Tšau käes on neljapäev ning selle nädala viimane Nova  alustab kohe täna saates. Meile tuleb külla hull teadlane, paneme seda siia natukene. Ja siis siia peale. Küsime, kas loomadel on igav? Ma arvan näiteks, et vihmaussil ei ole väga igav. Saame tuttavaks pintu rongiga. Rahvasuus kutsutakse selliseid loomi ka karukassideks. Tartu Ülikooli muuseumis tegutseb hull teadlane,  kohe saame teada, mis tüüp ta selline on. Tere Tartu Ülikooli muuseumis tegutseb hullteadlane  ehk sina. Mis sind siis nii hulluks teeb? Ja kõik küsivad seda iga kord. Eks see on rohkem nagu niisugune hüüdnimi,  olgem nüüd ausad, aga, aga võib-olla seal on natuke terake  tõtt ka selles, et esiteks mul on natukene hullumeelsed ideed,  võib-olla teiselt poolt, ma ei ole ka väga nagu selline  tavaline teadlane, kes tegeleb ühe asjaga süvitsi,  vaid pigem on mul mõtted ja, ja asjad laiali ja,  ja huvitavad hästi paljud asjad, millega sa ülikooli  muuseumis tegeled. No igasugu asjadega muidugi vahepeal ma ehitan oma kabinetti  ägedamaks sinna saavad kõik tulla, kes muuseumisse tulevad  vaatama ja ja samas tihti ma teen ka näiteks lastele  erinevaid tunde, koolid, klassid tulevad minu juurde,  vahepeal ma käin esinemas koolides siis on erinevad  igasugused projektid, meil just lõpeb siis näiteks  uurimistööde konkurss, kus esimese kooliastme õpilased  saavad siis osaleda ja ja no ühesõnaga väga palju erinevaid asju. Mõnikord on muuseumi päris igavad kohad. Aga miks peaks Tartu Ülikooli muuseumi tulema? Jah, no mina arvan, et meie muuseum on just selles mõttes  hea niisugune vahepealne tsoon selles mõttes,  et seal on nii neid asju, mida sa saad ise katsetada,  katsuda, vaadata, uurida, uudistada, kui  ka on tegelikult väga ägedaid neid, vanu asju,  neid päris vanu teadusvahendeid on tegelikult  ka ikkagi väga äge vaadata, kui sa juba natukene tajud seda,  et kogu see ajalugu on niisugune põnev ja,  ja samas need asjad ongi siis need, millega kunagi teadust tehti. Sul ilmus äsja ka uus raamat, mida sealt leida võib. Ja mul on tamme raamatuga tegime sellise raamatu,  Andres Varuste tegi siia sisse veel pildid. Ja põhiliselt tegelikult see raamat on siis vastused  erinevatele küsimustele ja. Erinevatel väga erinevatel teemadel jällegi,  et, et ükskõik millest siin on näiteks marsist natukene  lähemalt kirjutatud, on kosmosest, tegelikult on  ka igasugustest terviseteemadest, looduse teemadest natukene kõike,  aga mulle endale meeldib sellest raamatust mõelda niimoodi,  et see ei ole see koht, kus sa saad võib-olla seda tavalist  koolitarkust ainult vaid pigem nende teemade juures ma  proovisingi kirja panna siis sellised põnevad asjad,  mida võib-olla isegi täiskasvanud ei tea  ja mida on igal juhul põnev lugeda ka siis,  kui sa tegelikult juba tead päris päris palju  ja hästi. Ma näen, sul on mingid asjad siin kaasas. Kas sa tahad meile midagi näidata? Ja ma võtsin mõned asjad kaasa küll, et need siin praegu on selleks,  et näidata sulle minu enda lemmikkatset. Et see on katse, mis minu arvates on niisugune natukene nagu  näeb välja ka nagu maagia paljude laste jaoks,  eriti nooremate jaoks. Aga see teema on siis sisuliselt õhk. Õhku, sina tead, on ju, oled kuulnud? Ilmselt oled ja no sa tead ka ilmselt, et õhk on nähtamatu. Aga seda me kõik justkui teame, aga see on hoopis teine asi,  seda siis nagu näha mingis mõttes ka, et ma panen siia mõned  küünlad panema ja küünlad vajavad põlemiseks  siis hapniku väga õige. Nad vajavad ka tegelikult siis seda kuumust,  et seda alustada ja nad vajavad ka seda põlevat materjali nii-öelda,  seda küünlavaha. Aga jah, põhiline, millest me praegu hoolimata see hapnik. Ja kui mul on siin nüüd kaks sellist klaasi,  kas nende sees sa ütleks, on midagi praegu? Hapniku õige hapnik on ka, aga me teeme siia sisse ühte  teist gaasi, seda on nüüd hästi lihtne teha,  seda põhimõtteliselt saab kodus vanematega  ka teha, järgi on vaja lihtsalt söögisoodat,  paneme seda siia natukene ja siis siia peale läheb lihtsalt äädikas. Ja need kaks, kui nad reageerivad, siis tekib siit  reaktsioonist süsihappegaas. Ja süsihappegaasiga siin on äge ka see, et ta on natukene  raskem kui ülejäänud õhk, et ta ei lenda siit kuskile minema,  ta jääb siia ilusti sisse ja veel ägedam on  siis see, et ma saan teda siis valada ühest sellest klaasist teise. Sa kindlasti vaatad, miks ma juba ei vala nagu,  miks ma. Aga vaht ei olegi see, mida ma tahtsin valada,  ma juba valasin ära. Näed, siin ongi süsihappegaas. Jah, aga no seda ei olegi silmaga näha, eks ole,  õhku ka ei ole näha. Aga noh, selle jaoks ma panin siia küünlad põlema,  et kui ma nüüd valan seda süsihappegaasi siia küünalde peale. Siis nad kustuvad ära nagu võluväel. Aga no loomulikult, see ei ole võluvägi,  lihtsalt kui ma valan seda süsihappegaasi siia peale,  siis ta lükkab hapniku siit ümber ära. Tuli ei saa põlemiseks hapnikku ja kustubki ära. Mõned tulekustutid on ka, kusjuures sellesama  süsihappegaasiga töötavad. Väga lahe. Millal lapsed hulluteadlast saavad näha? Eks muidu võib ka külla tulla, aga üks suur üritus on meil  ka tulemas. Esimesel mail on minu sünnipäev hullu teadlase sünnipäev,  siis kus rändame ajas tagasi keskaega. Et seal saab siis näiteks alkeemiat katsetada,  saab inseneeriat proovida natukene keskaegset,  saab mõõga ehitada endale ja ehitame ka suure kindluse  ja siis proovime seda vallutada ja ühesõnaga tuleb niukune,  äge ja meeleolukas päev. Kas loomadel on ka igav või tabab see tõbi ainult inimesi,  Fred, kes just seda teadlastelt uurimas? Tere. Inimestel on vahepeal nagu igav ja siis on jälle põnevam. Et kas loomadel on samamoodi või on see ainult inimeste mure? No igavus on tegelikult inimestele sellepärast,  et see paneb meid mingit tegevust otsima,  onju ja tegevus arendab meid ja õpetab meid. Loomulikult on igavus olemas ka teistel loomadel. Aga see tõesti oleneb väga palju loomaliigist,  et kas tal on igav või ei ole igav ja mis sa arvad,  millest see sõltub, kas loomal on igav või ei ole? See sõltub sellest, et kui nutikas see loom on,  sellepärast et õppimisvõime on ju see, mis sõltub sellest,  et kas igavus motiveerib sind tegutsema või ei motiveeri  ja võib olla teine asi, millest ma arvaks veel,  et igavus sõltub, on see, et kui sotsiaalne see loom on,  kui palju seltskonda ta vajab. Ja kui me nüüd mõtleme inimese liigi peale,  siis meie oleme üks väga seltskondlik loom. Kui sa mõtled, inimene oli, kui ta oli savanni loom,  siis ta kogu aeg pidi grupiga koos elama. Ja teiseks on inimene üks maailma kõige õppimisvõimelisemaid loomi,  nii et ma arvan, et me oleme igavuse meistrid loomariigis. Aga, aga kes, kes sinu meelest veel võiks olla  siis kes igavust tunda, kui sa mõtled, et ta peaks olema  seltskondlik ja ta peaks olema õppimisvõimeline,  äkki ahvid just ahvid. Ja ma ise mõtlen, et tõenäoliselt ka näiteks varesed,  et varestel tõenäoliselt on igav, äkki koertel  ka just et ma tahtsin ka selleni jõuda, et tegelikult me  oleme koerad ja kassid aretanud sinna, et nad armastasin  seltskonda ja et nad oleksid õppimisvõimelised  ja sellega koos me oleme tegelikult võib-olla aretanud nad  tundma igavust, nii et kui sa tuled kuskilt pikalt reisil  koju ja kass on kaks-kolm päeva olnud üksi,  siis ta on nii, kurdab ja ütleb, et tal oli  nii igav vahepeal, aga võib-olla kassieellased olid pigem  sellised üksikud-kaslased nagu Ilves meil praegu,  kes uitasid vaikselt oma metsas tahtnudki kedagi enda lähedusse,  sest et need on konkurendid, nad peavad jahti samadel loomadele,  nii et nemad võib-olla ei tunne üksi jale sigadest  ja kui nad, kui nad midagi ja neil on hoopis hea meel,  et hea rahulik. Nii et siis kas vastus on see, et osa loomadest tunnevad igavust,  aga mitte kõik aga kes loomad siis ei tunne nagu  absoluutselt igavust, et kas siis näiteks laiskloomad. Kas nemad lihtsalt ongi nagu täiesti oma maailmas kinni? Ja ma arvan, et, et need loomad, kes eelistavad üksi elada  ja need, kes väga palju ei vaja õppimisvõimet. Ma arvan näiteks, et vihmaussil ei ole väga igav. Ja võib-olla veel mõni selline rohkem üksinda kuskil omaette  kuskil ma ei tea, mullas tegutsevad loomakesed,  mad, no just maod ilmselt nad ei tunne igavust,  neil on hea soojendada kuskil ennast kivi peal,  võib-olla ka Need loomad, kes talvel peavadki kuskil tudima  ja vaikselt olema või, või peidus olema kiskjate eest,  et mõtle, kui hiireke tunneks väga palju igavust,  siis ta läheks kogu aeg välja jooksma ja uurima  ja kass sööks ta ära. Nii et, et võib-olla hiirekesed ka on, pigem pigem on neil  valik olnud sinna suunas, et nad oleksid natukene vähem  igavust tundvad loomad. Aitäh, aitäh sulle ka. Tallinna loomaaias sündis veebruaris Pinturongi beebi. Osoon käis tal külas ja saame ka meie selle nunnu loomaga  lähemalt tuttavaks. Minu kõrval siin puunoti peal teeb väikest lõunauinakut  Tallinna loomaaia isane vinturong. Rahvasuus kutsutakse selliseid loomi ka karukassideks,  kuigi nad pole sugulased, ei karude ega ka mitte kaslastega. Pinturongid elavad Kagu-Aasias, võib öelda,  et Indiast kuni Filipiinide ni välja. Ja eriti uhke põhjus pinturongidest rääkida on see,  et Tallinna loomaaias sündis Eesti esimene pinturongi beebi. Kui pinturongidest rääkida, siis hammaste järgi ma siit  külje pealt vaataks, et on nagu kiskja moodi. Aga samas sööb viinamarju. Mis loomad nad õigupoolest on, et nad nii erinevat toitu söövad? Nad on siibetlased pinto rongid, kes on põhimõtteliselt nagu  inimesedki mitme asja peal, söövad nii ja söövad  nii liha kui ka juurvilju ja puuvilju. Põhiliselt puuvilju. Liha on niisugune maiustus pigem. Aga miks neid karu kassiks kutsutakse, Sa ütlesid,  nad on siibetlased inturongid. Aga kust siis tuleb see karu kassi jutt? See on puhtalt välimuse järgi see loom, ta on  nii veider paljudele inimestele ei, ei ole kunagi näinud  midagi sarnast, siis noh, üritatakse kuidagi seoseid luua,  et keda ta meenutab. Ja noh, tal on niisugune tõesti võibolla karulik,  niisugune suur kogu paks karv, karukäpad,  samas noh, niisugune piik, kassilik, saba  ja kõrvad on ka, võib-olla, meenutavad pigem kassi. On käes ajalooline hetk, meil on võimalus näha esimest  Eestis sündinud pindurongipoega ja teada saada  ka tema sugu. Arstid on juba siin ruumis valmis, nii et vaatame,  kuidas see protseduur siin käib. See on nüüd esimene kord, kui te võtsite  ja vaatasite selle pinturongi lapse üle,  kes siin sündis. Mida te tahate näha? Noh, kõigepealt me tahtsime vaadata, kas tegemist on poisi  või tüdrukuga, tuleb välja, et meil on väike tüdruk siin. Ja kindlasti tahame vaadata, et näiteks tal on  haaramisrefleks olemas, et ta oskab ronida. Ka oskab, täitsa hästi oskab ronida. Et kuidas tema silmad ja kõrvad näevad välja minu kindlusest  väga palju ei ole järgi jäänud. Teravad ki? Kuna sina igapäevaselt siin pinturongidega kokku puutud,  siis ilmselt sa oskad öelda, mis sorti loomad nad on,  nad on ikkagi üsna suhtlejad loomad, et inimene saab temaga  väga lähedaseks. Ja issand, nad on täitsa nagu koera kutsikad minu meelest,  et noh, meil on nad väga erineva isiksusega,  poiss on selline arg, et temaga noh, võib olla väga lähedast  suhet ei saa, kuigi noh, kui ta ikka tahab,  siis ta tuleb juurde ja palub ikkagi paide sügamist. Aga tüdruk, tema on selline väga julge, ta tuleb alati kõike uurima,  tuleb, nuusutab, krabab, tahab mängida täiesti nagu kakelda. Mänguliselt. Et, et ikka täitsa nagu noored lapsed, kes tahavad  tähelepanu ja mängimist ja. Niimoodi muutuvad väga kalliks ka. Aitäh vaatamast. Selleks nädalaks ongi novadega kõik ilusat nädalavahetust  ja otsige üles Instagramis ja tiktokist noorte sadenova. Nimelt näeme esmaspäeval sa.
