Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. Kui me nädala eest külastasime mägi paapua Uus-Guinea, siis tänada retke selle hiigelsaar põliselanike juurde metsa ehk teisisõnu läheme külla metsa Paapuvatele. Täna on veel selline lugu ka, et meil on siin saates ka kolmas osapool ja see on nimelt suur valgustatud gloobus ja ja ta hakkab niimoodi ahvatlevalt keerlema väikese näpuliigutuse peale, nagu gloobus ikka ja me saame siit kindlasti vaadata. Millise retke ikka Hendrik läbi tegi, kui tohutult pikka reisi Tallinnast Vaikse ookeani juurde. Ja nuuskineaale muidugi käis niimoodi, et tegelikult siit Tallinnast Me lendasime kõigepealt Indoneesiasse Bali saarel. Ja seal ma päris lähedale nohjah, kui maakera mastaabis vaadata, siis siis päris lähedale ja ja sealt me siis lendasime juba teise lennuga õieti sinna jõudsime kolme lennuga paali saarele ja sealt siis lendasime lennuga Uuzginia Saareste sadamalinnad 100 Puurasse. Sealt lendasime järgmise lennuga sinna paleemia orgu keset tuuskinja saart, millest me rääkisime eelmises saates ja sealt lendasime juba õige pisikese lennuga sisuliselt keset džunglit ühele võsa lennuväljale dekaisse, sealt hakkas juba mööda maad minek. Kõik, kellel on kodus gloobus, ärge ärge unustage seda nurka tolmu, et on päris tore, nagu öeldakse, niimoodi see reis mõttes. Kaasa teha ja, ja vaadata ka Hendrik, teil tekkis gloobust, vaadates siin veel toredaid mõtteid niisuguste pisi pisisaarte kohta, kus on ka nagu öeldakse, esiajalugu alles täies hoos. Asi selles, et mul omal on seesama valgustatud gloobus, kirjutas laua peale ja see on väga pikaaegne niukene, tohutu kirg seda gloobust uurida ja mõttes rännata siin ringi. Ja üks selline mõte mis on võib-olla väga üldinimlik ja paljudele põnevust tekitav, on umbes see, et kas tänapäeva maailmas leidub selliseid rahvaid, kes elavad nagu ürginimesed ja, ja seda ma olen ikka tõsiselt ja aastaid püüdnud siis selgitada, endale selgeks saada ja ja põhimõtteliselt on niimoodi, et kogu selle maamuna peal on ikka praegusel ajal kümneid rahvaid, kes niimoodi elavad. Nad on niisugused pisikesed rahvakillud, nad on väga kaugetes maailma Kolgastas nende juurde on kohutavalt raske minna. Põhimõtteliselt nad on olemas ja tooge mõni näide, näiteks üks niisugune klassikaline, seda gloobus siin keerutada. Rahvas on siin India ookeani juures, kus on siis india selle nii-öelda kolmnurga või India poolsaare induse poolsaare juures on siis niukene saarestik ja need on andaami saared. Ja nende nende andaami saartel on niisugune noh, klassikaline näide, eks rahvas teda nimetatakse senti neeledeks ja nemad kahtlema. Ta elavad täiesti isoleeritult muust maailmast ja tänapäeva tsivilisatsioon ei ole mitte kübetki nende kultuuri mõjutanud. Ja üks põhjus, miks see on, on muidugi see, et nad on noh, ookeaniga eraldatud, aga teiseks nad näitavad ilmselgelt välja kõigile, kes sinna tulevad, et meie ei soovi teiega suhelda, neil on vibud nooled, odad kivid ja iga kord, kui sinna keegi lähedale satub, Nad ründavad, neid mitte, miks sa nii tõrksad on? No kas on võib-olla just see, et me hoiame oma kodu ja, ja me ei taha, et võõrad nii-öelda meie õue tuleks? Mingis mõttes on see jälle minu meelest ka arusaadav. Aga kuna nad Kelalt jah, radikaalses vormis naised hoiavad ka oma kodu, aga on samas külalislahked. Jah, ja, ja see toob kaasa ka kindlasti muutusi nende rahvaste elus on kaks erinevat, et valikut ja enamik maailma rahvaid küll aegade algusest peale on jah, püüdnud omavahel suhelda. Aga need senti neeled on tõesti niisugune rahvas, kes selgelt on näidanud välja, et nad ei taha selle tänapäeva maailmaga mingit tegemist teha ja iseenesest on päris austusväärne, et India valitsus, noh, see need saarestik kuulub ikkagi India territooriumi hulka. India valitsus on võtnud vastu ametliku otsuse, et sinna ei tohigi keegi minna, et kui nad tahavad nii selgesti omapead olla, las nad seal siis olla, et ei turiste, isegi mitte uurijaid, mitte kedagi sinna ametlikult ei lubata. Ja niimoodi nad seal on ja selles mõttes niukene eetiline hoiak on minu meelest täitsa tervitanud teatav ja ja samamoodi ütleme, maailmas on palju põlisrahvaste õiguste kaitse organisatsioone. Globaalsed organisatsioonid ja nende aktivistide, nende loosung on põhimõtteliselt umbes seesama, et kui üks isoleeritud rahvakild ei taha ise muu maailmaga suhteid otsida, siis ei tohi seda rahvast puutuda. Väga ilus, väga ilusas olla. Mujal maailmas muidugi on neid rahvaid veel ja õieti on kaks suurt piirkonda maakeral, kus neid rahvaid on nii-öelda ühes piirkonnas ja üks nendest on nüüd siis jälle siin gloobust keerutades jõuame Lõuna Ameerikasse Brasiiliasse, et need Amazonase Hiikel troopilised vihmametsad siin oletatakse kaudsete andmete järgi, et siin võib elada umbes 60 nihukest rahvakildu, kes ei ole absoluutselt kokku puutunud tänapäeva maailmaga. Ja teine piirkond on siis otse sama uskinja, kuhu meie siis ka siis läksime ja just selle Uus-Guinea saare keskosas. Seal kaudsetel andmetel oletatakse, et seal on umbes mingi 40 rahvakildu, kes ei ole kunagi tänapäeva maailmaga kokku puutunud. Jah, niivõrd-kuivõrd. Võimalik teha, sest ligi nad ju ei lase. Ikkagi väärib see kõik omaette ülipõnevat saadet, aga jätame selle tuleviku jaoks, et vaat siis milleks inspireeris väike näpuliigutus ja gloobus hakkas meil keerlema siin laual. Selliseid kohti leiab siin gloobusel siis väga palju. Võiks rääkida ja rääkida ja rääkida, aga nagu öeldud, täna läheme külla metsa paapua teleUus-Guineal see, et läheme külla, kõlab küll lihtsalt, aga kuidas nad tegelikult siis külalistesse suhtuvad, kas sama lahkelt ja asjalikult nagu mägi Paapuvadki või hoopis nii, nagu oli eelpool mainitud India väikesel saarel ja no üldiselt jällegi see on vist ikka teatud tüüpi kinnis, et ma mitte ainult ei keeruta seda gloobust kodus kirjutuslaual vaid mõnikord ma panen sõrme gloobuse paika ja ma lähen sinna päriselt kohale ja vaatan, mis seal on. Ja see just seesama metsa papade juurde minek oli samamoodi ja see, kuidas käivitus see niukene, kirglik veendumused, sinna ma pean minema. See oli aasta, ma mäletan, täpselt, oli 2006 ja ma lugesin mingisuguseid asju, vaatasin internet ja järsku sattusin ühe reisimehe kirjeldusele, kes oli need siis läinud seal metsa papuade juurde, täpsemini korrowaide juurde. Kirjelduse juures olid ka fotod ja ja seal olid näiteks mingisugused arusaamatud mehed absoluutselt alasti kivikirves ühes käes vibud ja nooled, teises käes nende onnid, mis olid ehitatud puu otsa, see tundus, et võimet, et tänapäeva maailmas sellist asja ei saa olemas olla. Samas näed, et mees on seal käinud, sa näed neid fotosid ja sa saad aru, et nad on olemas ja sellel hetkel tulised klõps, et peab minema. Ja, ja siis 2006.-st aastast edasi sai hakatud siis väga täpselt uurima, et kas ikka saab ja kuidas see käib. See on muidugi väga-väga keeruline ja riskantne Te võtmine ja ja põhimõtteliselt on see võimalik, aga, aga sel teel on nii palju riske, et igaüks, kes niisugust asja natukenegi mõtleb, peaks natukene sellest nagu aimu omama. Et noh, jämedas joones on need Korovaid siis üks niisugune metsa papa rahvas, kellest maailmal ei olnud aimu kuni 1978. aastani ja siis esimest korda seal olid mingisugused kaudsed hämarad teated, et seal on üks rahvas, kellest keegi mitte midagi ei tea. Ja siis läksid sinna, et misjonärid ja selle järel juba Indoneesia valitsuse esindajad ja hakkasid looma neid suhteid korra Vaidega ja siis loodi niisugused suhted. Ja muidugi Indoneesia valitsus. Et ema nagu soovis muidugi kõigepealt eelkõige neid Korovoisid kuidagi enda riigi rüpes saada ja koguneid korroadja alasid nagu noh, hõivata nii-öelda nii majanduslikult kui sotsiaalselt. Ja hakata sealkandis siis noh, otsima näiteks maavarasid ja vaatama, kui väärtuslikud metsad seal on, mida raiuda, siis vaadati, et kes inimesed seal ikka elavad, et kas neid ei saaks kuidagi metsasusest võõrutada. Ja nüüd 78.-st aastast kuni tänaseni on seis siis selline, et sellest korruway rahvast on üks kolmandik ongi läinud nendesse küladesse, mida Indoneesia valitsus nende jaoks on ehitanud, et neist mingisugust ülevaadet saada, et neist mingit kontrolli saada. Aga kaks kolmandikku elavad metsas samamoodi nagu nende esiisad ja ei kavatsegi välja tulla, neil ei ole mingit tahtmist loobuda sellest oma oma esiisade eluviisist. Nii et siis ma sain aru, et sealt võib otsida ehedat väga vana kultuuri. Kuid samas olid noh, niisugused ausalt öeldes niuksed südametunnistuse piinad, et seesama põlisrahvaste õiguste aktivistide põhimõte, et kui sa lähed kellegi rahva juurde, kes ei ole tsivilisatsiooniga kokku puutunud, siis sa ju mõjutad seda. See on väga haruldane, seda tegelikult tahaks väga täpselt Huurima selgitama, kaitsma, aga kui sa lähed sinna, noh nagu mina, kes on küll ette valmistanud selleks ja väga palju lugenud ja kuruvaid kommetis teab ja on suur loodusesõber ikkagi, et, et kui ma sinna lähen nendega suheldes natukene midagi muudan, et kas on õige hulk aega, ma mõtlesin selle üle ja ja siis minu jaoks oli lahendus nagu see, et mis on tegelik olukord. Et kui see Indoneesia valitsus praegu käsitleb seda Korovoi rahvast sellisena, et seda rahvast ei ole olemas, käsitlus on selline, neil puuduvad igasugused inimõigused. Ja Indoneesia valitsus ka põhjendab seda näiliselt loogiliselt, et kuidas me saame anda neile mingeid õigusi, kui me ei tea üldse, kui palju neid on ja mida nad teevad, et, et selleks, et anda neile õigusi. Me peame nad kõigepealt üle lugema, siis tooma, sealt metsast välja panema nad ilusti riidesse, neid natukene harima ja siis saavad neist inimesed, kellest võib saada Indoneesia kodanik. Kas see väike osa, kes läks küladesse ja kas neil on siis mingid õigused ja neil on, nad on kirjas nii-öelda Indoneesia kodanikena? Jah. Huvitav, kas nad on rahul sellega või nad kahetsevad, et nad sellise tee oli, seda ei tea keegi, see on nii ja naasugune hästi pikk ja keeruline teema, mõlemal poolel on omad õigustused. Küll me edaspidi arutame seda väga keerulist teemat veel. Aga see reaalne seis on seal praegu siis ikkagi see, et kindla peale ka nendes metsas elavate Korowaide juurde on juba tulnud. No näiteks mingisugused geoloogid ja maavarade otsijad, mingisugused metsad, raidurid ühesõnaga tüüpilised need, kes käivad seal ainult selle nimel, neid ei huvitavat korruvaid mitte põrmugi vaid neid huvitab ainult see, et kas siit saab midagi kasulikku, mitte mingit vastupanu nad ei kohta nud. Mis vastupanu sa ikka osutad tänapäeva niisuguse täies varustuses, eks jõustruktuuridele, et ma vibude nooltega põgenevad metsa lihtsalt lähevad kaugemale see ongi kõik, mida nad teha oskavad ja ja siis oli selge, et kui niisugune inimene sinna läheb, kes suhtub nende kultuuri väga suure austusega ja, ja väga sõbralik ja, ja, ja püüab nagu sellest kultuurist aru saada, et see on võib-olla kõige leebem variant, kuidas Koro vaid ikkagi hakkavad kokku puutuma selle tänapäeva maailmaga, sest õieti nagu paistab, pääsu sellest, neil ei ole, see tuleb kas karmimaal või leebe omal moel ja varem või hiljem ikka tuleb ja ja sellise mõtteni jõudnud, siis sai otsustatud, et, et jah, et ikka üritaks minna ja siis sai uuritud, et kuidas ikka saab. No ütleme niimoodi, et ega meie kahekesi kaks eestlast ei andnud küll esimesed, kes sinnakanti niimoodi üritasid minna, on teatud niuksed, pisikesed korraldavad seltskonnad seal Uus-Guineal, kes korraldavad sinna retke, sest omapead sa ei jää seal ellu, lihtsalt seal peab abilisi olema. Ja need vahendajad nad, Nad viivad sinna aastas praegus on umbes niisugune eestimaa suurune ala kuskil mõnikümmend inimest, igal aastal ökoturiste või niisugusi, hoolivaid, huvi, rändajaid. Kas rohkem ei ole sellist turisti huvi või lihtsalt rohkem elast? Pigem seda asja reguleerib ikkagi see, et, et sinna minek on väga riskantne. Sa tegelikult need, kui me saime need nii-öelda nende korraldajate noh, nii-öelda programmid, et mis me seal siis nüüd teeme, siis see koosnes kahest osast, esimene osa oli see, et igasugused hoiakud, lootused, et mida kõike võib halvasti minna alates sellest, et, et sinna on väga raske ligi pääseda, seal on väga raske liikuda. Saan, saan raskemat sorti jalgsiretk ilma täideta džunglis. Kui hakkab näiteks vihma sadama ja sajab näiteks mitu päeva järjest siis need soised ja rägased metsad muutuvad läbipääsmatuks, lõks, jõed tulevad üle kallaste, teed muutuvad nii libedaks, poriseks, et mitte keegi ei saa seal liikuda ja teie retk jääb pooleli. Te olete maksnud päris korraliku raha, aga kui selline asi tuleb, arvestage sellega teie oma elu huvides see retk katkeb ja te lähete koju tagasi kõik. Nii et ei lähe. Aga selliseid hulle vabandust väga, et ma nii ütlen, nagu teie Hendrik leidub ikka päris vähe. Neid leidub vähe, ütleme. Ja seal on ka näiteks need, need haiguste oht on seal väga suur, troopiliste haiguste pesa on see niiske, madaliku troopiline vihmamets ja takkapihta kõigi nende ohtude kirjelduse lõpus oli siis veel see, et noh, et, et me läheme kaheksa päeva, kõnnime iga päev mööda metsi aga et kas me neid Korovoisid ka, näeme, seda me ei saa kahjuks garanteerida. Sest see rahvas on liikuv, nad on rändav rahvas ja mitte keegi ei tea täpselt, kus nad parajasti on. Aga me püüame neid leida, Sigalas lohutavad ja, ja kui me neid leiame, siis me püüame nendega kontakti saada, püüame siis nende elu vaadata ja nendega koos ühist elu elada mõned päevad, et me püüame, see on ainus, mida nad lubasid. Sellist teemat ei käinud läbi, et mis siis saab, kui korra juhtub pahas tujus olema? See sai läbi käidud, see oli juba enda uurimised ja, ja asjad ühesõnaga ütleme niimoodi, et neid riske on seal nii palju, et, et ütleme, kui sa tahad turvaliselt reisida, siis ära sinnakanti tiku, sellepärast et see ei ole turismipaik. Mitte mingil juhul, aga teistpidi, et ta ei ole turismipaik, see muidugi hoiab seda paikaga, siis säilitab teda sellisena, nagu ta on. Ja noh, kui meil siis lõpuks oli see otsus ikkagi, et olgu, et me ei tea, kas me saame selle retke lõpuni teha, aga me ei tea, kas me neid korvaasid üldse näeme, me oleme nõus. Me maksame, päris korraliku rahad tuli maksta ja siis läksime ja siis oli niimoodi, et seal Helmi orus, kus on siis noh juba turism nagu tuntud asi, sealt me saime siis endale selle üld, teejuhi ja koka kaasa ja siis me lendasime juba niisugusse võsa asundusse, mille Indoneesia valitsus on rajanud selleks, et hõivata uusi hõivamata alasid keset metsa nisugune uskumatut kid, mingisugused noored pered, kes on puruvaesed ja on tulnud kogu Indoneesias sinna kokku, lootuses et nad saavad väga kiiresti rikkaks. Näiteks seal tänavad olid sillutatud suurte kividega, lihtsalt inimesed, kes seal olid, pidasid mingeid poode, katsetasid mingit kaubandust arendada Nad olid lootust täis väga vaesed. Seal näiteks selle dekai linnakese taksod olid kõik mootorrattad, tahad neid juhtisid siis niuksed, noored uljad, mehed munagi teedel seal ja, ja kogu see mulje ja oli seal umbes nii, et saad sattunud mingi 19. sajandi seiklusfilmi koloniaallinna kuigi need vahendid, mis seal olid tänapäevased, aga see õhkkond sugune täis niisugust hindu ja, ja niisugust pulbitsevast elujõudu, et me vallutame, me võtan uusi alasid, mingi niisugune juhtum, see oli nüüd viimane koht, kus oli elekter, kus olid poed. Siin ma siis laadisime kõik oma akud, et igasugused fotoaparaatide kaamerate akud täis, nii palju, kui andis, ostsime kogu toidukraami eelseisva retke jaoks. Seda kogunes paganama palju, sest kogu toit tuli hankida sealt. Ja siis laadisime selle siis kõik ühte lootsikusse ja siis hakkas juba minek mööda jõge tsivilisatsioonist eemale, eemale ja seal, noh, see mets muutus väina metsikuma, kas asustus muutus aina hõredamaks? Selline pikk-pikk sõit, aga siis me jõudsime ühte külasse üksildase külasse, Sandma puuli küla ja see on nüüd korroway rahva nii-öelda eelpost kus elavad vot just sellised korra, vaid, kes on metsast välja meelitatud. Ja see oli meie jaoks jälle väga tähtis tugipunkt. Et see oli need kindel koht, kus me saime oma asjad maha laadida, nakata aru pidama, et kuidas me sinna metsa lähme, kui me ei tea mitte midagi sellest metsast, eks ole. Ja et kuidas me üldse ellu jääme, kutsume toime tulema, seal algasid siis läbirääkimised küla korruwaidega ja see oli ka huvitav, et, et meid pandi elama suurde onni, see oli üllatavalt avar hütt, seal isegi mitu ruumi sees ja, ja meile kahepeale me küsisime, et kuidas niimoodi selline külalislahkus saime põhjuse teada, et see on nüüd jällegi, eks, niisugune nii metsa Paapuadel ja isegi ma mäletan isegi Aafrika näiteks pushmannil, nendel on ka seesama, et kui selles onni elaseks pere väga hiljuti ja mõned nädalad tagasi selle pereisa läks öösel kalastama ja tal juhtus paadiõnnetus ja ta uppus ja tema laipa õngitseti küll jõest välja ja siis Korowaide vana kombe kohaselt, kuigi need seal külas elavad niuksed ei pea enam kõikidest kommetest kinni. Ikka sellest nad pidasid, et see maetakse otse selle onni kõrval tehakse haud, maetakse maa sisse ja tema omaksed lahkuvad sellest tonnist ja ei tõsta iialgi oma jalga sinna onni. Aga see, et võõrastele võib seal öömaja pakkuda, see ei ole mingi pühaduseteotus, pühaduse teottimine, kuna meie ei kuulunud sellesse nende ringi, eks ole. Me olime kauged võõrad, et meie võisime seal olla, noh, natuke juhe küll oli, et selline märgiline ja öömaja, eks ole, just just. Aga ma öö jooksul, kui me seal olime, tegelikult magada saime küllalt vähe, pidasime hoogsaid läbirääkimisi, sest järgmine päev pidi hommikul minema hakkame, siis saime tegelikult väga rõõmustava uudise ja nimelt me ju tahtsime tõepoolest kinda peale jõuda niisugune pere juurde, kes elab hästi traditsioonilist elu seal metsas. Ja meile öeldi, et kuna me olime nii kaua ette valmistanud seda, siis see teade, et me tahame Ühte sellist peret metsast leida, jõudis siia külasse mitu kuud tagasi. Ja siin külas elas üks mees, kellel olid sugulased, hästi kaugel metsas. Selline pere, sellised sugulased, kes ei ole kunagi kokku puutunud valge inimesega, piltlikult öeldes metsas puu otsas tal sugulased just, sest onnid olid puu otsas just, ja kui ta kuulis, et keegi tunneb selle vastu huvi ja et, et ma saan minna nendele, siis saatjaksel kaasa, mulle makstakse sellest natukene raha. Et tegelikult ma ise olen ka huvitatud, et nemad saaksid sinna minna, siis ta võttis kätte ja marssis selle mitu päeva teekonda sinna, kaugele metsa, läks seal pere juurde ja see oli vahva, kuidas ta siis esitles seda võimalust sellele perele? Ta ütles, et vaat te ei ole kunagi valget inimest näinud, et, et aga, aga kaste tahaks, et näha valgete inimeste tuleksite juurde. Et nad on väga sõbralikud. Nad on küll väga imelikud iseäralikud, nendest ei saa väga hästi aru, aga nad on täitsa sõbralikud. Ja võib-olla oleks täitsa huvitav vaadata, teil. Pereisa mõtles natuke ja ütles, et olgu doosi ja see oli väga tähtis. Et see kokkulepe oli olemas, diplomaatia pidi olema ja et me ei ole kontvõõrad, sest metsas elavate Korowaide põhireegel on see, et kui sealt metsast, et ilmub mingisugune tüüp välja, neil on ümber selle onni, on neil tekitatud niisugune lagendik, nii et nad näevad igas suunas hästi kaugele seal oma onnist, kes tuled. Ja nii kui nad näevad, et see on keegi, keda nad ei tunne. See on ainult kaks võimalust. Tüüpilisem on see, et nad lahkuvad onnist ja lähevad metsa ja on seal senikaua, kuni õhk on puhas ja halvem variant on siis see, et kui nad ei jõua ära põgeneda, siis nad võtavad ikka vibud ja nooled ja võõrast, nad ei taha seda. Nii et, et see on elu ja surma küsimus, tegelikult peab olema kokkuleppe ja nad peavad olema valmis ja nõus keegisugune võõras nende juurde tuleb kokkuleppe ja no ikka saatja ka jaajaa saatja, keda nad tunnevad. Ja söömeid rõõmustas muidugi ikka kõvasti, et see andis palju lootust. Ja siis järgmisel hommikul hakkasime minema, siis meil oli ka kokku lepitud, et meile tulevad kaasasaatjad, need saated on mitmel põhjusel vaja seal metsas saie muidu lihtsalt ellu, eks ole. Esimene põhjus on see, et, et nad tunnevad teid, nad teavad, kus midagi keegi võiks seal metsas olla. Teiseks, nad räägivad sama keelt, mida need metsas elavad Koravaid ja kuidas teie saatjatega suhtlesid? No see oli, see oli tegelikult väga keeruline, suhtleme siis meenutas seda laste telefonimängu. Sa niimoodi, et noh, kui me juba näiteks olime seal metsas nende Korovoide juures, näiteks kui me tahtsime midagi öelda või küsida, siis kõigepealt küsisime siis inglise keeles, sellelt meie ülte juhilt, kes oli tulnud paljeemi orust kaasa tema oskas suurepäraselt inglise keelt ja teiseks oskas ta sellista Patvaade segakeelt, et see, see segakeel on neil tekkinud sellepärast et seal on nii palju rahvaid, nii palju keeli ja siis nad on leiutanud omavahel niisuguse keele, kus kõneldakse niimoodi, et erinevad rahvad saavad üksteisest aru väga nutikas ja ja tema valdas need, seda siis tema tõlkis selle ümber nendele korrowaidele, kes meiega kaasas olid, sest nemad, kui pool tsiviliseeritud pood juba ka oskasid seda keelt ja need tõlkisid siis selle omakorda siis Corway keelde, sest need metsas elavad korroadjasand mingit keelt peale oma emakeele. Ning siis siis nad pidid samamoodi vastama, siis tuli sama pikka ahelat, see vastas meile tagasi. Aga metsas oli meil aega ja kindlasti oli see 100 korda parem kui tummana vehkida seal käte ja jalgadega, eks ole. Et me saime tegelikult ikka väga väärtuslikku teadmist otse nende metsa Korovoide käest, kuigi see tõlkerida oli, oli niivõrd keeruline. Ja vot see, et nad on siis nagu tõlgid ja teejuhid. Ja kolmandaks need Korovoid, kes kaasa tulevad, nad siis aitavad kanda ka seda kraami, sest kraane on tegelikult jube, palju on ikka pika matka kogu varustus alates telkides ja lõpetades mingite diapannidega, millega süüa teha ja noh, täisvarustus. Ja siis, kui me lõpuks minema hakkasime, siis siis selgus, et koos sealt paljeemi orust tulnud kahe saatega oli meil siis kahel eestlasel oli 17 saatjat kokku. Ja no me ei saanud õieti sellesse väga sekkuda, raha nad eriti muide ei tahtnud, see oli meie jaoks väga tühine raha, mida nad selle retkest tahtsid eestlase jaoks. Võib-olla nende jaoks oli suur, nende jaoks võis olla täitsa suur raha. Aga ikkagi alles, kui me ükskord tagasi jõudsime sellelt pikalt ringilt, siis me saime lõpuks pihta. Mis oli tegelik põhjus, miks nad meiega kaasa tahtsid tulla, see oli täiesti üllatav, ausalt öeldes see oli niimoodi, et tegelikkuses, kuidas siis välja kukkus, kui me nüüd läksime seal metsas päev otsa kõnnid ja jõuad siis ööseks mingisuguse pere juurde seal metsas, siis hakkavad need Korovaid, kes meil kaasas olid suhtlema nendega, kes seal metsas on ja see suhtlemine on tohutult temperamentne, et mõlemad pooled on täiesti õnnelikud ja vaimustuses, sest nad saavad vahetada tähtsaid uudiseid, nad saavad omavahel suhelda, nad on väga õnnelikud, et, et on niisugune võimalus, niisugune mokalaat läks, lahtisi kestis sageli hommikuni välja peaaegu. Ja, ja teine asi peale meie kraami olid nad kaasa võtnud oma külast igasugust muud kraami ja nüüd nad hakkasid nende metsakorvidega seal kauplema. Seal väga tihti, see, see vestluse teema oli hoopis see, et ta, vaat mul on nihukene asi, mis sa mulle vasta annad ja neil metsa Korowaidel oli jälle noh, näiteks seal saagopalmijahu ja igast metsavilju ja looma kihvadest keesid selliseid asju, mida seal küla seal ei olnud. Ja tegelikult Ta oli niimoodi, et kui see mees teate, seltskond lõpuks seal viimasel päeval sinna pooli tagasi jõudis siis teoreetiliselt oleks pidanud nende kanda meid olema ju kergemad, sest kõik kraam, toidukraam oli ära söödud, olid raskemad, hoopis raskemad. Nende jaoks oli see vahva kaubaretk ja mõnus suhtlemine. Tegelikult see oli peamine põhjus. Jaa. Aga seda me siis nagu sinna metsa minnes ei teadnud ja, ja noh, kui me seal metsas juba olime, siis muidugi tõtt-öelda alguses tundus ikka esimestel tundidel, et tegelikult mina ei suuda seda läbi käia, seda maad üldse esimestel tundidel juba tuli see tunne, et see, see esiteks see palavus, juba veerand tunni pärast tekivad sul igale poole higilaigud poole tunni pärast oled sa läbimärg, tilguvad higist. Sa oled väsinud, see on meeletu kuumus ja see rada, seda rada pole ollagi, see, mida nad seal, kuidas nad meid juhtisid, see oli peaaegu nagu loomarada, aga isegi mitte seda. Ja, ja see on niivõrd kurnav, see see kõndimine, sa pead kogu aeg keskenduma järgmisele sammule nihukese valesti astud, nii, sa jala välja väänanud? Seda võis näha ka raadio ei näita pilti, küll aga televiisor, milleks ta loodud ja ongi, ja siis detsembris olid ju osooni saates väikesed lõigud teie käigust just sinna metsapapad juurde, no näitas seda rada, mis oli ja ülemõistuse ja, ja seda, et, et noh, astud ei kuhugi praktiliselt ja, ja eriti see jõgede ületamine, mingisugune kümnemeetrine jõgi, sealt on lihtsalt üks palk üle lastud ja palun väga mine. Kuidas ma lähen, ma kukun ette, mul on fotokraam meeletult kallis, eks ole, märjaks, eks ole. No aga mis sa siis tahad teha, mis see teine võimalus on üle lennata? Siis palk oli libe ka vä? Jah, pärast vihma oli libe, kui sadanud, siis ei olnud. Ja noh, tundus, et, et ma ei lähe sealt üle ja siis teistpidi mõtled, et aga mis on teine variant siis ikkagi aastud. Aga see on sinu sees, ärkab mingi loom, seal niukene, mingid instinktid hakkavad, tema on noh, peaaegu nagu tsirkuseköietantsija, eks ole, vabandage väga eksale tsirkuse köietantsijaga, mingite kepp, mida ta aegs kasutada, või selle, kes sa olid ju jõe kohal, selle jõevesi oli mitme meetri sügavusel ja jõgi ise oli ka mitu meetrit sügav assoni, et selle palgi all oli mitu meetrit ja sügav vesi ja oli ja armas ja et sa seda kepisoodsid nagu risti nagu tasakaalu hoides, aga noh, see oli imeväike abi. Mõnikord oli nii, et kui oli rohkem aega, siis need Korovaid näiteks ehitasid nagu väetidest käetoe sellele palgile, et sa said käega toetada. Ta oli suur asi, aga sellega õndsus igas suunas. Sellel hetkel seal kusagil tuli pähe küsida, et aga mis siis saab, kui ma nüüd jala murran. Siis väga rahulikult see üldjuht ütles, et noh, siis on väga lihtne, sina jääd siia ja üks saadik läheb siis sõnumiviija läheb sinna külasse. Paari päevaga job kohal, poolist läheb teine saadik paadi peale, sõidab dekaisse, dekais on juba raadiotelefon, umbes kolme-nelja päeva pärast nad juba saavad helistada ja siis juba tullaksegi. Umbes nädala pärast on abi olemas. Ise võttis täitsa tummaks, et tegelikult mingis mõttes, kuidas skandaal, eks. Kus on turvaeks ole mitte mingit, et ei ole, keegi ei garanteeri sulle mitte midagi. Midagi analoogilist võis lugeda ka, kas oli nüüd National Geographic, Eesti variant oli see ajaloo-nimeline ajakiri ka, kuidas? Hatk ma ei mäleta, kes metsarahva naisinimene oli, kas see oli kabapuata hulgast või mitte, kopsupõletikku jäi jah, ja, ja, ja kuidas siis võttis ka vist 10 päeva aega lõpuks abi sai ja jäi ellu ja vahel jääd ellu ja, ja see on reaalsus, lihtsalt teist varianti lihtsalt pole ja kõik, et seal ei ole midagi valida. Ja ilmselt see teadmine, see paneb instinktid tööle. Ja praegu näiteks mogeelduksin Eestis isegi viie meetrisest palgist niimoodi üle jõe minemast, milleks, kui ma saan sealt kaugemalt niisamagi üle aga seal nagu muutunud nagu mingis mõttes nagu tohutu keskendanuks instinktid hakkavad toimima ja mitte kordagi ma plärtsatanud vette ja ma ei murdnud oma jalaluud. Aga ma väänasin jalgu küll mitu korda ja ikka noh, ütleme parem jalg paistetas, ikkasid väga juurest ikka päris tõsiselt üles ja siis oli kogu aeg see, et kas ma saan käia või ei saa, ainus küsimus ja saan käia ja lähed ikka edasi, jalad on vermel need igasugused Räga ja need kõik peksa otsus, sääred siniseks ja kriimuliseks. Aga sa saad liikuda, sul on jalad all ja sa lähed nagu Mik lohama. Clay liikus ka, kuigi jalad olid paistes ja haavu täis. Hambad ristis aga liikus. Ja, ja eks ta oli ju mingis mõttes siis ka enese võimete piiride kogemine. Et mida ma ikkagi suudan. Ja näiteks see, kus sa liigud selles tohutus kuumuses ja niiskuses ja surmväsinud, aga sa ikkagi sammud edasi, et näiteks see vesi igal hommikul sai lõkke peal siis läbikeedetud jõevesi ja, ja pandud siis nagu plastpudelisse. Ja ta oli niisugust noh, see keedetud jõe vesi, ta näeb välja niisugune kollakas, umbes nagu mingisugune õlu või viski või midagi taolist ja mitte eriti läbipaistev, mitte eriti läbipaistev, ma arvan praegu, kui ta siin klaasis mul oleks maa, keelduksin seda joomas. Aga kui sa oled paar tundi niimoodi kõndinud, seal surmväsinud ja tohutu veekaotusega, sest sa higistad kogu aeg, siis vesi muutub niivõrd maitstakse, sa jood seda niimoodi väikeste lonksudena kaupa ja siis liigutad seda väikest lonksu siin suus. No ma ütleks, et värvuselt, eks ole nagu viski, aga väärtuselt parem kui margiviski, noh, me hoidsime seda nii hoolega, et õhtuni jätkuks. Ja siis kusele õhtul, õieti tavaliselt see rändamine käib niimoodi, et, et päris päev otsa ei käi, sest mitte keegi ei jaksa seal kuumuses päev otsa käia, aga ütleme seal poole päeva pealt jõuad kuskile selle mingisuguse pere juurde, et seal alati ööbisime kusagil nendes metsas elavad korroway perede juures siis esimene asi oli siis see, et Korovaid elavad alati kuskil veekogude ääres, sest neil on seal oma toidu tegemiseks vaja, et, et seal oleks mingisugune oja ja siis kohe riided seljast ära kohe vette, siis oled seal kaelast saadik vees. Siis on niisugune tunne nagu maailma parimas spaas. Siis võtad muidugi ette kõik need Ligedad sopaset läbi higistatud riided pesed neid seal jões hoolega, kuivatad ära. Ja õhtul lähebki nagu seal enda korrastamisega ja kohaliku perega suhtlemise peale märkamatult. Ja, ja siis järgmisel hommikul mõtled, et ma ei jaksa enam täna üldse käia, järgmisel hommikul on vist eriti raske, sest siis hakkab see tõeline kondivalu oli nii hea ja sa tead tegelikult ka juba aitäh mis hakkab juhtuma ja jah, eelmisel päeval oli õnnis teadmatus ka osaliselt ja, ja need ausalt, ma ütlen, et, et kui sa pesed need riided nii hoolega, kui sa suudad seal selles suhteliselt puhtas ojakeses ära seebiga ja kuivatad nad ära, sa paned selga. Umbes kolmandal päeval hakkavad need riided ikkagi lehkam täitsa tugevasti ja saab esed ennast nii palju nühid, kus vähegi jaksad. Tegelikult sa ei suuda seda, seda tohutut, seda higi, soola, mis sul seda soppa, mis sulle koguneb igapäevane juurde juurde, sa ei suuda seda ära täiesti kaotada enda pealt, et see ei ole seal metsas võimalik. Ja see on ka omamoodi kogemus, kui ma mäletan, ühel viimasel päeval, kui, kui ma hakkasin omal jälle tõmbad selle soki jalga. Sokid on niuksed, tõsised, rasked niuksed, lämmatavad jala ja džunglilõhnad läbisegamini ja siis tõmbad sinna Bottase peale need botased koju tõin, ma pesin need läbipesumasinas kolm korda ja praegu ma võtan nad välja nuusata, kas seal sees on see lõhn alles metsa ja selle selle porilõhn, mis seal oli, ja seal suveniiriks Jason suveniiriks siis tõmbad peale silmas äärtele veel niuksed, päriselt, need on eraldi niuksed, kaitsed jalgade jaoks, need on juba natukene räbalates. Ja üldse see, see on kirjeldamatu milliseid, milliseid, noh, kasvõi niisugusi kogemusi sa saad sellise äärmusolukorra jaoks, milleks sul pole siiamaani pika elu jooksul olnud lihtsalt põhjust. Et see, see on nagu enda piiride katsetamine ja, ja see jääb ikka ikka väga-väga meelde. Aga loomulikult eesmärk ei olnud ju mitte see, et kui hingematkaja ma olen ja kuidas ma suudan seda rada läbida, vaid eesmärk oli siis seda rada pidi kuskile välja jõuda. Ja tagantjärgi võib ikkagi öelda. Me saime elada nelja erineva metsas elava Korovoi pere juures ja näha nende perede elu ja igapäevaseid toimetamisi ja neist ka osaleda. Ja siis nendest nüüd üks pere oli niisugune, kes oligi meie põhieesmärke ette rutates öeldes. Tema juures saimegi kõige kauem olla, kelle juures ei olnud kunagi valged inimesed käinud ja kes ei olnud ka ise kunagi valgeid inimesi näinud. Et see oli muidugi kõige elamuslikum osa sellest, aga siis tagasiteel. Me ööbisime korvi pere juures, kes oli küll valgeid inimesi näinud, aga kelle juures ei olnud valged inimesed kunagi ööbinud ja ja need olid ikka hämmastavad elamuse ja kogemused ja aistingud ja, ja reaktsioonid, mis mõlemalt poolt tulid. Kui sa selliste inimestega ja, ja sellise kultuuri esindajatega suhtled otse silmast silm, et need on, need on ikka elu lõpuni jäävad elamused kindla peale ja eks nad on ka omamoodi niisugused kummalised ja pakuvad mõtteainet lõputult ja ja siia lõppu laseks kõlada siis ühe laulu. Selle lugu on siis niisugune, selle ma salvestasin seal ühes metsas elavate Korovoide peres, kui mehed parajasti kive kirvestega tümitasid saagopalmi ja see on niivõrd kummalised helid minu meelest. Et õnnest rütmiline. Teistpidi ta kõlab kuidagi väga teistmoodi, kui meie oleme harjunud harmooniat ja muusikat nagu kuulama ja mõistma, aga ta on väga siukene, salapärane, aga kahtlemata lummav see kahe korroway mehe laul, kes tööd tehes kivikirvest ega niimoodi häälitsevad. Selline oli siis tänane saade metsa Paapatest, millest tuleb juttu järgmises süveneme juba siis põhjalikumalt metsa papuade igapäevas, selg stuudios. Grelve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
