Tere ebastabiilne majanduskeskkond paneb inimesi tarbimise  asemel säästma. Uhke Mercedese asemel ostetakse pruugitud oopel  ja Armani pintsaku asemel sarahõlst. Aga on asju, mille pealt kokku ei hoita. Tõeline loomaarmastaja ostab oma lemmikule alati parimat. Need uudishimulikud Berni karjakoerad kasvavad Tallinnast  paarikümne kilomeetri kaugusel metsatalus. Kuigi majapidamine on iseenesest asulas,  laiub elamise ümber 19 hektarit maad, kus suured koerad  saavad koos perenaisega segamatult jalutamas käia. Tegu on väga hästi kasvatatud koerarahvaga,  nagu tõestab ka aknal olev karikate rivi. Aga nagu ikka suurte koertega ei tea kunagi,  millal mõni inimene neid peljata võib. Raili Suits on koertega tegelenud suurema osa elust. See on selline hobi, mis tegelikult sai ikkagi alguse sellest,  et kõigepealt sain oma esimese tõukoera,  siis ma olin vist mingisugune neljateistaastane  ja siis sai hakatud näitustel käima. Esialgu olid mul ainult isased koerad, sellepärast et ma  kartsin neid kutsikaid hirmsasti, et need võivad ise  kogemata kuidagi tulla. Ja, aga noh, aeg läks mööda ja nüüd esimene aretuskoer,  keda siis on nii-öelda aretuses kasutatud,  see on nüüd juba 10 aastane, et et üks asi viis lihtsalt  teiseni näituste ja koolituste ja, ja, ja selline huvi viis,  viis siis lõpuks kasvatamisel. Jaa. Railit ei ehmatanud eemale seegi, et aastakümnete eest oli  tõukoera toidusedelist kinnipidamine omanikule tükk tööd. Iga loom vajab täisväärtusliku toitu, eriti aga tõukoer. Ning ajal, mil kuivtoidud puudusid, tuli ise putru keeta  ja välja arvutada, palju valku, muna ja muud vajalikku sinna lisada. Loomuliku jätkuna hakati ühel hetkel ise toita,  mitu maale tooma. See oligi otsene vajadus, aga see juba tekkis rohkem kui 10  aastat tagasi tänaseks päevaks. Et, sest sellel ajal siiski oli veel neid toite väga vähe,  see valik oli väga väike ja, ja kuna, kuna need noh,  ühe koeraga meil õnnestus nagu kuidagi ta kutsikast peale  niimoodi valesti toita, suurest armastusest üle toita  ja liiges Vajusid läbi ja nii edasi, siis. Siis sai otsustatud, et, et tuleb otsida see kõige  võimalikult optimaalsem ja tol hetkel ei olnud lihtsalt siin  valida nii palju, et siis see oli see põhjus. Ridan Henneti Kenneli eestvedajad Raili Suits  ja Tõnis Mandel ei ole sellega erandid. Väga paljud kasvatajad toovad loomatoitu isemaale kuigi  kaubanduskeskus on nüüdseks olukord teine  ja valik rikkalik. Maale tuuakse kümneid erinevaid nimetusi,  loomatoite toite on muidugi erinevaid. Üks asi on supermarketites pakutav ja teine kvaliteettoit  ehk nii-öelda preemiumklassi loomatoit, mida pakutakse  kliinikutes ja lemmikloomapoodides. Eestis ei ole ühte domineerivat turuliidrit,  on mõni suurem tegija ja väga palju väikseid. Konkurents on tihe ja nii nagu meditsiinis,  nii peab ka loomatoidu maaletooja ellujäämise nimel tööd tegema. Toetame erinevaid loomaarstide jätkukoolitusi,  oleme nii-öelda Kpinion liidereid saatnud sümpoosiumidele  Euroopas erinevatesse paikadesse. Siis me oleme. Neid tehasesse viinud noh, nii kliinikutest kui  ka lemmikloomapoodidest lihtsalt, et nad näeksid,  kuidas see asi toimib. Aktsiaselts Optimer on juba vana tegija ja  selle võrra on neil lihtsam. Firma alustas kõigepealt veterinaarravimite  ja seejärel loomatoidu maaletoomisega juba 1993. aastal. Tunamullu oli firma käive üle 22 miljoni krooni  ehk 1,4 miljoni euro. Loki hinnangul on optimeri kaubamärkide käes loomakliinikute  turust viiendik loomapoodide omast vast 10 kuni 15 protsenti. Supermarketite pikkade riiulite vahele juba lahustutakse. Lokk ütleb, et turundusele kulub firma käibest ligikaudu  kolm kuni viis protsenti. Näiteks on Optimer olnud aastaid enne Liidu koeranäite. Katuste peasponsor. Me loodame, et see jätkub ka edaspidi. Et selles suhtes on, on täiesti olemas ja me oleme  ka erinevate koerteklubidega teinud sellist koostööd noh,  näituste ponseerimist, ürituste sponseerimist  ja lihtsalt vahepeal kasvas see natukene üle pea meile,  noh. Siis me tõmbasime nii palju kokku, et me oleme nüüd  piirdunud ütleme, selle Kenne Liidu üritusega  ja siis veel mõned mõned koerteklubi näitused on,  mida me oleme sponseerinud. Üks optimeri pikaajalisi koostööpartnereid on Tiina Toometi loomakliinik. Optimeeri kaup pole sugugi ainus seal pakutav aga kuna  maaletoojatega on juba pikalt koostööd tehtud,  siis uusi pakkujaid naljalt jutule ei võeta. Eks ikka tuleb vahel uusi piltlikult öeldes uksele  koputajaid tegelikult siis meilide ja brošüüride saatjaid,  aga Toomet nendib, et ta on nii kehv vastaja,  et ega neid pakkujaid palju ole. Ja pingutada võib, maaletooja palju, tahab. Otsuse teevad lõpuks ikkagi neljajalgsed kliendid. Meil enamus toite on ikka juba väga pikka aega sees. Nii et kui üldse tulidki turule need need valmistoidud  ja me oleme neid tanud, oleme nendega rahul olnud. Ja kui nüüd on keegi suutnud meid ära rääkida,  uut toitu kasutama, siis meil on mitmeid häid eksperte,  siin näiteks on Saaga, kes on meie assistendi Julia koer  ja meil on kõigil mitu koera ja siis tavaliselt proovime oma  koerte peale, et mis neile maitseb ja mis neile ei maitse. Sõltumata toiduvalmistaja müüginippidest sööb näiteks karu  ikka seda, mis talle maitseb. Maitseb loomadele aga tihtilugu see, millega neid pisikesest  peale harjutatud on. Ja selles osas tasub oma looma investeerida. Eesti inimeste teadlikkus on aastate jooksul küll tõusnud,  nagu näitab ka kvaliteettoidu maaletoojate turg. Aga väga paljude loomaomanike elu dikteerib paratamatult rahakott. Eriti viimasel kolmel aastal. Sellisel ajal, kui üldse midagi saada ei olnud,  ma mäletan, kuidas ma talle üks päev andsin,  sepikuid ja suitsukala, noh täitsa õudne on praegu rääkida sellest,  aga no midagi tuli anda. Ja, ja kui on selline Kui on midagi selle, noh, selline tavaline keskmine Eesti  tugev koer, siis ega nüüd toiduga teda ikka nagu ära tappa  ei ole võimalik. Aga küsimus on tõesti selles, et õud on ju aretatud  sellisteks noh kellel on vaja vähem valku,  kellel on kaltsiumi kõike ja seda hakata ise nagu välja  mõtlema ja kaaluma ja arvestama, see on jube suur töö,  ma ei ütle, et seda teha ei saa, aga, aga see on nagu  keeruline ja siis, kui sul on see kott valmis,  kus on kõik olemas ja noh, ma ütlen, kallimas kotis on  rohkem mõõdetud täpsemalt arvestatud selle koeravajadusi  odavamas vähem, siis see on iga enda valik. Karaili suits annab oma karupoja välimusega kutsikatele  kaasa toidu, millega nad on üles kasvanud,  soovitades vähemalt aastaseks saamiseni neid just sellega toita. Hakklihakaste olgu boonus põhitoit, aga ikka täisväärtuslik kuivtoit. Mina pigem eelistaksin ikkagi kogu aeg kvaliteetset toitu  ja üldiselt toitu ma vahetaks ka ainult siis,  kui seda on vaja millegipärast vahetada. Et kas siis on miskit pidi ta, ta ei kannata? Seda toitu või tekib mingisugune retsioon või,  või muutub tema noh, mida ma muudan, kindlasti on vastavalt vanusele,  koeraaktiivsusele ja elueale ja hetkeolukorrale ja,  ja nii edasi. Kvaliteetne toit paneb koeral silma särama  ja karva läikima, selle eest antakse näitustele isegi boonuspunkte. Tänapäeval sõidetakse võistlustele seitsme maa  ja mere taha ning on olemas isegi firmad,  kes on spetsialiseerunud loomade transpordile. Kreidling Ennelsi peakontoris Frankfurdi lennujaamas käib  kõige kibedam töö enne päikesetõusu. Igal hommikul on vaja koerte ja kasside reisidokumendid  korda ajada ning loomad lennuki peale saata. Püsiklientidele pööratakse erilist tähelepanu  ning vipploomadega saadetakse lennule kaasa lausa saada,  kelle lennupilet tuleb lemmiklooma omanikul loomulikult  kinni maksta. Looma toimetamine Frankfurdist, Münhenisse on kallis lõbu. Kui tahad, et su koer või kass uksest ukseni viiakse,  siis maksab see kordades rohkem kui turisti klassi  lennupilet inimesele. Enne tšekkinni viiakse Frankfurdi lennujaamas koerad  ja kassid luftansa lemmikloomade Lounge i. Korraga võib nendes ruumides olla sadakond looma. Kui kohvrid kipuvad vahel reisides ära kaduma,  siis elusloomadega seda juhtuda ei tohi. Igale puurile kleebitakse loomaomaniku andmed  ja sihtkoht, kuhu ta jõudma peaks. Kui tänapäeval on Greidling ennelsi nimi Saksamaal paljudele  lemmikloomadega reisijatele teada-tuntud  siis 40 aastat tagasi, kui ettevõte oma tegevusega alustas  hoiti firma olemasolu saladuses sest tol ajal oli ettevõte  ainukeseks kliendiks Ameerika kaitsejõud  ja lennutati USA sõjaväekoeri. Ameerika sõdurid on endiselt firma kuldkliendiks,  kuid lisaks sõjaväekoertele transporditakse nüüd  ka kõikvõimalikke teisi loomi sõbradest,  kuldkaladeni. Eestist ei leia ühtegi firmat, mis oleks loomade  transportimisega nii süstemaatiliselt tegelenud nagu Saksa  firma Greidling Ennels. Aga seda, et eestlased siiski reisivad oma koerte  ja kassidega, kinnitab fakt, et Harjumaa veterinaarkeskus  kirjutab pidevalt välja lemmikloomadele reisiks vajalikke sertifikaate. Eriti palju tuleb neid ennem suuri pühasid ja,  ja, ja aastavahetuse neid reise ette, et mõnikord on päevas  kolm-neli viis vormistamist ja ka teinekord rohkem. Ja on ka selliseid aegu, kus noh, päevas ainult üks-kaks reisib,  et see on täitsa erinev, aga keskeltläbi noh,  kuus või kujuneda kuskil 30 40 on kindlasti,  kes käivad siis veterinaarsetifikaati võtmas? Estonian Air sõidutab lemmikloomi iga päev,  väiksemaid loomi lubatakse lennukisalongi,  suuremad aga peavad konutama koos kohvritega pagasiruumi. Selleks, et loomale mitte šokki valmistada,  sõidavad aga paljud koera ja kassiomanikud vähemalt  lähiriikidesse mööda maanteed. Tavaliselt reisib koer auto tagaosas, kuid kümmekond  võistlusfanati on Eestis oma koerale ostnud lausa  spetsiaalse järelkäru. Kui on niisugune suur suurem koer, ütleme ta võib ehmatada liikluses,  et. Kui ta augub äkitselt, et see tõesti noh,  juht võib niimoodi häirida, et võib tekkida täiesti avarii olukord. Ja teine asi on see, et noh, mis mind ennast lõpuks häiris,  oli, et see hais, ila ei ole meil alati kuivad. Külmad, niisugused talveilmad, et koera käib lumes pöördub,  et koer puhas on, meil on sügiskevad, et kui koeraga kuskil käia,  siis ütleme paraku see koerte karvast eralduv see rasvaine  nii-öelda vedelikuga, see jääb kõik sinna istmetesse  ja sinna polsisse kinni ja see ei tule mitte mingil juhul välja. Nagu iga hobi, nii nõuab ka koeraspordi harrastamine päris  palju ressurssi. Kulutused varustusele, söögile, joogile ja reisides  ka kütusele jätavad rahakotti tuntava jälje. Ja ega need treileri varuosad ki nii odavad ole. On olemas, ütleme, ühekohalisi treilereid  ja on olemas ka, ütleme, kuue kaheksa kaheteistkohalise treilerid,  need on juba suured piduritega ütleme sisuliselt autohinnaga. Niisugune ütleme ütleme, kahe kohaline treiler algab kuskil  seal kahe-kolme 1000 euro juurest. Sõltub siis varustusest, see konkreetne on kolme koera  treiler kahe teljega ja tema hind on kuskil seal 4000 eurot. Euroopa liidus on reisimine lemmikloomadele tehtud sama  lihtsaks kui inimestele. Täpselt nii nagu omanik koeraga pargis jalutab,  võib ta loom rihma otsas kõndida ühest Euroopa riigist teise. Aga Venemaale sõites hoidke kõik vajalikud paberid käepärast,  sest muidu võib teie lemmikut oodata ees kurb saatus. Piisab juba, et on miski asi puudulik ka dokumentides  või vaktsineerimistest siis esimene asi,  see koer ka saadetakse tagasi piiri pealt,  kohe. Või siis on teine võimalus ka see, et pannakse karantiini  näiteks ja, ja, ja kõige hullem asi on see,  kui, kui kui juba ei saa üht ega teist teha,  siis tuleb loom magama panna. On riike, kuhu autoga kuidagi ei pääse. Estonian Airi rahvas rahvusvahelisel lennul maksab  lemmiklooma transport pagasiruumis 60 eurot. Salongi võib võtta kuni kaheksa kilose looma. Kuid kunagi ei tohi lennukis olla samaaegselt rohkem kui  kaks lemmikut ning turvalisuse huvides ei panda kassi  ja koera ka iial kõrvuti istuma. Oh häda, kui lemmikloomal tekib nohu või mõni veelgi hullem haigus. Tavalise polikliinikusse pole temaga asja,  aga õnneks on olemas ka loomakliinikud kus koheldakse  patsiente kohati isegi inimlikumalt kui tavalises perearstikeskuses. Kohevast karvast ja niiskest ninast ei ole just palju kasu. Kui tervis jukerdama hakkab oma lemmiku heaks,  on loomaomanikud valmis kulutama märkimisväärseid summasid  ning nõus selleks ka üle Eesti parimat arsti otsima. Tartus asub Eesti maaülikooli loomakliinik,  kus lemmik saab sama. Mitmekülgset arstiabi, kui inimene polikliinikust Rokem kogu maailmas ja, ja siis kaasa arvatud  ka Eestis on see suund. Et arstid spetsialiseeruvad. Et ei ole ainult sellised üldarstid, vaid  siis just nimelt kõikvõimalikud erinevad suunad südamearst,  nahaarst, hambaarst ja nii edasi. Nii paistabki maaülikooli loomakliinik teiste seast lisaks  tehnoloogiale välja ka suure hulga eriarstide poolest. Siin ei võta patsiente vastu mitte ainult üldveterinaarid,  vaid kindlatel. Odkondadele spetsialiseerunud eriarstid nagu ortopeedid,  neuroloogid või sisehaiguste le keskendunud veterinaarid. See tähendab kindlasti ühe patsiendi endi jaoks kõige  paremat meditsiinilist abi, mida on võimalik saada,  see annab võimaluse tegelikult arstidele arutada  igapäevaselt patsiente ja mitu pead on mitu pead,  et siit tuleb lihtsalt selline parem koostöös sündinud  diagnoos ja tulemus looma jaoks kindlasti omaniku. Samas kui käia mööda erinevaid erialaarste,  siis teenuse eest võivad tasud päris suureks minna,  et kuivõrd hoolib üks lemmikloomaomanik ka sellest,  et milline on tasu. Kui ma nüüd väga üldistan, siis ilmselt tasu on oluline,  aga samas kui peres on lemmik, siis üldiselt ollakse valmis  tegelikult päris palju kulutama. Ja kui inimesed saavad aru, et see ei ole nii-öelda lihtsalt  teenuse eest raha küsimine, vaid see teenus on loomale  kasulik sellest sünnib palju head, siis tegelikult inimesed  arvestavad sellega. Ja, ja mida rohkem klientuur on õppinud seda kasutama  ja siis pigem juba hakataksegi nõudma nii-öelda erialaarstiteenust,  et mitte enam sellist üldarstiabi teatud asjadega. Kui erakliinikutes eriarste väisev inimene võib endale kaela  saada kopsakad arved tuleb omanikul ka enda looma eest  eriarste külastades välja käia üsnagi suuri summasid. Kui me teeme sama tasuga või tähendab sama määraga  või siis ka odavamalt kui erakliinik siis me oleme otseselt  neile konkurendid, ehk et kui me oleme referentskliinik,  see tähendab Siit peab klient saama parima mis on vähevõimalik ja,  ja see sellest tulenevalt on ka siis hinnatase veidi kõrgem. Kui ma toon võrdluse mõne teise riigiga ülikooli kliinikuga  kus samuti on sama, et paljud teenused on kallimad,  aga vastukaaluks on siis seal näiteks mõni teenus,  mida pakutakse väga odavalt mis on siis seotud puhtalt  õppeprotsessiga ja tänu sellele kliendid saavad väga  soodsalt või suisa ilma rahata, siis vot kahjuks nüüd  sellele nendele rahalistele raskustele meie seda poolt  tasakaaluks ei saa kahjuks hetkel pakkuda. Loomaarsti õpe pole Eestis juba aastaid kõige paremas  rahalises seisus kuid samas on Emukliinikule ette näidata  rida esmaklassilist tehnoloogiat, mis meelitab testima  ka kasvõi Tartu Ülikooli kliinikumi arste,  kes näiteks sigade peal anesteesiat harjutamas käivad. Meie kliinikus on põhimõtteliselt kõik tänapäeva  meditsiinile vajaminevad aparaadid ja ja instrumendid nüüd  uue seadmena on meil praegu aasta otsa olnud  siis võimalus kasutada magnetresonantstomograafi. Mis on kogu Balti riikides ainukene veterinaarias kasutatav tomograaf? Nii et see on üks selline, kõige suurem Eelis või erinevus teistega võrreldes, samas ma rõhun  pidevalt sellele, et me, me ootame väga koostööd,  me tahame aidata oma kolleege, kellel on vajadus  mingisugustele eri eri uuringutele, et nad  siis julgelt saadaksid meile oma patsiendid ja,  ja mitte meie ei taha võtta ära klassikalises mõttes nende  raha ja patsienti, vaid me teeme ka sellist. Lihtsalt öeldes diagnostikateenust, et me teeme  selle uuringu ära, anname korrektse vastuse  siis kolleegile ja tema saab juba oma raviga  siis edasi minna sealt. Oma lemmikuraviks ja elukvaliteedi parandamiseks on armastav loomaomanik. Nõus välja käima suuri summasid, vahet pole,  kas tema süles on tõupuhas loom või sügab ta kõrva tagant  kelmika väljanägemisega kratsi. Kas saab ka välja tuua, et mõnel teatud,  näiteks loomatõul on talle iseäralikud probleemid? Jah, ütleme, et loomaarst Eesti lemmiktõug on tegelikult  kindlasti Sarpei Tšausau, et kõik sellised tõudet mitte ei  tahaks neid omanikke solvata, aga, aga loomaarsti leib kipub  tõesti olema teatud tõugudega tegelemine. Koertele pakutakse ka selliseid teenuseid,  mille peale esmapilgul ei tule. Prantsusmaalt leiab koerte, bordelli ja Soomest  lemmikloomade ujulaid. Aga mida pakutakse neljajalgsetele sõpradele? Meil? On sellel koeral alles elu, viskab end selili,  kuulab muusikat ja naudib samal ajal seda,  kuidas perenaine vihu ta hapraid jalakesi masseerida. Koera jaoks on see kindlasti paradiis, perenaisele aga  iganädalane massaažitund. Saksamaa loomaarst ja massöör doktor Fox on mõõtnud vererõhu inimestele,  kellel on kõrgevererõhk enne koeramassaaži  ja peale koeramassaaži. Nii et koer annab meile midagi vastu ka. Et kui vererõhud olid normaliseerunud Irina Pukk on Eesti maaülikooli lõpetanud loomaarst. Koera ja hobuse massaaži õppis ta Soomes  ning lisaks sellele on proua end täiendanud  ka Saksamaal. Nendes riikides on koer pereliige, kellel on õigus saada  rohkem kui kaks korda päevas süüa ja lühikesi jalutas. Juhtus käike. Aga mida meil ei ole, ma tean, et meil ei ole koerabasseini,  mida oleks vaja. Saksamaal tehakse koertele mullivann ja väga hea variant. Et sellepärast, et see, see on ka nagu massaažiga. Naharak saab masseeritud ja võiks mõelda lausa koera  sanatooriumi peale. Koertekeskuse teenindaja on märganud, et mõned koeraomanikud  on hakanud lemmiklooma söögi pealt kokku hoidma aga kui  selline koonerdamine looma tervise tuksi keerab,  võib hiljem minna suuri summasid hoopis veterinaararstide peale. Ilmselt natukene rohkem arvestatakse hinna  ja kvaliteedi suhet, et valitakse võib-olla natukene  soodsamat variandid, tagajärgedega tegelemine on kindlasti  oluliselt kulukam, et kuivõrd need kliinikumaksud on ju  suured ja ja alati on lihtsam ennetada probleemi tekkimist,  et et see, see võib küll nii olla, et toidu pealt nagu kokku  hoides siis tegelikult see maksab teistpidi kätte,  et tuleb neid kliinikukulusid kanda. Kui koeratoitu on poes iga hinna ja kvaliteediga,  siis koerte massaaži pakutakse vaid üksikutes salongides  ja tunni hind on mitukümmend eurot. On jah, kallis, aga seest piisab juba ühes tunnis käimisest,  et põhilised masseerimisnipid selgeks saada. Me oleme kõik harrastanud, aga hõõrumist  ja muljumist on ka väga kerge ära õppida,  selleks ei ole vaja kõrgemat haridust, natukene uurida,  mis on koera hatomia, kus on lümfisõlmed  ja kuidas lümfi ja vere äravool on. Ja siis siis õpime hõõrumist ära ja see juba  ka hästi palju aitab ja aitab mitte ainult koera,  vaid omaniku ennast ka. Koerte massaaži satuvad kahjuks tavaliselt need loomad,  kellel mõni tervisehäda juba küljes. Juhendaja Irina soovitab profülaktika mõttes tulla terve elukagu. Ja samamoodi on koertekeskuse jooksulint mõeldud kõikidele koertele,  kelle liikumisvajadus on pisut suurem kui puudlil. Kindlasti paljud koeraomanikud ei teagi,  et koertele selliseid teenuseid pakutakse. Mujal maailmas on koeraga salongis massaažis  ja trennis käimine täiesti tavaline. Kui meil veel kahjuks sageli on niimoodi,  et koerale on vajalik söök ja kuut, et siis  siis seal on see natukene rohkem niimoodi,  et tuleb uus pereliige, kelle kõik tarbed peavad olema  ka nagu rahuldatud. Ja massaaži võiks saata näiteks mõne närvilise ülemuse  või kolleegi eeldusel loomulikult, et ta ise  selle eest maksaks. Loomapidamine ei ole odav lõbu ja see on  ka suur vastutus. Ilusat õhtut teile.
