Märtsikuu esimestel krõbekülmadel öödel kostub kuusehekist  tasast kuuksumist. Isased kõrvukrätsud on asunud oma pesa territooriumi eest võitlema. Kogu tegevus toimub pilkases pimeduses ja kuulmise järgi  võib ainult kujutleda, mis seal kuusehekis tegelikult toimub. Kevadpäevad tilguvad kiiresti nagu kasemahl  ning peagi on maikuu päikeselised päevad käes. Aias toimetades märkan silmanurgast, et mingi hele nutsakas  istub kuusehekis. Kindel märk sellest, et kõrvukrätsud on ennast paika sättinud. Kõrvukrätsud on omamoodi inimkaaslejad, paksus metsalaanes  ei pesitse nad peaaegu kunagi. Inimese eluaseme lähedal elavad nad seetõttu,  et neile sobivad pesitsemiseks nii vareste kui  ka harakate pesad. Kuuskede õide puhkemise aegu paistavad ühest vanast  varesepesast heledad udusuled. Räätsupesa ongi leitud. Nüüd jääb üle vaid ära arvata, mitu poega. Tänavu koorus. Emaslind muneb tavaliselt neli kuni kuus muna. Tüüpiline pesakond on siiski kaks kuni kolm tibu. Sedakorda istus pesa ainult üks tibu. Üksi silmi uudistab ta oma oranžide silmadega õuel  toimetajaid või maanteel möödujaid. Vanalinnud poevad päevaks hallrästaste eest mõnda  tihedamasse puuvõrasse varjule. Siin saavad nad segamatult sulgi sättida  ja paremal juhul isegi silma kinni lasta. Ühe poole oma nimesid kõrvukrät saanud kikkis,  kõrvu meenutavate suletuttide järgi Päris kõrvad need siiski ei ole. Umbes poolteist kuud peale koorumist on tibu  lennuvõimestunud ning õue kohale tammevõrasse ümber kolinud. Siin tammelehtede varjus on palju jahedam olemine,  saab sulgi nokitseda ja silmaga kinni lasta,  kuni tühi kõht endast jälle märku annab. Räätsu tibu kõht tundub aga kogu aeg tühi olevat. Sest miks muidu kostab juba varasest õhtupoolikul kogu kuni  hommikuni välja tamme otsas tema kummimänguasja piiksumist  meenutavat toidu mangumist. Vanalinnud on palaval õhtupoolikul ennast juba hingetuks  lennanud aga pole midagi parata, ükski hoolitsev lapsevanem  ei saa enne rahu, kui lapsel on kõht täis. Õhtu värvides heinamaa kohal hõljuva kõrvukratsu lend on  kerge ja pisut kaootiline. Tema häälekateks saatjateks on, pahandavad suitsupääsukesed  ja vahel ka mõned hallrästad. Peale mõningast puhkepausi jõuab raske vaevaga tabatud saak  Apla kaku tibuni kes aega viitmata asub oma järjekordse  söömaaja kallale. Kakutibu vajab normaalseks arenguks ööpäevas mitu hiirt  ja seda suve lõpuni välja. Õnneks meie põllumaastikel pisinärilisi leidub  ja seepärast ongi kõrvukrätsud meil kõige levinumad kakulised. Heinaaja paiku jätavad vanalinnud poja toitmise harvemaks,  et teda kodupuudelt laia maailma rändama meelitada. Suve teisel poolel on vaid arv juhus, kui mõni inimene  kõrvukratsu veel päevavalges kohtab. Sügisel rändab valdav osa kõrvukrätsudest lõuna poole et  olla juba varakevadel tagasi meie kuusehekkides  ja kultuurmaastikel.
