Tänases saates räägime sellest, kuidas loomad õpivad. Stuudios on Georg Härja Marie link. Alustuseks loen ma katkendi Leene maias kummansi lasteraamatust. Väike öökull. Kaua aega tagasi, kui loomad ja inimesed veel ühiskeelt häkkisid elas metsas unenäomägede taga väike öökull. Ta oli kuuese pesakonna noorim ning viimane, kes vana puuõõnsustest lahkus. Öökulli vanemad õpetasid talle, kuidas lennata, hiiri püüda ja päikest võtta. Siis ütlesid nad, pea püsti, väike kull õpib maailma tundma. Kas ma pole selleks veel liiga väike? Küsis väike öökull. Öögoli vanemad nagistasid nokki ja puhistasid seejärel tea, et sinu teekonnal saadab sind alati suur öökull, kes on maailma loonud reegleid saju tunned tappa oma saak nii kiiresti, et tal ei oleks valus. Siis maitsetega paremini. Rõõmusta iga valguskiire üle, isegi kui see on nõrk. Ja mis puutub kaugele lendamisse, lendamist, õpid lennates, muud polegi. Siin oli väga ilusti kirjeldatud, et kasuta ära seda vähest valgust ja ja püüa kinni need väikesed liikuvad objektid, et see ongi see asi, mida need väikesed öökullid ilmselt vanemate kõrval siis kui nad kasvavad, hakkavad harjutama, et nad jälgivad mate tegevust. See jälgimine ja matkimine on üks olulisemaid asju õppimise juures, et väga paljud loomad jäljendavad ema või kellegi teise tegevust. Mul on endal maakodus kõrvukratsu pesa juba aastaid olnud vanas varesepesas ja siis kusagil jaanipäeva paiku, kui need pojad tulevad pesast välja, siis istuvad seal ümbruskonna puude otsas ja õhtul algab selline kiiksugune peale nagu puud tuules kiiks-kiiks siis teadjad pojakesed tahavad süües ema lendab lagendiku kohal ringi ja püüab hiire siis jälle, kes kõvemini kiiks sellesse hiir suhu topitakse, niimoodi kestab see umbes kuu aega, siis nad saavad juba nii suureks, oskavad ise lennata, hakkab vanemaid jälgima ja, ja toimuks õppimine. Lendamine on ka niimoodi, et nad ju tegelikult kohe lennata ei oska, vaid nad kooperdavad seal ja ma olen mitmel korral näinud, kuidas nad sõna otseses mõttes kukuvad paar korrust puu otsas allapoole, saavad siis kuidagimoodi oksast kinni, nii istuvad seal ja kõiguvad niimoodi mõtlikult natuke aega ja siis proovijatel uuesti ja ja selle kuu jooksul õpivad nad päris osavad lendajad. Sama lugu on kõikvõimalike värvuliste ja, ja ükskõik milliste muude lindudega, et nad natukene seal vehivad tiibadega pesa serva peal ja lõpuks julguse ja jõu kokku ja siis lendavad mõned meetrid alguses ja hiljem rohkem ja rohkem ja ja tasapisi harjutades tiiva muutuvad tugevamaks ja nii see lendamine kätte tulebki. Öökulli peetakse ju tarkuse sümboliks. On ta siis nii õpihimuline ja tark? Lindude hulgas tegelikult kulid nagu nende kõige targemate lindude hulka ei kuulu, et tegelikult seal on palju arukamad linde ja selliseid õppimisvõimelisemaid ja ka selliseid suudavad nagu välja mõelda asju, siukseid, linde on teiste rühmade hulgas näiteks varesed kes on tegelikult võiks öelda, et linnumaailma ühed arukamad tegelased, künnivaresed, rongad, hallvaresed, Kaledoonia valesti, sest me kunagi ühes saates rääkisime siis papagoid on üllatavalt arukas. Enamasti kõikide loomade hulgas on arukamad, need, kes on siis suurema ajuga, et kui suuraju, siis on ka loom, intelligentne, kume imetajaid, vaatame siis noh, inimene on kahtlemata päris suure ajuga ta aju kaalub kusagil 1,2 kilodelfiinid veel raske mõjuga elevandid, palju raskem ajuge vaalad, kelle aju on kohe eriti raske ja aju on selles mõttes natuke tülikas asi loomadele taju tegelikult on energiamahukas, ta kaalub kehakaalust umbes kaks protsenti, aga energiast, mis organism toodab, kulutab aju enamasti kusagil 20 protsenti. Vähemalt niimoodi kirjanduse andmetel aju-uurijad väidavad. Ja see tähendab seda, et teda üleval pidada kudest midagi kasu ei oleks, oleks väga tülikas, peab tast ikka palju kasu olemas. Ja imet, et ajul on selline koorekiht, mis on hästi keeruline, ilmselt pilt. Ta just oleme kõik näinud filmides kusagil raamatutes ja, ja see ajukoor on täis neid närvirakke. Inimesel arvatakse, et neid on kusagil 100 miljardit. Lindude ajud on võrreldes imetajatega oluliselt väiksemad. Ei ole nii kurulised, suhteliselt siledad ja on simestatud, kuidas siis linnud ja arukad saavad olla. Ja linnuaju uurides on selgunud, et linnuaju on hoopis teistsuguse ehitusega kui meie oma. Nimelt temal ei ole rakud seal ajukoores, vaid nad on ka seal aju keskosas on neid närvirakke hästi palju. Et need on küll oluliselt vähem, aga nende ühendused on palju kiiremad kui näiteks inimesel või imetajatel. Ja selle tõttu linnud jälle selle võrra ka suhteliselt. Ja kui me lindude hulgas vaata maju suurustes jällegi suur aju on vareslastel papagoi teil nemad ongi lindude hulgas nagu ka kõige nutikamad tegelased, aga samas on ka väiksed, kõikvõimalikud värvulised suhteliselt aru. Näiteks Galapagose saarel Wolfi saarel elab selline lind, kelle nimeks eesti keeles on vampiir, maas järk. Vampiir viitab sellele, et ta toitub verest ja tema joobki siis verd ja ta lendab suuremate lendude, näiteks suunad, sellised aeglased, merelinnud, kes kala püüavad turjale ja siis sealt kukla juurest või siis õla juurest kisub selle suled natuke lahti, teeb nokaga augu sisse ja joob siis nende suurte lindude verd. On pidanud ära õppima kõigepealt sellise asja, et see veri on niimoodi kättesaadav, siis ta peab kuidagi hoidma ennast nende suurte linnu nokka tiiva kui muude hoopide eest, millega nad võivad teda kostitada ja ta peab suutma ennast seal seljas hoida nii kaua kinni, et maha ei pudene, eks, ja et kõhu täis saaks süüa ja nad tulevad sellega üllatavalt hästi toime ja see on õpitud oskus, neil nad igal pool, näiteks sellist taktikat kasutamisel Pulfi saarel on nemad siis Jahkanud lindude verd jooma, mujal joovad nad maa peal elutsevat loomade verd näiteks kilpkonnade või, või siis sisalik. Osa linde hakkab ju kohe pärast munast koorumist ema järel jooksma, aga need linnud vist erilised õppijad ei ole. Osa linde ongi nagu pesa hülgad, nagu nad kooruvad, nina, tormad vanematega koos vette näiteks väga paljud Bartlased ja kanalised kanadel ja muidugi ette nemad metsa alla jalutama, aga nad on ikka vanemate hoole all enamasti emalinnu hoole all. Ja tegelikult need sellised pesa hülgajad, nemad, eriti vähemalt seniste uurimuste järgi me ei tea, mis homne päev toob hellem, kõik uurimused toimuvad nii kiiresti, et me saame rääkida võib-olla täna hetke teadmistest, aga homme peame rääkima teist juttu, tänast kõike valeks tunnistama. Ja nemad ei paista nagu silma erilise õppimisega. Kõige tähtsam õppimine, see, et ema ära tunda. Ja see on siis vermimine või võõrapärase nimega impriiding ja see tähendab seda, et nad peavad hakkama nagu munast välja kooruvad, jälgima seda liikuvat objekti, mis on suur Nendel kõige lähemal. Ja omal ajal Konrad Lorenz, kellest me oma saadetes olema ka mitmel korral rääkinud. Ühtegi sellise katse, et hakkas ise vanemaks ja, ja need linnupojad siis jalutasid kenasti temal sabas kogu aeg, sest see oli esimene suur objekt, mida nemad siis nägid. Mine toimub esimese paari päeva jooksul, kõige tugevamini on proovitud igasugu asju, noh, kõige naljakam asi näiteks kingakarp, mida siis nööri otsas veetja, millel pardikesed või hanepojakesed järgi jalutasid, pidasid emaks, pidasid emaks jah, et tema jaoks oli see nagu kõige tähtsama hiljem tulevad siia juurde ka sellised asjad, mida juba õpitakse. Need on siis häälte äratundmine, signaalid ja värvid ja kõik muud, aga esimene asi on jah, see suur liikuv objekt, millel peab järgi minema, et see on nagu kõige elementaarsem ja sama asi toimub ju tegelikult imetajatel väga paljudel näiteks karjas liikuvad suured imetajad, neil Permimine on väga oluline, sest praktiliselt on sõpradel Jagnoo poegadel vaja pärast sündimist paari-kolme minuti jooksul juba jalgadele tõusta hakata emal järgi käima ja ta peab selle ema ära tundma, nii et ta peab midagi sealt meelde jätma. Enamasti on lõhn see, mille järgi meelde jäetakse, see lõhn vermib siis selle ema külge noh, sama lugu kutsikatega ja kassipoegadega, kellega iganes, et et väga olulist rolli mängib just see lõhna äratundmine ja selle lõhna järgi ema jälitamine ja on jällegi ilmselt võimalik vermida neid loomi erinevate emade kujuged vastavalt sellele, kes on siis lähim lõhnaallikas tema jaoks. Linnud on tegelikult väga põnevad ja noh, me arvame, et nad õpivad kõike siin elus, tegelikult see päris nii ei ole, et nad kõik õpivad, osa asju on selliseid ka mille puhul me räägime lindude juures sellistest nagu instinktiivsetes, toimingutest või õieti geneetiliselt reguleeritud toimingutest, noh näiteks üks pesa ehitamine, pesa ehitamine on see, mida enamasti õppi vanemate käest, vaid sel ajal, kui vaja pesa ehitada oma vanemate juurest juba eemal ja see on neil nagu geenidega kaasa antud ja see on nagu niisugune reaktsioonide jada, et et seal üks geen käivitab seal tegevuse, siis linnuke on näiteks kõrrekest näinud, käivitab selle tegevused nüüd vaese kõrreke noka vahele, tants, käivitub, tegevused vaja puu otsa viia, puu otsa viidud, siis tuleb ta sinna panna ja nii edasi, kõik need tegevused niimoodi lähevad nagu klindipealne. Tal oli juba ajaloolisse geneetilisse mällu tallendanud ja lõpuks ta ehitab päris kunstipärase pesa või noh, me oleme kõik linnupesasid näinud, Nad on ümmargused ja väga sümmeetrilised ja kauni noh mõnel on natuke ilusam, mõnel koledam. Kui me vaatame näiteks tuvi pesa, siis seal see ei ole nüüd geenides, erilisi teadmisi saanud, seal paar kõrrekeste risti-rästi ja väga sageli munad kukuvad sealt lihtsalt läbi, et see ei ole mingi kaunis asi, nüüd see tuvi pesa või vaatame, kotkapesas on paras risuhunnik kaugelt vaadates tegelikult. Varesed on hakanud oma pesa ehitamisel kasutama ka uudseid materjale. See on juba õpitud tegevus, et teatud asjad vallandavad neil ka sellise uue käitumise ja varesed, nii nagu me rääkisime, intelligentsed õppima, nemad õpivad kõikvõimalikke asju, nad isegi selliseid keerulisi asju, abstraktseid asju suudad ette kujutada. On tehtud katseid, näiteks riputatud nööri otsa mingi toidu palakene nööri, veto trip, ma ja vares siis tõmbab natuke nööri lähemale, paneb jala peale, tõmbab nokaga lähemale, paneb jalapealse nagu toidupala on tema juurde jõudnud ja siis ka näiteks kui teda hirmutada, ta lendu läheb siis ta laseb sellest nöörist lahti, ei püüa toitu siis muidugi endaga kaasa vedades, ta suudab ette kujutada, et see hakkab teda takistama. Aga noh, muidugi, kui panna see nöör niimoodi riputan, vaja eemale endast lükata, toituvad siis sellega ta ei tiku jälle hakkama saama. Aga no näiteks selline asi lindude puhul nagu linnulaul. Noh, see on ka enamasti on ta päris hästi õpitud, aga on mõningad värvulised, kas elavad meie Varblaste sugulased? Ühe nimi on siis valgepea varblane näiteks kui tema ei kuule oma vanemate laulu, siis tema ise laulma ei õpi. Ta õpib selle laulu niimoodi, et ta kuulab siis seda vanemate laulu, sama lugu on meie metsvindiga, et kui teda hoida isolatsioonis nii, et laulu ei kuule, mida vanemad laulavad siis tema laulja hoopis hädiseks ja noh, selline isane siis tulevikus ei suuda endale kindlasti kaasat leida, nii et ta peab laulu oma suguvendade käest teiste isaste käest kuulma ja selle selgeks õppima. Mõnedel teistel liikidel lauljal õpitav ei ole. Ta on nagu kaasa sündinud ja samas näiteks mõnedel liikidel see laul nagu näiteks kuldnokk või käosulane, nende laulud seotud veel teiste ümbruses olevate liikide lauludega, nemad suudavad veel oma laulu sisse põimida ka teiste liikide laulu ja ehitada üles sellele oma laulus on juba väga keeruline tegevus, meenutab natuke vaalade laulmist, kellel on see laul suisa keeleks, võib öelda, kujunenud ja kes suhtlevad selle laulu abil omavahel noh, tegelikult ka linnulaul. Teatud määral on kommunikatsioonivahend teadaandmise vahend selle kohta, et mina olen siin, ma olen ilus, hästi söönud. Mul on hea ala, kust sina saad süüa kõike seda ta lauluga oma kaasale teatab ja mida kõlavamalt laulab, mida puhtam ta ise on, seda suuremat muljet oma emalinnu avaldab. Kui me veel linde vaatame, kuidas neid õppima suunatud, mida neile on püütud õpetada või mida nad õpivad, näiteks ikka see nüüd ka Euroopas on püütud mõningaid rändlinde, kes on haruldased, suured kured, luiged, nende rändeteid muuta, kuna need rändeteed läksid üle piirkondade, kus oli siis mitmesuguseid neile ohtlikke tegureid, kas siis olid jahimehed või, või mingisugused muud ohud, sealhulgas lennukid või suured elektriliinid, püütud siis nende rändeteid muuta ja, ja siis kasvatatud neid linde neid Kurgja ja luikesid siis kristlikes tingimustes järsku rände kätte, see on tulnud, noh, neid on õpetatud, et nende ema on väikelennuk ja õpetatud siis jälgima siukest väikest raadio teel juhitavat lennukit, seal siis karjajuht või parve juht ja nemad lendavad siis kenasti lennuki järel ja lennuk õpetab neile selgeks uue tee ja nad jätavad meelde, olgu nad rändama lähevad, ei ole lennukit enam vaja, nad ise valivad selle uue rändetee. Nii et see rändetee tegelikult paljudel lindudel on ka õpitud, nad õpivad selle selgeks nende juht lindude järgi näiteks hanedest või luikidest, kes metsid üle lendasid siin hiljaaegu kurgedest, siis ka neil on vanemad linnud näitavad ka noorematele rändeteed ja enamasti hane barbasid juhivad vanad emalinnud, kes siis teavad, kus on õige ööbimiskoht, kus on hea toitumiskoht, kus on kõik need kohad, need õpetatakse järglastele selgeks ja, ja juhul, kui need vanalinnud juhtuvad ära suremas. Järgmistel aastatel poegadel on see juba meeles ja nad on õppinud selle rändetee vanemate käest, nii et see õppimine lindude hulgas on ikkagi päris popp tegevus, neile meeldib õppida ja, ja tegelikult on vajalik õppida, sest kui nad ei õpiks, siis ega nad eluga sellest keerulisest maailmast nagu välja ei tuleks. Soomest hiljuti tehtud vaatlus näitas seda tuuletalled, nemad söövad põhist hiiri. Et need tuuletalled õpivad vanemate käest hiirte jälitamist jälgede järgi. Noh, siin on nüüd küsimus, et no mis jäljed need hiirtel siis on, kui sealt tulevad taevast alla vaata. Hiired jätad oma tee peale, uriinijäljed ja linnud suudavad näha ultraviolett valgust natukene ja selles valguses hiirte uriinirida helendab nii, et vanalinnud jälgivad õhustada uriinireajälge ja siis selle järgi otsivad üles selle hiireke seal maapinna. Ja nendel aastatel, kui hiiri on väga vähe olnud ja need pesakonnad, kes siis on sellel aastal üles kasvanud siis kuna hiir ei olnud jälgi jälginud söödi putukaid ja kõike, mis kätte sattus, siukest jälitamise tegevust ei olnud, siis need aastakäigud ei oska jälgede järgi jälitada ja nemad oma elus seda enam ei õpiga, sellepärast et vanemate käest sel hetkel, kui nad noored olid ja õppisid, nad seda teavet ei saanud, sest hiiri polnud. Nende toiduvalik on teistsugune, nende saagi püüdmistaktika on teistsugune ja üldse lindude käitumine, käitumise reageerimine keskkonna muutustel on väga huvitav. Eelmisel nädalal ma olin koos ühe väga põneva tuttavaga Hollandist ja tema rääkis mulle, lugu on jälginud aastaid linde seal Hollandi düünidel. Neil elas seal maja lähedal loor, kakkusid nii, et neid on aastat paarkümmend aastat juba jälgitud süstemaatiliselt. Ja ütles, et väga huvitav oli vaadata, kuidas muutus loorkakkudel toitumine, noh, neid saab räppetombud järgi väga hästi jälgida neid toitumisharjumusi ja alguses need loorkakud sõid hiiri, aga siis ilmus sinna piirkonda rebaseid päris palju, kes sõid ka hiiri ja loorkakk, siis läks üle väikelindude peal hakkas linde sööma, sest rebane sõi hiired ära, siis tema hakkas linde sööma, siis ilmus sinna piirkonda kanakull. Kes siis hakkas jälle teid väikesi linde püüdma ja tema toidubaas jällegi vähenes. Ta pidi jälle muutma ja siis ta hakkas sööma konni ja suuri putukaid, jälle räppe tompudesse kajastus väga hästi, aga Rebane oli vahepeal ära kolinud ja siis, kui ehita, arvukus hakkas suurenema, ta õppis jälle ümber ja hakkas sööma, jällegi, ja siis tulid jälle rebased ja ühesõnaga kel kordus mitu korda, et, et seda oli väga, kui jälgida aastakümnete jooksul, kuidas siis see toidusedel muutus vastavalt sellele, kes elas seal kõrval ja kelle käitumisele pidise linnuke siis õppima uue võiduobjekti uuesti reageerima. Et selles mõttes jah, see õppimine on väga tarvilik asi ja kui vanasti siis kui mina ülikoolis käisin ja, ja koolis käisin, siis meile nagu räägiti loomapsühholoogiast ja, ja siis loomade käitumisest, umbes seda, et noh, loomad on igasugused masinad ja ega eneseteadvust ega õppimise oskustega midagi ei ole, et loomad on igasugused mehhaanilised ja geenid määravad suuresti ära nende käitumiseni neilonant instinktid, siis tänapäeva käitumise uurijad, eriti neist instinktist enam ei taha rääkida. Tegelikult loomad on osutunud palju keerulisemaks, nende käitumine palju keerulisemaks, õppimisvõime palju suuremaks, kui me seni oleme arvanud ja see on tegelikult ääretult põnev. Me rääkisime ühes oma saates inimahvidest, kes oskavad kasutada tööriistu, näiteks keppe ja kive, see on ju ka õpitud tegevus. See õpitakse, see ei tule niisama ja, ja näiteks šimpansid uurijad on püüdnud siis sama taktikat kasutada kividega pähklite purustamiseks ja seal on nii mõnigi oma näpud veriseks ja, ja siniseks tagunud, sest see ei ole väga kerge õige suuruse kivi saada, siis panna see pähkel alasi peale, sest alasi valik on väga oluline ja, ja siis lüüa täpselt niimoodi, et see pähklikoor katki läheks. Pähkli tuumi jääks terveks. Tihtipeale pärast hoopi on nii, et on üks plöga, kus on koored ja pähkli sisu kõik segamini ja see ei ole nagu kõige parem toit, et on vaja saada need koored ja, ja sisu üksteisest eemale hoitud. Nii et see on kõik õppimine šimpansi vanemat, võtavad lapsed igale poole kaasa, lapsed näevad nende tegevust ja õpivad matkides seda, mida siis vanemad ees on teinud. Ja see levib just selle grupi sees. Nende ema loomade kaudu isased suhteliselt nirud õppijad, noh nii nagu meilgi kõrgharidusega naisi Eesti ühiskonnas on 70 protsenti mehi 30 protsenti, et see on näitaja. Me oleme šimpansidelt kaasa saanud ilmselt et neil ka isased on lorud, ei viitsi õppida, nemad loodavad toorel jõule. Emased on nutikad, nemad õpivad ja kasutavad igasuguseid uusi võimalusi, Nad leiutavad erinevaid asju. Ma kasutan nüüd sõna leiutamine, see ei ole päris korrektne, paneme siia jutumärgid juurde. Aga leiutajad tegelikult erinevates šimpansirühmades on välja mõelnud erinevaid asju, nad jõuad võib-olla tihtipeale samasuguste tööriistadel väljaga väikestele nüanssidega ja see levib selle oma rühma piiridesse just sellise tööriista valmistamine just sellisel viisil, nagu see see seal välja mõeldi. Ja üks asi veel, mis nende imi ohvide juures on põnev, on see, et üksi õpitakse kehvemini kui grupis. Grupitöö tegelikult on väga oluline ja šimpansid elavadki gruppides. Aga seda näiteks. On täheldatud Orange, uurides seal Kagu-Aasia vihmametsades ja on täheldatud, et näiteks nendel aladel, kus on palju toitu, seal siuksed, niisked sooalad siis seal Orangid kogunevad hulgakesi ühele sellisele toitumisplatsile kokku, seal on palju süüa ja seal siis on palju range koos ja nende piirkondade Orangid oskavad nagu rohkem asju kui need, kes kusagil sellises paigas on, kus toitu vähem ja nad üksikuna toimetavad. Et seal levib see teadmine loomalt loomale, kuigi igaüks hoiab nagu veidi, et aga samas hoitakse naabril silm peal ja kui seal midagi tululik välja mõeldakse, siis õpitakse see küllalt ruttu selgeks. Mida rohkem range nüüd uuritud, seda arvukamaks nad osutuvad meie jaoks ka. Ja, ja näiteks on välja selgitatud, et Orangid suudavad eelnevalt juba valmistada tööriistu, näiteks kui nad lähevad neid puurijani vilju sööma, mis haisevad pahasti, aga väga maitsvad ja noogalised siis nad valmistavad juba eelnevalt sellised kepikesed, millega on võimalik neid lahti surkida ja sealt pehme sisu kätte saada. Ja kujutavad siis juba endale selgelt, et ma lähen nüüd otsin tuurijani vilju, mul on selleks vaja sellist kepikest, mis on, vajavad niimoodi teha ja teeb selle valmis, võtab kaasa ja siis läheb, läheb sööma. Minu meelest, ega see väga palju Meist nagu erinev ei ole meie toimingutest, eks me ise ju arutleme ja mõtlemine plaanime oma tegevuses peaaegu samamoodi. Ilmselt nad mõtlevad rohkem, kui me seni oleme arvanud, et päris selline instinktiivne tegevus nagu varem arvati, et oh, et ta toimus nagu massina, see ei ole niimoodi, tal on päris selge ettekujutus ja tal on olemas ka ettekujutus endast ja on olemas ettekujutus kellestki teisest. Ta teab, kes ma selline olen ja teab, et tema on selline, tihtipeale veel arvatakse, et nad on suutelised ennast selle teise rolli panema. Kui karudest rääkida, siis nemad käivad ju kala püüdmas ja Methankimas. Kas need on õpitud tegevused? Ühelt poolt ta on õpitud ja teiselt poolt on ta kaasasündinud, kaasasündinud on see noh, ta läheb sinna kohta ja, ja tahab sealt seda toitu saada vee äärde ja, ja ilmselt on ta seal omal ajal ema käest õppinud, sest ema näitab, kuidas seda kala püüda, mujalt ei näe karude elu ilmselt kui, kui televiisorist, filmidest, kinos, siis seal me näeme, kuidas karu, ema ka, ega temasse taktika suhteliselt niru sõna otseses mõttes ta seal Alaskal ja, ja kus nad seal siis suures koguses koos elada jõgedel, kalal käivad püüdmas, siis nad enamasti seisad lihtsalt suu lahti, ootad, kuni kala neile suhu hüppab. Et see ongi kogu see, see asi, noh vahel see õnnestub, vahel mitte, ja lõhed, nii nagu nüüd viimase aja uurimused näitavad lõhet oskavad karu asukoha fikseerida, püüavad seda karu vältida oma hüpetega, et nad ei satuks lõugade vahel tihti pealse karu, vaeseke seisab seal külmas vees päris pikka aega, enne kui siis ta mõne kala kätte saab ta isasel libedad eriti palju manööverdada, saab pead ühele või teisele poole pöörata, ampsata siis seda mööda lendavat kala jagu kala oskab trajektoori valida niimoodi, et ta on sest karust piisavalt kaugel, siis, siis tal läheb õnneks nii et et seal on nagu kahe liigi omavaheline intelligentsi võistlus. Et üks peab teise üle kavandama ja, ja siis, kui need väikesed karupojad siis emaga kaasas on, nemad jälgivad seda, noh, see on üks viis seal seista ja suu ammuli oodata, teine viis on püüda aktiivselt siis, kui juba vesi on hästi madal. Siis lõhedel raske liikudes ta püüab käpaga kätte saada ja emakarul õnnestub see päris hästi, kas siis käpaga suisa suuga, noh, kui kui see vesi väga sügaval. Aga need väikesed Karukesed, kes seal siis emaga kaasas on, noh, need on ikka päris käpard, nendel läheb päris kaua aega, et kala kätte saada ja enamasti asi lõpeb sellega, et nad sulistavad seal hulk aega ampsavad ja Bladistavad ja lõpptulemuses on nad kurnatud ja õnnetud ja siis ema toob neile kala, mille nad siis seal kaldal ära söövad, aga tasapisi nad harjutavad ja tasapisi nad saavad selle kala kätte. Ja kui nad ilmselt paari aasta pärast tulevad sinna niimoodi pidevalt harjutades, siis on nad päris osavad nii isekäpaga püüdma kui õige koha peal seisma Talle suhu hüppaks. Ja seal filmides on ju näha olnud ka päris siukseid keerulisi püügi tehnikaid, kus siis mitte ainult sügavast veest ei püüta nagu esikäppadega teda välja tõsta, vaid suisa tagajalgadega kala ülespoole peletada. Niimoodi ise kaelani vees seistes, et siis see kala esikäppadega kinni haarata, et ja suhu panna. Ta on päris nutikas ja kui me tuleme nüüd nende mesitarude juurde siis mesitarude ründamine on ka tegelikult ilmselt teatud selline harjutamine ja õppimine, sellepärast et kui väike karu poeg tuleb, niisugune noor karu tuleb, siis ma arvan, et esimese korraga ta natuke saab, seda lõhutud saab võib-olla meie lõhna veidiga maitset tunda, aga enamasti on see kõik, sest mesilased nõelavad teda nii valusasti ta oskused opil nii kehvad, et enne, kui ta jõuab, jõuab selle meeni, on ta nii palju haiget saanud, jätab selle asja pooleli, aga mesi on samas nii energiarikas nii maitsev ja nii hästi lõhna. Et ta tuleb ikka uuesti uuesti, iga korraga saab aina parema parema tulemuse ja lõpuks on mõned meistrid, kes paari käpahoobiga lõhuvad, selle taru pooleks haaranud, nii et ja söövad ruttu ära ja, või põgenevad õieti, nad võtavad ja suhu ja sellega jooksevad siis kuhugi eemale ja söövad seal ära ja mesilased jäävad sinna katkise taru ümber siis sumisema. Nii et, et see on samamoodi ikkagi ühelt poolt kaasasündinud geneetiliselt määratud tegevust, teiselt poolt harjutamine teeb nad lõpuks meistriteks. No need loomad, keda vanemad varakult sülgavad, peavad ise hakkama saama, peavad olema iseõppijad. Neil on ilmselt see õppimine suhteliselt keeruline ja Nendel ongi ta suhteliselt instinktiivne, no jällegi korraks Konrad Lorenzi juurde tulla, tema kasvatas pesi mute, need on meie karihiirte sugulased, väiksed pika ninaga tegelased, kes elavad vees ja nemad suhteliselt kindlad rajad ja tema siis tegi seal akvaariumis talle siukse raja jälgis tema tegevust ja see tuleb lõhna järgi täpselt igal pool, kui kivi hüppab kivi peale, siis kividelt maha läheb edasi teise kivi peal kiirelt maha ja niimoodi liikus ja siis kui Loorents jälgis seda tegevust, võttis vahel kivi ära sealt vahepealt ja, ja kui see karihiired, sugulane, vesi muttis sinna kohale jõudis, siis tema ikka tegi, hüppab, liigutus hüppas kõhu peale maha ja ja siis vaatas natuke imestunult ringi, jooksis oma tee lõpuni, järgmine kord tuli jälle, hüppas kõhu peale, läks neli korda, enne kui ta selgeks said, kivi ei ole. Kivi on kadunud. Siis ta harjus ära sellega, et ei pea hüppama, pandi kivi tagasi, siis ta jooksis jälle vastu kivi, sellepärast et ta oli harjunud, seal ei ole vaja hüpata ja niimoodi tasapisi õppi selle ära iseseisvalt, et nüüd kivi on tagasi peale hüpata. Jah, selliseid, kes nagu õpetust pole saanud, ise pead õppima, õpivad katse-eksituse meetodil, et vaatame, mis saab, et kas, kas tuleb välja või ei tule ja ja tasapisi nad harjuvad õigeid liigutusi õige koha peal tegema. Nii et ühegi looma kohta ei tohi öelda, et ta on rumal. Kuidas me saame rääkida loomast rumalusest, loomariigis, kui see loom on näiteks elanud maakeral umbes 10 miljonit või 20 miljonit aastat kauem kui meie mispoolest tema siis rumalam ta on väga hästi vastu pidanud ja me ole suhteliselt vähe siin toimetanud, aga meil on üks asi, mida paljudel loomadel ei ole, see on väga hästi liikuv käsi, suur aju ja hästi liikuv käsi. Need kaks asja annavad tegelikult meil väga suur eelis. Ja vaalad, kes seal suure ajuga tegelikult võiksid olla meil väga suured konkurendid aga neil ei ole kätt. Ja, ja neid ei ole ka nii mitmekesist keskkonda kui inimesed, nad ei ole nii laialt levinud ja tegelikult noh, see keskkond määrab ka päris paljud seda, millised me oleme, me oskame seda lahendada, mida meie keskkond meilt nagu nõuab, mille lahendamist nõuab, noh, tänapäeval muidugi see keskkond on läinud väga keeruliseks meil kätte, ta on väga suur ja möllama väga globalistid keerunud maailmas, kus muudab oma asukohta väga tihedasti, aga veel 100 150 aastat tagasi olime maailmas suhteliselt paiksed ja meil oli oluline teha ja osata neid asju, mida meie vanemad oskasid ja vanavanemad oskasid. Vanavanemad oskasid ja me tegime neid asju suhteliselt hästi erinevates piirkonnas erinevaid asju, mida see keskkond meilt nõudis. Aga tänapäeval me peame muidugi teistmoodi käitumist, me ise täna elame näiteks Eestis, homme elame Lõuna-Ameerikas, siis elame kusagil nagu Aafrikas või Aasias, seal need keskkonnad, Merje nõualt. Meil erinevalt oskusi, me peame õppima erinevaid asju siin elus ja see õppimise tähtsus tegelikult inimese jaoks aina kasvab kogu aeg. Minu meelest väga palju peaks ülikoolis õpetajaid ettevalmistav pühendama aega sellele, et me õpetame õpetajale seda, kuidas õppida ja oskaks seda edasi anda lastele ja palju vähem tegelema sellega, et kuidas õpetada, et see on nagu teisejärguline. Kui laps oskab ja tahab õppida, siis see, kuidas me talle seda teavet anname, see ei olegi nii oluline, kui ta ise oskab sellega toime tulla, siis, siis on päris hea. Aga praegu minu meelest juba päris pikka aega on meie õpetajate ettevalmistuses just see häda, et nad nagu saavad ise väga meisterlikuks õpetajaks. Aga samas see laps, keda nad õpetavad, siis sellel ei osata nagu pimis oskusi sugugi anda. Ja loomariigis tegelikult on just nii, et ega keegi nii väga ei õpeta, vaid just seal on see õpihimu õppida tahtmine, seda muidugi neile keegi ei õpeta, vaid see nagu mõistlik, aga, aga noh, need on ka edukamad tavaliselt, kes paremini õpivad ja paremini asju selgeks saavad. Nii et, et see on jah, väga oluline just see õppida tahtmine, jälgimine. Teadlaste seisukohad, mis veel kümned aastad tagasi olid päris aktuaalsed, siis tänapäeval oleme me suutnud väga palju asju ümber hinnata ja ümber mõtestada. Oleme saanud lihtsalt kätte paremad uurimistulemused. Me oleme leidnud mõtlemist ja õppimist seal, kus me seda isegi seni kahtlustanud. Näiteks mesilased, noh, tal ei olegi peaaegu mitte midagi närvirakke suhteliselt vähe võrreldes inimesega kaduvväike hulk, aga samas on ta putukate hulgas tõeline geenius, ta tantsib ja oskab informatsiooni edestada. Sellest me oleme rääkinud. Aga see, et näiteks laborindis ta suudab vastavaid viitasid, ütleme kas siis riste ja nulle eristada ja vastavalt sellele, kas pöörata paremale, vasakule ja kui näiteks on kaks risti või nulli, siis ta ikkagi suudab keerida C2 risti tähendab sedasama, mida üks vist teeb sellise üldistuse ja keerab ikka sinna, kuhu ta pidi ka ühe risti puhul keerama. Selgub, et kalad õpivad ka, õpivad päris palju asju ja suudavad päris keerulisi asju selgeks õppida. Ilmselt on paljud lugenud lehtedest, et lasti lõhev pojakesed merre ja riik kulutab hulga summasid ja siis harrastuspüüdjad saavad neid lõhesid püüda. Seda tehakse kogu maailmas. Ei ole mingi ime, see asi, et lõhesid siis lastakse loodusesse tagasi, aga häda on selles, et et suur osa nendest lõhe poegadest, kes siis vabadusse lastakse, need pojakesed süüakse ära kalade poolt väga ruttu. Ja miks nad ära süüakse, süüakse ära sellepärast, et, et need lõhepojad kõigepealt on toidetud veidi ülekaaluliseks. Neid on vähe treenitud, neil ei ole siukest korralikku basseini tihedas koos, söök sajab taevast alla, nad ei suudan röövkaladele vastu panna ja loodus on tegelikult mitmekesises, looduses on varjupaika. Ja nüüd näiteks Inglismaal ja ka Soomes tehtud uurimused näitavad, et kaladele tuleb õpetada, kuidas varjupaik ära kasutada ja, ja õpetada, kuidas ennast röövkaladest hoida ja seda õpetatakse nüüd nendes kalakasvandustes õpetatakse nii, et pannakse mingisse akvaariumisse lõhe, pojakesed sinna lisatakse haug või mingi muu röövkala sisse ja see sööb siis paar tükki neist ära. Sellest tuleb siis niisugune negatiivne informatsioon nende lõhna allikate kaudu. Ja need teised kalad saavad aru, et selle tegelase lõhn on ohtlik asi. Ja, ja siis, kui sa hoogsalt välja võetakse, lastakse need lõhe pojakesed siis sinna suurde basseini laiali, siis need, kellega nemad koos toimetavad kes nende tegevust jälgivad ja nende koosneb, siis selgub edaspidi näiteks ainult haugi lõhnav laskmisel sinna basseini lõhepojakesed, kes siis haugiga kunagi olid kokku puutunud, siis nemad oskasid haugi lõhna karta, selle eest varju minna oskasid peituda ja kusjuures veel erinevate kalade puhul oskavad nad kasutada erinevat varjumistaktikat, kas siis paigale jäämist või peitumist kiirelt ära minemast olenevad sellest, mis kalaga tegemist on, kas on põhjas, varitseb Lutsuga või veepinnal valitseva hokiga? Kalapojakesed õpivad, õpivad teiste kaudu ja, ja huvitav on see näiteks, et kõige halvemini õppisid need, kes lootsid ainult teiste peale, see tähendab seda, et kui näiteks selline katsed, ühed kalad, kes soid röövkalaga koos olnud ja teised, kes ei olnud siis need, kes olid koos Need õpetasid teised teoks, 100 protsenti vältima röövkalu. Kui olid üksikud, siis umbes neljandikku õppis, aga kui oli kaks mitte õppinud tüüpi, lihtsalt koos omavahel. Selline väike grupp, kes ei olnud õppinud ja üks oli elanud siukses basseinis, kunagi röövkala polnud olnud ja teine oli siis sealt katsebasseinist võetud siis kui need kaks tükki koos mõlemad lootsid teise peale, praktiliselt pooled nendest said ka nende röövkalade läbi, nii et liigne kaaslase peale lootmine ei anna ka jälle mitte midagi, pead natuke omapead. Räägime natuke tsirkuseloomades ka, kuigi ma tean, et teile tsirkus ei meeldigi. Mulle ei meeldi tsirkuses loomade pidamine, dresseerimine ja tihtipeale need trikke vaadates siis sihuke hale pettust, mida sealt näed, aga noh, tsirkus, inimesed ilmselt minuga nõus ei ole ja need inimesed, kes seal jälle trasseerivad loomi, ma ei kahtle selles, et nad armastavad loomi ja, ja tegelikult tunneb Nemad päris hästi loomi. Ja mida nad väga hästi näevad, on selle konkreetse looma, ütleme kui tal on 10 hobust, ta teab iga selle hobusepsühholoogiat või 10 koerast koera, iseloomuomadusi ja tema võimeid ja kõik, et nad õpivad neid väga hästi tundma. Settenseerimisel on väga oluline see, et sa oskad ära tunda tema, need iseloomuomadused, millele siis sa pead rõhuma selleks, et tulemust saada. Koeraomanikud ilmselt teavad väga hästi, et igal koeral on oma loomus ja teatud asju sa saad neile väga hästi õpetada teatud asju kohe, mitte kuidagi ei võtta õppust, tee mis tahad, kuna see ei sobi temale, siis ta ei tee seda. Ja samamoodi tsirkuse loomadega ja tihtipeale Selliseid asju, mida nad on nagu ka looduses tegemas, aga ta teeb seda nagu mingi asjaga. Me kõik oleme näinud, merelõvisid, kes seal teevad igasuguseid trikke või siis elevandielement on arukas loom ja tal on võimalik tegelikult selgeks õpetada väga keerulisi tegevusi mitte ainult tsirkuses, vaid ka töö tegemise juures sest tema aju on väga võimas ja, ja sidemeid seal aju sees on palju, ikka on palju, nii et ta võib õppida ilmselt rohkem, kui me oskame praegu üldse ette kujutada ja osa loomi muidugi tsirkuses on ka selliseid, kes tegelikult ei õpi suurt, mitte midagi. Et see kogu tsirkus lõpebki sellega, et inimene võtab ta kas korvist välja nagu paljude madude puhul, paneb ta sinna tagasi, väänab endale ümber ja, ja kõik see on ja tihtipeale kasutatakse veel selliseid ebaausaid võtteid, madu, ala jahutatakse, hoitakse mingi külma asja peal ja see muidugi ei ole tervisele väga hea, et need maod kipuvad ära surema. Ja ma ei taha jälle öelda, et kõik artistid niimoodi teevad, aga olen näinud ja tean, et niimoodi tehakse ja sama lugu on krokodillide mõnede teiste loomadega, keda aeg-ajalt tsirkuses võib näha. Aga kui me räägime koduloomadest, kassidest-koertest, hobustest, keda tsirkuses kasutatakse, siis need on kõik teada-tuntud arukad loomad, noh eriti kas minu meelest, kas ääretult arukas ja temale midagi õpetada on täpselt see, ega meie talle suurt midagi õpetada ei saa, kui tema tahab midagi õppida, siis ta õpib selle ära ja kui ta ei taha, siis ei õppida mitte midagi. Noh, kasutatakse viimasel ajal päris palju rotte. Neile on võimalik õpetada asju, mida ta on harjunud tegema, näiteks korvpallimäng põhineb tegelikult sellel, et rott on harjunud kahe jala peal püsti seisma ja maailma uurima. Ja teiseks, ta on harjunud tihtipeale võtma toidu kätte ja seda siis niimoodi püstiasendis sööma. Noh, siit edasi nüüd natuke kolm kuud treeningut ja ta oskab selle pallikese, mille ta siis tagajalgadele tõustes käpu vahel võtab, oskab telesiis panna ka. Või siis, kui talle pärast seda antakse näiteks hea suutäis, kui me selle ära unustame, siis unustab ruttu-ruttu selle palli korvipanemise ära. Kahjuks jääb loomariik aastatega üha väiksemaks tänu inimtegevusele, nii et loomad peavad õppima kohanema muutuvas maailmas. Jah, see ilmselt on, on kõige keerulisem, sellepärast et see õppimine, suhteliselt pikk protsess ja, ja ta peab ka nagu metoodiliselt päranduvad, nagu sa oma elu jooksul ei suudab teatud asju selgeks õppida ja ei suuda nagu mingeid valikuid teha, siis on suhteliselt keeruline ja kannatavadki ilmselt need, kelle see see õppimisiga suhteliselt lühikene. Meil näiteks üheks väga suureks kannatajaks meie oludes on siil, sest tema ei ole suutnud ennast kohandada meie kasvava liiklusega autodega ja tõenäoliselt siili arvukus läheb alla tänu autodele. Väga paljud teised liigid ka tänu inimesele ikkagi kannatavad. Samas inimene jälle mõningaid liike on suutnud päästa nii nagu Eestis näiteks euroopa naarits, Pille taastamisprojekt on suhteliselt edukas olnud. Et see asi on nii ja naa ja eks see kõige suurem häda, et inimesi on palju ja ruumi hakkab vähemaks jääma. Loomad ei mahu sinna elama. Palju inimesi vajab palju toitu, valjumaad läheb põllumaaks ja, ja ekstel loomadel on suhteliselt keeruline ja väga paljud teadlased arvavad, et praegusel hetkel on käivitunud suur väljasuremise laine, mis võib maakeralt kuni 50 protsenti liikidest ära pühkida. Väga paljude suurte loomade puhul on küsimus, kas aastal 2050 neid enam maakeral olemas on ja sinna ei ole palju. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
