Keset metsa keset metsa seisab päike, maja majal pole, majal pole üldse aknaid vaja. Mina küll ei ole varem näinud maja sellist. Seinad on tal läbipaistvast roosast karamellist. Katus peal on koorejäätis trepiks marmelaad. Aga pumbakaevu kraanist jookseb, limonaad. Kas teate üks-kaks-kolm korda elast tuhke kalm üks eideke hall ja peale kõige tal nii palju oli poegi, et kokku neid ei loegi. Nad muudkui jooksid ringi ja kulutasid kingi ja kuidas neid ka püüti, täiest kõrist hüüti. On arusaadav seegi, et kätte ei saanud neid keegi. Seisis jõe kaldal, mees ja vaatas alla vette. Ise laulis lauluviisi vaikselt, omaette. Äkki veest, üks laine paiskus mehe jalge ette. Lauluviis läks keskelt katki, kukkus sulpsti pette. Oli tuba täitsa tühi. Kuulake, muleedid, polnud uksi, aknaid polnud. Seinte peal tapeedid. Äkki kuskilt sisse murdsid valged krokodillid. Igaühe ninal seisid suured päikeseprillid. Keset tuba istet võtsid mitmekesi reas. Igalühel liugu lasid suured mõtted peas. Vaikisid siis jälle läksid. Teada tahaks maa. Milleks krokodillid tulid? Milliks leksigna. Elas kord üks pisike, kõhn vana eest. Tal oli pisike karvane koera less, kes kõikide peale peenikese häälega haukus. Ja see pisike kõhn vanaeit läks kord metsa. Kolmekuuseplatsil elas vanaoina päss ja kaasas oli tal väike mängu Bismis ühtepuhku paukus, juhtplokki. Aga vanakõverate sarvedega oinas TASS kuulis juba kaugelt seda paukunist ja taipasid, pisike kõhn vanaeit tuleb tema juurde. Sest pisike karvane koereness, kellel oli kohutavalt palju haukumist, tahtis saada konti. Sellepärast ronis vana kõverate sarvedega oinebess puuõõnsustesse suurde ja hõikas oma tuttavat. Pisike kõhn vanaeit, kellel oli kodus pisike karvane koera, neskis kõikide peale peenikese häälega haukus ja otsis üles kolmekuuseplatsi, kus elas vana öine päss. Panin palge mängu püssimis ühtepuhku paukus. Bio Bio. Bio. Jäi ootama, et saada koerenes jaoks konti. Kuid korraga märkas ühe kuuse all hoopis koledat tonti. Pisike kõhn vanaeit, ehmusin nii koledasti, et pillas püssimis ühtepuhku paukus. Bjuhk Juhkyu unustas kõverate sarvedega oina tassi ja koguni pisikese karvase koera nässi, kes kõikide peale peenikese häälega haukus juht. Pisike kõhn vanaeit jooksis ja jooksis, jooksis, jooksis, jooksis ja jooksis. Jookseb teate veel praegugi. Üks pisike uljaspea hiirepoeg Freed siit astuma hakkas kord mööda maanteed. Nii astus ja astustab päeval ja ööl. Suur kepp oli käes ja lai vöö oli tööl. Tee viis läbi metsa, eviis üle mäe. Nii kaugele, et enam siit me ei näe. Keset kandilist linn seisab kandiline maja. Selles majas elab kandiline mees. Ta istub kandilise laua taga kandilisel taburetilt ja kirjutab kandilisele paberile kandilisi sõnu. Kandiline seinakell näitab kandilist aega. Kandilise aknalaual õitseb kandiline lill. Õhtul heidab mees kandilisele diivanile ja näeb kandilis tund nagu oleks põrandas suur kandiline auk. Ja sealt hüppaks välja suur kandiline rott. Pistaks nahka kõik tema kirjutatud kandilised sõnad määraks kandilisi hambaid, paljastades kandilist naeru. Ja kaoks jälle kandilisse auku. Keset kandilist lindid seisab kandiline maja. Selles majas elab kandiline mees. Ta istub kandilise laua taga kandilisel taburetilt ja kirjutab kandilisele paberile. Kandilisi sõnu.
