Kui meie koduplaneedi maismaa ka kõige kaugemad sopid,  nagu näiteks see vihmamets siin on suhteliselt hästi läbi uuritud,  siis on hämmastav, kui vähe teab inimene tegelikult  hoolimata kõigist oma moodsatest vahenditest,  meredest ja ookeanitest, mis katavad kaks kolmandikku meie  planeedi pindalast. Merepõhjast teatakse piltlikult öeldes sama vähe kui kuu  tagumisest küljest. Seetõttu on mere bioloogia valdkond, milles on veel võimalik  teha suuri avastusi ja just sellega tegeleb Jonne Kotta. Võibolla see avastamisrõõm ehk siis see merebioloogias,  võib-olla me oleme praegu selles ajastus,  mis võib-olla siin 200 300 aastat tagasi olid maismaa  bioloogia kui Charles Tarvin ja la mark ja,  ja kes need kuulsamad bioloogid olid nii-öelda kirjeldasid  seda kõike, mis meil ümber näha on. Ma arvan, et avastamisrõõmu jätkub siin aastakümneteks. Kell on umbes kaheksa hommikul päike, Austraalia idaranniku  kohal on äsja tõusnud Kof Harbori, äärelinnas alustavad  merebioloogi Jonne Kotta ja tema kaaslased järjekordset eksperimendipäeva. Eesti teadlased ei lennanud teisele poole maakera imetlema  umbes Pärnu suuruse linna maestro liivarandu  ega võimsaid surfilaineid. Võetakse suund hoopis Neeme kaljusesse tippu. Siin asub tänane katsepolügoon. On mõõnanullpunkt ehk madalaim veetase, mis võimaldab  suhteliselt ohutult kaljude vahel ees seisva eksperimendi  jaoks taimi korjata. Hoolimata madalast veetasemest on ise kuivaks jääda võimatu. Austraalias on nagu iseloomulik see, et meil tegelikult on  siin väga palju selliseid liike, keda leidub  ka ainult Austraalias. Et nad on endeemsed, nad on harjunud siin elama nendes  keskkonnatingimustes ja katses me kavatsemegi tegelikult  võtta nii-öelda tüüpilisemad liigid, keda sellel  rannalõigust on võimalik meil leida. Ehk siis üks Tõeliselt huvitav liik, kes on ka siin Nii-öelda süvikutes on väga tavaline on selline suur kruumvetikas,  selle ladinakeelne nimi on Eklonia Radiata. Eestikeelset nimetust paraku enamikel vetikatel ei ole  ja ta võib kasvada seal mitme meetri kõrguseks  ja moodustab selliseid suuri välju vee all 20 30 50,  isegi 100 meetri sügavusel ja tema vars läheb niisuguseks  hästi jämedaks ja, ja tal on ääretult tugevad kinnitusorganid,  et vastu panna siis nii-öelda sellele suurele lainele,  mis üle vaikse ookeani nagu peale tuleb. Nüüd. Väga huvitav, jällegi taimerühm on siin Sargas see. Väga keeruline? Vetika rühm, teda on paar-kolmsada liiki  ja neid määrata saab ainult puhtalt sigipungade järgi see  konkreetselt noh, ütleme eesti keeles või kutsuda  laialeheliseks sargassumiks. Sargassum, spinuligeerum on ka teine liik,  mis katsesse läheb. Siis vaatame, mis siit huvitavat leida võib. Veel. Et siin on, paistab näiteks roheline. Vetikas, et see on nüüd jällegi Austraalia,  on nii-öelda jälle imedemaa, kus võib leida selliseid eluvorme,  mida võib-olla kuskil mujal ei oskaks nagu arvata,  et olemas on. Et kui need seda lähemalt vaadata, on sellised,  niisugune nagu mummuline. Et noh, Eestis ringi käies ei kujutakski ette,  et rohevetikas võiks sedamoodi üldse välja näha,  et pigem arvad, et tegemist on mingi kõrgema taimega  või maisma maismaa Taimaga lausa. Ja ma arvan, et need on need kolm liiki,  mis nüüd meile katsesse läheb. Nii üllatav kui see pole, siis eksperiment siin maakera  kukla poolel õpetab nii mõndagi olulist ja uut  ka meie koduse Läänemere kohta. Aga alustame algusest. Eksperimendi autor, 39 aastane Jonne Kotta on teise põlve teadlane. Merebioloog sai temast isa eeskuju. Sellest ajast, kui ma nagu mäletan, ehk hakkasin nagu  maailma tajuma ümber. Ma olen kokku puutunud igasuguste meresatikatega,  sest noh, isa tõi ikkagi tööd koju ka. Ma mäletan, et kolme-nelja aastaselt, kuidas ma seal  nokkisin taldrikust pealt neid mereloomi välja muust sellest  mudast ja noh, eks see oli mulle nii mäng. Ja, ja teiselt poolt ka ma nägin, et et selline lahe  elukutse on olemas, et vesi on ju liivast täitsa kollane. Nii et see on ikka metsik laine jõud, mis siin praegu nurka  siia sisse tuli. Ilmar ja Jonne Kotta pole täna mitte ainult sama ala mehed  ja mõlemad vanemteaduri tiitliga vaid töötavad päevast päeva  kõrvuti Tartu Ülikooli mereinstituudis. Tahetakse nagu vanematest lahku ja eemale  ja kaugemale, siis me töötame isegi ühes toas  ja mult on isegi välismaal seda küsitud,  et, et kuidas te suudate. Aga ma arvan, et see on väga lahe. Mis tunne see on, kui sa saad aru, et poiss on võib-olla  natuke targem, kui sa ise? Õudselt sümpaatne tunne. Vaimustav, ma olen täielik, õudselt, väga hea,  väga hea, suurepärane, ta on jackpot. 40 aastat merebioloogias olnud Ilmar Kotta kinnitab,  et arusaamine valdkonnast on läbi teinud lausa revolutsiooni. Kui varem arvati, et muutused maailma meredes toimuvad  nii pika aja vältel, et üks inimene oma eluea jooksul neid  tegelikult ei märka, siis hiljaaegu täheldati midagi ootamatut. Ja kui hakati lähemalt uurima, siis selgus,  et muutused ei ole mitte mingisugused niisugused tühised  vaid muutused on sageli väga kardinaalsed  ja väga suured. Tähendab, ütleme niimoodi, et sel ajal, kui ma mereuurimise tulin,  siis meil tõepoolest ilmnesid väga suured muutused,  aga me ei teadnud, mis see on, me nimetanud seda kliimamuutuseks,  see oli üllatav, see oli ootamatu, alles tagantjärgi tuli  see teadmine, et tegelikult see on osake nii-öelda  globaalsematest protsessidest, ehk siis,  kui me mõtleme sellele, mis on viimase 15 20 aasta jooksul  toimunud ehk siis seda, mida mina olen kogenud nii-öelda oma  professionaalse elu jooksul siis seda on võib olla rohkem  kui see, mis inimesed varem kogesid seal 200 300 aastaga  ja nende muutuste taga on tegelikult kliima,  järsud hüppelised muutused. Ja see kõik tekitas mul sellise tunde, et  või huvi, et kuidas on meil see globaalne ja,  ja lokaalne omavahel seotud. Arusaamine kohalike ja üleilmsete muutuste seostest ei  koitnud siiski teadlastele üleöö, vaid ajapikku. 90.-te alguses läksid piirid taasiseseisvumisEesti teadlaste  jaoks lahti ja kotta, täiendas end ülikoolides Soomes,  Rootsis, Taanis, Prantsusmaal ja mujal Euroopas. Tema esimene suur uurimisteema olid Läänemerre massiliselt  ilmunud tulnukliigi. Kui ma oma esimesi merereise tegin suurte laevadega,  siis noh, üllatus-üllatus. Nendesse ammutitesse põhjaammutitesse, millega ma seda muda  sealt merepõhjast üles tõin. Jäi uusi liike, ehk siis selliseid, keda meie varem olnud  üldse Eestis kohatud ja mitte ainult Eestis  ka Läänemeres ja loomulikult, et nähes midagi uut,  mille kohta keegi midagi osa ei oska jällegi ütelda,  hakkad küsima, et miks ta siia tuli. Aga mida ta siin teeb ja, ja mis võiks olla noh,  nii-öelda kasu või kahju inimesele. Bio invasioone peetakse üheks neljast suuremast ohust  maailma meredele. Võõrliigid võivad olla ohtlikud elus, loodusele,  majandusele ja ka otseselt inimese tervisele. Värske ja drastiline näide võõrliigi vallutustest on tilluke kirpvähk. Vaid sentimeetri pikkune olend suutis kolme aastaga  Lääne-Eesti lahtedest välja tõrjuda kõik kohalikud kirpvähiliigid. See on väga kiire, drastiline eriti arvestades seda,  et maailmas ei ole mitte ühtegi näidet dokumenteeritud  meredes kus üks võõrliik suudaks kohalikke liike nagu  täiesti välja tõrjuda. Et nagu väljasuremist, kui sellist nagu ei ole olnud,  et ütleme, et ka Läänemeres ega need kohalikud liigid  ka nüüd nii-öelda ära ei surnud, aga nad läksid teistesse  kohtadesse või vähemalt seal neid enam ei ole. Aga kui mõtelda neid mastaape, siis me võime käia seal  võib-olla kümneid teinekord isegi pea 100 kilomeetrit,  ilma, et me kohtaksime üldse kohalikke liike. Peamine võõrliikide levikumoodus on kaubalaevade ballastvesi. Tänapäeva laevade kiiruse juures pole probleem transportida  elus organisme näiteks Brasiiliast Eestisse  ja vastupidi. Teine nähtus, mis võõrliikide levikut soodustab,  on kliimamuutus. Võõrliikide puhul on olemas selline asi nagu 10 reegel  ja 10 reegel tähendab seda, et igast 10-st liigist,  kelle me nii-öelda sinna loodusesse pumpame suudab üks ellu  jääda ja igast neist ühest nii-öelda ellu jäänud liigist,  neist omakorda 10-st üks kujuneb massliigiks. Et see on päris nagu tõsine protsent, ehk  siis üks protsent kõigist kujuneb probleemiks,  näiteks koolerat on võimalik vallaseega transportida ühest  kohast teise. Ja vaevalt, et meil meile meeldiks, et Pirita rand oleks  nii-öelda koolera nakkuskolle. Üks paremini uuritud võõrliik Eestis on muutlik,  rända. Kaup, kes elab nii mage kui riim vees. Selle käigus tekkis teadlastel nutikas idee,  kuidas seda tulnukliiki hoopis kasulikult. Nimelt peaks teoreetiliselt olema võimalik panna rändkarp  puhastama Pärnu lahe vett. Selleks võiks lahte rajada kunstlikud rihvid,  mille külge vett filtreerivad karbid kinnituvad. Idee teeb. Elegantseks, et pärast puhastusperioodi lõppu saab karbid  välja võtta ja põlluväetiseks jahvatada. Me võime panna sinna sisse mingisuguseid Kas või betoonplokke mis hetkega kattuvad rändkarbi kolooniatega,  kuna Pärnu laht on ju teada, et ta on suht koht liivane ja,  ja tegelikult ainuke võimalus. Sellel rändkarbi seal elada on, et kui ta leiab mingisuguse  kivitükikese või nad võivad ka üksteise külge kinnitada,  aga no siis nad ei moodusta väga suuri kolooniaid. Et ühesõnaga tekitame kive, aga võib-olla  nii öelda selle põllumajanduse või nii-öelda,  et seda biomassi sealt kätte saada. Veelgi parem on see, et kui me paneme merre mingisugused  köied või mingisugused muud sellise riputame nagu siukesed,  kalakasvatuse või muud struktuurid ja ootame,  et see rändakarp kinnituks nendele ja siis sügisel me  lihtsalt enne jää tulekut, korjame need köiekesed välja. Võtame rändkarbi sealt küljest ära ja see läheb kenasti  põllumajanduse väetiseks. Veel 2010. aastal avaldas kotta koos kahe kolleegiga  populaarteadusliku käsiraamatu vee võõrliikidest kuid üsna  ruttu teadlased ei. Alguses said aru, et üksikute liikide vaatlemise kõrval on  oluline näha suurt pilti. Kohalik inimene võib olla ei taju ära, kuivõrd tegelikult me  oleme globaalsete muutuste nii-öelda tormituultes. Võib-olla aeg-ajalt ajakirjanduses tuleb välja nagu see,  et meil on siin äkitselt on külmad talved  või on hoopis vihmased talved või siis on jälle suured uputused,  suured lumehanged. Ja ta loeb seda ja ta unustab ära, aga et see sama asi  tegelikult toimub ka meredes ja nüüd ütleme mered,  mis on ikkagi eestlaste jaoks olnud väga,  väga oluline nii-öelda sissetuleku allikas  või võis ka esteetiliselt niisugune nauditav piirkond me ju  ei taha, et nende merede kvaliteet nende nii-öelda kas  siis turismina või, või kalanduse jaoks see halveneks. Ja nüüd selleks, et nii-öelda tagada seda,  et ka meie lastelastel oleks veel puhas meri olemas,  on vaja teada, kuidas üks või teine asi omavahelises  vastasmõjudes toimib. Minu nagu uurimisteema eesmärgiks ongi vaadata,  kuivõrd need väiksemastaapsed ehk siis kohalikul tasandil  toimuvad interaktsioonid, kliimamõjudega on olulised. Ja kuivõrd tegelikult me oleme ikkagi mõjutatud sellest suurest,  suurest nii-öelda globaalsetest, mõjutustest. Ja see toobki meid ringiga tagasi Austraalia katse juurde. Aastaid peamiselt Läänemerel mütanud kotta disainis,  olemuselt lihtsam, aga oma mastaapides vägagi auahne katse. Peamine polügoon on Austraalia. Miks Austraalia? Et sellele vastata, viib merebioloog meid paradoksaalselt  mitte vette vaid hoopis kohaliku põlismetsa. Mille poolest on Austraalia loodus nii eriline,  et siinse kliimamuutus peaks väga hästi silma torkama? No võtame kasvõi selle vihmametsa, kus me praegu oleme,  väidetavalt on teadlased teinud kindlaks,  et see vihmamats on sellisena püsinud sisuliselt juba sadu  miljoneid aastaid tagasi. Ehk siis need fossiilileiud, mis siit sellesama vihmametsa  alt on leitud, näitavad, et needsamad liigid,  kes kasvavad praegu On siin olnud juba sisuliselt meie  mõistes igaviku aga samamoodi on ka meredes  ehk siis nii nagu maismaa loomad, taimed,  on ka mereloomad taimed suutnud elada stabiilsetes  keskkonnatingimustes juba sadu miljoneid aastaid. Ja seetõttu kliimast tulenevad muutused mõjuvad eriti tugeva  laksuna Austraalia elustikule. Nüüd, kui me võrdleme näiteks seda maismaad  ja vihmametsa siin ookeaniga, kui hästi me tegelikult Kui halvasti ookeani tunneme? No mul on ikkagi selline arusaamine, et ookeani uuringud On  võrdlemisi lapsekingades, et siin on nagu mitu asja,  et üks on see, et meie vaatluste maht on sedavõrd väike,  et kujutame ette, et me sõidame gondliga näiteks pilvede  kohal ja on pilvine taevas ja vahest on mõned väiksed  sellised pilve räbalad ja mingisugused kiirekesed,  kus meil on võimalik vaadata maapinda ja see on tegelikult see,  mida me teame merepõhjast. Nii nii vähe, võib-olla rannikumeri on natukene paremini uuritud,  kus, nagu inimtegevus on aktiivsem, aga üldjuhul me teame  tegelikult meredest väga vähe. Ja see peegeldub ka selles, et näiteks kui me vaatamegi seda  üldisemat teadmist, arusaamist, kuidas loodus toimib,  siis see kõik on ju tegelikult maismaa uurijate poolt loodud  suures osas. Ja, ja kui me üritame nüüd sedasama teadmist rakendada nagu meredes,  miskipärast see ei toimi. Ja põhjus on väga lihtne, et kui me vaatame seda vihmametsa siin,  siis meri on tegelikult teistpidi pööratud vihmamets. Ehk siis, kui vihmametsas on meil pikaajaliselt suured puud,  mis võtavad ülevalt siis peamise valguse  ja nende all kasvavad erinevate rinetena põõsad,  väiksed rohud siis meres on kõik vastupidi. Meres on üleval lühiajalised taimed, kes võtavad ära suurem  osa valgusest ning nende all on pikaajalise elustik. Ehk siis need seosed ja loogikad on vastupidised seosed,  loogikad on äraspidised ja mere jaoks tuleks luua uus teooria,  mis seletaks tegelikult, mis meredes toimub,  et me oskaks paremini ka ennustada tulevikku. Ja täpselt. No katsume. Eestlase suurejoonelised ideed avaldasid muljet  ka Austraalia teadusfondile, kes andis kottale kolmeaastase grandi,  et uurida koos Sydney ja Lääne-Austraalia ülikoolide  teadlastega kliimamuutuste mõju merele. New South Wales'i ülikooli teadur Moninia Rogan on täna üks  eestlase lähemaid kaastöölisi Austraalias. Mida see kõik ikka tegelikult tähendab ehkki kogu projekti  fookuses on Jonne Kotta roll kitsamalt uurida meretaimede  fotosünteetilist produktsiooni ehk lihtsamini öeldes palju  mingi liik valgust ja toitaineid tarbib ning omakorda  hapnikku toodab ning kuidas, kui üldse kliimamuutuse seda mõjutab. Selleks disainis kotta välioludele sobiva katse seadme inkubatsioonikambri. Värskelt merest korjatud taimed pannakse seadeldisse  ja asetatakse mereveega täidetud lohku kaljude vahel. Et tõusuvesi pritsib, siia peale on tingimused looduslikuga identsed. Inkubatsioonikamber koosneb esmapilgul peamiselt  pleksiklaasist ja läbipaistvast kilest, aga. Oma eksperimendis kasutavad Eesti teadlased muuhulgas seda sondi,  mis mõõdab ülitäpselt ja kümnendik sekundilise intervalliga  veetemperatuuri ja hapnikusisaldust. Ehkki ta ei näe kuigi aukartust äratav välja,  on tegemist teaduse ja tehnoloogia viimase sõnaga. Üks selline toru maksab tavalise inimese aastapalga. Jonne Kottal on neid Austraalias kaasas. Tükki kolm. Aparatuur mahub kohvrisse ja kaalub 13 kilo,  mis võimaldab nagu kotta naljatamise ütleb veel seitse kilo  isiklikke asju kaasa võtta. Need instrumendid, mida me kasutame oma töödes,  on sedavõrd uuenduslikud ehk siis see tehnoloogia mõeldi  välja alles võib-olla noh, kaks-kolm aastat tagasi. Ja, ja varem tegelikult, isegi kui mõnel inimesel selline  mõte tuli pähe, et võiks seda nagu katset  või eksperimentidellisel kujul teha. Ta ei saanudki teha, sellepärast et ei olnud lihtsalt vahendeid. Asi on põhimõtteliselt lihtne, et ega me uurime seda. Kui intensiivselt see taim, nagu seal toimib,  ehk siis mida taim iseloomustab, iseloomustab fotosüntees  ehk siis hapniku tootmine. Me ümbritseme selle vetikakilekotiga hermeetiliselt ja,  ja see suurem metallist Mõõteriist, mis seal kambrikese sees on,  suudabki mõõta seda hapnikku väga täpselt esiteks  ja samuti ka väga tihedalt, et põhimõtteliselt see  mõõtmisintensiivsus on kuni kümnendiku sekundi sagedusega,  et et me kogume tegelikult sel ajal, kui me siin jutustame  käib nagu tihe töö põhimõtteliselt kambrites  ja me kogume sadasid tuhandeid andmeseireid  ja ridu mida on kõike võimalik pärast nagu analüüsida. Kotta on oma kambrikestega läbi jalutanud sisuliselt kogu  Lääne-Austraalia ranniku ning teinud katseid ligemale 100  erineva taimeliigiga. Piirkond, kus praegu oleme, moodustab osa New South Wales'i  osariigis asuvast Solitari iland Marine Parkist  ja on kotta sõnul eriti huvitav sest just siin toimub  üleminek parasvöötmelistel tingimustel troopilistele. Eks see siin on just see nii-öelda võtmekoht,  kus võime tegelikult tulevikus näha mingisugusest kliimast  tulenevaid muutusi, et kas ja kuidas nad avalduvad elustikule. Jube raske on niisuguses vööndilises maailmas leida olulisi seoseid. On võimalik küll tõsta ühte taime, ühte looma,  üles näidata, et siin elab, see siin elab,  see siin elab see aga, aga iga tavaline ine inimene võiks küsida,  mis sest, et siin elab see või. Neto, ja mis meil sellest kasu on, et me Noh, kui me teamegi, et ja seal elab sees toaga,  mis siis aga just et, et selles tohutu paljude paljude  loomade ja taimede sasipuntras leida need põhitõed,  põhihoovused, põhiseosed, vot see on see,  mis, mis, mis nii-öelda on väga julge. Ja mida ma selle projekti puhul nagu eriti kõrgelt hinna hindan. Ja see ongi nüüd see, mida me üritame vaadata,  et kuivõrd need liigid on ikkagi tundlikud muutustele  ja ja, ja millised liigid on siis need liigid,  kes nii-öelda võiksid seda kaitseala päästa  ehk siis säilitada ja hoida sellisena, nagu see meeldib inimestele. Sarnaste katsete haare on tegelikult globaalne. Peale Austraalia on kota viimase kahe aasta jooksul samu  mõõtmisi teinud Aafrikas, Lõuna-Ameerikas  ja loomulikult Euroopas. Kota püüab näidata, et samad universaalsed põhimõtted  ja seosed toimivad nii Austraalias, Aafrikas kui Eestis. Ma arvan, et kui me oskame aru saada, millised liigid on  vastupidavamad ja, ja millised liigid nii-öelda toetavad  seda mitmekesisust, mida me siin ümberringi näeme  siis tuleks neid liike võrdlemisi hästi kaitsta  ja hoida, ehk siis näiteks kui toimub mereparkide loomine  ja nende alade valimine, siis tuleks valida just nimelt  sellised alad, kus need konkreetsed liigid domineerivad. Et loomulikult ei saa ütelda, et teised riigid oleks  ebaolulised või neid peaks nagu kuidagi siis vähem nagu  võib-olla hoidma, aga vähemalt nii-öelda kliima võtmes oleks  need nii-öelda sellised tähtsamad organismid. Kelle eest on vaja muretseda jah? No see on tegelikult töö, mis, mis nagu minu arvates näitab  seda kuivõrd oluline on esimesel pilgul mingisugune tühine rannariba. Kunagi ei arvatud, et see niisugune kitsas ala on tegelikult  ult ülisuure tähtsusega ka sellele suurele ookeanile  või merele, mis seal kitsaala taga on. Ja just minu arvates vast siin on just. Onnel. Ja sellegi, noh, just oma tema lähematel kolleegidele siin,  Austraalias ja mujal on just selline selline niisugune õige  lähenemine asjale, et et. Mitte see määratu. Kilomeetrite viisi, seda tühja vett ei ole mitte määrav,  vaid määrav on just see rannariba, millest kogu elu algab  ja kus kõik tegelikult alguse saab. Taimestik on elu alustala, kuid kotta läheb oma hüpoteesides  isegi kaugemale. Ta usub, et teatud liigid suudavad kliimamuutuse mõju meres  pehmendada või puhverdada. Tegelikult need põhjaelukad, vetikad kaasa arvatud suudavad  muuta meeletult kogu seda. Need parameetrid, mida me mõõdame, ehk siis See on nii-öelda paljulubav. Valdkond ehk siis tegelik. Ma arvan, et juba niimoodi Praeguste esialgsete andmete põhjal on võimalik öelda,  et vähemalt teatud mingites piirkondades on meil siiski  põhjataimestiku näol tegemist väga oluliste organismirühmadega,  kes suudavad tegelikult kliimamuutustele vastu seista. Kuid ka parima tahtmise juures ei suuda ka kõige usinamad  uurijad kõiki kohti läbi uurida. Selleks on kotal ja tema kolleegidel veel kõrgelennulisem idee. Plaan on kaardistada kosmosest merepõhja taimestikku. Loomulikult väga sügavale me ei saa minna,  sellepärast et vee läbipaistvuse jääb omad piirid aga  arvestades seda, et ka valgus on taimede jaoks ülimalt kriitiline,  siis ega ka taimed ei lähe väga sügavale. Ehk üldjuhul me suudame siiski noh, suurem osa  või olulisem osa kosmosest ära näha. Seda tööd tegid kotta ja tema kolleegid näiteks läinud suvel  Haapsalu lahel. Meil kuluks võib-olla kogu Eesti vabariigi armee  siis võib-olla leiaks veel mõned tuhanded vabatahtlikud  ja siis meil läheb paar kuud, et võib olla see Haapsalu lahe  saaks sellise lahutusega ära kaardistatud,  nagu seda satelliit teeb. Selle võlu seisnebki peamiselt selles ikkagi,  et me saame väga suurte alade kohta väga sagedasti infot,  sellepärast et see satelliit, mis lendab siin ülepäeviti üle  Eestimaa Sealt on võimalik seda infot saada nii-öelda reaalajas  ja selle serveritest üles panna, nii et inimene,  kes istub oma kodus näiteks kasutab internetti,  soovib tema oma uksealuse merealale ja saab reaalse ajas näha,  et mis seal kasvab ja, ja mis selle merepiirkonna nagu  seisund olukord on. Aga teisest poolt, siis me teame, kuhu minna,  eksperimente tegema, ehk siis millised on nii-öelda need  huvitavamad katsepolügoonid meie jaoks, me läheme sinna kohale,  mõõdistame reaalselt nüüd selle süsinikdioksiidi vabanemist  neeldumist ja, ja peale seda, kui meil need mõõdistamised on tehtud,  me tegelikult oskame ütelda, et ilma milleta me ei suudaks elada. Merebioloogitöö võib kohati tunduda kirju  ja keeruline, aga selle suur eesmärk on tegelikult väga lihtne. Parandada meie lastele kui mitte parem, siis vähemasti  samaväärne planeet.
