Tere hommikust, hea maailmapildi kuulaja. Mina olen Toomas neemre ja täna tahaksin teid kutsuda kaasa lühikesele retkele Norra ja Rootsi mägitundras ja seega siis paikkonda, mida kaardile vaataja võib leida Tallinnast umbes 450 kilomeetrit põhja poolt asetades oma näpuselgroo Skandinaavia poolsaart läbivale mäestiku alale Läänemere ranniku ja norrafjordide linna Trondheimi vahel. Tegelikult olen sellesse paikkonda ihanud juba üsnagi ammu varajasest kooliajast saadik. Siis, kui minu kätte sattus esmakordselt Lapimaa loodusetundja, soome kirjaniku Jürjo kokaraamat Ungelodare mis rääkis sõtkast ning Väike-Kosklate Ungenud elust Põhjala järve silmadel. Ja tegi seda viisil, millest siiamaani mõned autori poolt maalitud vaated tundru, lagede loodusele ja sealseid puhastele inimsuhetele kujutlus valusalt terendama on jäänud. Hiljem ja pisut muudel asjaoludel on sellele hinges hõõguva lõigatsusele andnud toitu mitut masti muudki ärritajad, nagu näiteks Soomest pärinevad värvifotoalbumid. Saami muusiku ja kirjaniku Nils osak valgeb Joiud või siis Kanada Literaadi Farley kirjeldused Põhja-Ameerika metsatundra elust. Kõik need lugemiselamused on maalinud kujutlustele ümbertõed, pärasusena näivat liigliha, mis veelgi kutsuvamana näib rändajat endaga kaasa kutsuvat ning peibutavad. Asusime neljakesi Tallinnast laevaga teele, et järgmiseks hommikuks jõuda Stockholmi ning sealt autoga edasi kiirteed pidi põhja poole kihutada. Akendel trummeldab raske vihm näis meid ainult tagant tõukavad mööda tasandikest edasi tundute poole. Enne kui me astume üheskoos konkreetsete loodusmuljete juurde ja anname tükikese oma südamest ära põhjamaa loodusele tuleks pisut lahti seletada mõisteid ja peatuda eraldi segadusse ajavalt Sarnaste terminite tundur ja tundra juures. Tunduv Soome tunduri Rootsis sell või Norra field on teatmeteostes lahti seletatud kui kõrgem tulla või tipp. Skandinaavias on ta õieti ulatuslik madala kuplitaoline mägi või maastikumoodustis mis ümbritsevast metsavööndist kõrgemale kerkides omab üle 1000 meetrist absoluutset kõrgust. Ning tänu vertikaalse vööndilisuse nähtusele ulatub oma ilmelt ja biogeograafiliselt olemuselt juba tundravööndisse, seega siis metsavööndist põhja pool asuvasse biogeograafilisse vööndisse milles domineerivad puude asemel juba kääbuspuud suured koledad rahnud samblad ning samblikud. Nagu olen märganud sõnaraamatuid lehitsedes on nii Rootsis elli kui ka Norra Feldi vahetevahel ekslikult tõlgitud ka kui mäge. Ehkki see pole sugugi täpne väljenduslaad. Sest just Soome ja saami keelest laenatud tundur maalib sellest maastikuvormist ainuõige ja tõepärase pildi. Ta tähistab kõrgeid vaarasid, kus pilk pääseb Metsalate ahistusest ning tõuseb ülespoole taigavööndi piiri 800 kuni 1000 meetri kõrgusele. Siin lõpeb mets ja haarab sind oma avarusega tundra, kus pilku takistamatult sadade kilomeetrite kaugusele libistada võid. Võib-olla just see pärast annavadki tundra nõlvad su mõtetele elu vaadetele, uusi ning avaramaid perspektiive ning lasevad kõrvu kosutada hoopis teistel senikuulmatud del häältel. Kuulake. Nõnda klõbistab oma pulmaaegseid klõbistamisi lume läbi Põhja-Skandinaavia lagedate mägi, tundrate lind kes on Eesti rabades pesitsema rabapüü, põhjapoolsem. See põhjus, mis annab metsade vahelt üles kerkiva tundru kuplitele nende ainuomase ilme on soodsate kõrgusvahede tõttu metsavööndisse tungiv lage ja karm arktika mis geograafiliselt peaks jääma metsavööndist tunduvalt põhjapoolsemaid Elaiustele. Tundra ise tekib seal, kus aastased temperatuurikäigud ning vegetatsiooniperioodi pikkus ei luba enam kasvada ja areneda suurtel puudel. Talvised miinimumtemperatuurid langevad siin umbes miinus 30 kuni miinus 40 kraadini alla nulli. Ja ehkki maha sadanud püsiv lumekate ei ole tundras kunagi kuigi paks, tekib ta juba septembris või oktoobris sulades alles mai ja juunikuuvahetuseks. Tihtipeale puhuvad tunduvate avarail selgadega vinged tuuled ning talviti valitseb pakane, mis taimestiku ja loomastiku liigirikkuse säilimisvõimalusi arusaadavalt kahandab. Et kliima on siin karm, elu aga tahab elamist. Ongematundrutel varajane saabuma. Esimesed lumevabad laigud tekivad siin enamasti juba miinustemperatuuridel ning hetkegi kaotamata hakkab neil arenema vilgas elu. Samblast ja pinnasest roomavad päikeses kiiskavale lumele lumelaikude piirialal ämblikud ja tundra putukas. Ost, elanikud, hoogiannalised paljaks sulanud laikudel alustavad aga oma pesitsus ja mänguhooaega saabunud rändurit lõuna poolt nagu näiteks põld, rüüdid, lumetsiitsitajad, keltsa linnud ja paljud teisedki. Tundrauduses ja niiskevõitu kesksuves tõuseb temperatuur kuni pluss 10 kraadini üle nulli. Ning see on siinse eile põlisasukatele juba päris soe aastaaeg. Just nüüd ongi saabunud ajad, mil tundru nõlvade ja metsavööndi piiril lööb kõlama põhjavindi kare ja põhjamaiselt monotoonne laul. Kasinavõitu ja vaid lühikeseks põhjamaa suveks üles sulav mullagist mis toidab tundras levivat ebaühtlast. Elu on ääretult õhuke ja toitaine vaene. Siin leiavad sobivaid kasvukohti vaid kääbuspajud ja vaeva kased, kelle oksad ronitaimede kombel ja otsekui tugevate tuulte eest kaitset otsides mööda maad roomavad. Taimestik, kogu muugi elustik tundras esineb enamasti kääbusvormide kujul ning on end alalhoidlikult maadligi surunud. Õitseb põhjala tingimustele kohastunud lilli nagu trügaseid, Kivirice hundi hambaid, lipp, herneid. Tundrute kivistele nõlvadele annavad suviti ilmet kalpileesika nahkjad, lehtede vahel puhkevad merekarbikarva roosakad, kuljus, õied. Ning sügiseti, kui muude värvide tuhumine algab torkab silma ka Alpilees ika lehestik ise, mis üldises pruuni toonilises maastikus ere punastena litrit Nagylgendama lööb. Tund rohelikke kaaneldes paiknevad järvesilmad ning ulatuslikud turboja tarnasood imbuvad aga kevadeti pilgeni täis lumesulamisvett. Ning on siis nagu käsnad, mis kutsuvad saabuvaid kurvitselisi kajakaid änne ning hanelisi oma kallastele pesitsema ja pulmamänge pidama. Nõnda siis nakatlevadki nüüd oru soppides paikneval järvedel laululuike tehe lendavat tiivad. Alanud on paariliste otsimise aeg. Laululuikede lakkatlevast tiibadest tundrute vahelistel järvedel saab aga algusega üks legend mis tegelikult pole sugugi mitte väljamõeldis, vaid tõestisündinud lugu. Siinsamas läheduses, kus me oma mägi rändusid, rändame. On kunagi loksunud laia ja võimsaid Indaalsel veni asemel veelgi suurem velg, võimsam järv, ragunda järv, millel oli laiust kaks ja pool kilomeetrit pikkust 25 kilomeetrit ning mis ulatus 27 meetri sügavusele orgu. Toosama järv ragunda järv oli tegelikult looduslik paisjärv, mille enne jääaegse voolutee olid blokeerinud viimase mandrijää taandumisel voolusängi kuhjunud moreen setted sundides jõge ennast liikuma üle kaljusse kose. Kuid siis umbes kümmekond 1000 aastat hiljem ilmus samasse paikkonda üks mees, ametilt kaupmees, kelle nimi oli Magnus Phys. Kuid keda peale dramaatiliste 1796. aastal aset leidnud sündmuste hakati kõikjal tundma kui metsikut hüssi. Indaali jõgi oli muidu tollal 1976. aastal üpriski hea palgi palvetamise jõgi ning tema ainsaks miinuseks ja sõlmekohaks oligi toosama järve kallastel loodusliku tammina seisev kivinesturfashen. Suur kosk, mille lang oli mitukümmend meetrit kõrge ning kust alla parvetatud palgid vete mühisevad möllus katkesid. Pilbasteks murdusid otsekui peened puudikud. Macro Süssaga oli ettevõtlik mees püüdis loodust ümber kujundada oma käe järgi. Nii alustaski ta koos oma abilistega ümber Kose kulgeva lauge kanali ehitamist. Et see aga sattus olevat täpipealt samasse paika, kus asetsesid jääaja-järgsed moreenset setted siis saatis loodus lõpuks korda selle, mis inimesel lõpetamata jäi. Ööl vastu seitsmendat juulit 1796. aastal. Seega siis tänasest täpipealt 200 aastat tagasi murdis hindaali jõgi lahti oma jääeelse voolutee ning Elagunda järve bassein tühjenes ebaloomuliku kiirusega. Umbkaudu poolteist miljonit kuupmeetrit vett kihutas allavoolu kõigest nelja tunni jooksul. Metsik püssiplaan oli seega katastrofaalselt tagajärgedega läbi kukkunud. Sturfasheni kose müha vaiki saatiseks, pannes aluse surnud kose kui vaatamisväärsuse tekkele. Nüüd keep toda võimsat kivist Astangu igal aastal temast tuhandeid turiste. Ning vaatepilt ise on otsekui mälestusmärk inimese rumalusele ja suutmatusele loodusasjade ümberkorraldamiseks. Mage. Kui ma reisi viimasel päeval muljetest küllastununa Teeezzyndaaliani rahvuspargi lähedal Norra piiri ääres üles tundrulaele matkasime et ülal kõrgustes päikeseloojangut vaadata äratasid meie tähelepanu eemal üleseljandik ulatuvad ümarate piirjoontega puuokste taolised moodustised. Kui asja lähemalt uurima suundusime, hakkasid puuakse taolised moodustised korraga liikuma tõusid jalgadele ning muutusid põhjapõdrakarjaks, kes meid esmalt tummalt uudistama jäi. Siis aga karjakellade kõlinal eemale võrguputkas. Skandinaavias on põhjapõder üldiselt peaaegu täielikult kodustatud loom ja metsikuid isendeid siit enam otsima minna ei tasu. Sellest näisid tunnistust andvad karjas liikuvad rohked Albinootilised valget kasukat kandvad isendid. Et aga päike oli juba üpriski madalale vajunud ning mäetippude vahele oma mahedat verekarva valgust valas naiska põtrade okseliikumine meile kuidagi sümboolse nõiduslikuna. Tol hetkel mõtlesin, et võib-olla just niisugustena kujutasidki meie muistsed ugri esivanemad ette oma müütilisi taeva, põtru, keda nad kummardasid ja keda austuse märgiks oma algeliste tööriistadega arvukatele kaljujoonistele kivisse kraapisid. See päikeseloojang ja nood ääretud avarad vaated tundru kuplil panid aga meid mõtlema ka selle üle et vahest on just sääraseid piiramatuid ja igapäevatasandist kõrgemale tõusvaid pilke meile väga vaja ja vahest on neil just see mõju, mida me oma maistes argistes askeldustes tegelikult nii sageli vajame. Oleme me ju oma olemuselt tasandiku rahvas. Ja küllap on meie kõigi alateadvusesse sügavale peidetud see Juhan Liivil ikk raske ohe, kui seda metsa ees ei oleks. Vahest on just tundnud päikeseloojangut mägedes ja kas või vilksamisi nähtud taevapõdra C mis tasub rändamise vaeva ning aitab meil ennast ületades ja ennast ka paremini tundma õppides maailmas hakkama saada. Niisuguste mõtetega vahest lõpetaksingi tänase maailmapildisaate stuudios oli teiega, vestles Toomas Neeme.
