Hea klassikaraadiokuulaja tere tulemast aasta eelviimasesse
Kunstiministeeriumi saatesse.
Saate esimeses pooles tuleb juttu ennast Tallinna vanalinnas
kolmes muuseumis laiali laotanud universumi näitusest.
Saate teises pooles meiega vestlemas Elo Vahtrik.
Vastse foto Annaali starter kiti üks loojatest,
head kuulajad. Head raadiokuulajad detsembriga on kätte jõudnud aeg,
kus kõik õues tunduks olevat otsekui sihuke pime,
hallikas unenäoline supp, kuumupume.
Ning võta näpust kinni.
Tallinnas vanalinnas on hetkel avatud kolm näitust,
mille keskmeks läbivaks jooneks ütleksid mitte lauset haage
niidiks võttis sihukeseks läbi õmblejaks niidikeseks on uni,
ehk et kolmest universumi näitusest oleme kutsunud
klassikaraadiosse rääkima kolme universumi näituse
kuraatorid ehk et Sandra Nuudi, Annely kaldaja,
Ülle kaski ning ka siis Sandra Nuudi täituselt kunstniku
Tõnis Jürgens, tere tulemast ministri ministeeriumisse terant,
tere, tere. Ning kõige esimese asjana võib-olla soovikski siis pöörduda
tervisemuuseumist vilekaski poole, et natukene avata meie kuulajatele,
seda, kuidas sünnib kohalikus kontekstis võrdlemisi tavatu
näitus ehk et näitus, mis ennast siis nagu kolmel erineval
viisil kolmes erinevas muuseumis tinglikult avaldub. Näituse idee sündis tegelikult meie eelmisest näitusest,
mis rääkis vaimsest tervisest ja vaimsest heaolust.
Kuna vaimne tervis ja uni on omavahel lahutamatult seotud
ja mõjutavad 11, siis otsustasime, et me teeme järgmise
näituse unest ja magamisest.
Sellepärast et kui meie unega on kõik korras,
siis on ka teised meie põhivajadused üsna suures joones
kontrolli all. Ja mida rohkem me unetemaatika peale mõtlesime,
seda selgemaks sai see, et uni ei ole lihtsalt magamine vaid
uni on palju laiem teema, mis puudutab erinevaid valdkondi.
Ja sai selgeks, et ühe muuseumi näitusest on siin vähe
ja tegimegi ettepaneku kahele naabermuuseumile,
disainimuuseumile ja teatri muusikamuuseumile seda teemat
laiendada siis enda valdkonnas veel.
Nii, et tulemuseks on hästi tore trio näit tuss,
mis pakuvad sellist külastamis rõõmu väga laiale hulgale
inimestele alates lastest kuni suurteni,
kunstihuvilistele, audiovisuaalset elamust,
otsivatele külastajatele kui ka siis lastega peredele. Nõnda, ning näituste puhul on ka tore see,
et nad on kõik hästi erineva iseloomuga ehk et kui ma lähen tervisemuuseumisse,
siis ma saan sellise tõelise klassikalise infoedastusnäituse koht,
kuhu ma tahaksin tuua oma lapsi, kui ma lähen teatri
muusikamuuseumisse sattunud keset sellist helilist installatsiooni.
Kui ma lähen Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis,
avaneb mul näitus, mis on kusagil seal klassikalise disaini,
näituse kaasaegse kunstinäituse vahel ehk et kui palju kolm
kuraatorid töötasid, et saada selline igatpidiselt
mitmekülgne näitusekolmnurk kokku või aretasite te kõik
pigem sellist oma asja, et võib-olla on talustan küsimas,
teiselt poolt alustan sinust, Sandra. Ma arvan, et jah, et need suunad on meil päris erinevad
ja siis koostöö on pigem siis sellise katuseteemavaldkonnas
ja siis põhimõtteliselt erinevad suunad tulevad ikkagi
muuseumite iseloomust või siis sellega, millega me tegeleme igapäevaselt.
Tarbekunsti- ja disainimuuseum tegeleb siis meie kunstnike
ja disainerite tööde mõtestamisega ja laiemalt siis ka
materiaalse kultuuri mõtestamisega ja sealt siis see,
selle näituse võib-olla ka siis eripära,
et oluline oli siis tegeleda keskkonnaga,
mis on mõeldud siis unele ja teiselt poolt minu jaoks oli ka
väga oluline seda aega vaadata, kus me tänasel päeval oleme
ja kuidas me sinna jõudnud. Et sealt tuleb siis selle näituse iseloom,
et võib-olla siis jah, et erinevad siis näitused on
tegelikult seotud üsna palju siis muuseumi endaga. Aga ettevalmistusprotsessis me töötasime küllaltki iseseisvalt,
et me küll jagasime üksteise kontseptsioone,
aga ikkagi igaüks läks selles suunas, mis tema nägija
vajalikuks pidas. Ning siis Annely kaldoja, et ülejäänud kaks kaatrit on
saanud juba oma näitust tutvustada, siis läheme nüüd korraga
siis teatri muusikamuuseumisse ja unenägude maailma.
Mis oli siis teie nii-öelda näituse iseloom,
nägu, idee? Ja meie näituse vanalinna keskaegses tornis,
Müürivahe tänaval, et noh, esiteks, et torn ise andis juba
mingisuguse keskkond, ise andis mingisugused juba raamid
ette või mingid ideed, et ja loomulikult oleme,
oleme teatrimuuseum, siis teater ise juba oma loomusega
andis selle mõtte ette.
Et pean ütlema, et see kontseptsiooni sai paar korda ka muudetud.
Et see protsess, kuidas jõuda selle selleni,
milleni me jõudsime, oli küllaltki pikk. Sest tead, inter ja unenäod, see on niivõrd mahukas teema,
et sellest võibki rääkima jääda.
Et millisest nurgast siis edasi anda ja noh,
oluline oli ikkagi anda või, või kuhu me jõudsime,
et anda edasi seda unena olemust ja meie vanalinnatornis
kuuleb 11 teatriinimese unejutustusi unenägusid.
Mõned neist on minevikust on need, kes meie hulgas enam ei ole.
Mõned on, kes on praegu tegevad näitlejad aktiivselt laval
ja võib-olla selline oluline märksõna on ka tõesti aeg,
nagu nagu Sandra näituselgi et ajalisus,
nende inimeste tundmaõppimine, keda meie seas ei ole läbi
unenägude Olgu, see siis tutvustatakse näitlejaid,
näitlejat, unenägusid, kas see tähendab siis rohkem
selliseid unistusi v rohkem?
Selliseid õudseid ulmasid? Selle ettevalmistusprotsessis olime kaasatud dramaturg
Mihkel Seeder ja need unenäod.
Me valisime lähtudes kolmest teemast jagasime kolmeks
teemaks sellised absurdsed seigad, mille hulka siis kuuluvad
ka näitlejate unenäod, mis tulenevad nende ametist siis ended,
et on ka päris palju endelise unenägusid
või millele me siis tagantjärgi omistame endelise tähenduse.
Ja siis muidugi hirmud, et kõige rohkem ikkagi inimene elab
läbi oma hirme, oma selliseid negatiivseid tundeid oma unes. Et sellest siis nagu loo dramaturgia seal
ja seal tornis võib seda näitust võtta.
Kui kuuldemängu istuda, maha rahulikult,
kuulata, elada sinna keskkonda sisse sellesse helide
ja valgusemängu ja näituse jaoks on originaalloomingu
kirjutanud Marcus Robam ja visuaalse poole teinud siis
Christian suits. Markkus Rooba heliplaati saab kuulata ka onlainis,
kui peaks olema kuulajatel soovi, kuid lisaks kolmele
kuraatoril on siis võtnud ka Toronto ta kunstnik
ehk et tervelgatenis Jürgens tere.
Ning sinust pärineb siis Sandra näitusele tehtud
või siis Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi näitusele
tehtud videoteos kus siis uuritki omamoodi sellist unenäoprotsessi.
Seda, kuidas unenägu samastub filmiga ning seda,
kuidas unenägu otsagagi koosneks sellisteks tühimik lünka,
tekst, mida siis inimese mõistus kokku viib. Ning soovikski nüüd sellist teatavat brigatamist,
jah, et kas sa oled juba jõudnud teate muusikamuuseumisse
vaatama siis näitlejad unenägusid ning kuidas nüüd
isiklikult sellega võib-olla suhestusid sellise
unenäomaailmaga hankeid. Pean piinlikkusega tunnistama, et ma veel teistele
näitustele ei ole jõudnud, kindlasti plaanin minna mõlemale.
Ma võib-olla alustaks sellest, et, et see videoteos on minu
jaoks osa suuremast uurimisprotsessist loov uurimusest,
mida ma teen kunstiakadeemia doktorikooli katuse all nüüd
juba viiendat aastat, nii et see on üsna-üsna pikale jäänud
mingis mõttes.
Ja selle teema on tegelikult unemõõtmine erinevate
jälgimisseadmete nagu nutikellade aktiivsusmonitoridega,
nagu neid nimetatakse, ja nõnda edasi, et asjadega,
mis on nagunii-öelda tavakasutajale turul saadaval,
et see on nagu mingis mõttes rohkem teema kui unenäod kui sellised,
aga kindlasti võib seda kujundina võtta. Et kui me mõõdame oma und ja see tinglikult muudetakse andmeteks,
et me jälgime mune kvaliteeti kuidagi andmelisel kujul,
siis tegelikult need andmed lõpuks kuuluvad ka kellelegi teisele.
Nende andmed kuuluvad korporatsioonidele,
kes toodavad neid enesejälgimise mõõtmise seadmeid
ja ehk siis kaude noh, ta on seotud unenägudega,
et meie uni läheb nagu müügiks, nende andmete põhjal on
võimalik teha reklaame lõpuks suunatud reklaami inimestele
ja siis siin on mingi selline nagu kujundlik seos,
võib olla unega, aga veel rohkem ka tervishoiu muuseumi näitusega,
et tegelikult unemõõtmise seadmed on kasulikud,
kuna nad tõmbavad tähelepanu sellele, kui oluline seos on
tervisliku elu ja une vahel. Et nagu ülegi ütles, et, et kui me lihtsalt magame hästi,
sest sellega lahenevad üsna paljud meie tervisehädad ära,
et see nagu aitab müüa igasuguseid jälgimisseadmeid.
Aga paralleelselt see see tühimik, mis jääb kahe päeva
vahele või kahe siis ärkveloleku hetke vahele,
see natukene nagu tõmbub koomale see koht,
kust need tulevad ja kuhu me saame nagu ära kaduda sellise
kapitalistliku ekspluateerimise eest, et jälgimisseadmete
igasuguse andmestamise digiteerimisega see tühimik hakkab
nagu aina rohkem koomale tõmbuma. Väga pikkkereline intro kõigele sellele,
aga see on põhimõtteliselt minu minu teosena. Kui lähtepunkt, et hästi, Tore, oli kunstivaatajana just
käia nendel näitustel nii-öelda paralleelselt
ja näha kõrvuti, sest näiteks kui ma nüüd sander näitusel käisin,
siis ennemini panisima mind mõtlema unest teataval viisil
sellisest kogemuslikust läbielamisest, kuidas ma lähen,
näeme, mis minu jaoks union, kes uni on siuke hetkeks
kriinseiveri ja järgmise masina käivitamise vahel,
mis peaks olema nüüd uneautonoomia. Aga samal ajal, kui ma jalutan tervisemuuseumisse üle tee
siis äkitselt kohtuma nende karmide numbrite arvude
statistikaga ehk et kuidas te kuraatoritena tunnete,
et selline nii-öelda hea teaduslik ja teataval viisil,
et poeetiline lähenemine 11 nagu toetavad
ja kokkust sobitavad. Keeruline küsimus, aga võib-olla siis see lähtepunkt,
et ei ole, siis ma ei ütleks, et teaduslik
või mitteteaduslik, et see on pigem selline tunnetuslik,
et minu jaoks võib-olla kõige sellisem kesksem küsimus,
kust erinevad siis suunad hakkasid kuidagi avanema ja,
ja erinevate disainerite ja töödeni jõudsin,
oli ajakriis või siis selline ajasurve ja siis selline tunnetus,
et ei jõua piisavalt ühe päeva jooksul teha
ja siis näpistama ehk une arvelt natuke neid tunde juurde
ja siis teeme veel rohkem tööd. Ja selline mõtteviis on üsna pikalt olnud kuidagi valdav,
et see ja seda on ka kuidagi ülistatud.
Ma arvan, et üsna siiamaani ülistatakse selliste pigem töö
tegemist ja vähem und, kuigi õnneks hakkab sega murenema,
eks ju, et ja võib-olla siis selline tunnetuslik teistpidi
palju kirjutatud teema tegelikult, et erinevad autorid on
sel teemal tänasel päeval päris palju kirjutanud,
et me elame sellises huvitaval ajal ja võiksime hakata ümber mõtestama,
siis kuidas me võib-olla siis suhtume sellesse töö ja,
ja siis puhkamise vahekorda. Et see võib-olla on siis selline keskne ja siis see tähendas
seda minu jaoks, et magu on siin erinevaid,
siis täiesti igapäevaseid objekte sinna näitusele
ja nende kõrval on siis disainerite ja kunstnike sellised
võib-olla siis eksperimentaalsemaid tööd. Ning siis sama küsimuse heidan ka nüüd üle teisele poole
loodi ülele. Ja Sandral oli väga hea vastus.
Aga noh, ma lisaksin vähem poeetilise meie poolt,
et tõepoolest Yasse unevaegus on tõesti üks asi,
mis on suur probleem olnud juba alates sellest ajast,
kui elektrivalgus üldse leiutati ja see on ainult süvenenud,
et nagu siin teadlased on välja selgitanud,
et praegu me magame ainult umbes tund aega vähem kui 100
aastat tagasi ja põhjuseks on lisaks veel praegu ka siis
ikkagi halvenev vaimne tervis, ärevus, mured,
sest ikkagi see keskkond, kus me praegu elame,
on tõepoolest ärevust tekitada. Nii nagu siis unearstid ütlevad, ei ole kunagi olnud nii
palju unehäiretega nende juurde pöördujaid kui praegu.
Ja noh, mis puudutab just seda voodidisaini ja,
ja selle peale mõtlemist, et see tuleneb ka sellest,
et üha rohkem tegeleda tehakse ka sellega,
et ta unehügieeni siia alla käib, siis ka see voodidisain
ja kõik muu, mis sinna juurde kuulub, muutub üha tähtsamaks,
ehk siis väga oluline on see, millises voodis magan,
kui hästi ma ennast tunnen, olgu need lapsed lasteaias
või suured inimesed, ühed voodid tulevad kasutusele
ja neid asendavad jälle parema disainiga voodid
ja nii edasi. Et see on eluliselt tähtis ja nii nagu noh,
sisedisainerid ütlevad, et võib-olla köögi asemel tasuks
rohkem raha kulutada hoopis magamistoa disaini. Siit tahaks küsida kohanneli teie käest,
et kui te olete nüüd töötanud erinevate unenägude materjalidega,
kas see, et me oleme jõudnud rohkem pingestatud pähem
töisemasse ja vähem vaba ajaga täidetud aega peegeldab
kuidagi ka siis erineva perioodi unenägijatelt enda unenägudest? Seda kindlasti aeg peegeldub unenägudes,
et et seda on ka antropoloogid uurinud, on noh,
seda on ka sellel näitusel väga hästi-hästi näha,
et et kasvõi on seal üks Voldemar Panso unenägu,
kus ta noore tudengina näeb unes.
Ta ei taha minna sõtta, et ta ei taha, et teda võetakse sõduriks,
et me oleme jälle selles nagu olukorras,
kus yldiselt noor näitleja võib sellist asja unes näha,
mis on ülimalt traagiline. Aga kui ka veel natuke eelmise küsimuse juurde tagasi minna,
siis kui me räägime näitusele, une ja loovuse seostest,
siis loomuseks juba on vaja head und puhata.
Inspiratsiooniks on vaja olla puhanud eelkõige
ja selleks, et tuleks inspiratsioon, loovus töötaks,
selleks on vaja ka aega, selleks on vaja aega,
et vaadata iseendasse, jälgida maailma.
Et see on ka üks selle näituse nagu oluline sõnum. Et tegeleda iseendaga, võtta korraks paus,
võtta aeg maha.
Et kas või sellega, et sa lähed muuseumit külastama
ja annad selle aja endale, et sa sa võtad muuseumisse,
ennast tundma õppida ja enda, seda ühte kolmandikku elust,
siis kus sa magad. Et sinu näitusel on konkreetselt, siis läks nii-öelda aja
maha võtmiseks näitlejate lavastajate lood siis kas see
võib-olla saaks ikka mõnda sellist nagu lugu raadiokuulajale
jagada sellise teatava tiiserina, praegusel hetkel? Väga hästi sobiks ühte unenägu siis ümber jutustada endale
kõige nagu noh, kas uni, mida ma ise tahaks näha,
on raha Aadla unenägu kus ta kõigepealt jagab esimest unenägu,
kus ta näeb, et ta on sellises müstilises majas nagu õuduste
majas ja kõik, mis seal selles unenäos siis toimub.
Ja 10 aastat hiljem ta näeb unes, et ta on selles samas unenäos,
aga ta jälgib ennast kõrvalt.
Et ta näeb, kuidas ta on seal majas, kuidas ta kiigub
ja kuidas ta suudab seda õuduste unenägu muuta. Et kuidas seda unenägu, mis on teda hirmutanud mõned aastat
ta suudab oma järgmises unenäos ümber pöörata.
Et see tundub mulle, et see on tõesti nagu tõeliselt
müstiline unenägu.
Ma ei tea, kas, kas minu aju nagu näeks sellist und. Freudi vääriline kogemus absoluutselt.
Et Sandra, sa oled koma näitusele toodud näiteid sellised
tõelistest nagu parema sõna puudumisel Unef riikidest nagu
näiteks pakkiminstreff või, või teised sellised uneaeg eksperimenteerida.
Et oma nii-öelda näitus uurimuses, et kui palju sa avastasid,
et tegelikult on inimesel võimalik und kontrollida,
sellega mängida või noh, kas veel allutada mingile teatavale
kapitalistliku Lune tootmiskontrollile? Ja need eksperiment on palju ja, ja võib-olla mõtlesin valesti,
teadusega ei ole seotud, et siin on kindlasti ka teaduslikke
aspekte sellel näitusel.
Back meister Fuller on võib-olla jah, üks väga põnev selline algpunkt,
kelle poole vaadata 20 sajandi alguses ta ütleb siis,
et uni on halb harjumus ja, ja teeb siis sellise uneeksperimendi,
kus ta magab kaks tundi ööpäevas, teeb selliseid pooletunniseid,
uinakuid, seda nimetatakse puneks tema siis sellises mõtte
muude töödega koos, siis ta on siis sellisest Mäksjoni
ideest räägib seal, et kuidas võimalikult vähesega
võimalikult palju saavutada. Aga jällegi see tema mõte võib-olla sellest jupulest
või siis ka see eksperiment, mida ta tegi kaks aastat.
See pigem räägib sellest ajast jälle, eks ju.
Et see, mis tema tegi iseendaga, noh, jääb sinna sinna,
kus ta on, eks ju, et me ei saa kunagi kontrollida,
kui hästi see õnnestus või midagi.
Aga jah, et see sellisne iseenda peal katsetamine
ja jällegi selline rohke töö tegemine jällegi olla ülimalt
efektiivne ja peaaegu masinlik, eks ju, et ennast masinaga võrrelda. Aga siis selliseid eksperimente, Ta on veel isegi jällegi
teadusliku taustaga, et Helga Schmidt-il,
kes on doktoritöö teinud, siis ajast on selline
installatsioon nagu tsirkadiaalne uni, kus siis sellises ruumis,
mis on ühteaegu kell selline installatsioon,
mille keskel on voodi, siis inimene võib minna sinna sisse
või külastaja võib minna sinna sisse ja tunnetada oma keha.
Me siis valguse ja heli kaudu, et sinine valgus peaks meid
justkui siis üles äratama ja punane ja oranž valgus kuidagi
siis maha rahustama ja siis unerežiimile kuidagi liigutama,
et kõik see töö, mida tema on teinud, on tegelikult siis
koostöös erinevate, et teadlastega siis loodud
ja laiemalt ta räägib sellisest uuest ajapoliitikast äkki,
et ta teeb erinevaid katseid oma tudengitega et ümber mõtestada,
et äkki on siis võimalik mingisugune teistsugune ajakäsitlus. Ta on rääkinud, et näiteks siis tudengid on kuskil looduses
ja siis üritad elada koos looduse rütmidega.
Teistpidi on mõni võib-olla teinud sellise katse oma koduloomarütmis,
et neid on nagu erinevaid viise.
Et need on niisugused pisikesed katsuda ka võib-olla jah,
et nad annavad kuidagi võimaluse vaadata,
et kas on võimalik seda aega kuidagi teistmoodi kogeda
ja ka tunnetada. Sest et me elame väga palju siis sellises kella rütmis,
et me siia tulime kohtumisele ka kindlal kellaajal,
eks ju, või siis kalendris teine ajanäitaja
ja selline süsteemi seade on meil siis kalender,
eks ju, et kindlal ajal kindlas kohas, et noh,
see on vajalik ühiskondlikuks toimimiseks,
aga teistpidi, et kas on veel mingisuguseid võimalusi
kuidagi sellisest ajakriisist väljatulemiseks? Et Helene Schmidtile oli seal väljas ka selline mõne manifest,
meeldiksid Schmidt, Schmidt, andestage, võib-olla Tõnis,
sinu käes, sooviksin küsida, et kuidas ise tegeled nii-öelda,
kuna jälgimisega sellega, kuidas kapitalismi tehnoloogia
murrab ennast isegi sellesse faasi, kus me oleme
teadvustamata seisundis ja päriselt ei mõista,
mis me ümber toimub siis kuidas kunstnikuna,
kes selle teemaga tegeleb? Tunnetad, et sellised teatavad unepoliitika on vajalik
või kuidas unepoliitikat sinu meelest rakendada? Mulle tundub küll jah, et uni on midagi sellist,
mis võiks vähemalt valguda üle nende piiride,
nende ajapiiride kalendri piirid, millest Sandra rääkis,
aga praegu on küll ja üsna palju olnud olnud
ja siiamaani on suurkujusid ühiskondlike influencer nagu Pakminster,
Fuller nagu Pacmeister, Fuller anga, Benjamin Franklin,
propageerinud vähem magamist kunagine siis Ameerika president,
kes väidetavalt tuli toime nelja tunniga. Öösel ja hiljuti on siin ka endine California kuberner
Arnold Schwarzenegger käinud erinevatel juhtide
konverentsidel kõnelemas sellest, et kuidas oma aega
võimalikult optimaalselt rakendada ja napsata une arvelt
mõningaid tunde juurde, et tema lahendus oleks siis magada
kiiremini kaheksa tunni asemel näiteks kuus tundi
ja see omakorda seondub siis uneoptimeerimise jälgimisega,
et kuidas nagu pigistada välja maksimum sellest unest,
et saaks nagu võimalikult lühikese ajaga 100 protsenti und kätte. Ja, ja kui meil oli vestlustarbekunstimuuseumis Sandra helgaga,
siis Helga rääkis sellest, et võib-olla peaks olema selliste
suurkujude asemel, kes räägivad, et kuidas võimalikult hästi
võimalikult lühikese ajaga magada, et peaks olema sellised
vastaspoole agente või influencer ka, kes just propageeriks
rahulikult võtma magama, niipalju kui täpselt vaja on
avastama oma seda une, unerütmi kuidagi oma kehale
vastavuses mitte mingile välisele seadmele
või kalendrile või kellale või, või mis iganes. Ja üks asi meenus sellega seoses veel.
Olen erinevaid magamisega seotud raamatuid lugenud selle
viie aasta vältel ja siis Mathieu Aker, kellelt tuleb raamat,
miks me magame seal vist eesti keelde tõlgitud?
Ma mäletan, et seal ta rääkis, et on teooriat.
Primaadid magasid alguses puu otsas, sest et seal oli ohutum magada,
aga puu otsas on selles mõttes ohtlik magada,
et sa võid alla kukkuda siis, kui, kui, kui sa liigutad
ennast või tuul puhub või midagi sellist,
mis tähendas nende uni oli suhteliselt katkendlik,
et mul selle Pakmeinstrifulleriga meenus,
et et see oli nagu jupitatud uni mingis mõttes
ja siis kui mingitel asjaoludel esimene primaar Ta läks maa
peale magama. See rahulikult magada jõudis Remmuneks staadiumisse,
mis on tavaliselt, et une nagu lõpupoole,
et lisaks unenägudele siis toimub seal ka teatav nagu
detailne neuroplastiline tegevus, ma noh,
ei ole neuroloog selles mõttes, aga see on see koht,
kus nagu mõningaid detailsemaid ideed ja uued uued mõtted
võivad tulla.
Ja siis see võis tingida selle teoreetiliselt,
et primaadid kolisid, et maa peale magama
ja nägid aina paremat und ja siis sellest tulenevalt nende
aju arenes sinna kohta, et nad hakkasid ehitama võib-olla
seinu või otsisid viise, kuidas võimalikult hästi seksmaa
peal magada, et siis saada seda paremat tunde. Noh, aju hakkas nagu arenema sellest kohast,
et puu pealt tuldi maa peale, selleks et palju paremini magada. Aga üldiselt on piss tõde selles, et siiamaani ei tea
inimene täpselt, miks ta magab, kas pole,
sini. Võib-olla tõesti ja, aga võib-olla, et me ei peakski nii
väga seda uurima, kuivõrd seda, et mis kasu see uni meile
ikkagi toob ja kuidas paremini magada, sellepärast et üks on küll,
vähemalt nüüd selge, et ilma magamata, seda me jääksime,
et suure tõenäosusega üsna kiiresti haigeks
ja väga raskelt haigeks ja elaksime ka palju lühema aja.
Võibolla sobiks nüüd siia tuua natukene seda
meditsiiniteemat ka veel sisse. Et unemeditsiin sai põhja alla kusagil aastast 1924,
see on siis see aasta, kus leiutati selline aparaat nagu e g
ehk elektroentsefalograaf.
Ja teadlased leidsid, et uni koosneb faasidest.
Just see, mida me praegu kuulsime, ei teatud veel täpselt seda,
et mis siis nende erinevate faaside ajal meie kehas toimub
une ajal. Aga nüüd viimased paarkümmend aastat on
tehnoloogia arenenud nii kaugele, et meil on sellised
vägevad diagnostilised aparaadid nagu
magnetresonantstomograaf olete kuulnud kindlasti. Eriti FM Te siin funktsionaalne magnetresonantstomograaf,
mis siis võimaldab aju uurida nii ärkveloleku kui une ajal.
Just viimase 20 aasta jooksul on selgunud väga palju
huvitavat unekasulikkuse kohta.
Just Walker oma raamatus sellest kirjutab.
Ehk siis selliseid põhjapanevad asjad nagu immuunsüsteem
töötab meie sügava une ajal, ehk antikehad tekivad peale vaktsineerimist,
põletikuga võideldakse paranema haigustest nii hästi maganud inimesed,
suure tõenäosusega haigestuvad vähem nakkushaigustesse
ja nii edasi siis meie aju puhastub une ajal. Ehk siis kogu meie loovus ja veepotentsiaal saab ikkagi
toimida ainult siis, kui me oleme hästi välja maganud
ja puhanud.
Veel võib tuua kasvuhormooni eritub une ajal,
kui ütleme päeval trenni ei toimu mitte mitte midagi,
aga see, et meie lihased just nimelt kasvavad une ajal,
on väga oluline teada, samuti meie haavad paranevad une ajal
ja nii edasi ja nii edasi, et neid uusi teadmisi,
mis praegu on lisandunud, on nii palju, et Volker nimetabki
und tänapäeva revolutsiooniliseks imerohuks mis suure
tõenäosusega pikendab eluiga ja aitab väga paljude hädade vastu,
nii et teadlased uurivad, et seda uneteemat edasi. Loodetavasti saame ka rohkem unenägude kohta teada.
Aga üks on selge, magamine on kõige tähtsam,
bioloogiline vajadus inimesi. Kas siit võiks edasi küsida, et et kui me saame olla kindlad selles,
et uni on kõige olulisem bioloogiline vajadus inimese jaoks,
siis Anneligaldajat kui olulisemad ütleksite,
et on unenäod meiega inimliigi kultuurilise toimimise jaoks.
Olles nugadega tegelenud? Olulised Kuniga inspiratsiooniallikas või kohe meenus üks
Annedys Arvo artikkel, et unenäopoliitikat kasutas teatri analüüsimisel,
et üks võimalus, kuidas, kas teatrikriitikat kirjutada läbi
unena poeesia.
Aga unenäod on ammendamatu allikas loomiseks
ja kui mõelda teostele, mis on sündinud kasvõi unenäost,
eks neid on ju kultuuriloos küllaltki palju. Kas eesti teatrielust hüppab mõni klassika pähe sündinud unenäos? Kas klassikaga rahel ulbri näiteks 39. aasta punase mooni
koreograafia kasutas otseselt enda unenägu sealt nüüd
sellised peatakujud ja fantastilised olendid,
et seda ta siis oli Voldemar metusele teatrimehele rääkinud,
et et need, need ta siis enda unenäost võttis.
Aga kas või kui me näitus tegime, et me väga palju rääkisime
Kristjan Suitsu või või teiste meeskonnaliikmetega enda
unenägudest ja kui palju just neid loojaid ka unenäod
puudutavad ja, ja kui palju neid on kasutanud,
et see on oluline osa, et eksloojad või näitlejad,
muusikud ega on inimesed nagu me kõik, aga võib-olla see
tähelepanelikkus iseenda suhtes või maailma suhtes,
et et sealt tuleb võib-olla see olulisus. Ja siis nii-öelda kuraatoreid pidi riburadapidi edasi liikuda,
ehk et Sandra Nuut tahaksin küsida, et kui palju
teadlikumaks oled, siis tundsin näitust tehes selle osas,
kui palju unenägu on kuidagi une nägemine on poliitiliselt,
kultuuriliselt või sotsiaalselt, meie on üles ehitatud
ja kui palju tegelikult näiteks kunstnike,
disainerite sõrmejälgi on tunda selle, kuidas
ja kui palju me magame. Üks fantastilisemaid asju tarbekunsti- ja disainimuuseumi
näitusel oli siis, kui jalutada taharuumi
ja leida sealt kiirabikalurikolhoosi lasteaia vastaja magalad,
mis on ehitatud siis kahekorruselised, sinna mahub neli last,
aga mitte ainult ei ole mõelnud disainer selle peale,
et lapsed ülevalt maha ei kukuks, on ehitatud maja lehekesed sisse,
vaid lisaks on ehitatud ka siis need suurepärased väiksed
diagonaalid majadesse, magamistunniajaliseks,
tegelikult pea välja võtta ikkagi teiste lastega nagu juttu ajada. Et kui palju sellist unenägude võimalikus siis on meile
viimase 100 150 aasta jooksul andnud disainerid
ja disain. Ja ma arvan, seal siis see magamise ruum,
eks ju, mis on andnud võimaluse disainer seal siis pidevalt
ümber mõtestada seda ruumi, seda voodiala,
eks ju. Näitusele ongi välja toodud siis siis mõned tööd
väga paljude hulgast ja ja, ja siis võib-olla pigem siis 20.
sajandi Sis algusest, lähtuvatest, ideedest,
kus oli vaja pigem funktsionaalset mööblit
ja ja sellises väiksemas sotsiaalvõibolla majades
ja korterites, et sealt kõik algab selline voodit,
liigutamiseid, voodid käivad kuskile sisse
või ülesse, eksju, ja siis ka siis sisseehitatud mööbli ideed. Ja, ja siis seal näitusel on ka siis väljas tugitoolvoodi,
mis käib siis on tugitoolina käsitletav kui ka voodina
ja kušett, ehk siis sellised mitmeotstarbelised esemed
tekivad ja siis need jõuavadki võib-olla siis edasi järjest,
et sellistesse järstiksperimentaalsematesse töödesse nagu
siis on see Niina Igi projekteeritud piilupesa lasteaiavoodi
ja siis seal kõrval lähedal on ka siis Hellegansi magamisala,
kus on siis selline suur magamistuba Pärnu KEKi lasteaiast,
mis on siiamaani sellisel kujul küll võib-olla teistes värvides,
aga seal on siis voodid sahtlitena ja kus on siis jällegi
võimalik see, et sa lähed sinna magama ja teistpidi lükkad
sahtli kinni, siis on see kõik üks mänguala,
eks ju. Et sellist pidevat sellist ruumi kuidagi
ümbermõtestamist on toimunud. Jah, siin meie lähiajal päris palju ja teistpidi mul on tunne,
et see võib-olla siis tänasel päeval, et on kindlasti
sellised nutilahendused, igasugused, aga on ka väga
huvitavaid selliseid, et võib-olla nendest räägime küll,
et on hästi hea uni või, või oluline on see unenägemine
ja magamine.
Aga teistpidi on ka põnev võib-olla vaadata selliseid asju,
mis tekivad magamatusest või, või siis sellised pool hallutsinatsioon,
heid, laadsed, olukorrad, mida näiteks on siis loonud Norman Oron,
loonud orgaanilise müramasina, kus siis magamatuse tagajärjel,
kuuled sa siis mingisuguseid helisid, mida võib-olla ei olegi,
eks ju, et et see, kui ma arvan, et päris paljud on juba kuulnud,
siis duši all näiteks mobiilihelinat või midagi sellist,
et et temal on siis sellise heliteose, kus ta on kokku
pannud erinevad helid meie igapäevast, mida võib-olla
tegelikult ei olnud. Jah, selliseid huvitavaid spekulatiivseid
ja vähem spekulatiivseid töid on disainerite kunstnikelt
väga palju tegelikult. Ja nüüd võib-olla siis viskaks jällegi palli ainsale laua
ääres istuvale kunstnikule ehk et kuidas Tõnis sulle kui inimesele,
kes tegeleb nii-öelda une kui teataval viisil tehnoloogilise
võitlus välja uurimisega kuidas sind mõjutas siis see
nii-öelda aastat, et peaaegu et üle aastasaja pikkuse
unekultuurinägemine nägemine, kuidas tegelikult seal ümber
on ega kontrolli ümber on töötanud näiteks mööbliloojad
või kest tegelikult sektsioon, tugitool,
mis käib samal ajal lahti voodiks, et sul läks nii-öelda
mugav samal ajal noh, kiiresti töörežiimid puhkerežiimile vahetada. Et kuidas sul seda nii-öelda mõtet jooksma paneb
või mida võib oodata? See tugitool oli minu jaoks väga nostalgiline vaatepilt seal näitusel,
sest et ma olin täitsa ära unustanud, aga kunagi meil kodus
siis kui ma olin kuskil, ma ei tea, varateismeline,
siis meil oli selline tugitool ja mul mõnikord käis sõber
mustamäelt külas mehel siis tema alati magas sellel sellel
lahti käe peal, osal sellest tugitoolist
ja muidu Saisi Kogoondite te siis ma vist ei kasutanud seda
kunagi nagu otseselt millekski muuks. Et seda oli, seda oli tore uuesti näha, sest ma ei tea,
kus, kus meil ära kadus, lõpuks lahti.
Aga noh, see on selline suvaline isiklik lugu. Just selles mõttes, et kuidagi mingit teatavat kontrollimehhanismid,
kasvõi kui sa hakkad vaatama lasteaiaehituste,
saad äkitselt aru, et ta ootne tegelikult need 12 pisikest
tüüpi on ju, pakitakse väga tihedalt nagu silgud
ja kilod ning nad on kogu aeg jälgimise all,
ehk et niisugune teatav jälgimispoliitika unega seotud juba
isegi ammu enne tehnoloogiat või kuidagi sihuke tundmus tuli
näituselt otsaga välja. Et kuidas, nagu tehnoloogia, kuidas jälgimisskulptuur on
alati unes olnud, disaini kaudu kuidagi olemas?
No võib-olla on seda veel rohkem tänapäeval kui vanasti
või noh, kindlasti on, et kui rääkida uneoptimeerimise eest,
siis on avastatud.
Meie jahedas magame paremini, et hean enne magama jäämist
natukene temperatuuri langetada ja kindlasti tasub sõltuvalt
enda harjumustest kohvijoomine jätta kuskile päeva esimesse
otsa ja alkoholi tarbimine, et kõik, kõik see on tegelikult info,
mida saab nende jälgimisseadmetega iseenda peal,
et üles noppida, et avastada, kuidas sul see uneskoor siis
nullist kuni 100-ni skaalal võimalikult kõrge saada. Ja, ja selles on ka teatav sportlik hasart kindlasti,
et kui sa, kui sa näed, et teiste sinuvanuste
ja sinuga näiteks samast soost inimeste keskmine on 83
kaheksa unetunni puhul, et kuidas siis saada nagu parem tulemus,
et siin on mingi sportlik element ka juures,
aga vanasti, mis une jälgimist puudutab,
siis Jonathan Crueeruvi, kes on kirjutanud ka unest
ja kapitalismis raamatu tema väidab, et 100
või enama aasta jooksul on toimunud, et nii-öelda uneerosioon,
et meie unetunnid on muutunud aina lühemaks,
mingil hetkel võib-olla olid need isegi kuskil 10 tunni
kanti ja nüüd on need libisen sujuvalt sinna seitsme
ja kuue tunni peale. Ja paljuski on seda tinginud produktiivsuse kreedo,
millest me enne rääkisime, et inimesed lihtsalt tunnevad,
et nad igal võimalikul hetkel võib-olla peavad oma aega
mõistlikult ja produktiivsed rakendama ja tegema võimalikult
palju tööd ja see nagu pärsib ka und.
Et mulle tundub, et see keskkond on väga suuresti meie enda
peades ka, et mida me nagu tahame unest saada.
Ma ei tea, kas see vastab küsimusele. Ja tõesti tundub, et see uni lugedes ka greeriti
ja teisi autoreid, et vaadates ajalugu ja kõiki neid materjale,
siis usi vähemalt minu jaoks tundub väga individuaalne,
et võib-olla see, nende näituste võib-olla olulisus võiks
olla ka see, et jälgime pigem iseennast ja mitte kõiki neid reegleid,
mis meie ümber on.
Et on olnud seda kahe faasilistunud tegelikult ajaloos,
mis tähendas siis seda, et inimesed ärkasid öösel üles,
seal oli vahepeal isegi trendikas. Et kirjutati öösel ja siis mindi magama tagasi,
et kui keegi ärkab öösel juhuslikult üles,
siis see ei tähenda seda, et ta peaks hakkama mingisuguseid
rahusteid või tabletid mitte sööma, mida noh siis võib-olla
mingi muu maailm tegelikult soodustaks, et me peaksime kohe
hakkama midagi ennast parandama.
Et need rütmid, mis sinul endal on, on tegelikult sinu enda
rütmid ja savi nendes võimalikkus siis elada,
et kui see on sinu jaoks võimalik loomulikult,
et osadel töögraafikut, mis võib-olla kõike seda ei luba,
eks ju, aga aga siiski, et me ei pea alati kohe ennast
parandama hakkama igatpidi, et võib-olla see on ka miski aspekt,
mis tuleb selle kirjanduse ja kõige Mõjul aga mul on väga hea meel, et Sandra selle teema sisse tõi.
Et tegelikult jah, üks väga oluline une teema,
millega ka teadlased praegu tegelevad kronotüüpide teema,
ehk me tõesti vajamegi erineval hulgal und
ja olemegi oma ajaliselt erinevad selles mõttes,
et kes tahab minna varem magama ja hommikul varem tõusta
või siis vastupidi.
Ja oluline on selle kronotüüpide teema juures veel see,
et see muutub meie elu jooksul, ehk kui suurem osa lastest
on sellised hommikutüüpi inimesed, kes lähevad õhtul vara
magama ja ärkavad hommikul siis alates puberteedi aasta just
selline noorukiiga on ikkagi selline, kus vastupidi,
me oleme sellised õhtu inimesed ja kusagil täisealiseks
saades siis kusagil 30 aastaselt kujuneb välja sisemine
geneetiline kronotüüp. Ja kusagil pooleks on siis neid õhtu ja hommikuinimesi
suurem osa inimesi on siis sellised, vahepealsed,
aga väga raske.
On muidugi nendele inimestele, kes on just sellised
äärmuslikud kronotüübi või ütleme, ühe pooluse esindajad
ja peavad meelistest tavapärastes töö kellaaegadest kinni pidama.
Et väga tore on selline paindlik tööaeg võimaldada ikkagi inimestel,
kes tahavad õhtul töötada ja vastupidi. Et see on ka hästi oluline tervise hoidmise juures arvestada
inimeste kronotüüpi. Oleme siin rääkinud Kornotüüpidest, aga samuti istub mul
tegelikult siin laua taga 13 erinevat kuraatoreid.
Ehk et mis on jätkuvalt, on EV-s juba isiklikult nii
tohutult sümpaatne on see, et väljas on kolm niivõrd
erinevat näitust, nii-öelda pooleldi kaasaegse kunstinäitus
nii-öelda heliinstallatsioon tinglikult tervikuna
ning siis kõige paremas mõttes niisugune klassikaline stendinäitus,
kus liigud, koguda infot ja nii-öelda noh,
tuled välja, targemana mitte igalt näituselt ei tuleks
inimene välja. Aga võib-olla soovisin just nüüd kra pöörata vestluse teiegi
kuraatorite poole, ehk et mida te nii-öelda tunnete üksteiseni,
tõsi, vaadates, et kuidas nende, mida te tahaksite istet võtta,
integreerida, kaasa mängida, sest et noh,
minu meelest just oli väga lahe näha kolme erinevat muuseumi
töötamast nii-öelda Ühe ja sama ideega, et võib-olla ainus asi,
mis totaalselt oli ühene, oli see, et kõik kolm olid
otsustanud nii-öelda heliliselt kasutada süntesaatori helisid. Sest et kuidagi see sündi maailm on see,
mis on väga palju kaasaegse, nii-öelda une
või mõnelisusega kokku kuulunud, ehk et see on küll natuke
selline kuum istajaga, mida siis arvate kolleegide näitustest? Ma alustan siis, et me oleme mõlemad näitust näinud mõlemal
pool kuraatorituuri juurde saanud ja mulle väga meeldib,
ma olen tõesti väga tänulik, õnnelik, et kaks muuseumit on
meiega ühinenud ja selliseid suurepärane tulemus on sündinud.
Mulle väga meeldis teatri- ja muusikamuuseumi unede torn
just selles mõttes, et kas ta on just näitus.
Aga ta on selline keskkond, mõnus unelev keskkond,
kus sa saad korraks aja maha võtta ja unustada ära oma
mõtted ja süveneda sellesse, millest seal siis Nad räägivad. Ja mulle väga meeldis disainimuuseumi näitus
eksperimentaalsust ja voodidisaini näidis,
täituse ülesehitusnäituse kujundus, sisukas tuur.
Olen väga, väga rahul ja ma arvan ka. Täiendavad 11 väga hästi, et see ongi see mõte,
et külastaja saabki kolm väga eriilmelist näitust,
et loomulikult me oleks võinud ju teatri-
ja muusikamuuseumis oleks võinud ühteviisi
või teistviisi läheneda, et kas siis ka hästi tekstiliselt
informatiivselt või siis rohkem ka museaalide
või esemetele rõhku panna, et panna välja kostüüme,
suveunenägude erinevatest lavastustest või maske või,
või kõike, mis, mis on seatud näitekirjandusega. Aga ma arvan, et see, see ongi hea, see eri ilmelisus
ja väga nautisin tõesti nende näituste külastusi. Ja samamoodi, et ma ühinen, et selles koostöös võib näha
nagu potentsiaali, et ma arvan, et see potentsiaal ongi
võib-olla selles, et me me kõik väga erineva fookusega muuseumid,
et kui me oleksime sarnasemad, siis võib-olla sellel ei
oleks sellist kõlapinda.
Aga jah, et siis nii nagu magamisele unel on tegelikult
selline põnev potentsiaal mis on lõputu kuidagi siis ka
sellistel erinevatel suundadel mängimine on jah põnev. Kunstiministeerium esindab ikkagi kaasaegset eesti kunsti,
siis tahaksin veel natukene provokatiivset ka küsida,
et kas ei tekkinud seda tunnet, et oleks pidanud ikka
tellima midagi mingilt kaasaegsed kunstnikud ka nüüd
vaadates näiteks Sandra näitust, kus oli palju selliseid
praeguseid tegijaid Ei, ma pean ütlema, et sellist tunnet ei tekkinud,
sellepärast et ma jätaksin selle kaasaegse kunsti disainimuuseumile.
Et eks noh, meie muuseumi tervisemuuseumi selline välja suur
väljakutse ongi selline, et meie näitused on esiteks väga
pikka aega tud meie see näituski on näiteks poolteist aastat
avatud ja see külastajat.
Variatsioon, kes meil käib, on ikka väga erinev alates siis
täiskasvanutest aga ka pered ja eriti palju käib meil kooligruppe. Ja võib-olla ei olegi kõige olulisem, et meil oleks mingi
kõrgdisaini eksponaat.
Pigem see, et me ikkagi suudaksime pakkuda just nendele
erinevatele külastajatele midagi, et et see näitus kõnetaks
neid kõiki, mis on muidugi tohutu suur väljakutse
ja ma tean, et tegelikult kuraatoritel üks suurim ette heita
näiteks tegemisel ongi see, et kui sa teed näitust,
mis kõnetab kõiki, et siis sellest ei tule midagi. Aga eks see ongi see suur ja põnev väljakutse laveerida seal
vahel ja ikkagi leiutada ja mõelda selle peale,
et oleks tore. Ning Omalt poolt sooviksingi siis tänada kõiki kolme
kuraatorite kunstnike saatesse tulemast.
Aitäh, Sander Annely Kaldoja, Ülle Kask ja Tõnis Jürgens. Harva esineb, et kunstimaailmas võetakse asju,
et ikka mitme aastaliste mastaapide plaanidega.
Et ideed ei ole ajutised, et ideed on kuidagi konkreetselt
suunatud Eestile ning et see tuleb kuidagi väga nooresti
kaasaegsest impulsist, tungist ja seltskonnast mida suurem
rõõm ongi tutvustada ühe sellise harukordse kunstisündmuse
publikatsiooni ilmumist.
Ehk läinud novembri lõpus ilmus esimest korda stratjukit
Eesti kaasaegse fotograafia siis anaal, mida seal alustajad,
Elo Vahtrik ja kiretu Rannula on lubanud järgmised 10 aastat
siis Eesti kunstiavalikkusele anda ja luua sellega esimest
korda taasiseseisvunud Eestis esimest korda Eesti vabariigi
ajaloos üleüldse kaasaegse fotograaf ajalugu. Ja et sellest ajalookirjutusest natukene rääkima olemegi
kutsunud kunstiministeeriumis, ela vahtliku,
suur tänu tulemast.
Tere aitäh kutsumast ning et suurte sõnadega sain ma just
siis nii-öelda projekti olulisust esile tõstetud,
tahaks küsida, et kuidas ta algas, kui beebis natukene järge
ja ta leiab starter kiti jälgi hooandjast.
Et kes ongi sihuke täielik rohujuure tasandil projekt. Oi eks kõik projektid algavad heast ideest
ja nii juhtuski, et eelmise suve lõpus Haapsalus oli üks näit,
kus, kus Kertu Rannula siis lähenes mulle pärast paari
pokaali šampanjat, ütles, et elamul oleks mõte
ja räägime pärast.
Ja me hakkasime rääkima ja siis see mõte paisus
ja paisus ja mõte läkski nii kaugele, et nagu sa ütlesid,
novembris tuli välja esimene number. Ja nüüd loodame, et suudame seda lippu kõrgel hoida
ja veel üheksa aastat järjest neid numbreid siis
avalikkusele tuua. Mille põhjal sündis esimene valim, et ma saan aru,
et seal taustal oli ka teadlik teadlik teemavalik Ja me teadsime, et me esiteks tahame kaasata Ta võimalikult
palju kunstnikke, seega siis number 10, et tundus täpselt
selline hoomatav kogus ja me teadsime seda ka,
et kuna me Kertuga mõlemad oleme foto taustaga lõpetanud
siis EKA foto, et me üritame pingsalt hoida seda joont,
et me ei võta ainult sõprutavaid võtta ainult Tallinnast
ja jagasime selle siis pooleks modi toorelt öeldes
fifty-fifty 50, Tallinn 50, siis Tartu, Viljandi kõik see
nagu muu maailm, mis tegelikult meile tihtipeale jääb
kättesaamatuks kunstnikega. Täpselt nii juhtuski.
Meil olid mõned sõbrad, keda me teadsime,
et keda tahaks näidata avalikkusele, kes võib-olla ise.
Meil on niivõrd palju ennast esitlenud või ei ole kuskil olnud,
kuigi me peame neid justkui nende loomingut tähtsaks
ja teine pool, nemad, me leidsime sotsiaalmeediast.
Instagram on sihuke tänuväärne rakendus,
mis nad meie juurde tõi. Siit sooviks kohe küsida ka edasi, et mida tähendab
fotoraamat fotograafile sellise eksponeerimise paigana
ehk et üks asi on see, mida kõik inimesed ette kujutavad,
et sul on fotonäitus, sellised suured head väljatrükid,
sa seisad nii-öelda füüsilise kehandi ees.
Aga mida te Kertu Rannulaga soovisite või mis on selline raamatuspetsiifika,
kuhu te need teosed teadlikult asetasid,
kus mängisite või mida, kas või sa ise fotograafina tunned,
et raamat annab? No eks üks teooria on ikka see, et raamat on juskui kõndiv näitus,
et teeta valmis ja siis lennutati üle maailma laiali.
Mis ühelt poolt vastab tõele teiselt poolt Kertuga mõlemad
oleme väikesed fotoraamatu friigid ja noh,
Eestis võrdlemisi palju on monograafiaid
ja just sellist ütleme mingit kaasproduktina,
seda fotoraamatut, publikatsiooni, kes kuidas nimetab,
aga sellist justkui ainult raamatu jaoks loodud sisu
võrdlemisi ei leia või on hästi vähe. Aga näiteks Hollandis juba on seal ma ei tea,
lähed raamatupoodi, sa leiadki 20 40 raamatut lebamas seal
ootamas üles nopiksid ja kõik on ka üldjuhul tehtud
kunstniku enda algatusel, lihtsalt mul personaalselt on
fotoraamatuga siuke soe ta.
Minu jaoks paneb foto hoopis teistmoodi tööle.
Et see lehekeeramise efektse paberikatsumine,
paberi muutumine, see, et tekst ei lõika sisse,
ei häiri tänast invest rafineeritud vaatamisviis. Ja ma arvan, et üks parimaid viisi, kuidas palju fotod kokku tuua. Millised lite nii-öelda, kui sa räägid sellest materiaalsest tasandist,
teie ambitsioonid antud välja andagi ja kas te saavutasite need,
mis oli trükiarv, vitraaž? Tiraaž on 200, täpsemini 222 ja kui me selle projekti ette võtsime,
me teadsime, sellest, tuleb pikaajalisem projekt
ja esimese numbri puhul vist kõige suurem pinge võib ainese.
Oh, kas raha tuleb, kas saame trükitud, et kas asjad üldse
hakkavad tööle, et selle vankri käimalükkamine oli ikka
paras munakivi teel sõit, kui ma nüüd täiesti aus olen.
Ja seetõttu me teadsime, et see protsess on hästi raske
võita natuke vaevaline, nõuab rohkem hoolt
ja aega, siis me tegime ka otsuse, et esimene,
number tuleb võrdlemisi lakooniline, puhas. Sealjuures palkasime endale graafi disainerit,
kes lõid meile nagu 10 aasta jagu identiteeti,
justkui siis tehti veel eraldi tikand font.
Et me nii-öelda näpitasime seal, kus me lubasime endale näpistada.
Aga ma arvan, et kokkuvõttes saime hästi hakkama
ja see, et ta tuli välja ja see ajaliselt enam-vähem kõik klappis.
Ja et nüüd on ta meil käes olemas, ma arvan,
et, et see on nagu eduelamus omaette. Kas sa saaksid natukene rääkida ka esimese numbri teemast
ehk et te olite ikkagi kureerimas seda kogu,
et mis olid need nii-öelda kuratoorsed teema pida tantsite
kunstnikele ette, kuidas te lähenesite? Tõsi, ta on, et ütlen siia konteksti ikka taha,
et igal aastal antakse siis küünele kunstnikule üks teema.
Selle aasta teemaks oli vältides tühjust Inglise keeles
Sizavoite void.
Kertuga mõlemad mõtlesime, et, et selle teema puhul tahaks,
et oleks aktuaalne aga samas ka poeetiline ala lihtsalt
vaesus või antropotseen või mis iganes nälg,
et see on kuidagi mannetu ja kuidagi hästi ära klattitud
ja langeb klišee ess alati, et siis see vältides tühjust
justkui natuke peegeldab seda, mis meie orus toimus fotomaastikul. Teisalt väga tugev konnotatsioon on ikkagi see mentaarse tervisekriis,
mis praktikaid inimestel on, et eriti pärast koroona aega
iseendaga hakkama saada.
Vastan niimoodi sulle sellele. Küsiksin veel seda, et Eesti kunsti ajaloos on üks selline suurteos,
mis on kirjutatud tühjusest kunstniku poolt,
mis ongi siis Leonhard Lapini tühjus, vaid et kas vana Leoga
keegi kontakti astus või? Juhtus nii, et ta vist suri suhteliselt enam-vähem,
kui me olime poole peal.
Kui ma nüüd õigesti mäletan ja Leoga küll kee kontakti astunud,
kuid ma arvan, et seal, kes väga tahab, siis äkki leiab
mõned viited ka. Seda mõttelist viidet on olemas kindlasti mõnda
ning siit soovikski küsida kohe, et kuhu siis trükiti ka
edasi ehk et esimene number on välja saadud mille põhjal
tehtakse järgmine valim.
Kas te olete juba arvestanud ka sellega,
et hakkavad nüüd ukse taga kogunema fotokunstnikud,
kes tahaksid ka olla üks neist 10-st, kes on kambas
ning peab, võib-olla hakkame tegema kauppenud koole? Jah, võtan küsimuse algusest peale lahti.
Praegu on plaan selline, et hetkel on starter kit müügist
Tallinnas ja Tartus hobusepea galeriis, kogu galeriis,
Tartu kunstimajas ja aju okse keldripoes.
Kõigepealt siis selle aasta ja järgmise aasta alguses,
eesmärk on ta viia Eestist välja eelkõige Läti
ja Soome. See on nagu esimene selline kastikene meie tegude nimekirjas.
Ja järgmise aasta teema on veel olemas. Seda veel ei avalikustanud, tehaksegi põnevus ka
ja ma arvan, et kunstnikud jõuavad meieni täpselt sama
loogiliselt nagu eelmisel aastal, et see on ikkagi
võrdlemisi intuitiivne protsess, et tervik kokku panna.
Et sa võid sealt nagu kakskolm dubki noppida ka ülejäänud
kõik peavad sinna ümber nagu kasvama hakkama.
Et see kõik lõpuks oleks selline seeneniidistikulaadne toode.
Võib olla kunstnik nagu valiku koha pealt,
nii palju, et ka esimeses starter ketis paljud tegelikult
iseennast justkui fotograafina ei, ei sildista. Et on seal nüüd graafri, disainereid, on inimesi,
kes üldse ennast nagu enam kunstiga ei seo.
Ometigi siis meie suurel palvel selle juurde tagasi läksid.
Et Ma arvan, et see hulk inimesi, kes võiksid Okitise all,
on päris suur ja söök küsimus, et kes on nii-öelda siis
eliit ongi sinna saab, ikka hakkab painama üks hetk.
Aga me üritame olla võimalikult demokraatlikud
ja kogu sellest artiklite eesmärk on ju näidata erinevaid
kujutlusviisi ja erinevaid lähenemisi, et üritame ka sellest
kinni hoida, et justkui erinevat maitset saaksid ka kajastatud. Aga siis soovime kunstiministeeriumist omalt poolt jõudu,
kindlat meelt ja silma nende õitsva otsuste langetamisel
ning võib-olla veelgi enam, jõudu ja jaksu sellise pikaaegse
projekti vedamisel.
Aitäh saatesse tulemast, ele vahemik.
Ja siin lõpebki, meie tänane kunstiministeeriumi saade.
Järgmine kunstiministeerium valmib koostöös idaraadioga,
kus koos vitamiin K seltskonnaga võtame kokku läinud kunstiaastat. Teiegi oli Aleksander metsaamet ning helioperaatoriks Helle Paas.
Ilusat pühadeaega.
