Kaugel külas? Tere, hea kuulaja, algab saade kaugel külas.
Esna galerii, mina olen Liina Vainumetsa.
Kui ma kuulsin, et töökülakorda teeme saadet kaugel külas
siis meenus mulle käik Esna galeriis mõne aasta eest,
kui oli põhjust. Viibides seal Leho Rubise näituse avamisel,
kus mul oli võimalus mängida ühte taustapilli
ja see näituse avamine läks järjest huvitavamaks
ja huvitavamaks kõigepealt, et tehti seal tõsine vestlusring,
mis pani kõiki sügavalt kunsti üle järele mõtlema.
Ja pärast me rääkisime seal vist hommikuni mitmete
külastajatega ja seal tõesti tohutult põnev.
Rääkimata siis sellest, et see galerii oli täis kauneid kunstiesemeid. Esna galeriid peavad Järvamaal Kesk-Eestis paari kilomeetri
kaugusel Esna mõisast vanas raudteeasula pea kauplusehoones.
Perekond Bristol, Lilian ja Martin Bristol,
kes on seal kasvatamas oma nelja last laste hulgast.
Räägin maffiaga, keda isa Martin nimetab Sofiks oma vestluses.
Lilian ja Martin.
On tekstiilikunstnike puussepp, kes on oma andeid arendanud
ja muutunud järjest meisterlikku maks, nii et Martin
Bristol-il on ka üks ööülikoolisaade, mille pealkiri ongi meisterlikkusest. Kohapeal toimetavad seal ka mitmed sõbrad,
teiste hulgas aia saakkova, kes onkureerinud vestlusi
avaldanud intervjuusid algavas saate jaoks.
Ma läksin juulikuu viimasel pühapäeval kell 12 galeriisse,
nimelt Esna galerii võtab külalisi vastu igal pühapäeval
kell 12. Ja see oli väga tore, mis seal ees ootas.
Selgus, et galerii on saanud oma tööks sel suvel Tallinna
toomkiriku torni kõigi nelja kella numbrite kuldamise töö
ja selle teema ümber. See koosviibimine seal ka keerles.
Martin Bristoli esitlus sellest põnevast keerulisest tööst
sai ka üles võetud ja kõlab saate teises pooles.
Saate esimeses pooles mõned sissejuhatavad mõtted Esna galeriist.
Siis tore seos klassikaraadioga, mis on seotud Liliani
ja Martini tütre Sophia esimese sõnaga.
Samuti on juttu kuld tikandist, mis on tasapisi kujunenud
Lilian Bristoli üheks põhitegevuseks ning samuti kuulete
mõne repliigi külastajatelt. Muide Esna galeriis sõita on Tallinnast või Tartust sama
kaugele kui Esna galeriis Tartusse või Tallinnasse
ja Tartust saab Esna galeriis isegi kahte teed pidi suurt
Tallinn-Tartu maanteed pidi ja teine on Jõgeva maanteed pidi.
Kusjuures viimati nimetatu osutus isegi kuidagi meele
olukamaks sõiduks maaliliste maastike ka.
Ja seal ei olnud ka tee parandusi.
Aga nüüd astume sisse Esna galeriis ja siin,
räägib Martin Bristol galerii sünnist. Kuidas te siia tulite, eks ju, et oled siin kaua elanud juba
aastast 2006. Oleme olnud, mis on siis 16 17 aastat, Estna on meid toonud
oma unistuste kodu otsingud meie nagu parameetrites oli see,
et ideaalis me kodukatuse all on minu töökoda kui Liliani töökoda.
Mis kokku Tallinna kontekstis tähendus juba võimatute
asjadega kokkusattumused ja abivalmis inimesed nagu viis selleni,
et me leidsime selle koha siin, see oli suhteliselt Mannetus seisus,
aga noh, ütleme niimoodi unistusena võimalik teha,
siin on meie meie nelja lapse kodu olnud
ja siis igasuguste nende muudatuste otsustuste käigus seas
2019 sai tehtud see kodugalerii. Esmalt ütleme siis ise iseenda ja oma laste hingekosutuseks,
et kuidas see oligi, mingi sõnastasime ära,
et me loome füüsilist ja vaimset keskkonda,
mis aitab talentidele teostada, et see oli sihuke sihuke
teesina selline nagu kokkulepet, okei, see kõlab,
mille nimel võid nagu tegutseda, esmalt noh,
on see lihtsalt tegelikult see, et luua keskkond,
mis oleks inspiratsiooniks endale ja et see on see,
kus Esna galeriis on ilma igasuguste ootustega. Aga muidugi noh, see, mis on toimunud nelja aastaga,
on fenomenaalne, et need, need tööd ja inimesed nende tööde taga,
kes siin väljas on olnud, need on, on olnud väga-väga huvitavad.
Ja need sündmused Nende inimeste nende tööd ümber on toonud
siia väga palju põnevaid inimesi, tegelikult toonud ka kõik
võimalused meile koju kätte. Et need lihtsalt inimesed kui ka ütleme,
kontserdid kui sündmused, mis siin on toimunud,
on ja et on, on, mille üle rõõmu tunda. Ja see on muutunud mingiks kultuurikeskuseks,
tegelikult on teil ju ka võimalik järelvaadata neid vestlusi
väga põnevaid vestlusi erinevate inimestega. Ja selle me ühel hetkel tabasime ära.
Et, et need vestlused esiteks väärivad salvestamist puhtalt sellepärast,
et me hea sõber, kes alguses peale meil on kaasas olnud aia saakkova.
Me võtsimegi sihiks, et need asjad saavad kirja nagu
tekstiliselt need kohtumised kirjas, aga siis need
salvestused osutusid nii põnevaks et me ühel hetkel
hakkasime tegema live ülekandeid ja see oli ka tingitud sellest,
et meil ootamatult mingi hetk oli huvilisi rohkem,
kui, kui meil oleks siia mahtunud. Nii et meil on alati sündmustel olnud päris palju distants vaatajaid,
järelvaatajaid.
Ja selles suhtes on nagu osa Esna galerii nagu sisust. Nagu varem öeldud, siis Tallinna toomkiriku kella numbrite
kuldamine on see teema millega tegelemas ma galeristi ideest leidsin. Aga jah, see suvi, me oleme nii mõnigi küsinud,
et mis juhtus, et kuidas te nii nagu tasaselt see suvi olete
siis ongi, et see suvi on puhtalt läinud selle,
selle mõnes mõttes väga erakordse ja ka väga mahuka töötuules,
et nüüd meil on lihtsalt nii palju õppida,
uurida ja järele mõelda ja meil on. Mise käinud kuldamis töökodades ja erinevate oma valdkonna
tipptegijatega lihtsalt konsulteerimise mõelnud
ja arutlenud ja katsetanud, et selle peale see suvi on läinud,
aga eks. Eks nüüd läheb uue hooga jälle edasi. Ja väga huvitav oli teada saada sellest kõigest.
Ma mäletan, ma olin väike laps ja siis lapsi nagu
kalliskivid ja kuld.
See tähendus on hoopis teistsugune siis kui kuskil kullatud,
kas majaservad või midagi, siis ma alati mõtlesin,
et huvitaks päris kuld.
Aga nüüd siis on pimedate ongi päris. Ja et siin see kuld, mis nüüd läheb torn
ja selle kohta saab öelda, et vot see nüüd lõpuni päris ei ole,
seal on väike grammike plaatina ka sees,
et oleks vastupidavam, need on veel ütleme natuke
väärtuslikumad päris materjalid jah, et see on ka üks,
üks õppetund on, et kui aeganõudvat tööd,
mida tehakse pikalt kestma, siis materjalidega koonerdada
tuleb teha päris asjadega. Nii nagu Liliani kuldtikandi asjades, mis me oleme teinud,
et mingeid ütlesime, et kui on kuldne, konksis on kullast.
Ja kui on hõbedane, mansetinööbi tagused
ja nõbedest, aga et need on jah, samamoodi ma ei tea,
kuidas see nüüd on meil nii-öelda, aga eks see teeb meile
omale ka natuke nalja, et me nüüd niimoodi siin kuld
ja kuld mingi muster, et ma ei väida, et nüüd kõik need
kullane viivad, aga lihtsalt meil on kuidagi see sattunud
ja minul ei ole endiselt puidu vastu mitte midagi,
et mulle minu põhimaterjale puit senini. Aga selles kuldamises asjas on oma nagu märgiliselt
sisuliselt lihtsalt nii palju põnevat avastamist,
et vaatan, kus see viib.
Tõesti, et see läheb siit kohe minema.
Sest noh, see pilt ongi nüüd see nädal madal Me hakkame
vaikselt juurde tegema, et liiguvad tegelikult torni ära.
Et noh, nii nagu me kaarid avasime, oli meil seal Stahli
kodu- ja käsiraamat, selleks on tõeline rariteet,
toote siis Tallinnast nimetama Sünnikantsi tagasi,
kuna ta kirjutati siin kõrval Peetri pastoraadist. Aga, aga et selle tööga samamoodi ütles,
et noh, endal on sihuke tore seiklusosa on,
aga tegelikult seal on ikka päris märgiline toomkiriku asjad.
Nii harva kui nad siin all käivad, aeg-ajalt need nime tahtis,
sinna tahaks, renoveeritakse ütlesin Estland seal suve veetnud,
et seal eks neid huvilisi on siin olnud,
kohalikud ikka natuke teavad, et me ei ole ise tahtnud väga
suurt lokku lüüa, et lihtsalt Meil on nii palju õppimist
ja omal see on jõudnud päris palju tähelepanu,
et lihtsalt läheb edasi, on üks päris seikluslik lugu juures. Et meil ikka kipub juhtuma. Tegelikult te olete seal Esna eest no ajalooga tegelenud,
et see on justkui nagu mingi väike sihuke koduloo ülevaade
on ka vaatasin kui tulles, et uksest sisse. Ja noh, siin on selles suhtes väga, väga usin külarahvas,
et lihtsalt ka Esna küla noh, ajalooliselt huvitava
ajakapsel niisugune vabariigi ajal otsus korras tehtud asula
keskus raudteejaama ümber, et siin on hästi palju neid maju
uuritud ja mingi nende vestluste käigus juubelilaudadesse mujal.
Tekkis küsimus, et et majade kohta on palju uuritud,
aga et seal kuuleb vihjamisi nende inimeste kohta,
kes siin olnud ja tegelikult see kokkuvõte oligi see,
et me proovisime kokku koguda. Neid lugusid inimestest, kes nendes majades siin on olnud,
et see oli lihtsalt siuke selline oma nagu koduloo nagu
hinge sisse puhumine, et mitte lihtsalt maja,
vaid inimesed ka, et siin on väga põnevaid lugusid nii ennem
seda kui pärast seda ja ja nii, nii nii rõõmu kui kurbust olnud,
nii et, et seal on väga õpetlik Mis muusikat te eelistate, et ma teaksin,
kuidas saadet kaunistada muusikaga? Ja vot sellega on öelnud, et see lugu on rääkinud,
et seesama tüdruk seal, eksju, et tüdruku esimene sõna oli,
oota, kus ma selle marmor loodame seal nurga taga.
Me elasime Raua tänaval toona Tallinnas.
Ja seal ma arvan, raua peal oli meie, meil on lilledega ühel
päeval sünnipäev, nimelt, ja me olime ühel hetkel vist
lasknud endale Panasonicu helikeskuse ja siis sealt mängis
vastne värske klassikaraadio tihtilugu. Meil kodus ka.
Ja siis softilisel oli paariaastane, õõtsutas ennast seal
marmorplaadi ees ja muusikat ja siis talle väga meeldisid
Trask raadiot, toona oli muusikaraadio suurest
ja siis need vahekõllid.
Ja siis selle lapse esimene sõna ei olnud mitte emme vissi,
vaid klassikaline aedu.
Et selles suhtes see klassikaraadio ja ööülikooliga
kooskasvamine ja see on võib-olla olnud meie selline see
kultuuriline kirg, nii et et sobib hästi kõik,
mis on, nagu, ma ei tea, mis tundub õige sellise asja juurde,
et linnamuusikuid kui Bachi kuule, nii et selles suhtes miks sobib,
et meil vahepeal oligi, mis meil oli brandenburgi kontserti
praegu oli see lugu, et mul oli siuke hobi,
ma käisin kaltsuga, ostetakse vinüülihunnikuid,
istugu klassikat, siis kui ma leidsin kuskilt mõne panemegi
kontserdi esitusele, siis ma olin juba neid puhul väga
huvitav erinevate pillide. Ja tõime klassikaraadio lihtsalt sobiv.
Klassikaraadio. Sophie, sina oled siis siin kasvanud Eslas,
eks ole, et ma sain aru motini jutust, kuidas ise lapsena
kogesid seda vanemate huvi meisterlik tegevuste vastu. Et see on mul väga palju võimalusi, et kodus on mitu
erinevat töökoda, puidutöökoda, pilditöökoda,
kõiksugused, käsitöövõimalused, et mida iganes tuleb mõte,
mida teha, siis alati on kõik olemas ja saab kõike kohe teostada.
Vahet pole, mis on ja see ongi väga palju andnud
loomingulist vabadust.
Ja nüüd sa oled ise ka valinud kunstnikutee?
Jah, tõstsin just sisse ekasse graafikat õppima. Nii rääkis Sophia Bristol, aga galerii motoks on keskkond,
kus kohtuvad kuldset teod.
Üks nendest tegudest on kuldtikkimine.
Kui ma rääkisin Lilian Bristoli ka, siis samal ajal maja
peremees pakkus kohvi.
Eks seda on nendest helidest ka kuulda. Kuidas sa jõudsid koltikatine?
Oh, see on üks päris pikk lugu, aga see tõuke sai mu kallilt abikaasalt,
et noh, eks ma hariduselt tekstiilikunstnik,
olen eluaeg tekstiiliga tegelenud, aga mingi hetk mingi hetk
tekkis sellega täpselt see olukord, kus mitte see Läks
vanatehnik oleks ammendunud, aga natukene selline lõputu
lõputu orav rattas jooksmine siis see küsimus,
et mis siis mis, mis veel? Martin, hästi kaval, tema küsis ta, küsis mu käest,
et mis ma tahaks teha, sest väsinud inimese käest küsida,
et mis sa tahad teha, sest ütlevad, tahaks puhata
ja mängida.
Tema küsis minu käest, et et kas on mõni tehnik tekstiilis,
mis tekitab sinus aukartust.
Ja siis oli kohe vastus olemas, et sa Hultiga Ta on
tekstiili ja metalli piirimail, ta ei ole üks
ega teine. Ja ääred tult aeganõudev. Väga-väga põnev tehnika.
Nõuab sellist pühendumust lihtsalt aja võtmist siukest väga
suurt süvenemist jaga Gabraktiivik.
Ja seal on päris kuld käsitsi.
On ikka hea, et eks tänapäeval tihtipeale tegelikult kuld
tikandiks nimetatakse igasugust metalli,
ka need, mis ei sisalda kulda.
Aga mul on see kiiks, et noh, kui juba kuld tikandiks nimetada,
siis võiks ta kulda sisaldada. Ma olen siit-sealt leidnud erinevaid antikvariaat,
kus müüakse vanemaid materjale, kus, kus on tõesti
kullasisaldusega need niidid kui skantili,
mis on sellised imepeened metallspiraalid,
mis pealt kullatud.
Tänapäeval on Inglismaal üks tehas, mis haruharva pannakse tööle,
kui on piisavalt tellimusi, kus seniajani et toodetakse siis materjali,
mis on kullasisaldusega. 100 protsenti pulte pole kunagi, sest seal on liiga pehme materjal.
Aga ta on ikkagi kas kullatud messing, hõbe
või mingi muu metall ja jaa, magevee pärleid,
granaati, eelnevaid kiviga kasutan lisaks,
et mis, mis seda tikandit veel väärindab
ja põnevamaks muudab.
Et seda materjali lõpuks ju kulub nii vähe,
et ei ole mõtet materjali pealt kokku hoida,
et pigem pigem nii ausad materjalid kui saab. Niisiis, Lilian Bristol on tekstiilikunstnik
ja Martin Bristol Puusepp. Mina ehitaja pilguga pigem WC poole pealt,
eks, ja siis ongi tegelikult ma pean siis kobama ajaloolaste,
päris pärusmaad, eks ju, ehk siis suutma suhestuda arhiivimaterjalidega.
Ja samal ajal on terve hulk restauraatorid,
kes söövad, ütleme, pisidetailis mõnede asjadega,
nüüd on olukord, kus sul on nagu põhjust suur ehitusobjekti
osa mis siis tuleb teha nagu vastavalt siis nendele ühelt
poolt noh, normid muidugi ka teiselt poolt pigem ütleme siis
nagu eetiliselt istuvad seal ta on niinimetatud
muinsuskaitselisi korrektne niinimetatud ajalooliselt
lugupidav ja, ja see dokumentatsioonis väitis,
et oleks ikkagi dokumenteeritud ühesõnaga nagu allikatele ehitatud,
et see saab olema veel põnev ja nende minutite õnn on see,
et ma saan oma selle õpingute käigus nagu ma saan nüüd mul
on materjali, mida minna, uurima kas on ka võimalik näha,
millega ta kinni läheb, või need on. Vaata mul ventilaatorit.
Paradiisi. Siis, kui Martin Bristol oli viidud numbrite kruvimise
teemal infot andma siis mul õnnestus pöörduda ühe teise
külastaja poole Liivi Evaldsoni poole, kes Martin Bristoli
esitluse ajal ka aktiivselt küsimusi esitas. Vabandust, kas ma klassikaraadio jaoks võndis paari asja küsida,
kuigi muidugi võib, kui ma oskan vastata ainult. Tarvitasin viisid kuidas taipasid siia tulla,
kuidas te tunnete galeriid?
Ma elan siin suhteliselt lähedal ja ma olen suur Esna
galerii sõber ja ma olen siin Liliani juures,
käin mitmel kuldtikandi koolitusel.
Nii et ma olen nii Liliani fänn kui üldse selle Esta galerii
fänn ja, ja sealtkaudu mulle sõitva tuligi.
Kahjuks ma jäin hiljaks, natukene. Liivi Ewardson. Kui sageli esinevatele? No ma peaaegu igal näitusel tulen ikka kohale,
mis, mis siin on olnud, et näiteks seesama,
mis siin praegu seina peal on, see on ju ka väga äge näitused,
eemalt vaatab mingi herbaarium ja kui lähedalt hakkad vaatama,
siis tuleb välja, et need on kõik kas riide
või tikanditega tehtud, nii et no siin on üldse hästi
vahvaid näituseid ja pererahvas on supertore
ja tikandi koolitus. Ma olen suur kuldpikki ja nüüd Ja väga tore ja palun. Nii rääkis külastaja Liivi Evaldson Esna galeriis on üleval
ka näitused.
Palusin Lilian Bristoli ka nendest rääkida. Võib-olla kommenteeriksite seda näitust,
mis siin vasakul üleval on.
Et üks külastaja ütles, et kaugelt vaatad,
et on herbaarium aga lähedalt näed, et tegemist on tekstiilidega,
kelle, kelle tekstiilid need on ja mis näitus praegu siin üleval. Praegult üleval Natalja Welczynskaja tikandid
ja ealile Halliste kui banaanid.
Tõime kaks väga erinevat kunstnikku erinevat tehnikat kokku
ja ühendab siis seda, et siin on eestimaa õied,
on need erinevad, erinevad eesti taimed on siin kujutatud
paljudelt vintske tööd on siis selle poolest erakordselt Ta haridus,
et tegelikult või oma elukutselt on tegelikult kalligrada
ja ta ei ole üldse tekstiilikunstnik, aga pandeemia ajal
võttis kätte, hakkas tikkima ja tekkiski herbaariumi,
et suurest reisimisigatsusest, kui tahtis,
reisida ei saanud ja, ja siis ongi Eesti Eesti taimestik,
mis on niivõrd niivõrd realistlik, et väga paljud on kolm,
neli ööd ära vaadanud läbi luubi, küsivad,
et kuidas need värvid on nii hästi säilinud
ja siis tuleb küürida ahhaa. Tegelikult on see tikand, et see ei olegi,
see ei olegi päris taim, mis on kuivatatud
või ta, aga kogu see vormistused, kalligraafia osa,
selle ladinakeelne nimetus, kuupäev, allkiri,
see on väga-väga filigraanne ilusti.
Et erakordne kunstnik, tundub, et ta on võtnud ajad
pühenduda ja teinud neid.
Teisipäeval küsitakse, et kui kaua võtab aega,
et on täpselt nii kaua teinud, kuni saab valmis,
et väga kokatööd. Nii rääkis Lilian Bristol Esna galeriis üleval olevatest
näitustest ja nüüd tuleb, nagu ma lubasin,
Martin Bristoli pikem esitlus sellest, kuidas praegu just
toimub Tallinna toomkiriku läänetorni ajanäitajate taastamine.
Väga huvitav on mõelda, et sel ajal, kui see saade eetrisse
läheb Augusti alguses 2023 siis on perekond Bristol just Tallinna
toomkirikus neid kellanumbreid üles panemas. Tere tulemast, Estane minule Liliani koju
ja galerii, mis on siis algselt peale siis olnud sihuke
kummaline ilming ühes kodumajapidamises on kannud siis ideed
meisterlikkusest aeglustumisest, ehk siis meil on huvitanud inimesi,
kes on vaevunud mingite teemadega süvitsi minema
ja selle läbi siis oma olemist mõtestama maalne ilusamaks tegema.
Selle Mu ilusa mõttekäigus ja kuidas me sellel ajal jõudsime,
oli see, et Lilian mingi hetk tegi väga selge valiku oma
tekstiilivaldkonna tegevustes siis kitsendada oma maailm
siis kuldtikandi-le, mis justkui tundus aastal 2013 täiesti
võimatuna hiieni teekond, enamus nendest kuulnud kuidas siis
mitte millegist jõuda siis läbi rännakute Riia Peterburg,
Jeruusalemm, Siinai siis selleni, et Ühel hetkel ongi
kuldtikand meie igapäevase elu osa Liliani põhitegevus,
millega ta tegeleb tekstiili valdkonnas ja korduvalt
viimaste aastate jooksul on nagu üles tõstatanud küsimuse,
et, et see lugu mitte millestki siis selle kuldtikandi jõudmine,
et see on justkui midagi võimatut, et see on niukseid imede jada,
mida ei ole võimalik korrata ja meil on kogu aeg nagu
natukese murelikuks teinud b7 kinnistu ja korra siis tekkis mõte,
et aga mis oleks kui prooviks katset korrata,
et võtaks samamoodi, et noh, ega mina ka võiks oma eluga
midagi sisulist ettevõtte peale muidu rabelemise. Et mis oleks, kui ma võtaks ka ühe teema,
mis on justkui sihuke perifeerse ala sihukses mittu
huvitavas tipus, mis minule endale huvi pakub,
mis maailma justkui kaasaegse maailma peaks üldse kõnetama,
võttes ette ja vaadata, mis juhtub nii, et mõni aasta tagasi
asusin mina siis oma magistriõpingutele Viljandi
kultuuriakadeemias samal erialal natuke teise nimega,
tänaseks, mis hiljem omal ajal püstitasin siis oma
magistritöö kavandis eesmärgi, et uurida
ja panna kirja kaasaegse parima teadmise,
mis puudutab kuldamist välitingimustes ja,
ja miks selline teema oli see, et 20 aastat tagasi aastal
2001 kaks me lihtsalt sattusime noorte ja rumalatena vanade
meistrite käe all neid samu Tallinna Tombini poja näitajaid
taastama ja me ei teadnud, mis me tegime,
kuulasime, tegime, me olime väga pühendunud,
meil tuli väga hästi välja ja, ja see tuli hästi välja,
tuli ajas välja, sest et seda paarikümne aasta jooksul ma
olen korduvalt saanud kõnesid, et mis ta täpselt seal tegite,
kuidas see õnnestus ja siis see tekitaski nagu selle
teadmise või tundub, et see on justkui midagi,
mida keegi täpselt kuidas tehakse, mõnikord õnnestub,
mõnikord ei ebaõnnestu, aga samas ta on kõigile nähtav,
nii et noh, minu jaoks magistritöö kavandi püstitus oli,
et siis kuldamine siis ehituse, eriti kirik,
ehituse viimane perifeerne ala, kuhu riigihangete maailm ei ulatu,
sest kui kuldamine ei tule välja, siis nemad siis on
kuningas alasti, kõik näevad, kel vähegi silmad peas,
vundamendi tule välja, skuldumine, pruun Voldunud Falls Kuldumine,
kuldne et seal ei saa nagu petta ja teha
ja tihtilugu siis ütleme, siukse tavamaailma kahe aasta
ehitusgarantii seal ka ei aita, et kahe aasta pärast on
pruunis ikkagi pruun tihtilugu järgmised aastakümned
või sajad. Ja üks asi viis teiseni, sihuke pimesi minek nagu katsetamine,
küsimine uurimine viis selleni, et aasta tagasi hakati
Tallinna toomkiriku tornikiivri osa taastama
ja siis ma kasutasin võimalust, et ma saan minna lähedalt
silmitsedes tööd, mis me 20 aastat tagasi tegime
ja otsustasin, et ma sekkun nii vähe kui võimalik,
mina vaatan omi asju, küsitakse siis siis vastan ju,
kui, kui küsitakse ja huvitav küsimus, siis uurin
ja mõtlen ka see, et üks asi viis teiseni
ja tänaseks on siis see olukord, kus läks kivi keha,
see kevadtegemisse ja minu niinimetatud soovitustest,
mis ma olin lihtsalt paari küsimuse peale lihtvormi see
kirjaga saatnud olid saanud märkamatult muinsuskaitse
eritingimused ja, ja siis tekkis samases hankemaailmas asi
ja nii nagu ma läksin, olin igasuguse eeldus,
et lootus, et me seda tööd peame tegema,
ma püüdsin välja ka, et mitte midagi ei juhtu,
kui keegi teine seda teeb, aga ma saan kõrval olla nagu
mõttega kaasas olla ikkagi viis selleni,
et see töö on veel avaldanud. Aga selleks, et aru saada, et mis siis, mis siis see töö on
väga hästi lühidalt siis annaks nagu mõtted,
mis tähendab Tallinna toomkiriku läänetorni ajanäitajate taastamine.
Et see on siis tuntud krabüür väga tähtsad inimesed,
1651 on, miks ta on oluline, on see, et see on enne suurt
tompe põlengut, et sama 1684 ehk mõnikümmend aastat hiljem
põleb Toompea maani maha aga siin on siis põneva eelne tonka pilt,
kus on näha ka toomkirik mille ma siis sisse Soomes
ja mis on palju tillukesi, kus on peal öö
ja keskel siis selle peale röövi kooripoolses otsas,
et igal pool, kus on siis harjatorn, tšaria torn on tänaseni
alles nüüd idatornitorn, kui toomkirikut,
siis seal on niisugune väike kõndikesel kus on niisugune
barokne keha otsas, mille otsas on väga sümpaatne käbi,
millega tähendust keegi ei tea. Aga see torn seal on selline ja siis põleb toopia maani maha,
kirikust jäävad müürid.
Ja siis tehakse suured plaanid juba siis 1695 joonised
paigas 1706 saba nagu viilutorn oma sihukese tänase kuju,
nagu seal on.
Ja siis tuleb põhjasõda vahele, ehitused jäävad seisma
ja väga pikalt seisma, lõpuks siis jällegi,
et noh, viilutorn ehk siis on 1706 ja tegelikult kogu kiriku
üld ehitus on siis 1778 79 ehk seitse rohkem kui 70 aastat
hiljem vahepeal sõdasid, seiskuvad soikuvad,
aga mis tehakse siis meil on tegelikult ajastu stilistika
ja nii edasi läinud, lähtutakse sellest vanadest
joonistustega sadat kastet vanatsioonistest
ehk siis ta on palju vanaaegsem stiil isegi tolles ajas,
kui ta valmib. Ja see torn, mida ka tänapäeval toomkirikutorniga ongi siis
1700 lõpp, eks tornikiivri siis tipus on tuulelipp,
mille peale on 1779 ja vot see on see lugu,
kus me teame, et see torniosa siin ja see tänane kuju on
valminud 1779.
Ja selle käigus siis on meil siin ka ajanäitajaid
ja nüüd ma otsides arhiividest välja on leidnud nagu vanemad fotod,
see on küll 1918 ja teine trateerimata, aga lihtsalt kuna on,
need on siuksed arhiivis väga suures mahus need pildid olemas,
ma sain sisse suumida, analüüsida kella nende numbrilaudade olukorda,
siis seal näha, et kuidas on osad numbrid ära kukkunud,
saab öelda, et et see võib-olla isegi nagu aasta-paar,
vanem foto. No siin on juba need ajanäitajad näha ja nagu näha,
mitte midagi, pole näha, et ta nagu pime nagu öö
ja keegi ei tea, miks.
Ja sellega natukene nagu selle kella uurimise lugu saanud
hoogu ja, ja pihtahakkamist sellest, et keegi täpselt ei tea,
mis kujul need need ajanäitajad olid.
Küll aga on olemas üks siis ütleme valli kontserpi sihuke
legendaarne lause ühest raamatust mäele jõudnud arhiivi,
seda nagu välja uurima, et kust ta need andmed võttis,
aga on olemas siis lähtuvalt arhiivimaterjalides
vallikontsert või selline väide, et uue torni ehitamisega
ehitati tornikiivril ka uus tunnikell ainsuses kella neli
numbril lauda. Neli, eks ju tunni kell mehhanism numbrilauda maalis J F
Leeman mustaks, ääred kullarti ja keskosas otsimine,
pensed c Sabiin valmistas iga numbrilaua jaoks ühes seieri
ja pannalised kee tüürinud Kuldes need.
Kui ma tööga pihta hakkasin, siis minu jaoks oli see küsimus ka,
et, et see on ilus jutt, see on ilus lugu,
aga selle selle miinimum vanimate piltide peal säilinud
lahendusele see kuidagi ei mahu. Siin ei ole ühtegi kohta, kus hääl saaks ära kullata,
sest sest kullatud äärt väga kontrast ei ole.
See kellan jumala lopergusem, lainetab värdest
ja siin on suhteliselt kitsa sääred, siin ei ole isegi seda kohta,
kus ta saaks kullatud olla ja see vanade piltide pealt,
niipalju kui meil on infot, kes seda vana numbrilauda maha võtsid,
seal ole midagi sinist olnud.
Mööbli dilemmad, kaks varianti, kas valli kontsa peksid,
on võtnud mingi teise kirjelduse ja see kirjeldus näeb umbes
välja nagu Tallinna pühavaimu kiriku kellakirjeldus,
mis keskelt sinine äärest kuldne. Või on kella vahepeal ringi ehitatud ja see oli üks asi,
mis oli õhus, aga noh, mina siis lähtun sellest,
et okei, see on jutt, me ei hakka muidugi siniseks tegema,
meil on vanimad pildid, minul olemas materjal,
mis meil on.
Ja see on selles suhtes põnev pilt juba,
et noh, see on see vana pilt, kus on siis näha,
kuidas seierid, osa tükid puudu, siin osad numbrid juba alla kukkunud,
ühesõnaga vaesed esimesed, kes sel päeval õues olid,
siis noh, need numbrid on suured ja rasked
ja tuul on kõva. Ja nüüd meil on esimesed värvipildid, eks ju,
ja siin on värvipildid arhiivis.
Alguses mõtlesin, et oh, et midagi on midagi siin kolareeritud,
et peale ajanäitaja on siin, eks, ülemise galerii kuulid
ja tornitipp, eks, ja siin on nad siuksed mat sügavmustad,
järsku on sama pilt justkui, kus on siin-seal palvus,
traadid, postid, kuldsed ülemised kuulik,
pagulased. Alguses mõtlesin konvereeritud,
sama pilt tegelikult vaadates taustasid ka siin on eraldi tellingud. Seal on teises kohas tellingud ja põnev oli veel see,
et siin on isegi näha sisse suumida otsast väljas tellinguid,
kuidas neid kuule värvi kuuekümnendatel keegi otsustas
kuulilt kuldseks värvida ikke Gidemics.
Mina muidugi tuvastasin ära, miks?
Seepärast, et on kuuekümnendatel oleks uurimust tehtud,
kus üks väga tark ja lugupeetud ajaloolane väidab,
et need torni kolmandad kuulid on kuldsed olnud. Ja siis on keegi võtnud pronks värvinud kuldseks,
värvinud uuesti.
Ja, ja niisugune pretsedent ehk siis meil on justkui välja kuldsel,
on olnud ajanäitaja numbri taluvuse, palus traadipostid
koolid ja siis tikk.
Tipuni ei julenud sinna veel minna.
Nüüd, kui rääkida edasi, siis missis torniga tehti tor midagi,
nõukogude aja seisis suht kehvas seisus ja siis siuksed
usinad hipiliikumisest divustatud mehed osavate käte
ja kaheksakümnendatel hakkasid tornis taastama avariitöid
pigem tegema ja siin on pilt tehingutest
ja asjadest. Kuidas siis siin on veel näha, et on need numbrid lauapõhjad peale,
et osaliselt ära kukkunud numbritega ja siin on juba pihkus
seal kiiver valmis, kus on siis laudis löödud nende laudade
peale numbrilauad on maha võetud ja on nagu täielik vaikus
ja keegi ei tea, mis ja kuidas edasi, sest esialgu tehti
torni konstruktsioon, korda pandi plekid peale need kuulika
s6ita vaskplekiga ära tehtud orne tippkuluta kulate mingilt
ära numbrilauad, jäid seisma. Numbrid olid alla võetud, seisid siin-seal,
nendega hakati katsetama, sest noh, sellist nad olid väga
erinevas seisus, osad olid puudu.
Ja vedelesid siin-seal, kuni siis, kui 900 üheksakümnendatel
osades krundid, osalised, kullati, kuni siis 2001 kaks
jõudsime meie liianiga selle tööni, kus oli meil võib-olla
oli mõni üksik kullatud õppe enamasti nad olid pliikrundiga kaetud,
osad olid uued, löödud osad olid vanad originaaljupid,
mis olid juba üle krunditud. Kuldasime nad ära, panime tagasi.
Et see torn on pidevas muutumises, kogu aeg on keegi teinud.
Torn on ehitatud 100 aastat vanade jooniste järgi,
sn jooksvalt tulevad ennast jupikaupa ehitatud
ja siis on kogu aeg proovinud keegi parandada
ja arvata, milline ta olla võiks.
Siis ta nende ajas muutunud ja vahepeal on siis tähtsad
inimesed tarkade nägudega, paned asju, kirju,
kus asjad on, aga see on ka kogu aeg muutunud. Nii et hästi palju sihukeseid, lahtisi otsi,
arvamusi ja siis torni tipus muidugi on.
Noh, tuulelipu vaatate, mis ta siis on, eks ju,
see tuulelipp ühest otsast teiseni andmist mis ta on üle
kahe poole meetri või see akaatsia õiskilluga alt vaatad,
sihuke tilluke õieke, mis seal tipus on tegelikult nii,
nii kõrge, et see on jälle see, kus tekiks mastaabinihe või,
või arusaamine, et et mis on, mis siis siis need tipu
detailid on tõesti 1779 siis eelmine aasta tuli mingi tekst,
mis, mida ei, millegipärast ei puhastatud välja,
ei saanudki aru, mis seal kirjas on. Ja ma olen proovinud mõistatada oma nende fotode järgi,
mis ma tegin, aga ei ole välja mõistetud,
mis seal kirjas on.
Igal juhul meil on tuulelipp, mis ei ole olnud kunagi kullatud,
vasest ja siis on dipoosiks õlis, mis on nüüd taaskord kullatud. Tornikuul on väga erakordne selle kohta ka vanadusdokumendis öeldud,
et seal joon rauast kuulja, mis iganes mõtteid veel sellest
eelmine aasta need üle ja ma sain sinna sisse piiluda,
see on tõesti, oli üks, üks inimene, kes oli seda eelmine
kord korrastanud, see teis on väga põnevalt sepis vasest
sepistatud ja drugitud pärast üle treitud kolmest
sektsioonist koosnev väga massiivne kuul meeter 31 on läbimõõt.
Mis siis on originaalselt olnud ka amalgaam kullatud,
millest ma kohe räägin. Ja siis aja jooksul korduvalt kullatud ja siis mis on need
ka põnev sihuke fan, fakt, et 80.-te lõpus kaks meest üleval julgevad,
kes torni tippu ette kujutab, et sul on nii suur kuul meeter
31 on, läbimõõt, ehitasid sinna kuuest bussist endale tellingu,
võtsid kaasa ämbriga kütuse raketikütuse vist põhimõttelist
koha peal, hõbe joodisega jõudsid 23 kuuli auku kinni,
sest et mis on alati nende kesklinna kirikutornidega
tegelikult ka maakirikute probleem on see,
et noh, mingi hetk on jube hea nagu sihikut timmida sellega,
eks ju, et et sellega, sellel oli nii Alt tulistatud sealt
mere poolt, kus on need sõjaväeosad olnud kui ka ülevalt
lennuki pealt oli ta pihta saanud, et ühesõnaga,
et igasuguseid kummalisi laske oli seal,
nii et ühesõnaga mehed jootsid üleval essa kinni
kaheksakümnendatel siis ühegümnetele toodide alla kullati
all ära pandi tagasi, mis on veel eraldi fenomenaalne lugu. Nüüd toodi alles kullata uuesti ära, nii et seda
originaalkulda seal ei ole, aga see, mis seal sees on
fenomenaalne vasede.
Miks oluline on see, et, et kui ma nüüd proovisin aru saada,
et mis kõige õigem nende näite numbritega teha,
need noh, mis on nüüd see, mis on see kihistus,
mille kohta saab öelda, et see on autentne,
originaalne ja mis on siis see, mis, et kui me nüüd otsime
uusi lahendusi kaasaegseid, mis mis välistavad teatud
kemikaalide kasutamise, siis mis nagu sobiks siis tänase
kompositsiooniga lahenduse juurde teades kogu ajaloolist tausta? Et meil olidki siis mõned ajaloolised pildid,
seal on alles 80.-test pilt seal nüüd idapoolne ajanäitaja.
Ja see on nüüd minu tehtud pilt nüüd ennem kui me
ajanäitajad maha võtsime, et et see suurim vahe,
mis nende tuhmunud numbritega on ja see,
mis viib neid numbreid kokku selle tipukooliga
ja selle akaatsiaõiega või selle õiega seal tipus,
on see, et nad kõik on olnud amalgaam, kullatud,
mis on kuldamis tehnika, mis on väga-väga vana,
väga-väga ohtlik ja millest on väga vähe ka vähe häid
näiteid säilinud. Siis ehk siis lihtsalt rääkisime, msn, amalgaam,
kuld on siis selline kuld, kus võetakse vaskpask,
on hästi aktiivne metall, eks ju, see kipub kohe aktsepteerima.
Ja siis võetakse kuld, mis ei põhimõtteliselt ei reageeri eksamite,
millega nad on vaja omavahel kokku viia siis võetakse elavhõbe,
pannakse kullaga kokku, kullapuruga segatakse sellesse manus,
plastiliin, tehakse vask täiesti puhtaks.
Siis see plastiliin, mis sinna tekib, selle kulla
ja elavhõbedaga nimetatakse, ühesõnaga elavhõbeda kulla seos
nimetatakse amalgaam, eks tekib Kullamaal ka. Mis siis hõõrutakse selle vase peale selle vase peale
uurimise käigus selle elavhõbeda ja vase vahel tekib vase
omal ka, ehk siis tekib ase elavhõbedaseos elavhõbeda
ja kullaseos ja nüüd, kui seal sinna kenasti peale hõõrutud
ja nende tasandatud, siis satakse tagantpoolt sellele asjale
kuuma elavhõbe aurab välja, tekib kulla ja vase vahetu seos
ja see on ajas väga vastupidav, nagu aru saate,
siis tõenäoliselt ei ole intellektuaalsele tegevusele nagu
väga soosiv, ehk siis vajub pehmeks. Ja seda on ajalooliselt tehti isegi noh,
ma arvasin, et need on unustatud, aga Euroopas väidetavalt
on üks ja võib-olla ka veel teine näiteks Pariisis on
võib-olla üks on Saksamaal, kes seda teeb,
aga sellest on väga ohtlik, sest üks on see,
et noh, see võib need auru teemani juhtida ka kuskil
elavhõbeda kondenseerub, eks.
Nii et, et selle tehnika juurde tagasi ei saa minna,
aga mis tehnika eelis on see, et on ajas väga püsiv
ja ja ütleme, kui kullakihte võrreldes leht,
kuld on väga õhuke, me nüüd selle jaoks spetsiaalselt
tellisime natuke paksema kulla, aga see on ikkagi 10 korda
ühenduse amalgaam kullakiht, mis seal peal on
ja see seos, noh, mis on ikkagi niimoodi mikroskoobi all
vaadates niisugune nagu vahetuse samal kaunis siis lehtkulla
puhul ikkagi kiht liimaine ja vask. Et, et see on natuke keerulisem ja nüüd mis tuli välja,
on see, et, et kui me eelmine kord tegime neid numbreid
krunditud numbrites igalt poolt, kuna nad tulid alla võetud,
liikunud erinevate töövõtjate vahel, nõukogude aja lõpp,
Eesti vabariigi algus vedelema jäänud paljuski siukses
kolikastides ja nad kõik nägid päris koledad välja.
Aga Üleilmse vihje olemas ja ma korjasin need kokku
ja ma olin tegelikult kõik need 20 aastat hoidnud neid igalt
poolt välja ilmunud numbreid oma töökoja kapi otsas paksu
tolmukihi all, sihukeste pruunide kolledatele. Ja nüüd siis selle töö käigus sai võetud ette kogutud nad
kõik kokku ja ära puhastatud ja selle niinimetatud siukse
messing või pronks värvikihi alt, kus nad olid sihuksed,
püksid, vanarauahunnikus tuli siis välja tegelikult see
originaalne amalgaam kuld.
Nii et siin on paar näidet sellest, mis on ühed paremad
ja ma arvan, et noh, praegu meie üks eesmärk ongi olnud
võimalikult paljudes vähegi kannatavad panna torni tagasi. Ehk siis see nüüd on originaalnumber, mis on siis
elavhõbedaga kullatud ja ütleme, suhteliselt erakordne,
sest ütleme, et Eestis on seda kasutatud veel
ja veel minu väike salalootus on see, et me näeme ühte väga
head amalgaam kullatäitjat Oleviste kiriku tipus,
aga seda me saame teada siis, kui me sinna,
eks peab ligi pääsema.
Aga neid väga palju säilinud ei ole, nii et,
et see on üks väga erakordne asi, tipukuul õis on juba üle käidud,
me teame, et nad olid veel kaheksakümnendatel niimodi kullatud,
aga, aga see läinud rong väga, mitmed originaalnumbrid,
mis olid kasutatud siis 90.-te lõpus juba krunditud. Ma puhastasin ja need ka kõik viimseni praegu välja,
aga sealt nende kihtide alt tuli välja, et see kullakiht oli
juba maha lihvitud ja asjad, et sellel mingit oksiidid
ja asjad, nii et seda me ei saanud päästa kõik need,
mis olid niinimetatud kolikambrist hunnikutest leitud,
et siis tegelikult seal kahe aknalaua peal olnud väljas siis
kõik leiud.
Et üks põnev asi, mis, mis välja tuli nende puhastamise käigus,
et kuna meil oli see Konsapi väide, see,
et noh, et on tehtud nii, sellel aastal sellised Tallinna meistrid,
eks ju, ja see kuidagi ei lähe kokku selle pildiga,
mis me seal tornis nägime nende fotode pealt siis üllatus-üllatus,
ühe numbri tagant tulid välja initsiaalid VTT 1826. Ehk siis veebruar 1826 on keegi VTT need numbrilauad,
sinnapaika pandi vähemalt osa neist tehingud
ja need on väga selgelt äratuntavad numbrid oma
kinnitusjälgede järgi, nii et et minu magistritöö saab nüüd,
kui nüüd see töö on tehtud, siis ma saan sukelduda,
arhiividesse, hakata nuputama, kes on see müstiline väidet tee,
kes 1826 aastat siis selle need asjad sinnapaika pani
ja meil on hetkel siis nagu küsimused, mis toimus siis
vahemikus 1790 90 aastat 26, et kas seal oli mingi kell,
milles Konsab räägib, mis mingil põhjusel viskas oma sinise
värviga kuldse ääre maha ja oli vaja kutsuda appi VTT,
kes päästis olukorra, tegi suurepäraselt amalgaam,
kullatud ainet, et sinna või on võetud nad maha korrastatute
asendatud osad numbrid sellepärast et osalejaid juba,
kelle linnarahvale pähe kukkunud väidete tegin 1008 96 neid
kellasid kord, et me ei tea seda, ma hakkan veel uurima. Ja nüüd siis olukorrast küsida, et, et kui me tegime aastal
2001 2002 näitajat kordajat ja ütleme, et jube hästi tegime,
et miks siis lint vajali uuesti teha?
Me tegime poolteist aastat seda, tollel ajal ei olnud täis tellingud,
meil oli üks puust prussidest, tegime tänava peal kuudi valmis,
Me tõmbasime trossiga, torn ei ole esimesel peale,
õõtsudes need siis poltidega seina kinni
ja siis kui oli vaja üks külg oli valmis,
oli vaja teise külje peale tellingud panna ülesandest ainult lääneküljes,
kus seal tänavateste siis ei pandud üles tornimuna alla
köisi sisaldub köitega, kiriku nurga tõmmatud järgmise tahu
peal telliga ühesõnaga sellisesse ikka paras hullumeelsus
tagasi vaadates, et me tegime poolteist aastat seda õppisime,
tegisime, kuldasime ja see oli noh, tõeliselt tõeliselt nagu
ületööks elulisus. Oletas põhimõttelist 21 aastane kutt, eks ju.
Ja veetud poolteist aastat kirikutornis järved ilma katsed
järele mõelda ja vaadata asjade asja ülevalt laiema pilguga,
eks, et võimalik, et see on imelikuks läinud.
Aga, aga kui me olime töö valmis teinud,
siis oma puutellingu seda eest ära võtnud,
siis pandi raha eest üles, päris tellinguid hakati profi korrastama.
Ehk siis esimese hooga võeti spets krohvimine pritskrohviga,
prits liivapritsiga võeti vana krohv maha mis tekitas terve
hulga selliseid, noh ikkagi natuke üle värske kulla
ja noh, niimoodi vaseni välja augud sisse
ja siis tulid krohvi ja ikkagi natuke pritsib,
kui meil, palun, kas te katate kinni, muidugi me katsime
kinni ja siis katmine oli ka nii tehtud,
et oli kasvuhoone kile ja siis seal on veel näha teibi jälg,
kuidas Mäkiveri teid tuleb siis üle, kulla vase,
ühesõnaga, et see oli katastroof, kui me siin üles läksime,
otsese alguses võttis ahastama peale poolteist aastat,
kuidas siis põhimõtteliselt kaks kuud pärast töö lõppu siis
põhimõtteliselt selline asi tehakse. Siis me proovisime seal lokaalseid seal parandada.
Me tegime torni ajutise kuldamis töö koju toonud,
Doname kasutasime lahtist lehtkulda.
No lahtine leht, kuld 19 grammi 1000 lehe kohta niimoodi,
et kui ta noh, toas läheb käest lahti, siis ta jääb niimoodi
õhku liikuma, eks ju.
Keegi tõmbab ukse lahti, siis ta liigub nende õhulainetega
ja kui sa Kuldedi aevastad, siis läinud on eksju nagu liiga
järsku õhku ahminud, siis ta seal ning Nathan niuke
aatomkihid ja habras, eks ju. Nüüd meil oli see, et me oleme tellingute peal kohe vaja
korda teha, paar päeva, aeglane, tegime torni sisse mingi koodi,
kus liiliat seal neljakäpukil siis proovis mingeid avarii
parandusi teha.
Ja me panime tagasi tellingutaksid maha.
Nii et et, et kui meil täna on, et eelmine aasta läksime
üles ja siis ütleme, mis oli juhtunud vahepeal oli see,
et need lokaalsed parandused, täpid, mis olid mööda neid
hääli igale poole, et sealt tuli siis UV-kiirgus koos söönud,
need niinimetatud pulk kaitseb UV-kiirgusest kõik need
alumisi kihte, kui ta on korrektselt peal,
siis ta peab pikalt vastu. Kui sul on täpp sees, siis uue kiirgus sööb ennast läbi
selle liimi läbi nende alumiste lakkide vahet pole,
kui ägedon jõuab vaseni basinisest, hakkab vaseoksiidi välja keetma,
tekivad siuksed, täpid hakkab sihuke elu möll seal pihta.
Nii et terve hulk siukseid kahjustusi oli.
Me vaatasime ka, et me ei saa seda lokaalseid parandatud,
ainuke variant ongi Baseni puhtaks ja nullist uuesti.
Kui tehakse, siis juhtub viimases torni ehituse lõpus. Palgiparandustega keegi otsustas ühe jupi veel lõigata,
mootorsaag oli valepidi saeketi Evigus saepuruga lendas
selle mustaks, oksüdeerunud vase peal oli siuke must täpiline,
pikeerime seal järsku, et seega natuke nuputanud,
kuidas me seda õliselt sealt välja peseme,
aga ühesõnaga chance situatsioone see põhjustas,
aga väga hästi veel 20 aastat vastu, aga seal mööda ääri
igal pool kahjustusi, mis olid hakanud elama. Ühelt poolt see hea osa andis julgust, et okei,
et me seda tasub uurida ja vaadata, et mis see hästi välja tuli.
Ja teiselt poolt need äpardused, mis on selle 20 aastaga toimunud,
andsid nagu nagu aluse ja mõnes mõttes niisugune hea
võimaluse kritiseerida kellelegi tööd, kes ei pahanda,
ehk iseennast, eks ju.
Et vaadata, mida oleks saanud targemini teha kõikides protsessides,
alates vahepealsetes katmistes selleni, et kinnitused
ja kõik muu, nii et, et see on see töö, kuidas me selleni jõudsime. Nüüd, mis me siis tegime, selle laua peal on väljas kaks
kella praegu ja miks me mõtlesime ka täna nagu see päev teha,
kellel on, lobiseb tulla vaatama, sest noh,
teisipäeval ma lähen tornima, hakkame põhjakella,
mis on sealpool tagasi panema.
Siis läheb lõuna paiku ja meil nagu järjest tegelikult
töökojast juba tuleb kullakiht peale siia laua peale nüüd
lääne kell ida küll viimaseks ja ida tahule on siis minu
siht see, et panna nii palju kui võimalik originaale välja,
et hetkel tõenäoliselt läheb number 12, number kuus. Võib-olla saame mõned pooltunnimärgid, aga siiski,
ülejäänud on nii piisavalt sellises seisus,
et ma neid torni paneks.
Nii et noh, algne lootus, et äkki idakülge saab
originaalnumbritesse asja kokku, aga meil on puudu üks
number x ehk siis number 10 ja meil on puudu pool tundi märgid.
Ja tegelikult kõik on natuke liiga palju saanud ajaga pihta,
et nad ikkagi jäävad siis uurimiseks. Aga mõned numbrid seal üles, nii et viimane läheb meil siis
mida küll ülesse ja siis noh, seieritest rääkida
või noh, üldse, mis see tähendab, see ajanäitaja,
mis altimide balti jaamast vaatad seal tunni seiereid,
siis peaaegu näed, eks ju.
Et see aja näite läbimõõt on 2,8 meetrit.
Et siin laua peal on see osuti ots, see. Siis osutav tundides ja vastukaalu peale see kuusirp
ja osuti otsa sisse kringel, nagu me teda hellitavalt
nimetama keskel, et kus on kinnitus, on kuldne selg.
Ja ringiratast on siis numbrid ja numbrid on ka,
aga kõik käsitsi löödud vasest välja, kõik on erineva kujuga,
nii need ajaloolised kui selles suhtes on ka tore,
et need, kes siis üheksakümnendatel neid puuduvaid numbreid
juurde tegid et samamoodi on teinud nende nende suhteliselt vabavormiliselt,
nii et nad on suhteliselt kaootilised ja ongi,
et seal, kus on viis üksi enda tihtilugu laiem
ja ja kui see, kus ta on number seitse, kus tal on kaks
kriipsu taga. Ja tegelikult noh, see seekord on meil natuke lihtsam,
sellepärast et meil on mõõdetud juba kell paikesest,
eelmine kord, noh kujutage ette, saame selle,
seal oli veel mustast laudisest põhi, eks ju,
me tegime selle aluspõhja valmis mustast Oksodeeritud vasest
numbrile oma põhjad, nüüd hakkame kullatud numbrit paika
panema ja siis oled nagu meetri kaugusel sellest 2,8
meetrisest asjast. Ja mõtlesin, et oota, kuidas ma nüüd niimoodi paika panna,
et nagu lähedalt tundub õige, aga et lõpuks seda kilomeetri
kauguselt vaatsete Kellominnataks siiski,
et see oli päris huvitav geomeetriaülesanne,
seda enam, et ainuke asi, mis on fikseeritud keskpunkt seepärast,
et nad on ise lopergusem, see 2,8 on eestlastest 20 85,
teises kohas 2,7, et ta on ikka noh, täiesti sihuke kaootiline.
Et see geomeetriaülesanne toonane suht hästi nagu nööri
hariliku pliiatsiga seal väljamõõtmine. Et täna meil on see, mis ma tegin, ongi see,
et ma pean kõige pooltunnimärgid paika, kuna need on ühes
mõõdus ja kestvalt ühe kaugel.
Tegelikult sobitsime, et 12 peab siia vahele niimoodi mahtu
või üks on siin ilusti keskel, ühesõnaga iga number eraldi
stopoldeni märkide vahel.
Ja suhtleb ainult poolduniverpidega, eks kokku ta siis
moodustab sihukse pärisele terviku, et seekord on lihtsam. Ma olen, kõik on markeeritud, lähevad sama koha peale tagasi
väikse pool sentimeetrise nihkega, et nad saavad uued kinnitusaugud.
Ja me saame suht käbedalt loodetavasti nüüd ülesse. Pealegi pidime alla võtma veel hästi kiire
ja siis nagu IT-õpet ennem käinud vaatamas on ilus ilm
sagede alla võtma nagu kohutavalt külmal üleval puhub kogu
aeg tuuliaga, vihma sajab, tuul puhub, siis seal on ikka
pagana külm ja seal on kaks asja, alati puhub tuul
ja aeg läheb kaks korda kiiremini, on kirikud,
on nüüd öelda, et siis me olime just lõpetanud numbrite alla võtmisest,
trip, päike, väljaütlemisi ja praegu ma vaatasin ilmateadet,
et noh, kõik on suurepärane. Me hakkame teisipäevast, lähme üles, esmaspäevast hakkab
välku lööma sadama, et noh, ühesõnaga eks seal on ka seal
tuleb siis vanaemal, aga nagu trügida natuke,
et saaks ikkagi aja paika.
Kui on küsimusi, saate küsida.
Neid vanu numbreid võib täitsa kätte võtta,
niimoodi ääred sooritamata.
Neid uusi võimalusi pole mitte puudutada,
sest et nendega nüüd see plaan, et ütleme,
kuulata võib väga hästi, et me ajame seal siukest mõttelist
juuksekarva lõhki ajama seda aatomkihtide paksust kulda
sinna liimaine peale niimoodi, et ühenduskohtades ei oleks
ühtegi Brigu suurim risk nendega, mis praegu saabki juhtida,
ükskõik kui hästi me tööd teeme, on see,
et selle käigus, kui me nüüd võtame pakime ülespiim
ja 32 meetrit maast ja kinni paneme, sinna,
tekivad kahjustused, et noh, seesama olukord,
et üks pisike täpp UV-kiirgus hakkab koos õhuniiskuse
ja meresooladega tööle tekite paugutus on me proovimegi
hetkel seda teha, et, et nad. Me oleme nüüd otsekulleritest, on siia, nad on siin Meie
laste mänguplatside peal seisnud, et keegi vahepeal nende puudujad,
nad lähevad otse tornitornis, kruvisime kinni ta seal,
mida vähem puuteid, seda vähem tõe, noh,
ütleme vähem neid mikroauke, mida meil ei ole vaja.
Et. Aga neid saab uudistada. Kuidas pakkiv? Me tegime selle läbi mängu alla toomisega,
et me Liljoniga õmblesime siin üks lambavilla vildist tööstuslikust,
igalühel eraldi vutleri.
Ja praegu läheb niimoodi, et need lähevad igaüks eraldi
siidipaberisse siis sinna lambavillast, vildist,
vutlarisse, siis liiguvad üles siis lähvad. Täpse käe messingkruviga kinni, et see siis on hästi lihtne,
nagu kruvikeeraja libiseb, siis tuleb sealt tornist tagasi
ja hakkab nullist pihta.
Selline hästi kummaline ütlen, et see kuldamine sellise just
see välitingimustes seal midagi keemia, keemia vahepealseks
ühelt poolt ja tegelikult selle makroasjaga,
kuidas paistab Balti jaamast kell, et 10 aasta pärast ka aru saaks,
mis kell on, eks ju, et seal näha oleks,
oleks kuldne. Ja teisalt on see, et seda, seda oleks, peab saama sellel tasandil,
kus nagu silm peaaegu enam ei näe nagu toimima selle naguniimoodi,
et sa pead mingit suurt massi liigutama ja tegema seda niimoodi,
et ühtegi kriimu ei tule, et see on niisugune paras jah,
siuke Kumphoo erivorm.
Hästi paks ehk kuld, 21 grammi 1000-le lähe mis oli 1800
lehte läheb näljanäitaja peale, mis on tsirka viis
ruutmeetrit tulnud. Et siis seal on järelikult siis ütleme 35 grammi kulda,
üks suits. Ja gramm peale.
Et et selles suhtes see on nagu olemata ja see on nagu see
vana asi ka leht kullal jälle kaal, tasand tal ei anta nagu
ühiku kaalukute kutseline kalur ei ole seal aatomkihi paksus,
eks ju, aga seal paksust mõõdetakse siis tegelikult grammi paksus,
mida mõõdetakse grammi 1000-le lehe Saksamaal lasime teha.
Ja võib-olla mis teebki erakordseks see tõenäoliselt mahu
poolest on Eesti suurim kuulda, mis toimub. Et sellist nagu ruut metroos, maale tuletusena ütlen need
suured kuulid, needsamad toomkiriku omaaegse,
et see on ikkagi paar ruutmeetrit, et et
ja siis ta nagu tasane pind, aga seemned sinna põhimõtteliselt,
mis me rehkendame üle 160 ühiku on lõpuks kokku,
mida sa pead tegema nüüd ütleme, päris hea kool.
Ühesõnaga, eks meil on ka niimoodi, et nagu õpetaja õpid
ja katsetada ja proovida, kuidas on, ja me oleme praegu
proovinud nii teha, et noh, mina teen ja hiljem ei pea. Ja Sohvi tegija, meil vanem poeg tegi ka juba ühe jupi,
et, et noh, et me nagu kuskilt maalt saime,
sinnamaani, ma juba julgen teisele öelda,
et ei, nii et, ja peale nende kahe kringli valmimist.
Mul tekkis tunne, et okei, et et me saame hakkama.
Tuleb välja küll. Et seal on ka samasuguse vilumuse tekitamine,
et see annab päris hea kooli, praegu julgeks ka tulevikus
võib-olla väiksemaid töid teha midagi, et et siis kõik need
situatsioonid läbi mängida. Mul on kaks nädalat aega et tagasi need panna,
aga ma arvan, et see ei ole, see on kõik tehtav,
et meil ongi meil nagu tasapisi praegu viimast otsa läheb
kulda peale, samal ajal me oleme üles, et see on,
see ongi see koht, et et kõige suurem risk on eksimine,
et kui seal midagi vigastad pakkimise viimise
või kruvimise käigus, noh siis on palju tööd,
kui seda kõik õnnestub rahulikult teha, nii et ei pea midagi
tagasi liigutama, siis siis ei olnud üldse muret. Aga see ongi läinud tornis puhub tuul ja aeg läheb kaks
korda kiiremini, et seal on nagu eraldi tunnustan see seotud
ikkagi selle pingiga, et ükskõik, kui palju sa seal harjunud käima.
Et siis noh, see ikkagi lähed sinna üles,
siis sihuke vaatab, et see on päris huvitav rakurssi,
et ma olen nagu mõelnud selle peale, mis on,
et noh, see läinud kõrgusekartusega seotud
või mis see tähendab, kui sul ei ole ajul ütleme,
need, kes kõrval ei ole tasapinda. Ja ma huviga olen mõelnud selle peale praegu,
et me tasapisi juba no ma olen nagu valmistanud ette asunud
uurima seda Oleviste kiriku torni tippu lugu,
mis noh, varem või hiljem nüüd läheb taastamisse,
kuna tornikiivri plekk on lahti ja seal on vaja ka üleval
nende kuuli ristikinnitustega midagi teha.
Aga noh, seal Me räägime ristist, mis on põhimõtteliselt
kolm meetrit kõrge. Ja nüüd sa pead sinna üles minema, tipanne,
lähed ja lähed ja lähed, et siin noh, mitte et sul ei ole
lihtsalt ennast kuskile toetada, vaid aju ennast kuskile toetada.
Et see on see vana, see kirikuehitajate nali,
mingeid ka, eks miks mind omal ajal lasti sinna torni,
seda tegema, on see, et neid oli mitu tegijat.
Ja eks me tegime ka, mitu inimest seal tegelikult ju ütles,
et mina olen siin kõige kauem sellega seal tegevusena. Aga paar mees saadet ikkagi ära, seepärast nad ei kartnud kõrvust.
Ja vot see on see koht, et mina kartsin kõrgust,
et mina tegin seal just ilmseid asju.
Et kogu 10 küünega kinni olid hästi aeglaselt roomlased
ja ühesõnaga, et see vana kohta, et keegi ei tule sul seal järgi.
Sest sinna ei pääse lihtsalt ja vana kiriku kirikuehitajate
küsimus oli selliseid, noh et, et no mis sa kardad kõrgust
ja mis see tähendab, kardad alla kukkuda? Aga kuseteedesse üles ei kuku.
Ja see on tegelikult see ongi seal tuli nagu hea nali,
et mida rohkem sa oled, seda rohkem saad aru,
mida kõrgemale lähed, et seal ongi see kohtade ajus,
kaob see pind ära ja see suurim oht ongi selles,
et sul sa võid hakata kuskil poole astuma.
Aga see ei ole maailma maakera keskme suunas.
Gravitatsioon töötab sellepärast, et lihtsalt nagu noh,
ja sa pead kogu aeg seda nagu teadlikult mõtlema,
mitte et noh, kuna bensiini ma astun. Sa ei näe lihtsalt midagi, eks ole.
Niimoodi läheb olla asi ära, siis on ikka päris huvitav,
et kiriku ehitamine kõik imelikult. Maailma suurim oht on ülesse kukkuda? Nii rääkis Martin Bristol Tallinna toomkiriku läänetorni
ajanäitajate taastamisest. Selline oli saade kaugel külas Esna galeriist.
Aitäh kuulamast ja. Kaunist nädalavahetust.
