Tere, elamuste saade on taas eetris ja mina olen Katrin Viirpalu,
kes ma seda saadet eest vean?
Nagu ikka, natukene võtab minuti jagu kannatust
ja siis te saate teada, kes on tänase saate külaline,
kes on nõus oma elamusi ja oma värvikaid kohtumisi jagama.
Aga enne seda veel sellest nimekirjast inspireerituna,
mis ta mulle saatis, räägin mina sellest,
kuidas igal aastal mõni nädal enne jaanipäeva igal suvel,
kusjuures saame suure elamuse, kui tulevad esimesed kukeseened,
väikesed kollased, väiksemad kui näpuotsad. Ja siis ma saan neid võib-olla ainult sellise peotäie,
aga need esimesed kukeseened, see on tohutult suur emotsioon,
selline mingi rõõm ja võib-olla ka selline suve saabumise hetk,
siis, siis algab tavaliselt puhkus.
Nii et seal on hästi mitu asja koos.
Aga tänases elamuste saates on Uuno tammearu,
kes on sisekaitseakadeemia rektor, tere,
Kuuno. Tervist. Ma alustasin sellest looduses sellepärast,
et tegelikult sina ka oled suur loodusesõber looduses käia.
Anni. Mida sa sealt otsid?
Kukeseeni, nagu mina. Ma pean isegi tunnistama, et kukeseeni jõudsin
ja ma olen väga suur seenel käia, et eelmine aasta oli väga
hea seeneaastat õõnestuspurki saada erineval moel,
mingi 45 purki tab 40 hispurki erinevat siis seeni
marineeritud või soolasena tehtud, et aga mitte ainult seeni otsimas,
vaid minu meelest ikkagi loodus on see koht,
mis on nii-öelda lõpmata elamus ja loomingu allikas,
et loodust võib vaadata nii-öelda nagu laiemalt seda
suuremat pilti. Et kuidas aasta aastaajad vahelduvad või värvid
või lõhnad muutuvad. Aga võib ka vaadata täiesti nii-öelda makrotasandil,
et lähedalt mõnda taime, mõnda seent, seened on tegelikult
väga ilusad, värvilised metsas kindlasti need süüa ei kõlba. Kõige ilusam, kõige värvilisem Tavaliselt siia ei kõlba, aga, aga see mind testib,
väga inspireerib ja mulle loodus väga meeldib
ja mulle meeldib ka üksinda looduses käia.
Et siis on nagu see kogemus võib-olla kõige vahetum,
et siis sa ei räägi kellelegiga ja siis sa nagu ei muretse
kellegi teise pärast, vahest ma käin koertega ka,
et üks koer kipub võib-olla vahest metsa ära eksima,
siis otsin küll taga. Aga üldiselt jah, et meeldib niimoodi, see on just kõige parem. Kas sul ei ole siis vaja looduses jagada?
O vaata seda, vaata mis seal on, vaata, mis lind lendas,
et see tegelikult need elamused, emotsioonid vaikselt võtad
endasse ja otsid selliste rahulik olenes pigem sealt metsast. Ma arvan, et jaa, et rahulikku olemist ja,
ja, ja just ikkagi, kui rääkides üldse elamustest,
siis olen oma selle elu jooksul niimoodi aru saanud,
et ole, ole hästi avatud, ole võimalustele avatud ja,
ja, ja võib-olla metsa või loodusesse ei tasu alati just
plaaniga minna.
Sellepärast et jah, mingi plaan võib ju olla,
et kui seda soovid, kindlasti mingeid mõningaid loomi näha
kes tulevad õhtul välja viljapõldu kõndima näiteks metskitsed,
noh, siis tasub seda õhtu teha või tahad rebast näha. Aga üldiselt siis ta sel ajal, kui ta jahtima hakkab,
aga, aga üldiselt tasub sinna minu arust ikkagi ilma
plaanite minna ja, ja kui üldse minu nii-öelda kogemus ütleb,
siis kõik paremad või mitte kõik, aga väga paljud elamused
on juhtunud nii et ei ole olnud plaani ei ole olnud,
et ma lähen nüüd kindlasse ühte kohta, olgu siis reisimine
olgu seal loodus või isegi teatri elamus olen saanud niimoodi,
et ma ei ole sinna läinud mingi väga suure ootusega
või üldse ilma ootust, et ja, ja mul ei ole olnud plaani. Ja siis see on mind üllatanud see situatsioon,
see olukord, mingid hetked, mis on nagu väga lahe,
minu meelest. Äkki see ongi elamuse saamise eelduseks,
et sa ei lähe mingisuguse ootusega, et noh,
väga lihtsalt võib siis viu pettuda, eks et pigem lähed
sellise väga avatud valge lehena ja vau-efekt tekib selle eest. Jah, et minu puhul küll jah, et mulle see nagu väga meeldib,
et et no ja mõningaid asjad ikkagi noh, kui sa tead,
et päike loojub sellesse kohta ja see võiks olla väga ilus,
onju näiteks mulle meeldib Saaremaal kihelkonna juures
kiires saares vaadata päikese loojumist.
Meil on seal üks koht, on vana talukoht,
et kui päike loojub visandi taha ja selle järgi on ka
võimalik ennustada, millise järgmise päeva Yin tuleb. Et see on nagu jah, et siis sa lähed selleks ajaks sinna
kohta ja sa tead, et see juhtub.
Aga tõesti, paljud asjad juhtuvad ootamatult. Päikeseloojang vist on üks nendest asjadest,
mis juhtub igal õhtul ja inimesed käivad seda vaatamas,
sest see tekitab mingisuguse sellise isevärki olemise tunde.
Millegipärast tekitab. No ma arvan, et ikkagi see annab sulle seal arusaamise ka,
et palju mida me vahepeal tahame tunda, näha?
Muidugi seda ilu, seda värvi, aga ka võib-olla see,
et ikkagi inimestena oleme väga väikesed ja,
ja see loodus käib või maailm käib omasoodu
ja võib-olla seda me tahame ka vahest tunda. Augustikuu täiskuu on ka see, mida võiks tunda. Kindlasti, et mulle augustikuud meeldib,
mulle meeldib ka septembrikuu mul sünnipäev septembris,
et septembri värvid ja lõhnad ja selline spetsiaalne
spetsiaalne minu meelest septembris on oma lõhn
ja need päikseküllased päevad, aga tõesti augustikuu mulle meeldib,
kuna ma olen ise Tartu maantee Vooremaalt pärit,
siis seal on palju erinevaid järvi ja mõned järved just eriteks.
Saare järv on niisugune selline pisikene järv,
mis asub suure metsa sees, on tumeda veega
ja sinna kui augusti öösel minna ujuma, kui on veel ilus
ja soe vesi, tavaliselt ongi vesi soe ja õhk on külm. Ja siis kui tähistaevas on täiesti selge
ja kuu paistab, et, et see on midagi müstilist,
et see on see, see tunne, mida sa saad kogeda seal,
just et see vesi on hästi tume ja, ja seal ei ole ühtegi
valgusreostus peaaegu.
Et see on väga lahe.
Ja augustikuu öö võib olla ka see, et et olete Saaremaalt
tulnud saunas, käinud meres ujumas ja nii soe,
viskad muru peale pikali maha, sõpradega peale sauna
niimoodi täitsa peaaegu, ütleme siis nagu peale sauna nagu
ollakse ja vaatate taevast pool tundi ja külm ei hakka. Ja seal Saaremaal kiirassaares on ka see lugu,
et valgusreostust on veel vähem, kui seal võib olla
Saarijärve ääres vooremaal ja see, mida sa taevas näed,
see on uskumatut.
Lahe, sest ta tähti ja seda valgust ja neid erinevaid tähti,
mida sa muidu ei näe, kõike näeb, romantik oled.
Ma ei tea, kas ma romantika, see loodus tõesti meeldib,
et erinevalt aga, aga see augustikuu taevas
ja seda taevast tegelikult näeb ka ju talvel,
kui on hästi külm ja karge ilm. Ja võib-olla isegi mõnikord mõnes kohas isegi paremini,
sest õhk on veel klaarim ja, ja veel paremini,
aga ma arvan ikkagi augustis vist näeb paremini.
Mulle meeldib. Kivid sinu taskutes teatrietendus sattusid jälle juhuslikult
ja said elamuse. Jaa, teatrist rääkides see oli küll selline lugu,
et sattusime väikse seltskonnaga teatrisse
ega me täpselt ei teadnud, mida ma vaatama lähen,
sest tulinga jälle kuskilt kiirelt töölt istusin sinna saali
ja mul oli nagu kindel veendumus, et ega ma väga seal
teatris olla ei taha.
Kuidagi niisugune kogu see mõte oli see,
et peatöömõtted täis ja miks me seal üldse olen. Ja see etendus hakkas peale ja ja ma ei saanud üldse algusel aru,
mis on öelda, toimub.
Ja siis näitlejad, kes siis olid Argo Aadli
ja Indrek Ojari, mängivad seal mitmeid erinevaid,
väga paljusid erinevaid rolle. Kus ma nii-öelda siis jõudsin lõpuks ka päriselt ise kohale,
mitte see, et ma istuks, istusin oma kehaga seal vaid ma
isegi päriselt jõudsin kohale siis sellel hetkel mind tabas vau-efekt,
et et kuidas nad suudavad erinevaid rolle mängida niimoodi,
et see moodustab kokku ühe väga hea terviku.
Nii et ma arvan, et Jaanus rohumaal oli minu arust väga hea lavastus,
et see võib olla üks lavastus, mind, mis on kõige rohkem
nagu noh, ongi kõige suurem elamuse jälle sellepärast et Ma
ei läinud sinna mitte mingisuguse ootusega. Aga see mäng, mis sa tegid, kuidas selle üles ehitasid need
rollivahetused ja kuidas lugu lõpuks rääkis,
et väga siiamaani väga meeles Kas elamus on siis seotud hämminguga natukene
või kui sa rääkisid sellest, et Argo Aadli
ja Indrek Ojari mängisid nii palju erinevaid rolle seal
ja ja see nende ümberkehastumise võime, ma saan aru mingil
hetkel oluline. Ma arvan, et see ümberkehastumise võime,
aga, aga jah, et et kuidas see nagu tervikuna moodustas,
et lõpuks nagu sa vaatadki need näitlejad
ja saad aru, et no nüüd on ta see ja see olenemata nad on ju
kogu aeg ühed samad näevad välja.
Ma ei oska isegi seda võib-olla niimoodi selgitada,
aga see tõesti andis mulle väga suure siukse väga-väga suure
ja mõnusa emotsioonielamuse, et et ma läksin väikese ootusega,
ma ei läinud üldse mingi ootusega, seekord volikogu aeg
kuskil algusel mujal. Ehk see, kuidas mind köitis, kuidas see võttis kaasa
ja kõnetas mind.
Et see oli lihtsalt fantastiline. Ja see oli midagi sellist, et kui sa teatrisaalist välja läksid,
siis see tuli sinuga kaasa.
Sa mõtlesid selle peale, miks? Etendust vaatamas ma ei mäletagi, kuna see oli lihtsalt
nii-nii ammu, aga vot see on siiamaani hästi meeles. Väga uhke, järelikult oli suur ja uhke elamu.
Ma arvan küll.
Muusikat kuulas hästi erinevad Estonian Voices on üks
selline koosseis, mis sulle meeldib või. Ja ma arvan, et kui ütelda küsida minu käest,
et mis muusika mulle meeldib, siis see on tõesti väga keeruline. Endal ka keeruline oleks. Ja see vahendub nagu, mida ma kuulan, vaheldub ajaga.
Ma ei tea, mis potifaiska vahepeal ette tuleb?
Kuskil olen keegi mängib, kuulan raadiost
ja siis hakkan vaatama uurima ja, ja, ja aga Estonia poissi
siga on küll selline lugu anud, et Estonial bossist ma olen
väga palju kuulunud või kuulnud erinevatel kontserditel.
Aga lihtsalt ükskord oli üks selline üritus,
kus mina olin selle nagu ürituse kui peoperemees
ja sel üritusel olid inimesed üle Euroopa kohal. Ja, ja see oli selline istumine Tuljaku restoranis,
kus oli hästi õdus, kuldne pehme valgus.
Väljas oli väga kole ilm, see oli oktoobrikuu 100. selliseid
korralikke pussnuga, siia oli tohutu tuul
ja torm oli õues, sihukese tyhja ikka oli täitsa õues.
Ja, ja kuidas olek oli seal nii-öelda õdus
ja kus tegelikult inimesed olid ennem väljas olnud pikalt
ja tulid sinna ruumi ja hakkas see asi peale
ja siis tuli Estonian voissis laulma sinna. Ja sellel hetkel noh, mina küll tundsin,
et mul tõusevad kuklas juuksekarvad ülesse ja,
ja tegelikult ma sain aru, et kogu sellel seltskonnal,
keda oli natukene üle 100 inimese et veel aastaid nendega
erinevate inimestega kohtudes erinevatel üritustel,
noh nagu üks kindel nagu kindel seltskond,
siis kõik meenutasid seda, et see Estonian voississ kontsert
sellel hetkel selles ajas oli selline, mida nagu Nad ei
olnud nagu tükk aega kuulnud ega näinud,
kuigi enamus lauludest olid eestikeelsed,
oligi ingliskeelseid laule, aga, aga see kuidagi jäi väga meelde. No kuulame neid natuke, loo pealkiri on,
taat läks lolliks. Ja Elaskonta ja ta läks lolli. Ja täna oli Kuid selleski Seal seal ja seal. Ja niimoodi see kõlas, taat läks lolliks,
on minu meelest ka väga hea selline loo pealkiri,
et keegi võiks istuda ja jutustama seda hakata.
Sulle meeldib kuulata ka, kui näiteks David Vseviov räägib
Tõnu Õnnepalu räägib. Ja mehed Ma olen maapoiss ja, ja, ja maal siis kuidas see
elu ikka välja nägi, et noh öeldakse, et puust mänguasjad
ja ja tuli iseendaga nii-öelda väga palju hakkama saada ja,
ja tõesti, ma olin, lapsena lasteaias ei käinud,
olin vanaema vanaema juures, vanaema elas ikkagi nii-öelda
päris maal.
Ja, ja see tegelikult võib-olla on ka see,
millepärast mulle ka loodus meeldib. Miks ma saan sealt aru, kuidas mingid asjad käivad,
et mind on õpetatud neid asju vaatama väiksest peale
ja seal looduses olema.
Aga, aga see lugude lugude asi, et ma mäletan lapsena seda
väga hästi, kui ma kuulasin Fret Jüssi saadet Fred Jüssi
saade ja loomade häältest et mulle Fred Jüssi väga meeldib
ja meeldib siiamaani ja tema rääkimine ja kõnemaneer
ja seda oli ka siis väga hea niimoodi praktiseerida,
et mingite lindude hääli ta lasi, et siis oli ju vanaema
juures vanaema juures need kõikvõimalikke kuulata,
kes siis hommikul või õhtul, et kas on see lind
või too lind. Määrata kohe, et sa kuulasid nii terava kõrvaga raadiost Ega ma nüüd nii hästi ka välja tulnud, eks ma ise arvasin,
aga loomulikult mu nii vanaema kui onu oskasid ka
ja teadsid tegelikult päris palju ka üritamine erinevatest taimedest,
millest me täna ei tea küll kahjuks enam mitte midagi.
Aga, aga need lood jah, et ju räägiti palju lugusi
sünnipäevalaudades kuskil muudel üritustel.
Isa, sugulased, vanaema rääkis lugusi, kui istus pliidi ees,
soojendas oma põlvi, seal ta oli niisugune komme,
et soojendas põlvi pliidi eest tule paistel. Ja, või külamehel külamehed, kes rääkisid,
et ma mäletan kindlasti maal, oli alati kes rääkis,
vahest lugu, see oli Aadu, noor lind, Aados kutsuti,
hea peretuttav.
Et, et need lood.
Mida, mis oli siis juhtunud, kas sõja aegu ennem sõda
räägiti n endisest nii-öelda siis siis iseseisvusajast,
kuidas see elu oli, kuidas talus elu oli,
kuidas mõisas elu oli, need inimesed mäletasid ka seda. Aga sealt võib-olla mulle tõesti meeldinud see jäänud lugude
kuulamine ja ma pean ütlema, et ma olen tõesti paadunud fänn.
Nii David Vseviovi kui Hendrik Relve osas,
et ja ma olen õnneks saanud nendele mõlemale ütelda ka,
et et kui ma kedagi fänn on, siis neid kahte meest.
Et Tavidi lugusi, müstiline Venemaa, ma olen ikka kuulanud
tõesti kaugelt kaugelt üle 10 aasta nii palju praktiliselt
seda on olnud. Ja Hendrik Relve rändamise lugusi samamoodi.
Ja, ja viimasel ajal mul tõesti on ka meeldinud kuulata Tõnu Õnnepalu,
ta rääkis loodusest ja erinevatest loodustes asjadest
ja mulle näiteks ei meeldi, kui ta rääkis pääsukestest laudas,
kuidas elasid.
Ja seda vist täna enam kuskil väga vaadata ei saagi.
Aga see on lugu täpselt minu lapsepõlvest,
kuidas oli vanaema juures või kuidas olid kodus pääsukesed
elasid laudas ja, ja mis nad seal tegid,
kuidas tegid mitu pesakonda ja nii edasi
ja nii edasi. Et kui keegi räägib seda lugu uuesti lahti,
siis ühelt poolt tuleb teadmine Venemaast või,
või, või, või siis erinevates kohtades, kus Hendrik on
rändamas käinud või siis Tõnu, kes viib sind tagasi su
lapsepõlv või sellisesse kohta, kus on väga hea olla. Sa tahad mingisugust äratundmishetke läbi nende lugude saada? No mitte kindlasti ainult et Tõnu Õnnepalu puhul küll kindlasti,
et see äratundmishetke, aga noh, ega ma just Venemaale küll
ennast väga ei kujutaks, eriti praegu.
Et, et ei ole vaja, aga, aga see, kuidas David Vseviov
sellest räägib ja erinevast nurgast ka, olgu see siis kultuurivaatest,
olgu see võimust, võimu, keskmest kõigest sellest,
et et need lugusi meeldib ja, ja kui rääkida seal üks elamus,
kus ma läksin jälle täiesti ilma igasuguse ootuseta käisin
Nordic Pirsnes foorumil kunagi ammu. Ja seal oli välja reklaamitud, et viimasena räägib Arnold Schwartzernegger. Ahah, kuidas tema nüüd nende loodusmeeste sekka Meil oli selline huvitav lugu, et mina kujutasin ette,
et ma olin juba loomulikult Arnold Schwarzenegger näinud
filmides ja nii edasi ja ei olnud õhtus üldse mõtlenud,
et mis tema elulugu on.
Et kus ta on nagu jõudnud või miks ta on jõudnud.
Ja ma mõtlesin, no olgu, ma siis kuulan seal ära,
et kuna kavas ka oli ja ikkagi kohal on ju mindud siis
tegelikult tuli välja, et ta on väga hea rääkija
ja räägib väga huvitavat ja räägi oma lugu väga hästi. Ja see üllatas mind väga, et selline suur lihasmägi
nii-öelda mees võib rääkida nii hästi oma lugu,
et kuidas ta nii kaugele on jõudnud ühest Austria väiksest
külast ja kuidas ta oma unistused ellu viinud,
mis ta selleks on teinud, ta on saavutanud praktiliselt kõik.
Te enda arvates.
Ja ma arvan, et ongi kõik saavutanud, et
ja ta muidugi tahtliku USA presidendiks hakata kunagi ta
pole Ameerikas sündinud, siis Ühendriikides sündinud,
siis ta kahjuks selleks ei saa. Nii et see jäi tal üles unistustele.
Ja aga, aga tõesti, jah, see lugude lood
ja vahest ka väga lihtsad lood, et kuidas ka Saaremaavanaisa
rääkis lugusi, kuidas elati Saaremaal ja kuidas vanasti
vandiraiuja toimetasid, kuidas kihelkonnas papist saares
laevu ehitati või erinevaid asju, kuidas looduses,
kuna linnud tulevad ja kuna linnud lähevad.
Et need inimesed, kes on sellest ise nii läbi imbunud et
neid on väga mõnus kuulata. Kas lugusid rääkima saab kuidagi õppida ka
või peab mingisugune kaasasündinud oskus selleks olema?
No mõni räägibki lihtsalt nii hästi lugusid. Kes küsima, aga, aga ma arvan, et see lugude rääkimine on
niukene kadu.
Mulle tundub vahest, et see on kaduv. Et me täna nii-öelda saame seda infot teises teist teistmoodi,
et me väga tihti istu maas ja ei räägi üksteisele lugusid külla,
sõbrad, tulge külla, ma räägin teile loo,
kuidas ma käisin Hiiumaal, me ju ei tee täna väga niimoodi,
et siis õhtu otsa räägin, kõik kuulevad,
et mina kindlasti niimoodi ma arvan, võib-olla kida ei oskaks.
Aga sellest on kahju.
Ja need lood, mida ka tegelikult on räägitud,
räägitaksegi ju, mis oli, no ma ei tea, ma võtan mu vanaema
või isa või võima, aga mu ema täna, et räägivadki loost lood
möödunud ajast ja ka sellest, et mis oli õige
ja mis oli vale ja kuidas seda nad siis sellel hetkel seda tundsid,
et mind on näiteks need lood küll väga palju aidanud tehes
oma töödki kasvavad, et et seda moraalset majakat paika
panna paremini või mis on õige, mis on vale
ja mis on inimeste jaoks tähtis, mis ei ole
või kuidas inimestega käituda ja kuidas nendega mitte mingil
juhul just käituda. Et ma arvan, et vanemate inimeste lugusi
ja arvamust arvamus ka kindlasti peab kuulama
ja peab arvestama, et meil vahest on selline tunne,
et mis tal vanematel inimestel ütelda on,
aga ma arvan, et on väga palju öelda. Kas kategooria siis sellisel juhul, mis on õige,
mis on vale, mis on kole, mis on ilus need on sellised hästi
universaalsed või. No, ma arvan küll, ikkagi osad asjad ju läbi aja ikkagi ju püsivad,
et et kuidas on tuntud ebaõiglust sellest,
et et on talud ära võetud, inimesed Siberisse saadetud
kuidas on lastud talu õuele siis mürsk ja mis sellest on
siis juhtunud?
Ta on väga kõnekad asjad.
Et see ongi see, see nii-öelda see mälu,
mida me peaksime teadma, mis meil on. Võib-olla see mälu siis praegu sellisel värskendatud kujul
küll liiga realistlikud on meile lihtsalt liiga lähedal see sõda,
mis toimub seal ukrainas.
Et see, meie selline arusaamine, et see on meie
vanavanematel juba kuskil toimunud, nad elavad seda uuesti läbi,
nad tunnevad, tahavad seda ohtu hästi teravad,
mida nad tegelikult ju püüavad praegu ka edasi anda oma
lastelastele lastele. Jah, ma arvan küll, aga mina tegelikult kuulasin ikkagi neid
lugusid juba siis, kui ma olin laps ja, ja vanaema vanaema
juures räägiti Eestist ja eesti ajast, et omavahel päris
avalikult sõidetud.
Öeldi, et ära koolis räägi ja kui ma vahest ka natukene
püüdsin oma sõpradele rääkida osadele sõpradele,
nad ei saanud üldse aru, millest ma räägin,
siis mulle tundus natukene imelik, laps on,
põhimõtteliselt aru ei saa. Aga siis ma mõtlesin, et jah, õigus pidanud seda rääkima.
Et seal on ainult, ma tea, minule küll räägiti,
et minu jaoks oli väga selge, et kuidas Eesti vabariik
tekkis ja kuidas talud ja kuidas siis elu käis
ja kui hea see elu oli ja mis millega, mida siis tehti.
Et neid kõiki neid lugusid räägiti.
Siis see oli minul küll päris tavaline. Hüppame siit kodust kuhugi kaugemale reisida,
sulle ka meeldib nordreisidel, tavaliselt on neid elamusi,
kus ollakse, lihtsalt sõnatult seistakse
või mõeldakse elu üle suuremas plaanis järele,
tavaliselt rohkem.
Me oleme teistes kohtades teistes situatsioonides,
inimesed on teistsugused kui siin kodus. On ikkagi ma pean ütlema, et ma olen Eesti käinud läbi noh,
põhimõtteliselt risti-põiki ja palju kordi,
et ja Eestis on ikkagi neid kohtusi, mida tasub vaadata
ja käia, vaadata, aga, aga kui nüüd väljaspoole reisidest
rääkides siis jälle ütlema, et täpselt sama lugu,
et ma olen läinud üldse peaaegu ette valmistamata,
pole aega olnud selleks, sest on töö on olnud kiire olnud ja,
või, või või ma lihtsalt olengi läinud hea meelega,
et ma ei mõtle väga palju ette. Ja siis on juhtunud väga huvitavaid asju,
et et noh, näiteks kindlasti mulle on väga meeldinud
reisimine Ameerika Ühendriikide läänerannikualal mitte alal,
vaid ütleme siis kogu selles piirkonnas.
Et kindlasti et sa võid ju telekas näha ja tunda,
võite on aru saada, et Grand Canyon on suur.
Aga tegelikult ikkagi sellest saab aru, kui suur ta on.
Ja tegelikult on ta p suurem koha peal näed,
et see on nagu see on väga huvitav, aga,
aga näiteks, et ma läksin seal, külastasin sekvoia rahvusparki. Ma üldse ei mõelnud ette.
Ma mäletan, lapsena vanasti oli kunagi meil üks väga vana raamat,
kus oli sekvoiadest, hiigsekvoiadest olijatele niuksed,
suured puud on olemas ja ma tegelikult ei olnud üldse selle
peale mõelnud.
Ja kui me siin autoga lõpuks kohale jõudsin,
siis mul tekkis see tunne, et issand jumal,
kas tõesti võivad puud nii suured olla, et kuna nende puude
tagant tulevad siis need suured inimesed
või see Jurassic Park tulevad, need tegelased tulevad sealt välja. Et see üllatus jälle, et see emotsioon oli,
need on minu arust nagu väga-väga hea, et ma nagu ei mõelnud
üldse selle peale nagu liiga palju.
Ja siis me seal lasin sellega sellel endal seda sellel
üllatada või või näiteks kindlasti üks elamus,
mis ma olen reisilt saanud, on see, et läksin Balile
ja sõitsin, oli plaanis ühtele, perega olin Balil,
oli plaanis minna ühele saarele ja sõitsin taksoga lihtsalt
taksoga ja taksojuht ütles, et ei, ära sinna saarele küll minna,
et seal mingi peosaal, et ära sinna mine,
aga meil üks teine saar minna sinna saarele. No eks me siis lähme siis sinna saarele,
läksime sinna saarele ja seal saarel oli,
kõlab halvasti, aga nagu nalja ja öeldud,
et õnneks oli üks külamees ära surnud kes õnneks oli ka
kohalikus mõistes rikas inimene.
Ja mul õnnestus, meil õnnestus osaleda selles matusetseremoonial,
mis nagu kestis mitu päeva ja lõpuks ka see,
kuidas siis see mees pandi aluse peale kõrge maja,
ilusa kuldne, tohutu ilusasti kaunistatud platvormi peale
ja teise platvormi peale pandi suur punane,
kuldne kuldsete elementidega suur lõvi. Ja siis need iga platvormi all oli 40 meest vähemalt
või niimoodi.
Ja siis oli see kohalik kongidega tohutu suur mingisugune
nii-öelda orkester või bänd kes juba hommikul läks selle
surnule nii-öelda järgi, kes ajas Pangolas mind niimoodi üles,
et et mul tekkis seesama tunne, et kuidas mul ihukarvad
tõusid püsti, et selline kummaline eriline helin.
Aga see tseremoonia tõesti lõppes siis sellega,
et seal tantsiti ja, ja avaldati selle mehel austust. Siis lõpuks jõudsime ka surnuaeda, kus siis selle,
see kadunud niukene pandi lõvi sisse.
Ja siis lõvi pandi siis banaani nii-öelda puudest tehtud
siukse rivi vahele ja kahele poole pandi väga suured
gaasipõletid ja siis onu seal siis põletati ära ka.
Ja eesmärk oli, on siis kohaliku traditsiooni järgi on
eesmärk see, et surnu peab igal juhul niimoodi ära põletama
ja tema säilmed peab viskama merre, et siis ta jõuab sinna
oma lõppkohta. Ja kui ma selle kohta küsisin, et miks see surnuaed on siin,
kaua ta on, ju siis öeldi, et need inimesed praegu pered
koguvad raha et siis ükspäev võtva hulgakesi need surnud
kokku ära põletada või need siis säilmed
ja siis merre visata, aga neil lihtsalt ei olnud sel hetkel raha,
et tseremoonia läbi teha.
Et et see oli väga huvitav kogemus, kus oli,
kus tõesti kohalikud inimesed, Balil on üldse väga palju
näha ju, erinevad nii-öelda päris seda kultuuri muidu
päriselt Peivad erinevalt tseremooniat igal pool läbi,
et nad on päris rahvusriietes, päriv, mängivad oma oma
muusikat tantsivad nende platvormidega, neid tantse,
jooksevad seal mäest üles ja alla, et selle vaatamine,
sellel osalemine oli üks, need suur, väga suur elamus ja,
ja täpselt sama moodi, et, et ma ei läinud sinna ju nagu
täitsa juhuslikult taksojuht ütles, et ära sinna saarele mine,
mine sinna saarele. Ma ei olnud üldse mingit aimu ka, kuhu ma täpselt tegelikult lähen,
et lihtsalt läksin ja ja, ja vaat, mis välja tuli. Just aga võõras inimene matusetseremoonial kohal,
see kuidagi üldse kohalikke häirinud, et kohalikud kutsusid,
ise kutsusid, tule vaata. Tule vaata, et seda nad ütlesid, nad näevad ise ka väga harva,
sest tavaliselt inimestel ei ole raha, et midagi sellist teha.
Ja et nendele oli ka ütlesid, et nelja-viie aasta jooksul
nagu juhtub üldse sellist asja, selle saarel elas ka ainult
kuskil paar 1000 inimest.
Lemon kannisaar oli seal Balid juures.
Nii et et võib selliseid asju juhtuda, et. Ja jah, et ka ise kaasa läksime sellele üritusele
või sinna kuidagi jah, tõstise Pangola, kus me ööbisime,
selle omanik kutsus, sest see oli temaga lähisugulane olnud ja,
ja nad olid ise selle üle väga uhked ja tulebki väärikalt
väärikas inimene ära saata.
Ja kogu küla oli koos ja mõned mõned üksikud turistid peale
meie olid veel sinna sinna kohale. Tunud Rammsteini muusika on väärikas muusika sinu jaoks. Aga see Rammsteini muusika võib olla on see,
et Rammsteini muusika on see võib-olla mõni mõned muusikad
on veel sellised, kus ma lähen hommikul tööle
ja ma kuulan ja siis ärkan üles. Tõsi, ka Rammsteini kuulad ja äratab sind üles. Ta on mind üles autosõidul, on väga hea kuulata,
äratab üles, et õhtul kindlasti enne magama jäämist ma seda
kuulata ei tahaks, aga hommikul tööle minnes küll ka näiteks
ka veel muid erinevaid asju, mis mind nagunii-öelda üles ajavad.
Kuulan just hommikul, et saada käima, sest noh,
peab ikkagi ju töökohustusteks nii-öelda käima,
saame ennast ja oleme aktiivne ja hea mõnusa energiaga,
et ma arvan, et see on juhtide puhul hästi tähtis,
et et olla terav ja olla valmis. Tead, see kõlab väga lõbusalt.
Sisekaitseakadeemia rektor, hommikul läheb tööle,
kuulab Rammsteini. Ma olen vahest hommikul ei andnud mõnda lugu autos kuulama,
siis üks hommikul üks kolleeg ütles, et päris hea lugu,
väga hea oli, kohasse kostus autos kaugele välja
ja ma olin hommikul nii vara ka, et oligi hästi vaikne veel
sisekaitseakadeemia juures ja see on päris hea lugu,
ma kuulusin ka. Aga kas see konkreetne lugu, mida me nüüd kuulama hakkame,
see lingsed switchi Fiew, kas see on kuidagi eriline lugu su jaoks? Ei, see ei ole, et võib-olla isegi mul hommikul võib-olla
meeldib rohkem ukraina lust kuulata, et aga sobib,
seega. Kuulame seda, kui see kasu. Kas autokõlarid on põhjas, kui Rammstein kõlab hommikul vä? No kindlasti kindlasti on autoga kõlari põhjas ja,
ja vahest kui ka vaja, muidu kuulate siis
või näiteks hommikul mul meeldib trennis käia,
et päevaks ennast ette valmistada ja üldse ennast liigutada,
siis ma kuur on ka kõlaritest siis kõlaritest siis õigemini
kõrvaklappidest päris kõvasti muusikat, erinevat muusikat,
et mis nii-öelda sobib trenniga kokku ja tõesti ikkagi
nii-öelda tõmbab käima või valmistab päevaks. Et keegi su kõrvalt autost ole niimoodi kurja pilku heitnud Ma lähen hommikul nii vara, ma olin hommikul nii vara tööle,
et keegi kuule ja Tallinna ringteel on liikluskiirust ka
suhteliselt suur, nii et et ei kuule, aga näed tõesti üks
hommikul üks kolleeg kuulasid päris hea muusika. Tänavakunsti sulle meeldib ja siis on nii hea tänavakunstnik
muidugi fon lõngus, kes täitsa super minu meelest
maailmataset täiesti võrreldav bändiga. Ja, ja see, kuidas ma selle tänavakunst on,
ma olen hästi palju olnud Londonis, noh tõesti väga palju
õppinud ei olnud seal pikalt olnud ja kui ma sain pank siis
teada ja see oli nüüd kujuta ette päris palju aastaid tagasi,
siis sai neid kohtusi otsitud, kus ta siis tegi
ja just see ühiskonnakriitilisus ja, või erinevaid vaated
ja loomulikult ka kunstiliselt hästi huvitavalt üles tehtud.
Et ma olen ka tema näitust käinud vaatamas Amsterdamis. Et mulle tõesti väga meeldib, aga tõesti Von longus täiesti
Banksy ka minu meelest täiesti võrreldav väga hea ja,
ja selles mõttes on minu arust väga tore,
et Tartus on kulmu Tartu üldse meeldib linnana Tartus on,
et need erinevad kohad olemas ja on võimaldatud neid sinna teha.
Ja enamusena kõnest õnneks hoitud ka kenasti,
et osati küll mõnede inimeste poolt natukene rumalasti ära soditud,
aga see noh jah, et osad inimesed võib-olla natuke väiklased
ei ole, ei ole hullu, et kunst on suurem
ja paistab välja. Aga kuskilt sul läheb enda jaoks see piir ka taha,
see on tänavakunst, aga see on selline keegel lihtsalt seina ära. Ja ei, kindlasti seda soidimine, noh ma tean,
ikkagi need inimesed, kes tänavakunsti päriselt viljelevad
ja on nagu nad ütlevad seal midagi siis ka nendele sõdimine
ka ei meeldi, et minu meelest tänavakunsti ikkagi peaks
olema nii-öelda kas ühiskonnakriitiline või
või niisugune noh, mingite asjade suhtes kriitiline
või tooma mingeid asju välja.
Või lihtsalt olema, aga ta võibki olla ilus tõstab lihtsalt meeleolu,
ta peab sinna sobima, et et kindlasti on see hirmus,
kui on mingisugune ajalooline asi, on ära soditud. No see küll see, see ei ole kindlasti nii tore asi,
aga mingisse mõnede mõningasse kohta noh,
ma ei tea näiteks ka ju Berliinis on vala sinna tehtud vana
Berliini müüri peale või kuskil mujal on väga-väga nii-öelda
lahedaid huvitavaid erineva nii-öelda tausta
või mõttega asju tehtud ja minu arust on väga lahe vaadata
mul üldse nõmeda moodsam kunst, meeldib,
et see ei tähenda, et mulle ei meeldiks käia kuskil muid
asju vaatamas. Et ikka meeldib vanad või traditsioonilist asja.
Aga muude moodsa kunsti asjad mulle meeldivad ja,
ja seal on seal sellist ühiskonnakriitilisust või,
või asju, mis paneb mõtlema.
Ja minu meelest on ikkagi Eestis meil üks väga hea asi olemas,
on Fotografiska minu meelest millest võib minu meelest alati käia,
et seal on seda asju, mis paneb mõtlema.
Võib-olla mõni asi mõnele inimesele ei meeldi,
aga noh, ega siis ei pea ju vaatama ka, onju. Aga mulle üldiselt meeldib, et see niisugune hea fotokunst
minast hetkest või see võib olla ka lavastus võib olla väga kõnekas,
väga heasti tasemel tehtud, heal tasemel tehtud. Tuleb sulle kohe midagi ette, mida sa oled Fotografiskas vaadanud? Oi, ma olen palju asju vaadanud, mul ei tule kohe niimoodi
päris ette, kindlasti üks asi tuleb küll ette,
mis oli vist seotud Aafrika loomade siis ütleme siis
liigirikkuse säilitamisega äkki oli siis see oli siuke
sellised huvitavad, lavastatud, aga, aga ma arvan,
et ma pean mõtlema, ma ei ole sellest kohe valmis,
et see, see asi oli väga hea.
Sest mul on üks mure veel, mul jäi üldse inimeste nimed meelde,
et võib-olla küll väga kuulus kunstnik, aga ma väga vabandan,
mul ikkagi. Siis vaata nende tänavakunstnik aga on selles mõttes hästi,
et nende nimesid ju tegelikult kodanikunimesid ei teagi,
või sina tead või on sul mingeid sidemeid? Mul ei ole sidemeid, mulle väga meeldib,
et et kui tahaks uuriks, saaks ikka välja uurida,
et kuskilt, et, aga ei ole üldse seda plaanis. Aga see annab neile mingisuguse sellise salapära
või mingi väärtuse juurde su silmis kindlasti. Et esinejad, kes suudavad seda salapära hoida,
et salapära hoida, et see inimestele meeldib,
et see võib olla ju nende kaubamärk ja, ja noh,
võib-olla ma või kes, võib-olla veel täpselt samamoodi ju
praegu väga tuntud väga tuntud muusik, nublu on ju kes on
paljude inimeste jaoks hästi hästi, kuna alguses oli vist
hästi salapärane, et noh, minu jaoks ta muidugi väga
salapärane pole, sest minu tänavalt pärit
ja minu pojaga ühevanune, et koos olnud seal,
et, aga, aga, aga selles mõttes tõesti annab seda juurde
ja annab inimestesse salapära, meeldib ikat. Ja see on põnev siis saab ju arutada, kes ta siiski võiks olla,
vaata, ma lugesin, oli selline teooria, et äkki ta on sealt pärit,
on see mees, eksju ja siis on endal ka põnev jah,
aga noh, keegi on ju bänksiga ka koos koolis käinud
ja teab teda vähe tänava inimesed just nimelt kindlasti ongi.
Just me ei ole rääkinud toidus muuseas, aga toit on ka see,
mis sa panid sellesse nimekirja.
Et see on pakkunud sulle elamust ja sa ise teed ka süüa. Jah, ma teen ise süüa ja, ja mulle väga meeldib ise süüa teha,
et ja erinevaid asju, aga üldiselt ma ei tia magusaid asju
mitte kunagi, mulle meeldib ikkagi lihaste
ja erinevaid asju.
Ja ma mulle meeldib teha erinevaid kööke
ja mulle meeldib otsida ta uusi retsepte
ja ja siis siis neid teha ja proovida.
Ja noh, ütleme niimoodi, et ma ikka iga pühapäeval püüan
teha midagi sellist, no mitte niimoodi, et mida me oleme teinud,
Need ei ole aga ikkagi otsida uusi asju,
uusi kööke. Ja, ja loomulikult sõltub ka väga palju sellest,
noh, nii-öelda toormest saab, sest alati neid asju kõiki ei
saa ja, või on üldse väga keeruline asju saada.
Aga tõesti süüa teha mulle väga meeldib ja aga kui nüüd
söögitegemisest rääkides, siis tõesti-tõesti erinevalt väga
palju süüa teinud, aga kindlasti Saaremaal kui hommikul.
Külamees toob hoovi peale terve just eile tapetud lamba,
mis on ilusti siis kõik ette valmistatud,
selles mõttes ette valmistatud terve lihakeha
ja kui võtta see lihakeha ette ja ise ilusti ära tükeldada. Kuigi ma mäletan mu tütrele, ta sõbrannale absoluutselt ei meeldinud,
aga kuna maapoiss olen seda mina olen seda paljunäinud,
kuidas seda kõike tehakse, siis noh, minu jaoks oli see nagu
tavaline minus ei ole mingi, see ongi normaalne söögitegemisel.
Aga kuidas see kõik ära maitsestada ja, ja kuidas siis teha
maa alla tohutu suur tuli lõke, mis päev otsa põleb
ja siis lammas koos seal muude heade asjadega on veel
viis-kuus tundi ja kui õhtul tulevad sõbrad,
siis sinna Saaremaale siis laud kaetakse
ja kus siis süüakse ja nauditakse seda. Ja see lammas on hea ja see seltskond on hea,
et, et see ongi see minu arust see tohutu elamus,
et seal on, saab elamus olla nii söögitegemisest.
Mina sain elamuse söögitegemisest söömisest saab ka muidugi
väga vägagi, aga kas seda on ka hea vaadata,
kui inimesed söövad ja nendele see tõesti ka meeldib,
et see on ka seal elamus, et sa oled saanud midagi luua,
mis teistele inimestele meeldib ja noh, tõesti neile meeldib
ja korda läheb, et ma arvan, et ega see nagu
veiniasjatundjad ütlevad, et et kui küsida,
et milline on kõige parem küsinud niimoodi,
et mis on kõige parem vein, siis üks Prantsusmaal üks inimene,
kes tegeles veinidega, ütles, et kõige parem vein on see,
mis on joodud kõige paremas seltskonnas. Ta võib maksta kaks eurot, aga sa võid ka kahe tuhandes- EUR
eurose veini juua väga halvas seltskonnas.
Ja siis see ei ole hea vein, et ma arvan selle söögiga samamoodi,
nii et, et kindlasti on Eestis tegelikult väga palju häid söögi,
kohtusi. Mulle minustki kõige paremat seal muidugi ei saa
tihti üldse käia, näiteks on 180 kraadi.
Restoran, aga on väga palju teisi kohtasi,
kus tõesti saab hästi süüa. Aga rääkides veel nagu söögielamusest, et võib söögielamuse
saada ka selliselt, et mäletan, läksin kolleegidega sööma
Järva Jaan ühte söögikohta, ma arvan, seal söögikohta pole
enam ammu ja seal pakuti süüa söögiks ahjus päris ahjus
puiduahjus siis tehtud liha sibula ja hapukoorega mida tehti
minu kodus või minu tädi juures, tädi tädimees tegid siis
metssealihast põdralihast.
Ja see oli nii selline hetk, mis jälle, mis nagu viis tagasi
lapsepõlve selle maitse juurde. Et kuidas võidakse üllatada või ma ei tea,
kui keegi tahab sellist maitset, et kuidas. Ütleme, see nõukogude aeg anti sööklas süüa,
siis minge hallistesse, hallistasin söökla.
Minu isa, minu tädi, valisite tallistes,
ma olen seal nagu hästi palju käinud.
Selles sööklas ka erinevate sündmustel, ka seal on ka
sünnipäeva seal kõike muud peetud, et mingisugused läbi,
seal on puidupliidiga köök ja seal on nagu täitsa ehtne.
Et see karamellkissell ongi nagu see päris karamellkissell,
mis oli lapsepõlves 40 aastat tagasi. Aga see ongi huvitav, kuidas asjad mingis mõttes ju
pöörduvad vanade asjade juurde tagasi ehk et kui mul ema
teeb päris ahjus segapudru paneb hauduma,
siis see on selline, et sa lihtsalt neelad keele alla,
see nii teistmoodi, kui see kuskil restoranis saad seda. Jah, ja me ma arvangi see, et me vahest nii-öelda alahindame
oma oma toitu, et või oma seda toidukultuuri
või kultuuripärandit, et et arvame, et see,
meie toit on kuidagi väga noh, ütleme ei ole,
ma ei tea, ei ole nii-öelda väärikas võrreldes Itaalia
söögiga loomulikult mulle väga itaalia söök,
meeldib eriti Itaalias seda süüa või aasiasööki Aasias süüa
ja siis tegelikult aga mõned kohad siin Eestis väga head,
minu meelest. Aga aga ikkagi selle juurde, et me et nemad ei on oma
pärandi üle uhked ja nad ütlevad, et see on kõige parem söök
ja meem arvame siis ise, et võib-olla vahest arvame,
et meie see söök ei ole hea.
Et just hiljaaegu käisin väljas söömas Itaallasega,
kes kruviputru ja kiitis seda maa ja taevani,
ütles, et see on kõige üks parimaid asju,
mida üle tüki aja söönud. Et et oleme, proovime neid oma oma maitsed ise hoida,
seda lihtsust hoida ja just ka neid valmistamisviise hoida,
et need tegelikult on väga head, et seesama kaua küpsenud
päris ahjus puitu ahjus tehtud liha sibula
ja hapukoorega on uskumatult hea. Nii, aga nüüd üks sinu retsept, siis, mis võiks olla
valimiste ajale ja sööjale uskumatult hea? Uskumatult, kui ma rääkisin ennem lambast,
siis mulle meeldib hästi lihtne retsept tegelikult küpsetada
lamba tagakints selliselt, et ta on pikitud
küüslauguküüntega siis korralikult ära maitsestatud
rosmariini ja tüümiani ka ja, ja pantute siis küpsetuspotti
ja madalal temperatuuril siis küpsetatud neli oleneb suurusest,
neli-viis tundi ja sinna juurde on see üks väga hea vea nii-öelda,
mis annab selle väga huvitav veel maitse. Et on meie enda, Põltsamaa sinep ja mustsõstramoos.
Ütleme, et see vahekord on umbes niimoodi pooleliitrine
moosipurki ja üks tuup sinepit omavahel ära segada
ja uskuge, see sobib sinna, lamba kõrvale ideaalselt
ja need ongi meie enda maitsed. Et kui ma olen siiani lihtsalt moosi söönud sinepit eraldi,
siis nüüd panen kokku ja lihalambalambaga. Mul on väga hea ja Eestis püüaksime just väga head lammast. Kõlab juba niimoodi, et tahaks kohe, et see viis-kuus tundi
olen juba väga pikk kood. Seda, seda on jälle mõnus elamus seda seda oodata
ja vaadata, kuidas ta valmib, kes läheb kõik ilusasti nagu plaan. Ma arvan, et ikka enamasti tuleb välja, et ka sellel
nädalavahetusel tegin kodus käe pärasetes olevatest
vahenditest veiseribi ahjupotis oliivide
ja punase veini ja muude asjadega.
Pesto jaga ja mulle endale maitsesse tohutu. Sest teistele ikka Maitses mina olen tänulik, et sa rääkisid oma elamustest
ja kui ma selle kokku võtan, siis juhused elus selliseid
ette tulevad.
Juhused on pakkunud sulle lihtsalt tohutult toredaid hetki
ja elamusi. Ma arvan küll juhused ja lihtsad asjad, et lihtsad asjad
lihtsates asjades peitub alati väga suur võlu. Aitäh sulle.
Vikerraadio stuudios oli Kuno Tammearu. Mina olen Katrin Viirpalu ja aitäh, et te kuulasite
ja nädala pärast juba järgmised elamused.
Ülo muus.
