Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Hea klassikaraadiokuulaja, ilusat laupäeva.
Tere tulemast Kunstiministeeriumi saatesse.
Tänases saates tuleb meil jutt toitu kehadest kohtadest
ehk saate esimeses pooles.
Vestleme Anders Härmi ka tema uue raamatu allutamatute
kehade osas ja saate teises pooles on külas Triin Reidla,
kellega räägime metsikust muinsuskaitsest.
Head kuulamist. Enam ei mäleta täpselt, kes oli 78. või 48. aastaga väidet
tavalt olla Karl Marx tuntud saksa filosoof,
täiesti marus olnud.
Nähes, kui kiiresti Euroopas vallanduvad revolutsioonid mässud,
öeldes, et jumal, kuidas need küll alustavad niimoodi,
ma ei ole ikka veel oma teost valmis saanud,
kas nad ei saaks ometi natukene oodata.
Ja selles mõttes on Anders härmil vedanud,
et nii-öelda filosoofjevideoreetikuna avaldatid,
allumatut kehad nüüd läinud aasta detsembris vaid loetud
kuud enne seda, kui Eestis taasiseseisvunud Eestis toimus
esimene täiemahuline tõsiseltvõetav poliitiline streik,
mis praeguse seisuga nagu me saame aru, on pandud pausile,
kuniks kestavad läbirääkimised. Ehk et tere tulemast, Andersen raamatu allumatute kehade autor.
Raamat on nagu sa ise ka kokkuvõttes ütled selline,
et kuskilt algab, siis ta läheb käima ja niimoodi efemeerse
natukenegi lõpeb.
Et võib-olla kuskilt alustada, mis on see nii-öelda
ühiskondlik kontekst, kus sa näed allumatuid,
kehasid, võimule, mitt, allumas. No selles mõttes, et eks see kõik sai alguse ju ikkagi
tegelikult kunstikontekstist minu jaoks vähemalt,
et kui ma hakkasin uurima performance'i kunstiajalugu seoses sellega,
et mul tuli noore äsja bakalaureusekraadiga kunstiteadlasena
hakata sisuliselt järgmisel aastal kohe sellenimelist
kursust lugema, et siis sellest see kõik alguse sai aasta
oli umbes 2000 või kaks, üks.
Ja tegelikult see raamat on mingis mõttes sellise 22 23
aasta pikkuse uurimistöö tagajärg, sest et et kogu aeg,
see kursus nagu transformeerus kasvas, teatud otsadest ka kahanes,
sest et mingid teemad kukkusid ära. Ja paisus noh, ühel hetkel selle arusaamani siis,
et see performance-kunst ei ole mingisugune isoleeritud nähtus,
mis eksisteerib kuidagi eraldi nii-öelda kõikvõimalikest
ühiskondlikest performans Sitest, eks ole,
või või et me võimegi teatud mõttes ühiskonda käsitleda kui
Performatiivse keskkonda, kus me üksteisele iga päev teatud
tõdesid esitama, eks ole.
Ja mingis mõttes terve ühiskond ongi siis nende esitatud
tõdede käitumiste diskursuste tagajärg või,
või midagi sellist. Ja selles kontekstis ma hakkasin siis käsitlemagi
mingisuguseid selliseid liminaalseid praktikaid,
ma hakkasin neid tajuma mingisuguste selliste
Geneoloogiatena mingisuguse siis praktika Geneoloogiana
või siis ka laus suisa mingisuguse formaadi Geneoloogiana,
mis siis saab kuskilt alguse, Zareneb, kaob,
tuleb taas kerkib esile ja et väga erinevad siis inimesed
väga erinevatel aegadel kasutavad. Neid samu võtteid sageli väga erinevates kontekstides
ja noh, sellest siis mingis mõttes tekkis selline
teoreetiline kese ja tegelikult muidugi see on ka inimeste
peal katsetatud meetod, et ma ikkagi tegelikult,
et ma arvan, et kuskil viimased kuus, seitse aastat,
mil ma seda loengukursust lugesin ekas Eesti
kunstiakadeemias siis vabade kunstide osakonnas siis ta
ikkagi tudengite peal kulmineerus selle hetkeni,
kui ma sain aru, et mul ei ole mõtet seda rääkida. Et mul on vaja see kirja panna ja siis ma ta kirja panin. Milline on see klassikaline performance'i kunsti kui mingi
kindla kunstiliigi ajalugu, mida siis räägitakse siis
nii-öelda laiendamata versioon. No see on kindlasti klassikaks raiutud ilmselt Roslik
Goldbergi võrdlemisi legendaarses performans saart raamatus
alapealkirjaga Sis from future au, ehk siis ta on tegelikult
ikkagi selline noh, ütleme klassikaliste avangardivoolude
juures alguse saav mingit sorti praktika
ja ta ongi seotud selliste nagu nii-öelda avangardi ajalooga
ikkagi üsna tugevalt.
Ja ühesõnaga see käsitlus mind nagu ei rahuldanud,
et see oligi tegelikult sellest rahulolematusest,
mulle tundus, et see, see ei ole piisav ei ammenda nagu
isegi võib-olla mitte ei ammendav, vaid ta ei suuda isegi
mitte avada tegelikult neid performatiivseid ära libisemisi,
mis seal on, et noh, et minu arust nagu kõige parem näide on
just need tavalised situatsionistid, kelle selline linna
aktsionistlik praktika on erakordselt mõjuvõimas,
eks ole, 1950.-test aastatest alates kuni seal noh,
ma ei tea, ikkagi ma arvan, et nullindatel lõpuni välja kes
vahepeal küll kaovad nagu fookusest, aga,
aga kelle teoreetilised käsitlused, kelle sellised
psühhogeograafilised aktsioonid linnaruumis
ja nii edasi ja nii edasi mõjutavad väga suurt osa protsess
60.-te aastate protestiliikumisi, mis on väga selgelt
kunstilist päritolu, eks ole, nad defineerivad ennast
sellise nagu dada ja ja sürrealismi pärijatena dada,
siis on isa, keda nad armastavad ja sürrealism on siis isa,
keda nad vihkavad nii-öelda nende oma väljenduses,
siis keele, persteni väljenduses. Aga et seda praktiliselt ei ole üldse käsitletud näiteks
Rauslik Goldbergi raamatus.
Põhjus kindlasti on see, et võib-olla see nende
sittuitsialistide avastamine toimus seal kuskil 89. aasta järel,
eks ole, taasavastamine aga aga ma arvan,
et isegi olulisem põhjus on see nende nii-öelda kunsti hülgamine,
mis siis toimus sujuvalt 60.-te aastate alguses,
eks ole, kus nad moodustasidki siis sellise isegi
paramilitaarne on nagu ei saa nende kohta öelda päris,
aga aga ütleme midagi siis sellise filosoofilise rünnake
üksuse laadsete, eks ole, sisenesid väga tugevalt sinna 68.
aasta mai sündmuste keerisesse olid seal juhtivad ideoloogid
tudengite mässu raames ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, põhimõtteliselt seda diskursust ei eksisteeri kunstikäsitlustes,
et kunstikäsitlustes isegi selles 89. aasta järel,
eks ole, eksisteerib nende kuvand noh, mingisuguse sellise noh,
et huvitavam osa on siis linna aktsionismid,
kõik need Terivedja, Deturne maad ja, ja
psühhogeograafilised eksperimendid ja, ja
psühhogeograafiliselt raportid.
Aga vot siis see poliitiline osa nagu okei,
et ja siis nad politiseerusid ja hakkasid seal tudengitega mässama,
aga, aga mis toimus, kuidas, kuidas nad hülgasid kunstilise
ja hakkasid revolutsionäärid, eks ole. Aga minu arvates on just nimelt see transformatsioon on nagu
kõige põnevam.
Et kui neist saavad nagu need revolutsionäärid siis nad ju
saavad neist saavad revolutsionäärid ikkagi sellest
nii-öelda mingisugusest kunstilises strateegiast tõukudes noh,
kuigi nad on algusest peale väga poliitilised
ja nii edasi.
Et ühesõnaga, et, et need, need samasugused siirded,
see raamat on 560 lehekülge. Et seal on väga-väga erinevatest fenomen,
idest kirjutatud, eks ole, põhimõtteliselt siis samuti siis
sajandi algusest kuni Ma ei tea, mis seal viimase ütleme
siis Liis varasaja, Liis Lind Moaktsioonideni välja,
eks ole, kes organiseerisid siin vene saatkonna ees
erinevaid akte ja, ja kelle praktikast tegelikult tehti
replikaid üle euroop poeks.
Et vot need need liminaalsed aktid hakkasid mind nagu üha
rohkem huvitama ja mingis mõttes see Performance'i tähtsus
nagu kunstiajaloos on tegelikult ikkagi üsna lühiajaline,
eks ole, samas perfarmatiivsuse kui ütleme mingisuguse
meetodi tähtsus on kestev kunstis et seal on,
ma ei tea, 90.-te Soestoasesteetikas performatiivsust ei ole
võimalik kuidagi nagu välja arvata erinevates nullindatel
praktikates kaasa arvatud, siis ma ei tea,
seistes nagu bändi formaadis strateegiates,
nagu siis ma ei tea, bussi rajatud ja nii edasi,
et et see kõik on väga-väga oluline, aga sellel ei ole suurt
pistmist selle klassikalises performance'i kunstiga. Et see on ikkagi suhteliselt selgepiiriline nähtus,
mille mõju, mis oli küll väga-väga mõjukas
ja mis tohutult nii-öelda mõjutas meie arusaama
kunstilistest protsessidest, eks ole, kuskil seal kuuekümnendatel,
seitsmekümnendatel aastatel.
Aga jah, et, et peale seda see, mida klassikalised
performance'i kunstiks nimetatakse, on minu arvates toiminud
sellistes enesekorduse sihukses natuke tühjas rutiinis,
et see mind nagu eriti ei paelu enam, et miks meil näiteks
kunagi kohutavalt ärritas selline rühmitus nagu non kraata
oligi see, et ma nägin seal siis siuksed nagu 60.-te
radikaalse performance kunsti nagu tühikäik,
kui on ju et noh, võeti mingid elemendid,
eriti nende üle ka ise käin, mõeldud, ei,
reflekteeritud, ei, ei asetatud nagu mingisugusesse,
teise perspektiivi, lihtsalt nagu uhada,
mitte midagi teha. Aga mind hakkasid huvitama siis need Performatiivse
protsessid laiemalt ühiskondlikul väljal
ja just see äralibisemine sealt kunsti väljalt,
eks ole, või ristumine siis mingisuguse ühiskondliku
poliitilise või või sellise subjekti poliitilise väljaga. Et võib-olla nende väljade juurde soovikski liikuda,
ehk et preformatiivsete praktikate käigus liigutsa nii
pättev räppi, nii kui ka näiteks kabaree
ja varietee, nii et kust sinu enda jaoks tuli see nii-öelda
joone tõmbamise piir? Nojah, et kuskile ta pidi tõmbama, eks ole,
et et noh, mul on ka seal, ma ei tea, no teatrietendustest,
eks ole, nendest, mis selgelt teatripiiridest väljuvad noh,
sõna otseses kui ka kaudses mõttes noh, õudsalt oleks
tahtnud veel võib-olla ka erinevatest huvitavatest nagu
tähelepanuväärsetest poliitilistest aktidest kirjutada,
mis, millel ei ole seda nagu kunstilist algimpulsi
ja noh, et ma ka ju tegelikult sissejuhatuses ma selle roosa
Parksi näite tegelikult toon osutades, kui mitmekihiline,
see nii-öelda tema klassika line bussiaktsioon on,
eks ole. Et mida kõike ta seal nagu teeb selle ühe ühe
istumisaktsiooni raames ja, ja kuivõrd nagu tähendustest
tulvil on, et ja ma pidin selle piiri kuskile tõmbama,
et lihtsalt ise mitte hulluks minna, on ju. Et ma otsustasin siis, et nagu et kõigil nendel kaasustel,
mida ma käsitlen oma selles genealoogia,
peab olema mingisugune kunstiline algimpulss,
et nad peavad olema kuskilt sealt ära tõuganud.
Noh et noh, täpselt samamoodi nagu ma ei tea,
hääd pasters või peab ennast nii-öelda situatsioon rismi
80.-te aastate versiooniks või või riik Leimdes Streets siis
võtke tänavat tagasi, sellise 90.-te mõjuka rühmituse
algimpulsid on, on samuti nagu performance-kunstis. Ühesõnaga, et ma lõplikult ei andnud seda iseenda omandatud
kunstitöötaja identiteeti nagu käestania,
et väga kerge oleks olnud ära libiseda seal mingisugustesse
poliitilistesse kaasustesse, mis noh, kohati võib-olla isegi
on huvitavamad Aga millised sellised põnevad sotsiaalset Anteganismide
või väljendumised või allhoovused nendes kindlates punktides
avaldusid näiteks Pätu trepi juurest otsa väga selgelt välja,
kuidas saavadki mingid teatavad sotsiaalsed pinged leida noh,
mitte isegi nii palju viisi neid välja karjuda,
vaid just viisi neid artikuleerida.
Läbi selle, kuidas ma ütlen sellele tegelasele enda vastas,
kui nõmeda on tegelikult me ütleme välja,
kuidas meie kodulinnas keegi tänavaid põranda lihtsa näitena Nojah, et see pättel räpp on võib-olla nagu tõesti isegi
võib-olla kõige erandlikum neist näidetest,
mis mul seal on.
Ma arvan, et selle räpi näiteni ma üldse jõud sinna,
kuhu tegelikult öisingad, et lugedes sellesamase,
siis performance'i raamatu jaoks juba mingis mõttes.
Ja okei, ma sain aru, et nii, et siin on mingid asjad nüüd et,
et kuidas neid, selliseid agonistlike mänge,
agonistlike rituaale nagu, nagu väga selgelt meenutab pater
räpp ei ole ju ainus kaasaegses kultuuris esinev selline
klassikalise nagu agonistliku võistluse või võitluse Slaž
või võitluse tuletised, noh, me võime ka
pressikonverentsidel väga sageli sellist nagu verbaalselt
kukepoksi täheldada, eks ole, kus see tegelik võitlus on
nagu üks komponent kogu sellest kupatusest,
eks ole, et olulised on seal ka need verbaalsed kaklused,
mis toimuvad enne üksteise solvamine, selline
provotseerimine ja nii edasi ja nii edasi,
et mis su küsimus oligi. Mu küsimus oli tegelikult just selle peturäpi näitel,
et milliseid selliseid noh, ma ei tea, teisi ühiskondlikke
allhoovusi või selliseid avaldumisvorme,
me leiame nendes konkreetsetes Befarmatiivsetest
praktikatest noh näiteks siis situatsioonist ide,
nende jalutamine või või noh, kas või näiteks kabaree varietee,
võimalus rääkida mingitest teemadest, mis muidu ei ole
lihtsalt võimalik Ma arvan, et neid noh, need olid kõik ikkagi tegelikult nagu
integreeritud sinna, et ma ei usu, et seal on nii väga
paljus selliseid klassikalises mõttes alltekste,
eks ole, vaid et selles aktis endas, nagu ma defineerin ka
performance'i mõistete, eks ole, saavad kokku tegu sooritusi.
Ja noh, mis, mistõttu ma näiteks ei kasuta sellist võib-olla
eesti keeles suupärasemat, tegevuskunsti mõistet on ju või,
või miks ma ei kasuta noh, ma ei tea, mis,
mis iganes mõisteid veel võiks kasutada,
eks ole. Et, et miks ma kasutan seda performance ongi,
kuna see nii-öelda konsultatsioonide väli osutab nii
sooritusele teole kui ka esitusele ja need kõik kolm
komponenti on minu arvates nagu alati kõikides
performatiivsetes aktides olemas, et kui keegi kuskil laulab laulu,
siis see võib olla ka, eks ole, poliitiline akt,
küsimus, et kust ta seda laulu laulab, eks ole. Või, või kas ta asetab ennast nagu mingisuguses ohuolukorda
või kui ta laulab seda institutsionaalset selle jaoks ette
nähtud karaokebaaris, siis tõenäoliselt kuigi tegemist on
Performatiivse aktiga esitusega?
Ei ole siiski, see seal seal puudub nagu selline
sooritusliku või siis teo aspekt minu arvates.
Ta on küll võib-olla mingil isiklikul tasandil mingisugune tegu,
eneseületamine, mis iganes, aga tal puudub see tegu,
mis, mis ulatuks sealsest isikust nagu kaugemale,
eks millel oleks mingi mõju siis teistele inimestele
või mis looks sümboolselt mingisuguse olukorra,
millel oleks mingi tähendus, eks ole. Et ma arvan, et selle, et kõikides nendes aktides on
mingisugune nende kolme komponendi nagu ühildumine,
siis. Ent oma küsimuse juurde naastes siis võib-olla kuhu me sihtisin,
oli see, et nüüd lugedes sinu raamatut, siis eesti
Beformatiivsetes praktikates kuidagi tundub selline esmalt
suhestumine ühiskonnaga nii-öelda 60.-te läbi nende
häppeninge aga ja suuresti läbi teatrikultuuri,
mitte kunstimaailma, selline liikumine kehalisuselt
ühiskondlik kuule et nii-öelda tahes-tahtmata võttes ette
sellise mastaapse projekti Beffematiivsuse,
informatiivsete praktikate kirjeldamisel,
joonistus sealt välja mingi lugu. Milline on see lugu ja kuidas see suhestub,
kes seal ühiskondliku ja poliitilise. No esiteks, ma nagu eraldi Eestile seal ei keskendunud,
et ma asetasin, need eesti näited mingisugustesse,
üldisematesse, Geneoloogilistesse skeemidesse on
ja mis mulle tundusid on nagu adekvaatsemat.
Et noh, ma arvan ise, et tegelikult, et noh,
80.-te Eesti performance'i kunstnikud ilmselt vähemasti ei
suhestunud või see ei olnud mingi teadlik vastandumine,
noh, ma ei tea, et me nüüd okei, et nüüd vastandume sellele
supi põlvkonna Wizarite mingisugustele ütleme siis
performatiivsetele aktidele, et noh, nemad tegid ühtemoodi
ja meie nüüd teeme kindlasti teistmoodi. Et mulle tundub jätkuvalt, et tegelikult ikkagi see 80.-te
Performatiivse agenda kasvas välja nagu nagu nende endi
mingisugustest suhestumistest võib-olla siis lääne
performance kunsti praktikatega.
Aga ka siis selle oma agenda põhjal noh rühm T puhul selline
bändi formaadi kasutada, tamine, selline identifikatsiooni,
ma ei tea, uus romantikutega ja, ja nii edasi,
et nad suhestusid nagu tegelikult teistlaadsete
perfarmatiivsete formatsioonidega siis kui see nagu kohaliku
häppeningi ajalugu, et, et tegelikult me ei saa siuksed
koherentsest arengust ju Eesti performance'i puhul nagu
performatiivsete praktikate puhul ikkagi rääkida,
et, et meil on noh, siin on mingid üksikud fenomenid,
mis on omavahel tegelikult nagu selliseks mõtestatud
tervikuks liitmata, aga ma ei ole üldse kindel,
et neid nagu annabki sellisel moel liit,
et okei, et ühel pool meil on, ma ei tea,
60.-te kontekstis, mis meil siis on, meil on ühel pool,
on meil siis Tartu teatriuuendus, eks ole. Siis on meil muusikut häppeningi siis Kirjanike majas,
eks ole. Siis on meil suppi ja Wizarite rühmituse aktsioonid,
aga, aga noh, need siis on veel kuskil on Heino Mikiveri
organiseeritud absurditeatrietendused, eks ole,
mis on ka tegelikult EKA aga ikkagi ikkagi seotud,
aga, aga nad ei moodusta nagu minu arvates mingisugust
sellist skeenet, noh ütleme siis sellises kaasaegses terminoloogias,
et nad on ikkagi suhteliselt irdseks, jäävad võib-olla ka
nad eriti ei suhestu teineteisega. Et noh, me teame, et hunt võib-olla tundis häppeningi vastu
mõningast huvi kuigi üldiselt 90.-te dema teatritekstidesse
avaldub pigem sellise iroonilise kriitikana.
Noh, samamoodi ei ole ma täheldanud lapin
või keegi, teine oleks nagu noh, ilm tingimata sellise
teatriuuendusest kõnelenud kui, kui mingisugusest nende
jaoks olulisest fenomenist, eks ole, või noh,
et, et see kõik on nagu natuke juhuslik ja üsna suuresti
ikkagi jääb selliseks nagu natuke kooliaegse pullitegemise tasemele. Et kui me võtame isegi Jüri Okas, eks ole,
kelle legendaarsed aktsioonid Vääna rannas on noh,
Eesti kunsti ajaloos selline Krestomaatia,
kuna need on ka salvestatud, eks ole, filmilindile
ja nii edasi.
Et siis see periood, mil ta neid teeb väga selgelt,
see on 70 kuni 76, noh õieti 74 76, ta lihtsalt lõpetab
nende tegemised, siis tuleb see viimane nii-öelda video
või viimane film siis vabanduste, et ja sellega lõppeb ka
tema kooliaeg, eks ole. Ja peale seda väärikas kunstlik arhitekt enam noh,
sihukeste asjadega see ikkagi natuke seda ta käsitleb ise
seda sihukse lapsikusena ilmselt kuna ta sellest praktikast
loobub täpselt samamoodi Galapini.
Ja, ja ütleme siis supiseltskonna puhul see jääb ikkagi
selliseks kooliaegseks mänguks ja ei arene mingisuguseks
diskursiivsed praktikaks, eks ole.
Samamoodi noh, see periood, mil nagu kurvits
ja muru aktiivselt performans sõid, teevad on ikkagi
väga-väga lühike, et juba mingil hetkel kuskil 92 isegi
võib-olla varem nad saavad 92 ütleme niimoodi saavad aru,
et okei, et seal nüüd midagi, mida neilt ostetakse
ja põhimõtteliselt siis nad hakkavad lihtsalt noh,
nii-öelda iseenda kujundistud Rizzayclides produtseerima
mingisuguseid asju, millesse nad ise enam eriti tõsiselt ei suhtu. Et noh, see on lihtsalt niisugune noh, eriti kurvitsa puhul
tuleb see noh, väga selgelt välja.
Samamoodi ka annus, eks ole, et tegelikult ju paneb 90.-te
alguses oma nii-öelda pillid kotti teate
ja loobub sellistest aktsioonidest aktiveerides veel üksnes korra,
97. aastal, kui ta teeb Veneetsias nii-öelda ikkagi KEKi
tellimusel selle, selle oma varasema performance käekirja reanimatsiooni,
eks, ja, ja koos Rauliga nad seal Veneetsia grandekanale
kaldapealsel siis mässavad. Et nüüd me oleme jälle triivinud sügavale just selle
performance'i kunsti juurde, aga kui nüüd naasta
Befrematiivsuse Polliitilisuse juurde, siis kuidas sa ütleksid,
et, et näiteks nüüd viimase 20 30 aasta jooksul on nii-öelda
poliitilises tegevuses selliseid performatiivseid praktikaid
suudetud kohalikud teha, kasutada?
Just need meeldivad hallid alad, kus keegi ei hakka tegema
mingit kunsti, võib, mul on kuidagi vaja tähelepanu tõmmata,
rääkida. Noh, ma arvan, et üks toredamaid näiteid sellise nagu
poliitilise aktsiooni kontekstis Performatiivse elementide
rakendamisest oli võib-olla 2012, kui kui siis reageeriti
aktiivselt Ansipi väljaütlemisele seemnete söömise
ja ja fooliummütside kohta ja siis, kui toimus protestimeeleavaldus,
eks ole, kas siis kõik need fooliummütsike seemned olid siis
kaasa võetud seljad aktsioonile, et et jah,
no lääne kontekstis sellise nagu protestikultuuri. Ma ei oska seda nüüd öelda, perfarmatiseerumine on väga
selgelt seotud ikkagi sellise altar Kloovalistliku
liikumisega 90.-te lõpus kahetuhandendate aastate alguses,
kus noh, väga selgelt toimub mingis mõttes siis selle
nii-öelda tänava tagasituleku kui olulise sellise nagu
Performatiivse protestikeskkonnana, eks ole.
Et kui me 80.-te Lääne ühiskonnas nägime väga selgelt seda,
kus igasugune nagu protestikultuur tegelikult suubus nagu
meediasse väga mõistetavatel põhjustel, sellepärast et
meedia oli see, kus sündmusi tehti, eks ole,
jätkuvalt tehakse 90.-te lõpus tuleb tagasi
ja väga jõuliselt, ta tuleb tagasi selliselt nagu performatiivselt,
eks ole, step performance'i elementidena,
et et noh, et suured jätli või kenama meeleavaldused on
tegelikult sellised totaalset performance ikkagi. Ja noomik väga selgelt kirjeldab sealt rolliga selliseid
revolutsionääride üle, eks ole, õpetati siis erinevaid
Performatiivse strateegiaid ja taktikaid selleks,
et nendes protestimeeleavaldustel nagu protesti valideks
neid nimetatigi, eks nende protestivalidel nagu efektsemalt
ja ägedamalt osaleda.
Et sealt on need kõik need loosungid ka kuulsad,
eks ole, et kui ma ei saa tantsida, siis ma sinu
revolutsioonis ei osale, eks. Ja, ja no teistpidi, sellel oli ka noh, väga oluline minu
arvates oli, oli seal seal mõtteviisi nihe.
Et kui selline 60.-te 70.-te ütleme, selline protestikultuur
oli ikkagi lõpp päeva lõpuks ikkagi väga Militantne,
eks ole, ta oli suhteliselt ikkagi vägivald
ja mingites väga radikaalsetest vasakpoolsetes juhtumites
üle igasuguse mõistuse, eks ole.
Aga et see, mis 90.-te lõpus altar, globalistlik liikumine
ikkagi üritas väga selgelt just nimelt rõhutada oma siis
protestide sellist mängulisust. Et jah, seal noh, ühesõnaga, et seal oli ka igasuguseid
huvitavaid episoode, et alati oli ka ka Black Block
ja nii edasi, mis siis oli selline miilid,
tantsem osa, eks ole, radikaalsest anarhistides kes siis
tegelikult neid tantsivaid protestijaid asusid siis vajaduse
korral kaitsma, eks ole.
Ja läksid ka rünnakutele ja mis iganes, onju.
Ja noh, mingi mingis võtmesse jõuab siis Eestis,
ma arvan, et ta jõuabki sealsele ACTA ACTA meeleavaldustega
kuskil seal nagu laiemalt, Varasemast mulle ei meenu
selliseid Performatiivse elementide sellist aktiivset
kaasamist nagu protesti kultuuri kohalikus kontekstis,
aga aga eks ta siin on natuke kuidagi juhuslik ikka jätkuvalt. Ma loodaks küll, et see muutuks nagu mängulisemaks on
ja kuidagi nagu huvitavamaks oma väljendusvahendite poolest
just nimelt kujundiloome poolest siis. Kuigi kuigi Eesti preiditleb juba kujundiloome osas kiita
täitsa edukalt aga viimase küsimusena, et meil hakkab
lõppema saates planeeritud aeg võib üks küsimus,
millele sa vastad juba raamatu alguses.
Sellise kokkuvõtvalt it's komplekt kleidid,
aga et seal on alati inimest kuulda vastamas,
kust jookseb eluepe fragment tsiviil. It's complicated?
Ei nojah, no ma tegelikult ju seal raamatus ikkagi põhiosas ütlen,
et seda piiri on ei olegi.
Et kultuur esitabki ennast.
Et, et kultuur on, on suhtepõhine struktuur
ja et me ju pidevalt igapäevaselt mängime ise endale isendi kultuuri,
et selles mõttes noh, kultuuri siis selles sõna laiemas
tähenduses mitte pidades silmas seda, mis puudub,
puudutab Kultuuriministeeriumi. Aga sellisel juhul aitäh meile stuudiosse tulemusi meiega
kultuuri mängimast.
Andrese aitäh. Oleme tänases kunstiministeeriumi saatesse kutsunud Eesti
kunstiakadeemia nooremteaduri Triin Raidla et rääkida
metsikust muinsuskaitsest.
Tredrin. Tere, Aleksander, kas sa palun saaksid meile rääkida,
mis asi on kogukondlik, restaureerimine või kollektiivne restaureerimine?
Eestis on muinsuskaitse võrdlemisi tuntud
ja teada positsioonil, kus ta on pigem omaniku hirm
ja selline suur bürokraatlik masinavärk. Kuid kuidas saab olla tegelikult restaureerimine,
midagi, mis on kogukondlik ja kollektiivne,
niisugune rohujuuretasandi algatus? Eks metsiku muinsuskaitseaine kujuneski välja sellest samast küsimusest,
et muinsuskaitse paistab olevat väga reglementeeritud
ja kontrollitud valdkond.
Aga teisalt, kui mõelda, milliseid ehitusvõtteid toona tehti,
siis päris paljud neist ei ole üldse üle jõu käivad nagu
tänapäeva ehitus.
Ja miks kogukondlikult kasutada neid teadmisi,
neid oskusi luua jällegi meeskondi, kes mõtleksid vanadest
hoonetest või pärandist laiemalt. Koos koosmõtlemine on alati hea.
Ja alati on ju nii, et kui üks ideed jõuavad vähe,
kuid kambaga suudad rohkem, et ühte maja
või mõnda muud objekti korrastada.
Kambakesi on seda hulga lihtsam teha. Aga võib-olla hetkel lihtsalt mastaabi jaoks,
et Eesti kontekstis me räägime ikkagi pigem olukorras,
kus meil on kohutavalt palju pärandit, mille jaoks lihtsalt
ei ole abikäsi ja ressurssi.
Et üks võib-olla saaksid raadiokuulajatele natukene seda
pärandikaarti avada. Ja meil on Eestis väga palju pärandit ja väga palju kultuur objekte.
Paljud neist on ka muinsuskaitse all.
Nende seisukord ei ole kiita.
Lähiaastatel on toimumas ka näiteks nime korra korrastamine,
mälestiste nime korra korrastamine, mille käigus
vaadataksegi üle hoonete seisukorrad ja otsustatakse,
kas midagi võiks kaitselt ära võtta või midagi võiks kaitse
alla juurde võtta. Ja nähes neid pärandhooned, mis on pigem kehvas seisus
ja võib-olla näiteks ka kogukondlikud või piirkondlikult olulised,
aga näiteks kultuuril nagu riiklikult ei ole olulised,
et ikkagi on ju oluline see, et meie ruum oleks mitmekesine
ja et need kohalikud pärandhooned oleksid ka kuidagi hoitud
või kaitstud.
Et ühe näitena võiks tuua näiteks siia Salla seltsimaja,
salla on üsna väike küla kõrvemaa lähedal
ja seal on siis üks väike kogukond. Külas on umbes 70 inimest selle asjaga koos tegutsenud üle
10 aasta ja see oli väga võluv, et nad on otsustanud
kohaliku poehoone, mis mitte kunagi jõuaks riikliku
kultuuripärandi nimekirja.
On otsustanud korda teha.
Et üks selline näide siis. Ehk et siis nii-öelda iseorganiseeruvad
muinsuskaitseprojektid pakuvadki head võimalust selleks
nii-öelda rohujuure tasandist nii-öelda sammukene üles
ehk et nii-öelda külapoed, kihelkonnakeskused millised on
veel sellised markantsemaid näite, et nii-öelda
kogukondlikest restaureerimisprojektidest,
mis on saanud tiivad alla ja täitsa edukalt nii-öelda õhina
hiinast jõudnud töötav asjani No siin võiks eristada kahte varianti, et üks on see,
et on kohalik kogukond, kes on mingi objektiga seotud
ja nad tunnevad vajadust, et see objekt oleks korras
ja siis teevadki, nii nad siis on ju Salla seltsimaja
näiteks Kaleisi külapood on väga palju tähelepanu saanud
ja on ka siukseid, väiksemaid kogukondlikke asju nagu
Tahkuna tõrvaahi jällegi omapärane objekt ei ole maja
ja samuti võiks siis sinna kõrvale, kus on kogukonnad,
nende objektidega seotud, siis on meil ka Eestis sellised
nagu restauraatorid, kogukonnad, kes käivad siis nagu
külakorda erinevates kohtades. Et üks tuntumaid neist vana jama ja meeskond mis on ka rahvusvaheline,
ehk siis ei ole enam Eesti kontekstis ja ka seotud,
vaid ka Jaapanist ja Ameerikast tulevad inimesed siis siia
pärandhooneid korrastama.
Nemad käivad siis nii-öelda külakorda erinevad objektide juures,
mis viimasel ajal on sattunud olema kirikud.
Et üks neist on Lalsi kirik, millega tegeleti viis-kuus aastat.
Enne seda oli puutli puukirik, et eks näis,
mis järgmisena saab, et veel ei ole teada,
mis järgmiseks objektiks on. Kas sa saaksid võib-olla natukene valgustada sellist noh,
amatöör vid geriljarestauraatori argipäeva vist sellise
ameti puhul ei olegi, aga vilin umbes tööprotsess on
või kuidas sellised kogukonnad tekivad? Esimesena tuleb saada püsivad kokkulepped,
tihtilugu on need noh, näiteks külapoed või,
või mõni muu selline keskuse hoone on omavalitsuse käes,
et siis on hea teha kokkuleppe omavalitsusega,
et mingiks määramatuks ajaks siis on kokku lepitud,
et see kogukond saab siis seda kasutada.
Ja siis omamoodi oma tahtmise järgi oma võimekuse järgi korrastada.
Näiteks selline on Türi kogukonnakeskus on kus siis majale
saadi kasutusõigus 15 aastat ja nüüd on siis järgemööda seda
maja kambakesi korrastatud. Kuidas kamp tekib, see on üsna juhuslik.
Türi kogukonnakeskuse juures oli see magnet,
et asjaolu, et kõikidel inimestel olid omad majad,
mida nad pidid korrastama ja et et üksteise kogemust jagada,
siis nad hakkasid koos käima ja, ja siis lõpuks tekkis mõte,
et võiks ühe maja koos ka korrastada.
Ja järgmisena, kui on kokkulepped olemas,
mõnikord ka ostetakse kambakistera, näiteks Leesi külapood
oli hoopis selline, kus ostetigi seal MTÜs on siis hulk inimesi,
igaüks pidi siis liikmemaksuks maksva mingi osa,
et nad saaksid selle maja ära osta. Ja järgmisena projekti kirjutamine, see on üks tänamatu
tasustamata töö.
Aga kui see vilja kannab, siis on jällegi rõõm väga suur.
Eks ole missiooni pealt tehtud, onju, et projektikirjutamise
käigus ka sa õpid kogu aeg, et alustada tasub väikestest
kohaliku omavalitsuse programmidest ja siis järkhaaval,
kui on soovi minna suuremate programmide juurde. Aga kui jõudagi sinnani, et noh, on näiteks koduküla asjal
on mingi vana mahajäetud pood, lähen sinna sõprade-tuttavate
kaasvõitlejatega mõtlema, et issand, äge kuule,
tegelikult katus täitsa peab ja saaks vajadusel isegi
inimesi hoida, teeme residentuuri, mõeldud,
tehtud, hakkame residentuuri tegema siis,
mis on umbes need nii-öelda punktid, kus sa võid hakata
otsima mingeid lisarahastusi või tugesid,
olgu need nüüd kohalike omavalitsuste, Euroopa
või Eesti tasandi fondid. Üks peamiseid on see, et mõtled välja sisu,
et mida sa seal majas pakud?
Päris paljud pakuvad kohvikut, sest see on muidugi tulutoov
ja hoiab inimesi selle majaga seotuna ja laiemalt ringiga
kasvatab mitmed, teevad ka mingeid kogukonna ruume,
kus saab siis teha kontserte.
Käsitööring on sisupuutöökodasid.
Muidugi see maja funktsioon ka on erinev,
et valsi kirikus on nüüd kirik korras ja selle tulemus on see,
et on teenistused kord kuus. Varem ei olnud üldse, et, et see funktsioon määrab ka kindlasti. Me oleme nüüd hästi kiirelt kuidagi tõtanud siste
konkreetsete näidete ja praktiliste oskuste,
ehk et näiteks millal kirjutada projekti.
Aga tahaksin võib-olla hetkeks välja suumida,
et milline on sellise gerilja, restaureerimise,
konserveerimise ajalugu üldse või millised on selle
nii-öelda ajaloolised praktikad nii-öelda. See on väga hea küsimus, millele ma ei oska hästi vastata.
See ei ole ju üldse ülearu dokumenteeritud asi,
et kui mõelda kaugema mineviku peale, siis tehti külakorda
katust korda ja kõik aitasid 11, et.
Aga noh, üks, mis meil, kursuse käigus uurisime,
et üks vanemaid on näiteks Inglismaal asuv Friends of
Friends les Churchill s, mis on siis 50.-test asutatud juba
ja tegeleb siis tühjaks jäämas või juba maha jäätud kirikute
hooldamise ja siis tutvustamisega. Aga ma kujutan ette, et seda ajalugu saaks veel kaugemalegi otsida,
et kuidas on kambakisti korrastatud asju? Et kes sellise nii-öelda kogukondliku kultuurilise hoovuse
üheks taustaks võib kuidagi lugeda Eesti enda noh siis pika
ajaloolist muinsuskaitsetraditsiooni, et võrreldes vist
muude maadega on ta ikkagi väga eksalteeritud positsioonil. See vist nagu läheb natuke inimloomuse juurde,
et sa aitad ikkagi seda, kes on hädas, et siis sa ju korrast,
et ka selle inimese Maiavjotjatel korrastada,
kui näha on, et katuses on auk.
Äkki. Nojah, samas näitas Ameerika kontekstis on praktikad just vastupidised,
ehk et näiteks sealses õigusruumis ma arvan,
et vaevalt keegi julgeks võtta Haameri nalja kellelegil aed
ära parandada, sellepärast et hiljem on seal juriidiliselt
väga kerge nii-öelda neid sõrmi lauasahtli vahele panna,
ehk et On ka lihtsalt muud peale sellise altruistliku keskme
siin vist. Ja no ega see siin Eestis ka puutumata ei ole,
et eraomand on väga oluline ja seetõttu on ju see
kokkulepete pool on nagu väga-väga vajalik.
Et teisiti saab ka inimene, kelle mingi pahanduse kaela.
Kursusel toodi välja ka näiteks Audlema õis,
mille omanik on välismaa firma, mis on pankrotistunud
ja sisuliselt on maja ilma omanikuta, aga juriidiliselt on
majal ikkagi mingisugune omanik. Ehk siis on nagu nokk kinni, saba lahti olukord
ja ma kujutan ette, et neid laudla mõisa sarnaseid maju on üksjagu,
kus omanik on haihtunud ja maja lihtsalt laguneb
ja naabrid tahaksid näiteks korrastada, aga nad isa,
et võib-olla noh, seda ei saa otse öelda,
et minge sisekorrastage.
Aga, aga mingis mõttes nagu võiks see talupojamõistus appi
tulla ja öelda, et kui ikka tõesti maa katus on auklik,
siis võiks lihtsalt korda teha. Isegi kui omanik ei ole 20 aastat näinud. Aga nüüd võib-olla sinugi uurija spetist,
et mis on hetkel selline pärand, mis nagu hüüab selliste
tegijate järel, et loomulikult kujud on vist kõikides
Euroopa maades selline lagunev element kusagil maastikul mis
tegelikult hüüab tegijate järgi, et näiteks Viljandist on
üks selliseid kauneid näiteid, kuidas on suudetud tänav tekitada,
et see tilde metsik muinsuskaitse jää tõesti ainult vanade
majade päästmiseni. Kui see oleks kuidagi tehtav, siis mina rõhutaks
väikevormide peale nagu paviljonid või müügiletid
või või bussipeatused midagi sellist.
Et need on sellised asjad, mis kipuvad ära kaduma
ja mida üldiselt keegi ka ei kaitse.
Ja laiemalt võttes kogu puitarhitektuur võiks mõelda siis ka
taluarhitektuuri peale või puitmõisate peale.
Puit lihtsalt kui materjal on ju kaob kiiremini,
et kui nendel majadel katust ei ole või katuses on auk,
siis nad lahkuvad siit ilmast päris kiiresti. Need objektid, millest me räägime, üldiselt ei asu kusagil kesklinnades,
vaid pigem nende natukene kõnnid teedest väljaspool,
et kuidas selline omaalgatuslik lähenemine liidab puhtalt inimesi,
kes seal elavad, võib-olla isegi mitte kogukond kui selline
aktivistide kamp, kes võtab ja tegutseb,
beib, lihtsalt inimesed ümber, et kas pärand muutub rohkem
nähtavaks läbi selliste ettevõtmise või kuidas see liidab seda. Igal juhul liidab.
Mulle tundub, et päris paljud inimesed nende
restaureerimisprojekti taga on ka need suvitajad,
et mitte püsivad elanikud ja võib-olla see on see koht,
mis liidab siis need aastaringselt elavad inimesed suvitajad kokku.
Et võib-olla tekib rohkem õlatunnet maapiirkondades.
Ja teiseks see, et selline linnast väljas gerilja
restaureerimine rikastab seda maaelu laiemalt ka,
et kui mõelda, et kõik kolivad linna, siis äkki mõni inimene mõtleb,
et tead, see Leesi külapood on nii ilus,
ma tahan seal kõrval elada. Ma kolin sinna. Aga millised on olnud, võib-olla nüüd küsingi,
et näiteks sellesama Leisi poe sellised nii-öelda järelkajad
just sellisest praktilisest aspektist, et kui väga paljud
restaureerimisprojektid tulevad kusagilt kõrgelt on saanud
mingid kriklikutest fondidest rahastused,
siis tihtipeale ta jääb sellise väga museaalselt seisma.
Aga noh, näiteks sinu loetletud projektide puhul väga
mitmeid T noh, võlubki just see, et seal tundub,
kas ta järel elu kuidagi sees olevat, mis on olnud selliste
omaalgatuslik ajaloo ja pärandiga vastavate projektide järel elud,
kes sealt on näha selliseid tõeliseid rohujuuretasandi edulugusid. Kui jätkate Leesiga siis ja et nüüd on seal ju aasta ringi
pood ja suviti näiteks saavad kohalikud lapsed siis proovida
esimesi tööotsi ja olla poepidajad.
Näiteks ka poesildid on kohalikus murdes,
mis on väga võluv nüanssidel, seda pärandit saab nagu mitme
Kiiliselt kohale.
Ja kui on avalik funktsioon sees, on ju,
kui on koolituskeskus või töökoda või pood,
et siis rahvas käib nii palju, et seejärel elu nagu hakkab
juba ise elama. Et nii mõnigi on öelnud, et need majad nagu ütlevad ette,
millised inimesed sinna tulevad ja kuidas nad saavad selle
maja jaoks kasulikud olla.
Et see on niisugune müstiline nagu magnet
või fluidum, mis seal ümber käib ja siis inimesed kogu aeg kogunevad. Et selle fluidumi keskele jäävad ka väga palju tehnikaid,
puhtalt käelisi oskusi.
Et kuidas sellistes olukordades, kus geriljategevuses
ilmselgelt ei ole nii-öelda kõigil kohe oskusi
ja teadmisi ja muinsuskaitseväeehitajaoskused,
et kuidas seal levivad need teadmised noh näiteks ma
isiklikult võib-olla julgeks hakata vana puitmaja
restaureerima puhtalt teadmisel, et nii paljusid asju ei
oska teha. Kas seda teadmatust peaks kartma
või hüppama pea ees sisse, sest et kusagilt ikk üldiselt see tuleb? Üldiselt see tuleb, üldiselt on ikka keegi,
kes teab kedagi, kes oskab palki vahetada,
kes tuleb siis õpetab või keegi, kes oskab akent
restaureerida ja teeb väikse koolituspäeva
ja siis see asi on selge, et muidugi on see nii-öelda
meistri mõõde ka sealjuures, milleta ei saa.
Aga üksjagu ikkagi saab ka nagu puhtalt oma tahtmise oma
õppimisega ära teha. Aga kui ma juhtun nüüd raadiot kuulama ja ma tean,
et mul on mingi tohutult äge hilist saari
või eestiaegne koolihoone ja ma mõtlen, et ma tahaks tegema hakata,
aga üksi päris ei tea kust oleks õige küsida soovitusi
või kasvõi mingeid nõustamisi.
Selliste projektide ettevõtmisel. Seest gerilja restaureerimise konsultanti Eestis ei ole aga
üks koht, kus nagu vana maja kohta saab abi,
mis võib-olla paneb rattad käima, on maa-arhitektuuri
keskuse nõustamisvõrgustik.
Et seal tuleb meister kohale ja annab sellele mõttelised tervikvisiooni,
et kuidas maja saab korrastada või mis asjad on need,
millega saaksid järjekorras ise teha.
Ja siis need, mis sa pead abilistega koos tegema. Et neil on projektide kirjutamine.
See on omaette kunst, mida raskemaks projekt läheb.
Et kõige lihtsam on, ma arvan, küsida omavalitsuselt nõu,
et kui püüda neid väiksemaid toetusi saada,
siis need vormid ja taotlused ei ole ülearu keerulised,
et saab hakkama küll. Nii ja selle noodikat saab hakkama küll.
Täna ka lõpetame, aitäh saatesse tulemast,
thin Reidle.
Aitäh. Ja tänan sind, armas kuulaja, et selle saatetunni meiega veetsid.
Teiega oli Aleksander Metsamärt helipuldis Helle Paas.
Ning saate toimetajaks andis ette velt kuulmiseni.
