Kolmandat aastat jutti on Eestimaal korralik talv laialt  lund ja parajalt pakast. Talv nagu peab, nagu vaja. Muidugi leidub alati neid, kes virisevad,  et kas sellist talve me siis tahtsimegi,  et riigikogus istuvad ainult pätid ja vargad,  kes ei liiguta kõrki selleks, et ka veebruaris õitseksid  rukkililled ja lõõritaksid pääsukesed. Õhusooja oleks aga aastaringselt nii 20 25 kraadi. Niisugustele virisejatele ei oska ma kosta muud kui Eesti vanasõna. Suve armastab see, kellel pole kasu ka. Õige eestlane armastab ka Eestimaa talve armastab koos  jäätunud veetorude mittekäivituvate autode  ja küttearvetega vahel ta lausa samastab ennast talvega  ja nii ongi meie hulgas kõik need talid,  talvid, talve talvitud talvisted, talvestid  ja nii edasi. Veel enamgi. Eestis ei ole ühtegi kevade, suve või sügise nimega looma  ega linn. Küll aga on meil talvike. Talv ja temast toimu on andnud nime nii mitmetele liikidele,  nii meil kui mujal. Esimesena torkab pähe lumikellukene jääkaru. Lume. Aga talve enda järgi on saanud nime üks väga võluv linnukene  kellel nimeks talvike. Tegelikult on talvine. Siitsitaja, kes on 16 kuni 16 pool sentimeetrit pikk  ja kaalub 25 kuni 36 grammi aga kui teistel,  siis teatel on liiginimest sees ka nimi sitsitaja,  siis talvikesel on au olla talvike ehk lind,  keda näeb talvel. Kuna tegemist on paigalinnuga, siis on ta meil  ka suvel. Aga suvel me teda ei näe. Küll aga me kuuleme tema erilist lauluviisi. Mida ta mõne kõrge puu või elektriliini otsas kõlavad? Talvike armastab talvel koguneda parvedesse  ja neile parvedele meeldib liikuda külamaastikel. Vanarahvas andis talle nimeks ka kaerasööja,  külmatihane, tuisulind ja isegi kollane varblane. Miks andis vanarahvas nimeks talvikesele kollane varblane? Aga sellepärast, et linnusulestik on väga ilus. Juuni kollase kirju ja Eestimaa Valkja hallis talves hakkas  selline ilus kollane linn väga hästi silma. Linnu selja ja tiiva sulestik on pruun, tumedate pruunide tähnidega. Emase noorlindude sulestik on tuhmim ja selgemate piki triipudega. Esimese talve emaslindude sulestikus ei ole kollast,  on vaid pruunitoonid. Mitmeaastastel emastel on ilus rohekaskollane sulestik juba  selgesti märgata. Täiskasvanud isaslinnud on aga kohati lausa tumekollased  talve sulestikus, isastel on ka tume oimutriip selgelt näha. Kui ma vaatan läbi objektiivi neid ilusaid kollaseid,  talvikese, isalinde keset Eestimaa valget talve  siis tundub see väga eriline. Lausa kummaline. Talvike sööb peamiselt seemneid, hilissuvel  ja sügisel ka marju. Seemnetest eelistab kõrreliste seemneid. Putukaid tarvitab toiduks vaid pesitsusperioodil. Toitu otsib lind praktiliselt ainult maapinnalt,  kuigi vahest ründab, kata viltu vajunud lumes olevaid kõrsi. Mina vaatlen suurt linnuparve, kes võtab matti ühel  üksildasel metsalagendikul. Linnuparv on väga ettevaatlik, kuna talvikese vaenlaste eks  on röövlinnud. Kuna aga parves on palju nõrganärvilisi ja kogenematuid,  kes teevad valehäireid, siis on linnuparv pidevas liikumises. Linnud lehmuvad ka üle taevalaotuse liugleva ronga silueti peale. Kunagi ei lähe kogu linnuvarv maha toituma. Ette jääb keegi puu otsa vahti pidama et kui mingi oht on silmapiiril,  siis signaal anda. Kui kõik on korras, siis linnuparv naaseb uuesti maha sööma. Alati on mingi hulk linde, kes tulevad kõige enne maha  ja lahkuvad kõige hiljem. Ehk siis on need vanemad ja kogenud linnud. Põhimass on korraga maas mõnikümmend sekundit,  harval juhul lausa minut. Et siis uuesti vuhinal lendu tõusta ja puudele tormata. Kui hakkab hämarduma, poevad linnud paksu kuusetehnikusse  kaitsvate kuuseokste varju et hommikul jälle söödaplatsile naasta. Ja nii kestab see kuni kevadeni. Just niisamuti nagu talvikeste või tehaste säutsumine kuulub  ühe korraliku talve juurde ka linnainimeste kommunaalnuri. Need teed tänavad on lumised või jäised kojamehed laisad  ja ametnikud rumalad. Mina aga taban ennast alatasa mõtlemast,  et kui ei oleks linnasid ja täid tänavaid,  ei oleks ka probleemi. Elati ju ennegi. Lund ja pakast oodati lausa pikisilmi, sest talv tegi reede  eed üle rabade ja järvede sillutas liiklussoonteks jõedki. Tuli vaid veerehõõrdumise asemel võtta kasutusele  liughõõrdumine rataste asemel jalased. Kui paljude eestlaste jaoks on teada Soomaa just oma viienda  aastaaja ehk suurvee poolest, siis vähesed teavad,  et ka talvel on siin palju huvitavat. Minu teejuhtideks on täna Ain ja Aivar, kuhu me täna siirdume? Kuna jõed on jääs kõik, et nädalavahetusel võiks avada nagu  kelguhooaja ise ma juba siin sõitsin ja et suvel me sõidame  neid jõgesid, eks ju, kanuuga. Ja nüüd on võimalik neid sõita siis. Tõukekeluga, et läheksime siis kahus ka sealt alla. Meie kosele ja siis seda teed pidi, mis sisse tuleb,  saab tagasi tulla, et see kelk on just selline,  et temaga nagu paksus lume ju midagi teha ei ole. Aga kõvaks seeded teel ja siis jõejääl, et väga mõnus kulgeda. Küsimus, kas meid jõejää ikka kannab, jääb minu jaoks  esialgu õhku rippuma. Ain ja Aivar on aga enesekindlad. Kontrolliks lõhutakse veel paaris kohas jäässe auk,  et veenduda 10. See peaks täitsa pidama juba inimestel. Küll. Jääb üle usaldada oma matkakaaslaste kogemust. Siiski tuleb oht ennetada ja olla valmis ennast ise päästma. Esiteks on siin jäänaaskuid Kui nüüd peaks läbi jää vajuma, siis infektiivselt sa võtad  need siit kätte, eks ju. Need nöörid jooksevad ise lahti ja tal on sellised osad,  et muidu sa ju oma küüntega kuskilt kinni ei hoia. Kuidas peaks lööma, kas peaks kitsamalt lööma  või laiemalt lööma need jäässe? No kuidas loogiline tundub, et ega väga laiade kätega sa  niimoodi välja ju ei honi ja ja, ja noh,  ütleme oleneb, kus kohas sul see jää on,  pigem ikka on sul see jää ju ees, teine asi on meil ikka,  köiejupp on ka kaasas, et. Et kui nüüd hakkan minema, siis hoiame piki vahet. Et noh, tegemist, Selline jõe jääga ja siin on kohati kiirema vooluga kohad,  nii et üldiselt on need mulle nagu teada. Asume teele kas meie endi raskuse all või karge ilma tõttu  vabanevad iga natukese aja tagant jääkilvis pinged tuues kuulda. Eredad praksud ja paugud. Keegi meist ei soovi ligi null kraadises vees supelda. Seetõttu on päästevarustus elementaarne. Hoida ise silmad lahti ja kuulata teejuhtide nõuandeid. Vaata, siin on koolme kohta, et lahtine vesi hoia natuke allapoole. No näete, milline kontrast siinsamas kaks meetrit lahtine vesi. Madalam koht vanasti käisid pukssild üle  ja siit järgmise kurja taga on ka üks madal koht,  kus isegi vankritega sai läbi koolmekohta. Nii et no vot, see jää kasvab küll, eks ju ta järjest jääb väiksemaks. Aga et isegi kui, kui nädal aega nüüd mööda läheb,  siis ikkagi tuleb teada, et kus kohas on sellised  kiirevoolulised kohad ja kus kohas võib see jää olla väga  õhuke ja samas siin meie jalgade all on juba mingi 10 12  senti ja ta kasvatab nii pealtpoolt ka altpoolt,  nii et noh, kui kaane peale tõmbab, siis jää ju tuleb juurde  ainult alt pärast, kui see külmalaine tuli veeseis järjest  jääb madalamaks. Ja ehk siis see jää, mis nüüd tekib, ta vajub veega koos  kaasa ja murdub, nii et see, et siin neid pragusid  ja pingeid on, see on nagu tavaline asi. Ja et niisugused natuke kohutavad hääled käivad,  et see ei ole tegelikult midagi hullu. Et noh, et meil on ikkagi kindel nagu ikka 10 sendine jää on  kogu aeg all. Kohati on jää sile nagu klaas, mille pinnal justkui kasvaks  tuhanded kristallist taimed. Looduse meisterdatud klaasi all voolab talvises tempos  Raudna jõgi. Üks rahvuspargi jõgedest, mis veetaseme tõusuga loob  kevadisel soomaal ainulaadse, viienda aasta aja. Siin on nüüd hästi näha seda, kuidas, kui jää hakkas moodustama,  siis veetase oli oluliselt kõrgem. Ja ma arvan, et see on kuskil jõuludeaegne esimene jää,  mis siia tuli. Vesi oli, sügisel, oli siin kõik heinamaad olid üle ujutatud  ja näed, vaata see siin see lume all on,  kõik on jää ju. See on vajunud nüüd lihtsalt alla, kui jõe peal ta oli,  kõik kolisid sile ja Üle Kallaste See on eriti iseloomulik Soomaale, et kui on talvised üleujutused,  siis pärast, kui vesi laskub, siis ümber puude jäävad  niisugused seened. Võib-olla te olete näinud fotoalbumites pilte,  kus on soomaa talvel? On meile hästi iseloomulik ja see on muidugi oivaline  peidukoht kõikidele minkidele ja, ja niisugusel,  kes kalda kaldaloomad mink eriti armastab,  selle kores jää all seal all käia ja otsib konna. Midagi. Mõnevõrra ootamatult tuleb meil aga kelgumatk jõejääl katkestada. Silma on hakanud kahtlust äratavad jäljerajad. Põikame teekonnalt kõrvale ja uurime asja. Vaid 100 meetri kaugusel hallist ja jõest oleme me leidnud  erinevaid jälgi, siin on kitsejälgi. Aga mis kõige tähtsam, siin on ka hundijäljed. Ain, räägi palju neid hunte siin on olnud. No siin on näha ilusti, see on kari läinud,  kaks vana ja kolm väikest kutsikavõi, noh väiksemad möödunud  aasta kutsikad. See on suur jälg, see on ka suur jälg. Aga siin on kohe näha, et see on väiksem  ja teiste selle ees on ka ja samas on ka kitsejäljed. Aga kui põllu peale vaatad, siis näed, lähevad lahku,  kaks tükki seal ristuvad, üks läheb siit  ja kaks läheb sealt, et viis, viis hunti on siin olnud seal  edasi põllu peal. On nad ajanud jälitanud kahte kitse. Aga kätte ei ole saanud, eks nad siis liiguvad ringi ja,  ja. Praegu on huntidel jooksuaeg, eks nad. Kuidas siin praegu selle küttimisega on,  et see tee jaotab tinglikult siis selle küttimispoole  ja mitteküttimispoole kaheks ja no meie rahvajahiseltsi  jahimaad on siinpool neid siinpool oli varem,  aga, aga nüüd see läks meie käest ära ja  ja ka hunti, me ei tohi üldse rahvuspargi,  nagu siin põhjapool navesti jõge on piiriks hunti  või üldse. Küttida siinpool, kui siin hundid nii vabalt ringi liiguvad,  kas see on ümberkaudsetele taluinimestele  ka probleeme tekitanud? No tänavu on meie, meie piirkonnas on kolm niisugust  lammaste murdmise juhtu olnud sealsamas,  kus koer haugub üle jõe, seal käisid sügisel juba võtsid ma. Kas 12 lammast oli, oli murtud? Saime kinnitust, et suside tee on meiega sisuliselt ristunud. Tõsi, nemad olid siin juba kümneid tunde enne meid pöördume  tagasi oma kelkude juurde. Talvine soomaa haarab matkajate tähelepanu sadade. Lumele salvestunud jälgedega. Järgmiseks proovime lahendada mõistatuse,  mille jättis huntidest palju väiksem kiskja. Testi näha, kuidas mink on jõe ääres siin lume  ja jää all toimetanud. Küllap ta on otsinud siis siin konni, võib-olla hiiri,  kui neid siin on. Ja ühel hetkel, kui isu on täis saanud, on ta siit niimoodi  nagu liumäest. Alla libisenud. Ka meil on põhjust kelkudel edasi libiseda. E talveilm ei luba kaua paigal tammuda. Kuigi paugu krõbe akane, siis niimoodi päikese käes kelguga  sõites hakkab päris soe. Näed vist ka, et vesi on lahti, et hoia sellest eemalis. Kui see jõgi on niimoodi pooleldi lahti veel,  kuidas metsloomad siit üle pääsevad? Käpalistega ei ole lugu, nendel on küünised,  nagu need meie naasniki, sellega tõmbab ta ennast jää peale  ja rebasele hundile. Ilves. Noh, kaslane kass nagu vett eriti ei taha,  aga aga kõige hullem on servalistega. Põdrad, põdrad ja metssead eriti, mis läheb ees sisse  ja põrsad taga ja iga aasta ikka upub mõni kevadel,  kui jää läheb. Siis leiab mõne korjuse Kaks kolmandikku planeeritud kelgumatkast on läbitud mööda  jäätunud jõge oleme libisenud karuskoselt meie kosele. Siit edasi kulgeme juba küla teel. Alateadvus annab märku, et lumise retke sihtpunkt pole enam kaugel. Võib-olla seepärast tõuseb ka sõidutempo. Paarisaja meetri pärast pidurdab siiski miski meie hoo. Meie teekond on taas kord ristunud sellesama hundikarjaga,  et siin on ennast kergendanud siis isa, hunt. Ma saan aru, jäljed sealt tulevad, et järelikult on siin tähistanud. Kergendanud ja ühtlasi tähistanud. Et see on siis seesama kari, mida me enne vist  ka kohtasime. Kindlasti jah, et nad on siin liikunud nüüd üle Kuresoo  sinna riisale. Et siis võib lugeda kokku viis jäljepaari. Ma saan aru, et see on üks, kaks, kolm, neli. Viies tuleb sealt tagant poolt. Lumevaibal kulgevad jäljerajad on pakkunud talvisel soomaal  põneva päeva. Marsruut sai hästi valitud, tuvastasime mingi rebase  metskitse ja isegi kahel korral sama hundikarja jäljed. Loeme oma kelgumatka igati korda, läinuks. Mis on talvise kelgumarka eripära Soomal? Eriline kelgumatk on võibolla just selline kui saab mööda  jõge ka sõita, et selline jää, kus ei ole veel liiga paksut  lund ja ja kus kanna tahab kelgutada. Noh, sellisel külavaheteel nagu siin saab muidugi talv läbi. Ja noh, talve on üldse niisugune aeg, kui. On siin nagu rahvast, vähe, käijaid nädala sees peaaegu et  polegi nagu tänagi. Me ei ole kedagi veel kohanud, et saab nautida seda vaikust. Olgu küll, et meil on talv ja puha, Pole Eestimaa sugugi  karm paik. Kui me aga võtaksime Saaremaa  ja Hiiumaa, raiusime neilt kogu metsa maha,  venitaseme nad pindala poolest nii neli ja pool korda suuremaks. Jätaksime saartele vaid kaks ja pool 1000 elanikku. Pukseerisime saared siis Lõuna-Atlandile Lõuna-Ameerika tipu juurde,  siis saaksime mõnevõrra aimu, mismoodi näevad välja malvinid  ehk folklandi saared. Õnneks ei pea me seda kõike tegema, sest saartel käis ära  Indrek Rohtmets. Härra suursaadikul ja kuberneril, kes pole siin maakera  teises otsas kunagi Saaremaal õpitud eesti keelt kaugeltki  ära unustanud, on kahtlemata õigus. Folkland on looduse sõbra jaoks tõeline ime,  tema. Falklandi saared asuvad kaugel Atlandi ookeani lõunaosas  otse Antarktika piirimail. Kui gloobuse pealt vaadata nende saarte piirjooni,  siis võib arvata esmapilgul, et need on tühjad elu,  tühjad kaljurünkad. Ometigi see nõnda ei ole. Minu selja taga askeldavad siin parasjagu kaljupingviinid. Piidlevad meid oma veinipunaste silmadega  ja astuvad lihtsalt eemale. Lõppemas on sulgimine. Kui viimased vanad suletordid on maha langenud,  lahkuvad linnud ookeanile ja söövad seal ennast rasva. Et kevadel oleks taas jõudu pulmi pidada. Nimi Kaljupingviin viitab nende lindude elukohale. Nad pesitsevad kaljudel. Inglise keeles kutsutakse neid kaljuhüppajateks rock hoper  bangins ja see on õigupoolest väga ilmekas nimi. Merelt saabuvad linnud asuvad hüpeldes mööda kaljuseina  sakke üles ronima. Paari 30 meetri kõrgune kaljusein pole neile mingi. Falklandi saartel pesitseb neid sadu tuhandeid paare. Nagu teisigi pingviine toidab kaljuhüppajaid ookean,  kus käiakse kala ja kalmaari ning krevetijahil. Kaljupingviinide keskel võib kohata ringi jalutamas maailma  kõige lõunapoolsema levikuga röövlindu randkarakarot,  keda kohalik rahvas kutsub Johnny ruuk. Lihasööjana ei põlga Jonni ära hukkunud linde,  kuid eelkõige passib ta pingviini ja teiste lindude tibusid. Sama masti tegelane nagu Johnny ruuk on ka patagoonia änn. Änn on jõuline röövlikommetega merelind,  kes võtab teistelt lindudelt saaki ära ja sööb  ka linnupoegi ning hukkunud linde. Annid on tuntud oma agressiivsuse poolest. Hea õnne korral võib koloonias kohata ühte haruldast  ja omapärast lõunamandri lindu. Tupnukk. Pingviinide vahel ringi hulkudes näeb ta välja nagu kana  ja tuviriistad. Kuulus on aga see kahvatu tegelane sellega,  et ta on ainus Antarktikas elav lind, kes hangib toitu  kuival maal ja küllap seepärast on ta ka ainuke ilma lestadeta. Lõunamandrilinn. Falklandile on omane, et. Viini koloonia silkab aeg-ajalt mööda ka lambaid  ja sealsamas söövad rohtu niidu nösuvanad. Lühike nokk annab neile Lõuna-Ameerika hanedele tõelise nösuilme. Pingviinidega jagavad nii pesitsusruumi kui toidulauda  ka lõunakormoranid ja patagoonia kormoranid. Kui pole vaja kala püüda, siis võib võtta aega  ja sulestiku kohendada. Eesel pingviinidele meeldivad lausked, rohumaad  ja seepärast paiknevad nende kolooniad Falklandil kilomeeter  või isegi paar rannikust eemal. Meie läksime vaatama sulgivaid noorlinde,  kes püsivad tihedalt koos kuni merele, minekuni,  mis tähistab ühtlasi ka lapsepõlve lõppu. Eeselpingviinid on väga uudishimulikud. Kui sa püsid rahulikult paigal, siis kogunevad nad varsti  sinu juurde uurima, miks sa tulid võõras. Kehamõõtmete poolest on eeselpingviinid maailmas kolmandal  kohal keisri ja kuningpingviinide järel. Samas on neil aga pingviini riigi kõige pikem saba. Nad kasvavad 60 70 sentimeetrit pikaks ja üheksa kilogrammi  raskuseks ning hangivad toitu merest nagu pingviinile kohane. Eeselpingviini tunneb kergesti ära laupa kaunistava valge  vöödi järgi. Tõeliselt kuninglik kuning pingviin on Fortlandi saartel oma  asuala põhjapiiril. Kui kõigil väiksematel pingviinidel on suhteliselt lühike  ja tugev nokk siis kuningpingviini nokk on ligemale vaksapikkune,  kaardus ja terav. Selline nokk arvatakse olevat eriti ja kalapüügiks  sügavamates veekihtides. Elu kuning, pingviinide koloonia s on kärarikas  ja täis igasugu askeldusi. Tihti jagatakse kergeid nokaoope ja virutatakse mööduvale  naabrile ka loivaga. Igaüks peab enda eest seisma. Kaugel lõunas elavad kuningpingviinid teeb mere  ja külmakindlaks erakordselt tihe kolme kihiline sulestik. Ei jäine vesi ega vihisev tuul. Tee pingviinile häda, kui linnul kõht täis. Päris seletamatu on, aga miks see külmavari nõnda imekaunilt värva? 30 aasta eest löödi Malviinide lahinguid,  et kelle saared need õieti on ja vaidlus Suurbritannia  ning Argentiina vahel kestab veel tänagi. Küsin minagi, et kelle oma on üks saar üks meri,  üks mets, kelle oma on muld, õhk, vesi, kelle oma on  Eestimaa talv, kelle oma päikesepaiste. Õige vastus, kirjutage lumehelbele või sosistage tuulde. Nii nagu minagi sosistan, nüüd saate lõpetuseks,  et. Kul.
