantanalis ei ole siiamaani mitte ühtegi juhtumit koos,
jaaguar oleks rünnanud mõnda turisti.
Et noh, ta on küll rünnanud mõnikord neid farmerite veiseid
või muid koduloomi aga ühtegi inimest mitte kunagi
tapantonaalis murdnud ei ole.
No muidugi rahustas inimesi ja siis me lihtsalt olime
kangesti elevil vaikselt, et mis ta nüüd seal teeb. Ja tema ausalt öeldes oli üpriski unise moega meister
praktiliselt üldse välja ei teinud.
Oli lihtsalt niimoodi seal pikali, mõnikord vajusid silmad kinni,
pea vajus alla, niimoodi käppade peale ja jäi lihtsalt tukkuma.
Ja vahel natuke ka liigutas näiteks sabaga niimoodi hästi
kõvasti maksti vastu maad.
Ma ei tea, võib-olla mõni kärbes või sääsk teda seal ärritas või,
või siis mõnikord lihtsalt tüdines sellest ühes asendis pikutamisest,
pööras ennast selja peale ja sirutas niimoodi ringutades
kõiki käppasid taeva poole. Aga püsti ta ei tõusnud kordagi.
Ja kui tund aega olime teda seal niimoodi vahtinud,
siis mõned seltskonnast juba hakkasid kergelt tüdinema,
et, et kas me ei võiks edasi minna, et siin ümberringi on
nii palju huvitavat ja põnevat, et äkki näeme midagi hoopis
põnevamat või näeme näiteks mõnda teist ja koori veel.
Ja noh, siis giid ütles, et olgu peale, sõidame edasi
sõitsimegi ja ja siis sellel päeval noh,
oli igasugu asju, nendest ma ei räägigi seal looduses,
aga tõsi oli, et me nägime samal päeval veel ka teist Jaagorinuse,
teine jaaguar. Seda me nägime küll suhteliselt vähe, sest ta liikus seal
niisuguses võsas jõe ääres.
Aeg-ajalt vilksatas ta kehaselt põõsaste vahelt
ja üsna varsti keeras ta hoopis jõe äärest ära,
kadus metsa.
Aga ikkagi, kui õhtul tagasi tulime, siis oli uhke mõelda,
et kaks jaaguari päevas, see on ikka väga kõva sõna.
Aga siis järgmisel hommikupoolikul saime jälle Jaaguariga
kokku ja see oli hoopis teistsugune kohtumine. See oli siis niimoodi, et lühidalt kokku võttes,
et sellel hommikul saime me jalutada koos Jaaguariga peaaegu
terve tunni.
Ja noh, kuidas see tegelikult oli, see oli niimoodi,
et me lihtsalt Läksime ühte kohta, kus jaaguar tegi jõe
ääres oma hommikust jalutuskäiku sinna.
Me sattusime küll nüüd sellepärast, et meie giid oskas arvata,
et sinna tasub minna, sest ta on seal kohaneb varasemal ajal
hommikusel ajal just ühte ja sama jaaguari,
kellel on kombeks niimoodi jõe ääres pikalt kõndida
ja see oli siis niimoodi, et ta kõndis seal kalda ääres
mõõdetud sammul, noh, me olime edastika parajal kaugusel ka
ja mis ta üldse välja ei teinud. Ja meie siis püsisime lihtsalt, et sama tempoga seal paadis
tema kõrval ja vaatasime siis kogu aeg hoolega,
et mida ta teeb ja oli selge, et see põhiline põhjus,
miks ta seal nüüd siis niimoodi kõndis, oli ikkagi see,
et hommikul oleks vaja midagi mõnusat hamba alla saada.
Seda ta sealt otsis ja siis me kiidele seletas,
et et mida ta sealt siis loodab leida.
Et igasuguseid elukaid väiksematest näiteks kilpkonni. Et see on huvitav, et ükski teine kiskja seal
Lõuna-Ameerikasse ei suuda kilpkonna seda võimsat pantserit purustada,
see on ju hästi paks ja tugev.
Aga jaaguar jaksab sellepärast.
Tal on palju tugevamad lõualihased kui teistel Lõuna
Ameerika kiskjatel ja vahetevahel Gibkoni seal jõe ääres
tõesti on liiva peal ennast päikse käes soojendamas.
Seekord ei olnud ja see oligi selline liivane kallas,
nii et kogu aeg oli jaaguar väga hästi näha
ja temast sai teha nii pilte kui videosid
ja nii edasi. Aga siis jällegi meie giid ütles, et ka näiteks Cayman
võib-olla jaaguari saagiks, kuigi Cayman on ju samuti kiskja
ja ta on jaanuarist palju suurem, teinekord aga jaaguar saab
tast jagu. Ja siis selle kaimaniga pidi tal olema niisugune trikk,
et mõnikord need kaimani tulevad siis ka sinna kaldale
jällegi päikese kätte peesitama.
Kaotavad tähelepanu ja siis jaaguar püüab neile läheneda tagantpoolt.
Ja siis, kui on hästi lähedale saanud, siis teeb niisuguse
hästi pika hüppe ja kargab kaimanil kähku turja
ja siis ühe niisuguse hästi jõulise hammustusega hammustab
läbi kaimani kaelalülid. Mis tähendab seda, et Cayman jääb nagu halvata,
seda ei saa mitte midagi enam teha, ta liikumatu
ja on täiesti ohutu selle jaaguari jaoks.
Ja veel üldse kiideta.
Väga tihti on ka näiteks Jaaguaril saagiksin jõe ääres hirved,
hirveliike on mitmeid üldse hirvi palju ja hommikul käivad
nad teinekord siin jõe ääres joomas.
Aga siis veel see kõige olulisem lootus on Jaaguaridel jõe
ääres kapibarat. No need kapibarad on ju ka niisugused ka,
uskumatud elukad neid Lõuna-Ameerikas varem näinud
Venetsueelast päris palju ja siin oli neid ka palju,
kui me jõe Pealt sõitsime.
Nad on siis sellised pooleldi veeloomad ja nad on ju maailma
kõige suuremad närilised, kasvult ikka täitsa keskmise koera mõõtu,
aga keha poolest näevad välja umbes nagu hiiglakasvulised
merisead ja nemad ise söövad siis neid veetaimi põhiliselt. Ja kuna siin on wet paljusin patanaalis,
siis Nikopybarasite on ka palju ja need pidid olema selle
jaaguari siis kõige tähtsamaks.
Sakk loomaksin pantanalis.
Aga nüüd sellel jaaguari hommikusel jahiretkel läkski
tegelikult niimoodi, et ta mitte mingit saaki ei saanud.
Ja meie kiiderlased siin võis olla ka see põhjus,
et jaaguari viitsinud keriti jahti pidada,
sest tal oli kõht nii täis, et siis nagu ei tulegi seda
õiget jahi tungi peale. Aga noh, meie olime ikkagi väga rahul jalutada koos
Jaagoriga hommikusel ajal peaaegu tund aega looduses.
No see on ikka kõva sõna. Niimoodi imelikult häälitseb nüüdse kapibaara see,
kellest me siin juba rääkisime ja see on tegelikult kapi parahoiatushüüd,
umbes nii, et olge valvel, oht on lähedal siis kas kiskja
või mõni muu oht.
Ja see alarmi hääl on selline, et see enamasti panebki
kapibarat kohe liivarannast vee poole plagama.
Ja nüüd siin saate lõpupoolel ma räägingi ühe niisuguse juhtumi,
kui me nägime seda jaaguari, kapi, parajahti oma silmaga. Ja õieti oli seekord siis niisugune.
Ta oli käes meie pantanaali viimane päev.
Ja meie giidil oli siis selle viimase jaaguari retke kohta
üks selline väga põnev plaan varuks.
Nimelt ta ütles, et, et siinkandis on ühes hästi kauges
nurgas nähtud, kuidas kaks jaaguari üheskoos kõnnivad
ja jahti peavad.
Ja et siin on nii pikk maa, et kui me sinna läheme,
siis me mitte midagi muud teha ei saa, kui ainult sõidame sinna,
vaatame, kas me kas meil veab või ei vea
ja siis tuleme tagasi. Aga et see on ikka väga erakordne variant,
et Jaagoridon kahekesi.
Et sellist asja praktiliselt ei olegi olemas,
sest need jaanuaris on ikka täielikud üksiklased.
Nad veedavad kogu oma elu üksinda.
No mingid väiksed erandid on näiteks siis,
kui on Jaaguaridel käes pulmaaeg siis ema
ja isa seal mingi nädala kese veedavad koos,
aga siis lähevad kohe laiali ja enam omavahel ei suhtle. Ja siis muidugi ka see aeg, kui see ema saab lapsed
ja siis kasvatab neid pisikesi jaaguari poegi mõnda aega,
siis on nad ka koos, noh, see ema ja lapsed seal
praktiliselt kõige rohkem aasta ja siis on need lapsed jälle
juba nii suured, et tema jätab nad omapead,
peavad ise hakkama saama ja üksinda edasi elama.
Ja et nüüd siin on niisugune variant, et kaks
ja kaari elavadki koos ja peavad koos jahti
ja see on üks suur looduse mõistatus, zooloogid on isegi
käinud uurimas neid kahte ja kari, et mis värk see on? Nad on selgitanud, et need on siis õieti kaks venda,
pesakonnast nad on juba saanud täiskasvanuks,
aga laiali ei lähe, miks ei lähe?
See ongi jäänud psühholoogidele täiesti mõistatuseks.
Aga noh, see plaane järsku näeme kahte Igori korraga,
see tundus meile muidugi väga peibutav ja me olime silmapilk
nõus ja sõitsimegi sinna ja ja see oli tõesti pikk sõit
kuskile kaugetesse nurkadesse, kus me veel kunagi polnud
käinud ja seal oli nii, et need jõelabürindi meie jaoks olid
juba täitsa sassis, nendele nii palju suuremaid väiksemaid
jõgesid ja siis me läksime niimoodi, et läksime aina
väiksemate harujõgede peale ja lõpuks olid need nii kitsad
need jõed, et seal oli juba paadiga väga vaevaline liikuda,
nad olid tihti umbe kasvanud veetaimedest
ja siis juhtus see, et paati tor tõrkus,
suri välja, sest sõukruvi oli enda ümber kerinud veetaimi,
siis tuli iga kord jälle sõukruvi välja tõsta
ja puhastada ja siis oli täielik vaikus,
kus noh, mootor ei töötanud ja vot ühel sellisel vaikusehetkel,
kui seda sõukruvi puhastati, siis hakkas taimestikus
koorduma mingi väga kahtlast solinat ja raginat mitte midagi
näha ei olnud. Aga seal see tihe pilliroopadrik niimoodi liikus
ja paindusele täitsa selge, mingid suured loomad peavad seal olema,
siis jäime lihtsalt ootele ja ilmusidki välja.
Need kaks jaaguari venda täiesti täisealise mõõtu,
enam-vähem ühte nägu ja siis nad hakkasid ka mööda kallast
minema lihtsalt.
Ja meie saime siis paadi käima ja siis sõitsime nende sabas,
et jälgida, mis nad nüüd seal siis kõik teevad
ja oli kohe täitsa selge, et nemad olid parajasti jahiretkel
ja nad olid rohkem naljas kui see eelmine jaaguar,
keda me olime seal rannas pikalt vaadelnud. Ja näiteks üks huvitav asi oli avastada,
et Jaaguarid on ka kalastajad.
Tõesti imelik, see kalapüük käis jaaguari siis niimoodi,
et ta seisis madalas vees täiesti liikumatult tükk aega
ja siis korraga tegi sellise hästi järsu kiire hüpe bännit esile,
nendes igasse kaarde laiali ja nad ei saanud kedagi kätte
ja siis jälle paigale nagu Rait kuju ja passib uut kala.
Ja siis meie giid ütles, et, et need on need sägad,
need pantanaali sägad, keda nad seal püüavad,
need on suured kalad ja neid on pantanalis väga palju
ja diagorit pidid neid väga sageli ka siiski kätte saama
ja ja see on nende tähtis toit, et aga noh,
sellel korral, kui meie neid jälgisime, siis neil nende
kaladega üldse ei näkanud. Ja lõpuks nad läksid siis jälle mööda seda randa edasi
ja vot siis oligi kaks juhtumit, kui nad üritasid kätte
saada kapibarasid ja see esimene oli siis niimoodi,
et seal oli üsna paks mets ja meie sealt paadist nägime väga hästi,
et kuidas liiguvad kaks jaaguari ja kus kapibara asub kapi
paraoli siis seal nagu hästi veepiiril, hästi suur loom
täiesti üksinda.
Ja ilmselt ta lihtsalt kuivatas oma kasukat,
oli veest välja tulnud, nägi välja, noh nagu umbes üksildane,
märg, kurb koer. Ja siis need vaikselt tulid need jaaguari vennad talle lähemale.
Ja siis väga viimasel hetkel, kui nad olid tõesti lähedal,
siis korraga kapibar märkas neid, ta ei teinud seda haukumist,
nagu siin oli enne kuuldavaid, täiesti vaikides viskus vette.
Et see veehääl oli kõige tugevam hääl, mis kostis.
Ja siis ta hakkas nii kiiresti kaldast eemale ujuma,
kui ta vähegi jaksas.
Ja oli tohutus kabuhirmus, et pääseda Jaagoride lõugade vahelt,
aga jaaguari tegelikult teda üldse jälitama ei hakanud,
passisid niisama kaldal, mis läinud, see läinud kapibara oli
nii paanikas, et ta jälgis ainult need Jaagorjama selja taga
ja ei pannud üldse tähele ta just täpselt meie paadi poole. Ja meil oli päris naljaks olime, et mis nüüd saab siis,
et tulebki sinna paati juurde, võib-olla hüpokopaatiat
Jaagoride eest peitu pugeda.
Aga siis ta viimasel hetkel enne paadiga kokku põrkamist
ikkagi märkas meid ja siis tabas teda juba Huus paanikahoog,
niiet sukeldus vee alla ja kadus sinna täiesti ära.
Sogane vesi, sa ei näe ka, kuhu ta läheb,
aga eks ta ujus hästi kaugele vee all kuskile mujale. Ja jällegi olid jaaguari ilma saagita, aga siis mõne aja
pärast oli niimoodi, et juba oli üks kapibarde salk seal jõe
ääres ja need olid siis kaks täiskasvanud looma
ja kaks kapibara poega.
Ja nemad ka olid seal õndsas rahulolus.
Ilmselt tukkusid tähelepanu, täiesti kadunud,
päris paks mets ümberringi ja nad ei märganud üldse,
et need Jaaguarid lähenevad. Ja ma arvan, et nad oleksid ühe kapibaraselt kätte saanud
ja nende jahirikkus ära üks lind.
See lind oli siis seal kusagil nende kapibarade
ja Jaagoride vahel ja tema nägi esimesena,
et kiskja tuleb ja tõusis hirmsa kisaga sealt puu otsast
lendu ja siis oli kapibaradel muidugi kohe uni läinud,
hakkasid ümber vaatama üks nägigi ja koore
ja vot siis tulid tema kõrist needsamad hääled,
need hoiatavad hääled ja selle peale terve see kapibarade
pere pani Padinal vett aitäh. Ja üks jaaguar isegi läks neile vete natukene järgi,
aga sai kohe aru, et ta ei suuda nii kiiresti ujuda kui kapibarad.
Ja jättis nad siis sinnapaika.
Ja vot sellel hetkel, kui me olime selle jahiga ära näinud,
siis korraga vaatasime, et oi, et päike on nii madalal.
Kohe laskub metsa taha, tuleb pime troopikaööga,
meil on nii pikk sõit kodu poole, et me ei saa siin enam
kauem olla ja läksime nii kiiresti, kui saime siis sinna oma
metsalaagrisse tagasi. Aga mingis mõttes oli see ikkagi väga tore finaal nendele
meie pantanaali jaaguariretkedele kus saime siis viimasel
korral näha sellist imeasja, kuidas kaks Jaagori koos
liiguvad ja kütivad. Aga siin koos nende kapi Paarade hoiatushüüetega saab tänane
saade otsa saade maailma suurimast troopilisest märgalast
fantonaalist mis asub Paraguay, Brasiilia
ja Boliivia riigi territooriumil.
Aga järgmises saates liigume edasi juba uude Lõuna-Ameerika
riiki ja selleks on Uruguai. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
