Palun väga, see on põlevkivi ja see põlevkivi on meil  jututeemaks igapäevaselt ja me otsustasime  selle võtta siis ka enda igapäevaseks uurimisobjektiks. Kuigi põlevkivi on tööstuslikult kasutatud juba pea 200 aastat,  kütab see tohutult kirgi. Tallinna tehnikaülikooli kaasprofessor Alar Konist proovib  meie keerulist suhet põlevkiviga vaatajale lihtsalt lahti seletada. Kõige lihtsam, mis me põlevkiviga teha saaksime,  et tänaseid kliimaeesmärke täita, on see,  et me ei tea sellest mitte midagi. Ma arvan, et see võib-olla ei ole eriti mõistlik. Järelikult me võiksime siis vaadata, mida sellest  põlevkivist veel teha saaks. Üks on see, et me võime sellest siis põlemise teel vabastada energiat,  sellega kindlasti kaasneb ka CO kahe emissioon. Siis me võiksime vaadata veel ka õli suunas,  et toodame sellest õli ja, ja toodame gaasi. Miks siis ükski neist kolmest variandist teadlasi õnnelikuks  ei tee? Põhiiva täna on ikkagi see, et meil põlevkivi sisaldab liiv,  saviosa mineraalset osa ja orgaanilist osa  ja liiv, saviosa ja mineraalne osa on see,  mis jäävad järgi, ehk tegelikult meil on siin selline tuhahunnik. Mis on ressurss? Ja mida me täna ei kasuta ja tegelikult,  kui me teaksime, mismoodi põlevkivi kasutada  nii et meil seda tuhahunnikut lihtsalt kuhugi ei teki  siis me leiame sellele tulevikus ka koha  ja siis me leiame ka, et see ressurss on kindlasti üks suur väärtus. Tallinna tehnikaülikooli teadlased otsisidki võimalust,  kuidas põlevkivituhast teha selline adsorbent,  mis aitaks filtri kombel kinni püüda ohtlikke gaasilisi  elemente nagu elavhõbe või arseen. Sageli siis adsorbenti aetakse segi absorbendiga  ehk adsorbent on siis tahkematerjal ja absorbent on  siis vedelik adsorbendi saamiseks kasutame me  siis bürolüüsiprotsessi, kus me saame siis varieerida  gaasikeskkonda ja siis kuumutaskiirust, et  siis läbi nende parameetrite varieerimise muuta  siis adsorbendi omadusi ja selle kuumutamise tulemusena  siis see orgaaniline materjal, mis põlevkivis on termiliselt laguneb. Eralduvad protsessist lenduvad ühendid, millest osa  siis kondenseeritakse, saadakse õli ja osa  siis ei, kondenseeru on gaas ja järgi jääb meil  siis seesama adsorbent, mis siis sisaldab osaliselt orgaanikat. Aga siis osaliselt see ülejäänud on siis see mineraalosa? Niisiis tahavad meie teadlased saada põlevkivist kätte kõik,  mis võtta annab õli, gaasi ja isegi järele jäänud tuhale  anda kasulik absorbeerivad omadused. Ent kui see absorbent on oma tänuväärne töö teinud,  saab temast ju ikkagi ohtlik jääde. Nüüd selle ära töötanud adsorbendi saame me tegelikult regenereerida. Ja seejärel uuesti kasutada. Et siis põlevkivi, saab ka loodus sõbralikult kasutada. Noh, meie uuringu üheks tegelikult eesmärgiks oli see,  et näidata ka seda, et põlevkivi ei ole ainult üdini halb,  nagu teda praegu kujutatakse, ehk et tegelikult on võimalik  temast saada mingit kasulikku tahket materjali  ja noh, siis kõrvalproduktina siis kas siis energeetikas  või keemiatööstuses kasutatavaid produkte Ja nelja-aastase uurimistöö tulemusena lisaks saadud  teadmistele jõudsime ka sellise materjali sellise adsorbendini,  millega on võimalik siis gaasi puhastada. Aga mis taga siis edasi teha on järgmiste uurimistööde teema.
