Ravimid mõjuvad inimestele erinevalt, osadele mõjuvad hästi,  osadele ei mõju üldse, osadel võivad tekkida kõrvaltoimed. Meie siin uurime, kuidas geenid mõjutavad ravimite toimet. Tähelepanu tegemist on teadusega. Inimesed reageerivad ravimitele erinevalt,  et osad ravimid ei mõju inimestele, osad tekitavad  kõrvaltoimeid ja see on osaliselt siis mõjutatud inimese geneetikast. Ja me oleme geenivaramus uurinud 200000 geenidoonori geeni andmed. Sealt me oleme leidnud erinevad uued geenivariandid,  mille kohta ei ole selgelt teada, kuidas nad mõjutavad  ravimite toimet. Näiteks leidsime ühes geenis. Kahel protsendil geenidoonoritest on puudu suht terve see  geen aga meil on teada, et see geen on väga oluline ravimite lagundaja. Siis me kutsusime terve hulga geenidoonoreid tagasi. Tagasi kutsutud nii-öelda rikkis geeniga doonorid andsid oma  lahke osalusega tänuväärse panuse Eesti teadusesse. Et kindlaks teha, kuidas siis üks või teine geenidoonor  selle ravimiga tema keha sellega hakkama saab,  selleks me andsime kõigile uuritavat kahte ravimit,  kõik said täpselt sama ravimi täpselt sama annuse  ja kindlatel ajapunktidel, siis me võtsime nendelt  vereproove ja mõõdeti siis nende veresse ravimi  kontsentratsioon ja selle kontsentratsiooni põhjal me saame öelda,  et kuidas üks või teine inimene siis on selle ravimiga tema  keha sellega hakkama saanud. Leidsime selles uuringus, et inimeste võime nende ravimitega  hakkama saada ja nad kehast välja viia on erinev  ja tulevikus siis sellest lähtuvalt on võimalik anda  täpsemat annustamise informatsiooni arstidele. Kui nad hakkavad seda ravimit määrama ja neile on teada,  siis inimese geneetiline taust. Selle alusel on võimalik siis seda ravi täpsemalt  patsiendile määrata, täpsemalt annust. Ja kindlasti see teeb selle ravi ka ohutumaks. Kas tänapäeval pole võimalik seda kõike juba ainult arvuti  taga välja selgitada? Iga päev me teeme laboris või andmete põhjal uusi avastusi,  aga selleks, et need tulemused jõuaksid kliinilisse  praktikasse ehk siis arstide töölauale või,  või siis patsientidel oleksid nendest kasu. Siis on vaja viia läbi just sellised kliinilised uuringud,  kus me täpselt tõestame, et selle geenivarandiga inimestel  puudub täiesti ravimi lagundamise võime. Ehk siis sellistele inimestele ei tohiks,  kas määrata need ravimid, kui neil on täiesti puudulik  maksaensüümi funktsioon. Ehk siis nad ei suuda üldse lagundada seda ravimit. Kui nad siis iga päev võtaksid selle ravimi juurde,  siis neil lõpuks on veres nii kõrged kontsentratsioonid,  et tekivad tõsised kõrvaltoimed. Kas iga turul olevat ravimi mõju, tuleks  siis erineva geneetikaga patsientide peal uurida? Need kaks ensüümi, mida me uurisime, need ongi väga olulised ravimilagundajad,  üks neist laguneb 25 protsenti turul olevatest ravimitest  ja teine lagundab 10 protsenti ravimitest,  ehk siis nende kahe uurimisega. Me saame tegelikult seda infot laiendada. Noh, sadadele teistele ravimitele. Nii et sellest see on väga oluline uuring,  ehk siis ühe ravimi abil. Me määrame, kui aktiivne ensüüm inimesel on,  aga see laieneb kümnetele teistele ravimitele ka. Kuhu võiks selline geenipõhine täppisravimine välja jõuda? Minu unistus on, et see oleks alati ennetavalt tehtud,  et igalühel oleks see geenikaart olemas ja sellel hetkel,  kui arst hakkab talle mingisuguse ravimi määrama,  siis on see info juba tema töölaual olemas. See on loomulikult natukene naiivne. Et tervishoid, keegi peab neid teste kinni maksma ja,  ja praegu me töötame selle nimel, et geenivaramus tehtud  loodud geeniandmed oleksid tervishoiusüsteemis kasutatavad. Tulevikumeditsiin liigub selles suunas, et ravimite  väljakirjutamisel võetakse arvesse inimese geneetika. See aitab ravi tõhusamaks muuta ja vähendada kõrvaltoimeid.
