Tere hommikust, nüüd oleme küll juba maatööde küüsis  ja ma ei räägi seda üldse mitte negatiivse alatooniga,  sest meie vajame maad ja maa vajab meid. Mäletate, eelmisel hooajal, meil oli üks lugu,  vihmaussi sõnnikust. Tänases saates tuleb veisesõnniku erirubriik,  sest me oleme käinud külas noortalunik Argol,  kes peab veiseid aasta läbi õues. Aga muidugi me oleme Eesti ristipõiki läbi sõitnud Nina külas,  Peipsi ääres oleme käinud ja saia lõhna tuleb Läänemaalt  ja Liisi hooldab elupuu hekki. Lihula lähistel Matsalu rahvuspargialadel elab  ja tegutseb Luha pagar kati koos oma kaasa Priidu  ja nelja lapsega valiti elukohaks just võimalikult  looduslähedane paik. Usinal perekonnal on taastamisel vana rehielamu  ja käima lükatud oma ettevõtmised. Kuidas Katil oma pisikese pagarikojaga on võimalik ellu  jääda ja milline näeb välja tema nädal kohe kuulemegi? Algab esmaspäevaga, kus ma käin koolis lastele kehalise  tundi andmas, siis teisipäev, kolmapäev Ongi selline aeg  kodule ja iseendale. Neljapäeval siis ma valmistanud ette. Hapusaia tegemine võtabki kaks päeva leib samamoodi. Ja reedel, siis ma ärkan hästi vara ja lähen küpsetama. Kui ma jõuan tööle hiljem kui viie ajal,  siis ma juba tunnen, et see on hilja. Aga see sõltub hästi palju tellimuste kogusest. Et kui vara ma pean ärkama. Ja teisest küljest ma saaksin ise ka kauba hiljem kohale viia. Aga see just see kell viis kuidagi mulle sobib. See on selline hea aeg alustada. Siinkandis elamises saab? Septembris saab viis aastat minu kaasa on siit kirgast pärit  ja kuigi meil ei olnud mingit kindlat plaani Tallinnas elades,  et me üks hetk siia tuleme siis. Pärast kümmet aastat Tallinna elu me ikkagi lõpuks siia jõudsime. Ma tundsin, et ma tahan küpsetada palju rohkem,  kui mu oma pere ja sõbrad suudavad ära süüa. Ja siinse korter juhtumisi oli saadaval. Ja üksinda tegemiseks on ta täiesti piisavalt suur  ja parajalt väike. Ja nii ta läks. Mis me täna teeme? Me teeme täna kardemoni, saiakesi? Siin mul ongi pärmi taimes, mis oli öö läbi külmkapis. Siis ta on selline hästi mõnus ja töödeldav  ja nüüd ma rullin ta lahti. Ja siis me saame hakata täidist vahele panema,  kuskohast see nimi üldse tuli? See nimi Luha pagan, on otseselt inspireeritud  siis kasari jõe luhtadest. Mis on siit aknast paistavad ka, kui luhas on näiteks vesi  siis siit näha, kui on jää või et vesi hakkab ära minema. Mulle hästi see meeldib. Ja siis luha kuidagi järsku tuli. Võtad siit selle võikreemi ehk siis siin on hästi palju võid  ja hästi palju suhkrut, ütleme nii, et ma näen juba,  kui hästi see maitsema hakkab. Ja siis lihtsalt niiviisi hakkad seda siia laiali ajama,  pahteldamine ja kui paks kiht siia tuleb tõmmata,  no see kõik tuleb see ära määrida ühtlaselt. Et võid lihtsalt kõik siia peale panna. Valdavalt on, kõik on ikkagi Eesti tooraine  ja nii palju kui võimalik, siis ma üritan kasutada  ka väike ja mahetootjad asju, ma hästi tahaksin teha ainult kohalikuga. Aga kuna noh, näiteks kaneeli ja kardani meil Eestist ei saa  tuntud juba sellest, aga ma ei ole nõus ka kaneeli  ja kargemani seadest loobuma. Kus kohas sa õppisid seda, seda pagaritööd? Ma kõigepealt alustasin õppimist Haapsalus  kutsehariduskeskuses ja kuna Tartus meil on  ka viienda taseme pagariõpe, siis nagu vanem pagari  siis ma nüüd sellel talvel sügis talvel sõitsin iga nädal  Tartu vahet laste kõrvalt laste kõrvalt ja,  ja kui palju sul lapsi on neli, neli ja lisaks sa ütlesid,  et nii-öelda viienda lapse eest on siis sul on seesama  juuretis ja sellepärast ta küll võib-olla natukene vähem  nõudlik tahab korra nädalas süüa kõige harvem. Põhimõtteliselt küll, ja kui tema hooletusse jätta,  siis. Siis ma ei saaks oma tööd ka teha ja lõpetasid  selle Tartu kooli ilusti ära ja lõpetasin,  nii et nüüd oled vanem pagar. Nüüd ma olen vanem pagar ja diplomeeritud. Ja mis meie järgmine etapp on, mis me teeme  siis me kunstame siia ohtralt karde emale. Siis me võime lihtsalt niimoodi. Õrnalt ühtlasemalt üle tõmmata, pigem vaata et kuskilt nagu  täiesti puudu ei ole ühtegi tühja riba. Aga mulle tundub, et see on päris hästi. Nüüd ma olin ta kokku ja siis sina saad hakata juppe lõikama. Kriga räägi, mis, mis sinu unistused on või kuhu sa selle,  kuhu sa selle küpsetamise maailmaga edasi tahad liikuda? No tegelikult Tal on Ma arvan, et võibolla 15 aastat juba mõelnud,  et kunagi mul on kuskil oma kohvik, nüüd ma tunnen,  et see aeg on käes. Ma nagu üldse ei, ei, ei olegi mõelnud, et ma oleks tahtnud  seda varem teha vaid pigem kogu aeg, ma tundsin,  et aeg ei ole küps, ma ei ole ise veel valmis selleks. Lapsed olid väikesed ja kõik, aga nüüd on  nii aeg kui koht, kui mina ise tundub, et on valmis. Sul on ruumid juba olemas, neid ehitatakse,  remonditakse, et ma ei tee seda üksinda. Ja vaid üks Lihula. Ma ütleks siis toidukultuuri edendajaid ehitab sinna või,  või renoveerib vana maja, kuhu teha siis baar  ja restoran? Ja kuna temal tuli see tore mõte, et sellega klapiks hästi  ka pagariäri ja mina täpselt, olin sellel hetkel selles faasis,  kus ma saan aru, et ma siin ei saa teha sellises mahus,  nagu ma tahaksin või sellisel viisil Siis see tema idee väga hästi klappis minu vajadustega. Nüüd sa võtad ühe selle kätte nii ja niimoodi õrnalt  venitada tahab ikkagi rullita niiviisi ümber oma sõrmede  ja teed temast sellise saiakese. Näitab veel kord mulle. Võtan siit kinni nii ja see on temaga. Aga sa venita venitamise. Õrnalt, aga kindlalt, kui pikaks, samas sa ei pea teda liiga pikaks,  kui sa juba tunned, et läheb nagu rabedaks,  mis võib juhtuda, siis võtad, sa oled paremakäeline,  eks ole, paremale, võtad vasaku käega siit otsast kinni nii,  ja ütleme, et kas ümber kahe või kolme sõrme niimoodi hakkad  nagu lõnga kerima. Tegin mingisuguse vindi, aga see tuleb niimoodi iseenesest,  kui sa vahepeal lahti Harjutamisruumi kui palju venita pika Ja siis. Kui sa oled neid juba üksjagu teinud, siis sa tunned ära. No väga ilus see. Ei tohi mõelda, võib tulla. Tunde pealt, aga kes praegu sinu saiakesi  siis söövad, kuhu sa neid? Ma ikkagi viin Lihulasse valdavalt ja mida sa täpselt  siis pakud neid saiakesi või on sul mingit sortimenti veel? Mul on pärmitaignast saiakesed, aga millest kõik tegelikult  pihta hakkas, oli ikkagi juuretisega sai. Ja leiba teen ka ikkagi sellist, ta on nagu traditsiooniline,  paneme nad kerke kappi lihtsalt sinna plaadi peale,  vaata, saad sinna taha lükata. Eks see ettevõtlusega alustamine ongi ju selline. Valdavalt sa panustada, panustada, panustada  ja siis mingi hetk, võib-olla ta hakkab sulle piisavalt  tagasi tooma. Aga ka praegu, kui ma Siis ütleme, et nii, et ma teenin piisavalt,  et investeerida või koguda raha suuremateks investeeringuteks. Aga ma selle kõrvalt näiteks endale palka maksta ei jaksa,  et ta on hästi valikute küsimus. Saiad on meil nüüd natuke aega kerkinud,  ma just katsusin neid ja tunnetus ütleb,  et võib nad juba ahju panna küll. Sa võid nad tõsta siia laua peale. See on niisugune sauna algus ja samasse laua peale  ja just pane sinna. Üle ujutada ei tohi niimoodi. Siis tuleb sellise omleti servadega saia. Nüüd võtab, palun sealt see suhkrukera. No see on väga uhke. Võta lihtsalt sealt käega ja proovi niimoodi niimoodi  vastavalt oma tunnetusele puistata ja ja nüüd nad lähevad ahju,  nüüd nad lähevad ahju, võtame veel pritsinud veega üle. Auru keskkonnas küpsetamine näe. See, mis võib-olla nagu aitab su saiakesed järgmisele  tasemele Nii ja nüüd me lihtsalt ootame. Kati räägi, kas maal on kuidagi üksik elada  ka või on sul sõpru jalaga segada? Ma ei ole kunagi olnud see jalaga segada sõprade inimene. Mul on pigem vähe ja kvaliteet. Aga ei, ei ole üksildane, kindlasti mitte. Siin maal sa väärtustad palju rohkem seda,  mida korraldatakse, mis sulle pakutakse. Ja teisest küljest me kuidagi oleme sattunud sellise hästi  toreda kogukonna ja seltskonna hulka. Et meil on tõesti tegelikult on palju sõpru. Ja ei ole vist ühtegi nädalavahetust, kus ei oleks varianti  kellelegi sauna või külla. Uskumatu. Värsket sooja saia, see võtab lihtsalt sõnad suust ära. Lumi on nüüd pealt ära sulanud, siit alt tuleb,  ikka, on tööd riisumisega küll. Jah, ega meil ju tuleb see kevad natukene hiljem  ja tänu sellele, et see järv on ju ikka veel jääs  ja siis tuleb natuke oodata, et siin kuivaks  ja ja siis saab selle ära koristada. Ma saan aru, sa mitte niisama ei korista,  vaid teil on siin üks suur üritus tulemas varsti  ja 11. Mai on meil sibulate kalapuhvetite päev. Et selleks ajaks tuleb kõik asjad, mis saab enne ära teha  ja et söögi tegemist segama ei hakka, tuleb need asjad kõik  ära teha, mis, mis nagu organiseerimist siis on,  siin ma saan aru, see õu on paksult rahvast täis tavaliselt  ja kui praegu meil on siin mõned lauad, siis,  siis me paneme siia umbes selline 40 50 kohta. Et siis on nagu juba suur restoran, eks ju,  et väga uhke. Ma vaatan, sul praegu ei näe väga midagi,  sest udu on nii kõvasti, aga muidu on siin väga ilus järvevaade,  mis niisugune kõige ilusam järvevaade on,  mis sina oled oma elus näinud? Iga saate ajal igat sorti, igas olekus ja noh,  selliseid asju, mida, mida ei saa näiteks pildistada,  eks. Et et kui see sinivetikas siin oli,  siis oli see järv täiesti roheline jah, selline. Ja, ja udu hommikul kell kuus udu ja päike hakkas tõusma,  siis see udu oli roosa ja järv roheline ja selline. Sa vaatad, et tuleb näkk kohe kuskilt välja nagu muinasjutu  ja sellise sellise asja jaoks sa vist pead siin elama,  et seda nagu. Nagu seda iga päev ei ole ju, seda tellimise peale ei saa. Peipsiveere rõõmud, nii, lähme siis teeme süüa ka,  ole. Sul on üks uhke seadeldis siin nüüd. Sari laua peale pandud? Jah, see on selline vanaaegne, aga uskuge  või mitte, kui, kui teha masinaga, siis on toidul hoopis  teine maitse. Ja kui käsiriiviga teha, on see hoopis teine toit. Päris legend. See on täiesti järgi proovitud ja sellepärast meie teemegi käsitsi. Siin on põhiline, et näpud tuleb hoida eemal,  aga see on muidu lihtne ju, võtad kapsa ja läheb niimoodi. Siin peab paika hoidma vist? Üks jah. Ja seda sellest tuleb kinni hoida. Aga kui sa niimoodi natukene sipsit siin,  siis ta tuleb, niisugune pea peenike, väga peenike tuleb,  see on kapsasalat marinaadiga ja see on tegelikult kohalik  venelaste retsept. Nii et täiesti kohalik toit. Kui tore, kuidas selles mõttes üldse see käib,  et sa ju tegelikult täpselt kunagi ei tea,  kui palju inimesi tuleb ja kuidas see kas on lauad täis  või kuidas sa nagu arvestada, see on ju omaette täitsa  arvesta või. Vaatame tähtede seis ongi nii, meil on juba  nii pikk kogemus, et me enam-vähem enam-vähem teame,  et, et kui palju siin süüa ära läheb, aga need kogused on  tegelikult üsna üsna suured. Noh, seda salatit läheb meil kuskil 40 liitrit,  aga. Veel. Aga aga need noh toidud, eks ju, et et need peavad  ka maitsvad olema, sest ega inimesed muidu ei tule sulle  järgmisel aastal tagasi ja siin ma saan aru,  käib teil ikkagi inimesi nagu igalt poolt,  onju. Ja meil kõige kaugem külaline on olnud Uus-Meremaalt. Ja, ja hästi populaarsed oleme me muidugi sakslaste seas. Aga noh, nüüd see poliitiline olukord on selline,  et et sakslasi on nagu väheks jäänud, aga ei julge tulla  siia piiri äärde või noja ja kui tulevad,  siis küsivad, et kas te ikka kardate siin elada nagu ei  karda enam midagi, eks, aga aga noh, nende jaoks on nagu  ja jah, aga kui nad siin korra ära käivad,  siis on väga paljud, kes tulevad tagasi,  aga mis muidu sellised hitt toidud on? Peipsi äärde tullakse ikkagi kala, kala ma,  eks ju, ja kõik kujutavad ette, et ega Peipsiääre inimesed  söövadki päevast päeva kala ei ole. Aga puhmetipäeval me sööme ja muidu juhtub  ka niimoodi, et me sööme muidu. Mis me sellega teeme, nüüd paneme sinna,  kus on biojäätmed. Kuule, see on tõesti ilus. Nii, aga me peaks seda punast kapsast ka panema. Ilus ja peenike. No näed, mul ei lähe üldse kohe. No sa pead sellega hakkama saama. Punase kapsa riivimine jääb aga minu hooleks,  sest juhtub täpselt see, mille eest Lili alguses hoiatas. Hoogsalt kapsast riivides teeb perenaine oma käele liiga. Ülejäänud riivimine möödub aga ohvriteta  ja õige varsti saame salatile marinaadi peale valada. Kalapuhvetit ei saa aga muidugi pidada ilma kalata  ning selle tarvis on lilil juba pann soojas. Nüüd läheb selle kala tegemiseks aga kuna see kala on  nii õrn kala, siis seda ei saa niimoodi ette ära maitsestada,  mis kala on koha ja koha kala? Jah, proovime seda siin teha niimoodi, et mitu tükki siia  panni peale läheb. Kas ka kala tuleb sul ikkagi siitsamast kohe maja  tagantjärvest või käid sa kuskil ostmas seda eraldi  või kuidas see käib? Ma ise kalal ei käi, nii et päris järvest siit ei tule,  aga, aga hea ikkagi kohalike kalurite käest. Ja panen siia sellist täitsa kahte lihtsat asja,  üks on sidrunipipar ja teine on sool. Ja siis läheb ta siit jahust läbi ja uputame muna sisse. Vist ei ole ainult muna seal väga hele näeb välja muna kohta. Ja mina panen törtsu piima selle muna sisse,  millega ta siia läheb? Ja see on selline trikk, et siis jääb kala ilus kuldpruun. Te peate siin mina külas külaliste maja,  kui palju teil kui k. Töine see elu siin on, sest et tegelikult ju mõtled,  et siia sõna otseses mõttes maailma lõppu,  kust edasi on ainult Peipsi järv, palju siia neid inimesi satub? Tegelikult satub siia ikkagi väga palju inimesi. Ja ja kui nüüd see koroona aeg oli, siis Eesti inimesed olid  suhteliselt õnnelikult, sest ta sai meile tulla. Sest varasematel aastatel juhtus ikkagi selline asi,  et väljamaalased. Planeerivad oma reise aasta ette ja nad broneerivad ära,  aga kui eestlane mõtleb, et nii ma täna sõidan kuskile? Siis siis tegelikult enam öömaja meie juures ei oleks saanud. Et selle selles mõttes rahvas satub siia palju  ja kuna see sibulatee on nüüd ka nii kuulsaks saanud,  siis seda enam seda rahvast tuleb, sest siin ei saa enam  nagu ühe päevaga hakkama. Siin peab ikkagi mitu päeva olema ja vaatama,  mis, mis siin teha on ja kus käia, on. Praegu on nagu niisugune vaiksem aeg, ma saan aru,  et see talvehooaeg, kus kalamehed käivad,  see on nagu läbi ja suvi pole veel, saab. Ei, jah praegu on selline hingetõmbe. Aeg. No mis teda siis nüüd olnud on? Paar nädalat, eks ju, polegi väga, polegi väga olnud,  jah. Aga siis tuleb teha need tööd ära, mida  siis teha ei saa, kui. Kui inimesed majas on, kui need puhvetite päevad nüüd tulevad,  siis mis see sinu jaoks tähendab, kui mitu päeva enne sa  pead vaaritama hakkama juba? Tegelikult on nii, et need ettevalmistused,  eks ju on üsna pikad ja, ja noh, kauba mõtlemine  või menüü koostamine, see peab olema juba paar nädalat enne  ja siis selline ütleme, söögitegemine hakkab  siis kuskil nädal aega enne sest sellised salatid,  mis tahavad seismist, need teed ära ja, ja  siis noh, siin on meil mingisugused sellised magustoidud,  mida saab natuke varem ära teha või. Mis see sulle endale annab, no kui te seda mitu aastat ikka teete,  siis peab seal mingi rõõm ka olema, ega see,  et nädal aega enne nüüd kõvasti vooritama saab hakata  ja muretseda, et kas ikka kõigile jätkub,  see vist väga suur rõõm ei ole. Ja, ja mitte kunagi ju ei tea, et mis on see ilm,  kui palju tuleb seda rahvast, kui palju sa suudad seda toitu  nagu ära müüa, kas sa hävib täiega, jääb sul kõik järgi,  et see on selline risk. Aga ega see tegemise rõõm on ka ja, ja need inimesed,  kes käivad, on tohutult toredad ja, ja siis nad alati  vaimustuvad millestki. Et noh, kas, kas nad ei ole saanud sellist asja,  mida me teeme, et, et eks me ikka iga aasta mõtleme välja  jälle midagi uut, et, et mis oleks nagu natukene üllatus. Nii et see aasta on siis kapsasalatit oodata? Kapsasalatit kindlasti ja siis on meil siin mingisugused  huvitavad magustoidu ideed. Olemas ja ja Ants kindlasti teeb mingisugust oma hollandi  teemat ja kasumine ei ole niisama lihtne. Mina külaliste maja peremees Hans tuli esimest korda  Hollandist Eestisse 20 aastat tagasi. Peipsiveer võlus teda nii, et nüüd ongi Hans oma elu just  siin sisse seadnud. Lisaks külaliste majale peab ta Alatskivil antiigiladu  ning sealt tuleb nüüd peremehel välja valida nõud,  millelt puhvetite päeval külalistele lili valmistatud  maitsvat toitu saaks pakkuda. Vaiksel külavaheteel saab Hans testida ka värskelt Hollandis  toodud sõiduriista. Kas. Piin Estonian es well. See räägib natuke eesti keel. Ei ole, väga raske, võib juurde panna. No nii, kas viime lilli le? Viime suhted sinna. Puubetite päev. Jah, ja siis on nina küla valmis. Kui muidu on veiste pidamisel üks oluline tegevus laudas  sõnniku vedamine ja selle aunadesse asetamine,  siis noortalunike Argo saab kõik need etapid vahele jätta,  sest tema veised on aasta läbi õues. Nii suvel kui talvel vahet ei ole, et suvel suvel  siis karjatame suvel, nad liiguvad rohkem ringi,  talvel on nad nii-öelda väiksema ala peal lihtsalt. Aga kuidas süsteem käib, et kas sa vahetad põlde vahetad,  mis sa teed siin? Tegelikult on nii, et me siin need söödarõngad on näha,  kuhu me sööda sisse paneme, siis siis sisuliselt on nii,  et iga kord, kui ma uue palli panen, ma tõstan  selle rõnga uude kohta, ehk siis, et tegelikult me oleme  sealt tagant metsa ääres nagu selle tulemisega alustanud,  et et panime need rõngad sealt ritta ja siis tõstsime jälle  edasi edasi ühe reaga, teise reaga, kolmanda  ja niimoodi lõpuks käime terve põllu läbi,  et et vastavalt siis sellele palju loomi on,  nii palju on ruumi ja hektareid vaja. Aga sõnnikut sa siit ei pea koristama? Me ei korista jah, sest see kihte siia ei teki sihukest  paksu sõnniku kihti või pätsi, et et nii palju,  nii palju, kui siin tekib, noh, siit on näha,  on ju. Ja, ja see, mis nad, mis, mis nad ära ei söö,  mis siia maha jääb siuke heina või silokõrrena,  et see jääb lihtsalt siia sõnnikuga, tallatakse segamini  ja jääb niisugune paks multsikiht. Millised on need piirangud, et kas palju see sõnnikut siin  võib olla, sest nad ju iga päev siin aasta läbi toodavad? Jah, et eks see on nagu oluline, et nüüd tuleb jälgida seda,  mis need piirangud ette antud, et et vastavalt sellele,  palju sul on loomi ja, ja mis on see päevade arv,  mis nad siin põllul veedavad. Et vastavalt sellele Peab olema nii-öelda see põllu suurus ka. Et, et päris nii ei saa jah, et paned hästi väikse ala peale  ja siis on palju loomi ja siis tõesti on lõpuks see sõnniku kiht,  sul on ju suur, et lihtsalt, kui see piisab piisavalt suure  ala peal ära jagada, siis nagu ei riku reegleid ka,  et. Nii lihtne ja lilleline see meiste aasta läbi õues pidamine  ei ole midagi, sa ikka pead nendega tegema. Siin. Eks ma ikka pean ja et ega ta nii lihtne ei ole,  et kui tänast ilma vaatate, et siis on siin üsna porine  ja mudane. Et siis te võite kujutada ette,  kui mõnus on neid siin sööta talvel, kui on 20 kraadi külma  ja pime ja tuul ulub ja lund sajab, et et see tähendab,  et mina pean kogu aeg tulema ise ka siia põllu peale,  kas ma tulen siia traktoriga või jala, vahet ei ole,  aga ma pean kogu aeg siin käima, vett vedama,  siia sööta, siia panema, kontrollima, seda sööta loomi üle vaatama,  et see tähendab, et, et minu enda elu on  selle võrra ka nagu oluliselt ebamugavam,  et et kui loomad kõik laudas oleksid, oleks ju hea,  mõnus, lähed sinna, paned tuled põlema, tuul ei puhu ja,  ja kõik on kuiv ja kuiv ja tore, et et see on võib-olla üks  niisuguseid suuremaid väljakutseid, aga samas kevadel ma  selle aja võidan, et et talvel tegelikult on seda aega nagu  võimalus rohkem nii-öelda siia piltlikult öeldes ära raisata. Et siis kui kevadel põllutööd hakkavad, siis tegelikult enam  aega ei ole, et hakkaks nüüd laudast sõnnikut välja vedama  ja auna panema ja nii edasi, et et see, see,  see on minu arust ka see aja ajavõidu koht on suht oluline. Enne veiste õue kolimist pidas Argo neid mõnda aega. Me kunagi alustasime kahe lamba ja siis mõne mõni mõni aeg  hiljem tuli neli veist juurde ja et kui sa täna seda satsi vaatad,  et siis need on siin nagu märksa rohkem. See tähendab seda, et sisuliselt üks jätk nad meil ei  mahtunud sinna vanasse lauta enam ära. Ja siis, kui nad enam lauta ära ei mahtunud,  siis sealt sealt see välja kooruski, et. Et, et lõpuks me hakkasime neid talvel lihtsalt väljas söötma. Kui sul oleks nüüd niisugune tipptasemel suur laut,  kas sa pigem peaksid neid laudas või? Raske öelda, ma arvan, et mõnes mõttes see laudamugavus  ja efektiivsus Võib-olla isegi võidaks. Aga, aga põllu seisukohalt ma arvan, on oluliselt parem,  kui nad on väljas. Aga mis sellest põllust edasi saab, ega nad siia ju lõputult  ei jää, nad lähevad järgmise põllu peale ju. Ja tegelikult on nii, et et see konkreetne põld,  see on üks osa, me läheme siin see talv nii-öelda  või kevadel veel edasi siit. Ja, ja lõpuks, kui loomad lähevad siit ära,  üldse karjamaale rohelist sööma, et siis pärast seda on  tegelikult plaan, see põld ära randaalida  ja külvata siia, naeris üldse. Aga tuleb siis võimsam, naeris või selle tänu sellele sõnnikule,  mis see kõik on? Igal juhul võimsam kui ilmasinikuta, et et ja,  ja noh, me oleme tegelikult erinevaid variante teinud,  et eks see kõik oleneb sellest, et mil eelmine aasta me  olime ühe teise põllu peal, et eks see siis oleneb sellest,  et et, et mis seal põllul parasjagu oli,  kui nad sinna sügisel tulid, on ju see põld oli nagu päris  pikalt olnud rohumaa ja, ja pigem nagu tahtis,  ta tahtis väetist juurde siis eelmine põld oli sisuliselt sama,  aga sinna meil oli ette nähtud teravili. Ehk siis, et et oleneb alati, et mida, mis,  mis su nagu minu plaanid ette näevad, et kuhu kuhu  ja mida sa külvama hakkad. Noh, ma arvan, et sõnnik on igale põllule hea,  et. Et tegelikult on see, et mina, mina ütleks üldse,  et Eestis on sõnnikut liiga vähe, et et loom loomi peaks  rohkem olema, siis seda, seda rohkem oleks võimalus  teraviljakasvatajatel ka kasutada. Mineraalväetiste asemel sõnnikut ja, ja kogu see  põllumajandus oleks natukene jälle karva võrra puhtam  ja parem, et kus nad siin magavad. Tegelikult on nii, et lisaks sellele, et et me neile siia  rõngastesse sööta paneme, siis tegelikult me  siis kasutame, kas siis põhu, vana heina,  vana silo, selguseid rulle, mis nagu enam sööda s väga hästi  ei kõlba, siis me tegelikult rullime neid siia põllu peale  lahti lihtsalt et silorulle pigem natuke aitame traktoriga  rullida heina rullid lükkame käsitsi lahti,  et rulli me selle terve palli siia lahti,  tekib siuke mõnus kuiv vaip ja magavad selle peal  ja ja vastavalt ilmale. Mõnikord nad saavad selle rulliga päeva hakkama mõnikord nädala. Et oleneb, kui märg ja mudane on. Aga millal veised siia tagasi tulevad? Veised siia tagasi tulevad. Ma arvan, et võib-olla sügisel. Aga aga tegelikult konkreetselt selle põllu kontekstis on see,  et, Et me oleme avastanud, et, et lambad eriti ei söö naerist  ja nad ei söö eriti, neid naersid pealseid ka. Et siis eelmine aasta me ühe põlluga, kus oli naeris,  külvatud siis selleks, et see liiga umbrohtu ei läheks,  siis me karjatasime seal lambaid vahepeal  siis lambad sõid nii-öelda nii-öelda umbrohu  või rohu sõid sealt vahelt ära, et naeris paremini kasvada saaks,  et et siis selle põllu puhul on, ma arvan,  sama sama asi tõenäoliselt, et et kuna teda kündma ei hakka,  siis kindlasti hakkab seesama vana rohi sid veel kasvama. Et siis selleks, et ta nii-öelda seda naerist ära ei lämmataks,  siis tõenäoliselt me karjatame suvel siin lammastega  ehk siis nii-öelda rohime seda naerist. Ja, ja võib-olla sügisel siis, kui naeris aeg läbi on,  et võib-olla siis on, on hetk, kus siia uuesti veised tulevad,  võib-olla nad ei tule üldse see aasta, et see nagu on natuke  niisugune jooksu pealt otsustamise koht. Igihaljad okaspuuhekid aitavad piirata vaateid  ja loovad meile privaatsust selle jaoks,  et nad oma ülesannet ikkagi hästi täidaks,  peame nende eest jällegi hoolt kandma. Kevadel me peaksime hindama, kas meie elupuud  või mõned teised okaspuud tunnevad ennast hästi. Siin on elupuu sordi nimega smarakt. Väga levinud on kasutada ka sordi nimega Prabant elupuid,  millest siis on võimalik kasvatada oma krundile mõnusad  piiravad hekid. Need puud näevad kaugelt vaadates väga ilusaid  ja rohelised välja. Küll aga peaksime heitma pilgu ka nende sisemusse,  sest siin vaatab meile vastu väga palju oranži värvi okast  ja elupuude puhul. Üldjuhul me kardame oranži värvi, sest me kõik oleme näinud  neid koledaid oranži värve heks ehk siis ära kuivanud elupuuheke. Kui me rajame endale heki, siis kaks-kolm aastat peale  istutamist peaksime ikkagi talveks panema peale varjutuskanga,  et kevadine päike jaga meie puid ära, ei kõrvetaks siin sees,  aga need oranži värvi oksad ei ole tegelikult mitte midagi hullu. See on elupuu loomulik vananemisprotsess. Aga me peaksime neid siiski siit ära puhastama,  sest kui nad siia liiga kauaks jäävad seisma,  siis tekib siia liiga palju niiskust. Õhk ei saa käia puust läbi ja vot siis võivad tekkida siia  erinevad haiguskolded. Ma olen siia taimede alla maha pannud koorma katte  selle mõttega, et mul on pärast siis hea need kuivanud oksad  kõik kokku koguda ja põletada, sest kompostihunnikusse ei  ole soovitatav seda varist panna. Ja sellepärast, et ka siin võib juba praegu olla tekkinud  mõned seenhaiguste kolded ja kompostis need kindlasti  siis ei hävine. Elupuudega töötades peaks kindlasti käes olema kindad  ja pikavarrukatega riided, sest okaspuud üldse  siis tekitavad nahaärritust ja et ennast. Selle eest kaitsta on mõistlik panna kindad kätte. Kui me peaksime oma elupuust aga avastama mõne haru,  mis on läinud oranžiks, siis võib selle julgesti välja lõigata. Kui aga väga suur osa elupuust on muutunud oranžiks  ja me hakkame teda lõikama, siis tekitame oma taime sisse  augu ja selle kinnikasvamine võtab siis juba mitu aastat aega. Sellega tuleb arvestada. Kui aga lumeraskusega on mõni elupuu oks näiteks välja kaardunud,  siis võib julgesti ta siduda mõne teise oksa külge  ja elupuu taastab oma algse kuju tegelikult suhteliselt edukalt. Kui puu on puhastatud, siis on õige aeg ka tema väetamiseks. Selle jaoks tuleks kasutada just okas puudele mõeldud  okaspuuväetist ja jällegi lugeda paki tagaküljelt,  kui palju ja millal väetis tuleb anda. Kindlasti võiks kogu hooaja vältel kasutada ainult ühte väetist,  mitte neid erinevaid, siis segada. Kui me näeme, et puu on võibolla ikkagi natukene tuhm  ja seda oranžikat värvi on tema okste tippudes  siis võiks kasutada väetamiseks ka mõrusoola. Mõrusool on sellist valget värvi väetis ja tema oma  olemuselt on siis magneesiumväetis. Nüüd aga kõigepealt kogume selle kattesid kokku koos nende  langenud okstega. Ja alles siis saame väetamisega alustada. Kui siin puu all siiski on ka näha neid langenud oksi  siis riisume sellegi siit kokku. Ehk siis puhastame kogu puu aluse. Selle väetise puhul on paki peal kirjas,  et ühele ruutmeetrile tuleb anda 80 kuni 100 grammi väetist  ja lisaks on juurde veel kirjutatud, et üks peotäis on umbes  40 grammi. Seega sellele ühele puule me nüüd annamegi kaks  peotäit väetist. Väetamisel peavad kindlasti käes olema kindad. Ja nüüd üritame selle väetise raputada siia puutüve alla. Ja muidugi, nii, et ka puu tagumise küljele saab väetis antud. Seejärel kasutame kubestit et saaksime ilusti  selle väetise mulda segada ja see jõuaks ikka korralikult juurteni. Väetamisel võib ka maa sisse teha kangiga augud  ja panna väetis sinna aukudesse. Nii jõuab samuti väetis kiiresti juurteni. Peale väetamist on kindlasti vajalik ka taimi kasta,  sellepärast et väetist omastavad taimed just lahustunud kujul. Nüüd aga ootavad ees veel mõned taimed, nii et jõudu tööle  meile kõigile. Pikad lood on teile ära näidatud ja nipinurgas,  täna kohtume sääskedega. Nimelt nägin kalastusmeeste leheküljelt sellist head nippi,  kuidas sääskede tähelepanu endalt kõrvale juhtida. Selleks on vaja ainult kasutatud plastikpudeleid,  selline viieliitrine veekanku. Siis võtame tavalised veepudelid, mis iganes limpsipudelid  ja paneme nad siia niimoodi nagu sääsepüüniseks teisele poole,  samamoodi lõikame siit selle kaela ära. Teeme siia pudelisse augu. Ja paneme selle samamoodi. Siiapoole. Ja nüüd on väga tähtis sisu, mille peale sääsed kohale tulevad. Nimelt vaja on meil ainult vett, pärmi ja suhkrut,  mis sääskedele meeldib. Ja paneme selle pärmi siia veepudelisse. Samamoodi suhkrut. Ikka, et oleks mõnuga. Segame selle segu ära. Ja nüüd see hakkab käärima ja teate, väidetavalt see  sääskedele väga meeldib. Valame selle siia suurde tünni. Ja uskuge mind, säse hakkavad selle peale kohale lendama  ja nad tulevad siit august ja siit august  ning neile meeldib see ja teid jätavad nad rahule teie nippe,  aga me ootame jätkuvalt aadressil maahommikuerr.ee  ja näeme nädala pärast kõike head.
