Tuumaelektrijaamad töötavad maailmas praegu 32. riigis  enamik neist on suuremad tööstusriigid Põhja-Ameerikas,  Euroopas ja Aasias. Ka meil seisab ees oluline otsus. Kas soovime Eestisse tuumaelektrijaama? Vajadus stabiilse hinnaga energia järgi see kindlasti  tulevikus ei vähene. Me võime tuua endaga kaasa sellise noh, ökoloogilise katastroofi. Tuumaenergia on seda ennast ajalooliselt näidanud kui üks  kõige aeglasemaid viise, kuidas jõuda selle madala  süsinikuheitmega energia tootmiseni. Metsikud vaidlused seisavad ees nendel teemadel,  kampaaniad seisavad ees. Kas Eesti võtab kasutusele tuumaenergia? See on riigikogus rahvaesindajate otsustada juba sel aastal. Meie uurime tänases saates keskkonnaküsimusi,  mille teadmine ja mõistmine on enne tuumaenergia arendamist tähtis. Selleks, et näha, millest koosneb tuumaenergia tootmise  keskkonnamõju vaatame üldisemalt kolme küsimust. Kust ja kuidas tuleb tuumkütus, mis on töötava tuumajaama  keskkonnamõju ning kolmandaks, kuhu paneb Eesti tekkinud tuumajäätmed? Tuumkütus ja tuumareaktor on tuumaelektrijaama A  ja O. Enamlevinud tuumkütuse algallikaks on hõbevalge metall,  uraan. Eesti maapõueski leiduvad suured uraanivarud  ja nõukogude okupatsiooni ajal tegeleti meil uraanitootmisega. Praegu meil. Tööstust ei ole ja oma tuumajaama korral tuleks meil  tuumkütust pidevalt välisriikidest hankida. 94 protsenti kogu maailma uraani toodangust tuleb 10-st riigist. Ülekaalukalt suurim uraanitootja on Kasahstani,  kellele järgnevad Kanada, Namiibia, Austraalia  ning Usbekistan. Tuumkütust saadakse uraani rikkamast maagist maakorra nendes osades,  kus uraanisisaldus kivimites on suurem teda kas  siis kaevandatakse nii, nagu me neid kaevandusi teame  või siis leostatakse otse maa sees neid välja kasutades  väävelhapet näiteks, et pumbata siis seda uraanirikkamat  materjali maapinnale. Uraani kaevandamise keskkonna mõjud jällegi kõigepealt  sõltuvad sellest tehnoloogiast, et kui me räägime  siis nii-öelda kohapealsest leostamisest  siis kindlasti seal on. Põhjavee probleemid ja kõik, mis, nagu sellega kaasnevad. Kui me räägime siis maagi kaevandamisest,  siis sellisel juhul keskkonnamõjud Sõltuvalt muidugi asukohast, aga võiks täiesti olla sarnased,  nagu näiteks on meil siin Eestis põlevkivi kaevandamisega. Maapõuest võetud maagis on uraani aatomid segamini teiste mineraalidega. Seetõttu tuleb uraani kontsentratsiooni tõstmiseks  ehk rikastamiseks maaki keemiliselt ja füüsiliselt töödelda. Rikastamise lõppfaasis tsentrifuugitakse gaasilist  uraaniühendit tuhandeid kordi, et eraldada tuumkütuse  tootmiseks vajalikud uraani rasked isotoobid. Lõpuks valmistatakse rikastatud uraanist keraamilised graanulid,  mis paigutatakse kütusevarrastesse, millest koosneb  tuumajaamale sobiv kütuseelement. Rahu rikastamine on juba tööstuslik protsess ja,  ja see tähendab ikkagi seda, et, Mis on, mis on väga tugevasti nii-öelda kontrollitud ja,  ja selle tõttu ikkagi mingisugusest olulistest  keskkonnamõjudest seal rääkides, me, see on jällegi  tüüpiline selline tööstuse keskkonnamõju,  kui palju on vaja tuumkütust kogu maailmale,  me räägime umbes suurusjärgus. 9000 tonni aastas. Meie planeeritaval ühel väikesel väikereaktoril,  mis on 300 megavatti võimsusega alguses läheb reaktorisse  sisse suurusjärk niimoodi 200 kütuseelementi aga aastas  vahetatakse välja kuskil 30 40, mis kaaluvad 400 kilogrammi tükk. Meil nii-öelda ütleme arvestuslikult aasta kohta ära kulub,  et kui me pidevalt elektrit toodame Kui me räägime tuumaenergia sellisest seotusest CO kahega,  mille me oleme võtnud aluseks, et kirjeldada kliimamuutuste  ohtlikkust mingitel tehnoloogiatel, siis kindlasti me ei  tohi öelda, et tuumaenergia tootmine on selles mõttes kliimaneutraalne. Jah, tuumaenergia tootmisel ühe energiaühiku kohta eraldub  sadu kordi vähem süsihappegaasi kui näiteks fossiilsete  kütuste põletamisel toodetava energia puhul,  kuid ta on siiski kaks korda suurema CO kahe intensiivsusega kui. Näiteks taastuvenergia allikatest tuulikutega  või päikeseenergia toel loodud energia. Energiatootmisviise võrdlevad andmed näitavad tõesti,  et oma elutsükli jooksul pole süsinikuheitme vaba neist ükski. Ühe kilovatt-tunni elektrienergia tootmisel on tuumaenergeetika,  süsihappegaasi heide pruun ja kivisöe ning maagaasi järel  neljandal kohal. Tuumaenergeetika CO kahe jala järg kõige rohkem tuleneb. Uraani rikastamisest, sest see pöörelda see tsentrifuugid  pöörlevad kuude-kuude kaupa väga suurel kiirusel  ja selle pöörlema panemiseks kulub väga palju elektrienergiat. Ja see, kui süsinik intensiivne on see elektrienergia,  see suuresti määrab kogu tuumaenergeetika CO kahe intensiivsuse. Kui me vaatame kogu seda tarneahelat, alates sellest  tuumkütuse algsest kaevandamisest rikastamisest,  transpordist jaama ehitamise, st ja siis lõpuks  selle tuumajäätmete Mahamatmisest siis need kõik protsessid on tegelikult väga süsiniku,  intensiivsed, et kui tuumajaama töötamise hetkel tõesti  korstnadest CO kahte ei tule, siis küsimus on selles ajafaktoris,  et kui me täna teame, et kliimamuutuste leevendamisega on  pigem väga kiire, et siis milliseid lahendusi me saame teha,  mis on kiired ja millised on need, mis võtavad kaua aega  ja tuumaenergia on lihtsalt ennast ajalooliselt näidanud kui  üks kõige aeglasemaid. Selliseid viise, kuidas jõuda selle madala süsinikuheitmega  energia tootmiseni? Eestis kaalutakse keevavee põhimõttel töötava  tuumarelvajamast tuumajaama kütuse, uraani mole. Kulide tuumade lõhustumisel tekib palju soojusenergiat,  mis keedab ja aurustab vett. Tekkinud auruga saab turbiinide ning generaatorite abil  elektrienergiat toota. Edasi juhitakse veeaur kondensaatorisse,  kus veeaur jahtub ja muutub taas veeks, mis suunatakse  tagasi keetmisele. Kogu kütusest saadud soojusenergiat ei suudeta  elektrienergiaks muuta. Kaotsi läheb siin umbes kaks kolmandikku energiast  ja see jääksoojus tuleb vee abil. Jahuta. Ka Eesti tuntumad soojuselektrijaamad, mis kasutavad põlevkivi,  vajavad oma tööks jahutusvett. Sellest annab märku suur jahutusveekanal,  mis kulgeb siia Narva jõest. Siin on siis teil vee kanal, kust läheb soojuselektrijaama  jahutamiseks sobilik vesi. Kuidas see täpsemalt käib, kuidas see vesi siit kätte saadakse? Täpselt nii, me. Sissevoolukanalil ja siin te näete Jaotusveepumpla pumplas on paigaldatud kaks jaotus veepumbat  ja ja iga pumpa tootmistootlikkus. On umbes 8000 kuupmeetrit tunnis, eks kokku 30 30000  kuupmeetrit tunnis. Siin on sissevoolu kanal ja kui jaotusveed on kasutatud kondensaatoris. Pärast seda suunatakse tagasi välja voolukanali  ja nii see vesi ringleb. Mille jaoks üks soojuselektrijaam nagu siin vajab seda  jahutamiseks mõeldud vett? Ja kõigepealt selleks, et kuna meil turbiinis tekib,  töötab ja kasutatakse väga palju auru, seda auru on vaja pärast. Kondenseeruda, kui me ei kondenseeru, siis elektrijaama  soojustegur kasutustegur väheneb ja isegi on kaitse,  kui kaitse rakendub, kui jahutusvett ei ole  ja kondensaatoris vaakumit ei ole, siis jaam. Seiskatakse ja selleks on, on see seegi vajalik,  kõige tähtsam on ja pehmene eesmärk on see,  et me saaksime seda vett uuesti Kondensaadi  ja kasutada tuite veena uuesti katlasse. Seda suunatakse, kui on aur, kondenseerunud aur suunatakse  pumpade kaudu edasi katlasse. Nüüd, kui te olete oma tootmises selle vee ära kasutanud,  siis kui soojana, kui palju tõusnud temperatuuriga ta tagasi  siia loodusesse läheb. Temperatuur tõuseb. Kolm kuni viis kraadi võrra ja kõige ülemine piir on 28 kraadi,  mis peab olema tavaliselt see võib juhtuda,  kui meil on soed ilmad. Praegu on temperatuur kuskil seitse, seitse kraadi välja,  voolukanali ja sissevoolukanalis on kuskil kuni neli kraadi  ehk siis temperatuuri vahe on kolm kuni viis kraadi. Siin Virumaal mere ääres asub letipea küla,  mida on välja pakutud üheks võimalikuks Eesti tuumajaama asukohaks. Meri võimaldaks siin jaamale vajaliku jahutusveeressurssi. Tuumajaama jahutussüsteemi pumbatakse vesi sisse kasutatud  tagasi merre, suunatav vesi on soojem ja tõstab  nii ka ümbritseva veekeskkonna. Temperatuuri. Töötava tuumajaama peamised keskkonnamõjud on seotud  võimaliku siis soojusreostusega, see tähendab,  et kui me jätame kõrvale selle, kuidas toimub  siis energia tootmine, ütleme, et kas meil on  siis soojuselektrijaam või, või tuumajaam,  siis meil ikkagi on vaja nagu jahutussüsteemi ja,  ja vesijahutust. Ja kui me räägime nüüd nagu Eesti variandis,  siis, kui me teeme selle kuskile rannikule,  siis me räägime siis selle nii-öelda jahutusvee puhul nagu,  nagu soojusreostusest Sageli need tuumajaamad siis asuvad näiteks merede kallastel. Mis tähendab, et see, see sisselasketoru on  siis otsapidi meres ja seal on need küsimused,  et. Sinna tulevad ka peale vee sisse veeelanikud,  et kui palju ja kas neid on võimalik siis sealt väljas hoida,  et me teame näiteks Rootsi näitel, et isegi väga kõrgete  keskkonnastandardite juures no ikkagi miljoneid isendeid  seal nagu nendest sõeladest läbi jahvatatakse. Ja nüüd, kui see vesi on tuumajaamast läbi käinud ta saab  seal üsna soojaks, et välja tuleb jällegi rusikareegel,  umbes 10 kraadi soojem vesi. Ja kui see jõuab tagasi sinna mereelukeskkonda,  siis tekitab sinna hoopis teistsuguse tingimused,  kui seal oli varasemalt, et seal varem elanud liigid ilmselt leiavad,  et see ei ole neile väga meeldiv elupaik,  enam tulevad uued liigid, mis on siis võõrliigid,  invasiivsed liigid, et see elustik seal kindlasti muutub  ja miks see vesi läheb nii palju soojemaks,  on põhjusel, et tuumajaamas umbes üks kolmandik sellest  energiast läheb siis kasulikuks mingisuguseks energia  elektri tootmiseks ja kaks kolmandikku lähebki  siis selle vee kütmise jaoks. Tänapäevasem tehnoloogia on sellised 20 27 meetri kõrgused  mehaanilised ja autostornid ventilaatoriga. Seda soojustahetust. Tõhustatakse kaasneb küll natukene meil elektrikulu,  see on meie oma kulu aga siis enamus soojusenergia st läheb  seeläbi nagu Veeauruga nagu õhku ja see kogus vett või soojusenergia,  mis veega tagasi veekogusse juhitakse, väheneb. Üle kolmekordselt, et ja seetõttu on see mõju väiksem,  aga samas jälle öelda, võib öelda, et Soomes,  Rootsis ka teistes kohtades kus on mere ääres jahutusvee juhtimine,  et paljudele loomadele soevesi meeldib nagu  ka paljudele inimestele, kes paasse lähevad. Seniste kogemuste põhjal teaduskirjanduse põhjal saame öelda,  et, et et nendes piirkondades, kus tuumajaamade jahutusvett  looduslike veekogudesse pumbatakse tõuseb  selle veetemperatuur kuskil kolm-neli kraadi ühele  ökosüsteemile on see väga suur muutus, tohutult suur muutus,  see tähendab seda, et selle ökosüsteemi looduslikud liigid  ei pruugi seal enam hakkama saada. Ja sellised kohad on need allikad, kust võivad hakata  edukamalt levima võõrliigid. Ehk et me võime tuua endaga kaasa sellise ökoloogilise katastroofi. Kui me selliselt terminiselt saastame looduslikke veekogusid. Ma olen Paldiskis, Eesti radioaktiivsete jäätmete vahehoidlas,  kus asuvad Paldiski endise tuumaobjekti jäätmed. Aga siia paigutatakse ka kõik Eestis tekkivad radioaktiivsed jäätmed. 2040.-ks aastaks tuleb rajada kõigile neile  ja ka tulevastele radioaktiivsetele jäätmetele  ohutusnõuetele vastav lõppladustus. Paik. Nõukogude Liidu ajal asus siin tuumaallvee laevnike  väljaõppekeskus ja seda hakati rajama kuuekümnendatel  aastatel ja siia siis siis ajapikku rajati kaks tuumalaeva  sellist maketti põhimõtteliselt, aga selle vahega,  et muu oli kõik makett, aga päris reaktorisektsioonid olid  päris ja mõlemas siis raktorisektsioonis asus  ka päris tuumakütus ja need töötasid, kui siin see objekt  võeti üle 95. aastal, siis Vene Föderatsiooni käest ja,  ja siis oli vaja neid. Siin oli väga palju jäätmeid, väga palju jäätmehoidlaid  ja siis oli vaja kõik need jäätmed kuhugi panna. Kui palju neid jäätmeid siin objektil siis on praegu ja,  ja mis need jäätmed on? Meil on nii, et meil on, ütleme, võib öelda jämedalt 1000  kuupmeetrit siis jäätmeid, mida, mis on siis juba praegu  pakendatud konteineritesse väga palju on metallijäätmeid. Meditsiiniasutustes tuleb meile sisse, tuleb. Katlamajades tuleb vanu, vanu nivoo, andureid. Varieeruvus on päris suur, et mis meil siia tuleb. Kui ohtlikud need jäätmed on inimestele ja  mida teie peate tegema, et nad oleks ohutud? No selles mõttes, et ikka, et kiirgus on alati ohtlik,  et selles mõttes kiirgusega tuleb alati käituda,  käia ümber väga ettevaatlikult, et selles samas,  et toonkarpides on siis sellised need ohtlikumad  ja siis vähem ohtlikumad on meil siinsamas hoones sees  näiteks siinsamas on ka näha need metallijäätmed,  mis on nendes merekonteinerites, et neid on,  need ei ole nii väga reatiivsed, aga samas on,  on nad palju neid palju ja igal juhul need vajavad vajavad  eraldi siis eritöötlust. See on vaheladustus paik, Teil on vaja lõppladustuspaika,  milleks. See on sellepärast, et, et üks on see, et vaheladustamine  ütleb nagu, nagu nimi ütleb, et, et ta on vahe,  ta on nagu mingi poolik, et ongi, et siis nagu siit seal  vahest paigast võib jäätmed veel uuesti nagu põhiliselt  välja võtta, aga lõppladustamine on nüüd see,  et kus siis pannaksegi jäätmed pannakse nii-öelda eluks ajaks,  pannakse, pannakse siis põhimõtteliselt siis maa sisse ära  ja neid neid enam välja ei võetagi, et just,  ja see ongi just need, et just need, mis on nagu kõrgema  aktiivsusega ja pikaajalisemad, need just on panna mõistlik  maa sisse ja samuti on ka see, et hoone annab meile nagu  sellise need piirid ette, meil lõpmatu siia ei saa mahutada,  meil on siin territoorium, ruumi 30 hektarit,  et me kindlasti leiame siin kõrval selle koha,  kuhu siis lõpladus, paik, rajad ja siin on selles mõttes  ka kõige turvalisem, et siin me ei pea siis kuskil nii-öelda  avalikel teedel neid neid jäätmeid vedama. Kas sellesse lõppladustuspaika võiksid tulla  ka need tuleviku tuumajäätmed? Ei, kindlasti mitte, sest siin on nüüd kohe täiesti  niisugune selge erinevus, et kui meie tegeleme  siis madala ja keskmise aktiivsusega aktiivsete jäätmetega,  siis tuumajaamas tekivad kõik, tekivad madala keskmisega  ja loomulikult ka siis kõrgaktiivsest. Just tuumakütus ongi ju see kõrgaktiivne jääte,  mida Eestis praegu ei ole, aga tulevikus  siis siis kui tekib, tuleb see otsus ka tekib,  et siis ongi nii, et siis lihtsalt selline meie see lõpptus  paik ei ole sobilik nende jäätmete jaoks. Nii nagu igasuguse tootmise juures lõpuks tegelikult jäävad  järele jäätmed ja nad on nüüd ühed on ohtlikumad,  teised on ohutumad, aga see elukaar igasugusel tootmisel  lõpeb mingisugusel kujul selle jaama utiliseerimisega nende  kütusevarraste noh, utiliseerimisega kuidagi  ja sealt tuleb selle tuumajaama kõige suurem ohtlik aspekt välja. Kõige suurem osa on niisuguse madala radioaktiivsusega jäätmed,  need on nüüd niisugused tarbeesemed ja ja tööliste riided  ja niisugused väiksemad asjad. Siis on kesktaseme jäätmed, mis on kasvõi jaama enda osad,  mis ühel hetkel muutuvad radioaktiivseks,  see betoon seal ja siis on väga väike osa väga kõrgelt  radioaktiivseid jäätmeid, ehk siis kasutatud tuumkütus  näiteks millega peab siis tegelema pikemas vaates  ja mis on kindlasti kõige kulukam Eestis me oleme näinud siin. Selliseid hinnanguid, et kui meil on niisugune väike  tuumajaam 300 megavatti võimsusega, siis kogu eluea vältel  võiks seal tekkida nii umbes 720 tonni. Nagu kõrgelt radioaktiivseid tuumajäätmeid  ja piltlikult seda siis näitlikustatakse niimoodi,  et see on nagu kolm merekonteineritäit. Aga see on üsna eksitav võrdlus, sest et keegi ei paneks  kasutatud tuumkütust merekonteinerisse niimoodi kokku pakituna. Kuna nad on jätkuvalt radioaktiivsed, jätkuvalt eritavad soojust,  siis seal ühes konteineris, neil ei oleks väga hea olla see  konteiner sulaks lihtsalt üles. Seega sa pead mõtlema, et see kõik on rohkem hajutatud  ja see kõik peab olema tegelikult nagu biosfäärist eraldatud. Et nende isegi väikese koguse tuuma kasutatav tuumakütuse Ladustamine tegelikult saab olema väga keeruline protsess. Kütust pannakse reaktorisse aastas sisse 15 tunni,  täpselt sama palju võetakse ka reaktorist välja,  et kõigepealt kasutatud tuumkütus hoiustatakse reaktori  kõrval basseinis, et kuskil niimoodi seitse võib-olla  ka 10 aastat selleks, et ta muutuks jahedamaks,  et ta ei oleks nii aktiivne ja siis on teda juba sobiv  käidelda ja siis hoitakse teda kuiv jahutuses  või ka veebasseinides nagu Soomes, Rootsis  ja siis ta aktiivsus ja temperatuur langeb. Aastakümnete jooksul. Iga tuumariik peab oma radioaktiivsed jäätmed ladustama enda territooriumil. Tuumajäätmete lõppladustamiseks tuleb leida sobiv koht,  kus neid saab maapõues ohutult hoida. 100000 aastat. Kui küsida, et kas kuskil maailmas on olemas Töötavad tuumajäätmete lõpplavastus paika,  siis faktiliselt korrektne vastus on, et ei ole. Soome on kõige lähemal, nad on 60 aastat nagu seda protsessi ajanud,  et kuskil see koht leida ja see lõpuks ära kaevata. Ja seal ei ole veel tegevusluba. Et nad ootavad ja loodavad, et selle aasta lõpuks saavad  selle ka siis Soome regulaator, praegu siis seda analüüsib  ja vaatab, et kas see tõesti on siis nii ohutu,  nagu nad lubavad. Kas tõesti, see peab vastu 100000 aastat  ja isegi siis, kui see kõik protsess on läbi tehtud,  siis Soome hoidla võtab vastu kahe- Soome tuumajaama jäätmed  ja see on kõik, et ei ole loota, et Eesti saab panna oma  jäätmed sinna tulevikus. Ei ole loota, et ülejäänud Soome tuumajaamad saavad sinna panna. Et selle jaoks on vaja juba järge, uut protsessi alustada  ja uut kohta leida. Geoloogina võin väita, et Eesti aluskord on selline,  et noh, vähemalt minu hinnangul neid ladestuskohti nii-öelda nagu,  nagu leitaks, et, et sellist situatsiooni,  et meil, noh, nagu üldse siis ei oleks kusagile paigutada  seda ei ole, aga jällegi tõenäoliselt see tähendab minekut  kuskile nii-öelda uude nagu looduslikku piirkonda  ja kuidas siis nii-öelda Kõik samad küsimused seisavad ees, et missugune on seal loodus,  kes seal elavad, noh, seda kõike on vaja nii-öelda hinnata  ja uurida. Mingit nagu sellist Kiirustamispõhjust või mingisugust alarmismi,  et oi-oi, mis nüüd saab seda nagu tuuma kasutatud  tuumkütusega ei ole täna need kasutatav kütus on ilma  mingite probleemideta maa peal betoonis või  siis sobivates hoidlates hoiustatud ja mingit keskkonnamõju  nendest ei lähtu. Tuumajäätmed on väga oluline radioaktiivse kiirguse allikas. Radioaktiivne kiirgus on noh, midagi sellist,  mis me ei taju, me ei näe seda, me ei tunne seda,  aga mis mõjutab meie tervist? DNA tasemel ta on, vähki põhjustab. Ta põhjustab meie organismis muutuseid, mis on meile  ohtlikud ja mitte ainult inimestele, vaid nad on ohtlikud  ka kõikidele teistele loomadele, taimedele,  seentele. Kolm protsenti nendest jäätmetest on sellised,  mille ohutuks muutumise aeg on kümnetes tuhandetes,  sadades tuhandetes osade kirjandusallikate põhjal,  isegi me peame rääkima miljonist aastast. See on meie jaoks hoomamatu ajaperiood, kui meie kultuur on  tekkinud kuskil, noh mõnikümmend 1000 aastat 40000 aastat tagasi. Meil on kirjalikud allikad, mida me ei oska  ka lugeda, võib-olla 5000 aastat taga vanad  siis kuidas me loome sellise süsteemi, et need 10000 aasta  pärast tegutsevad. Inimesed loodetavasti kultuurid mõistaksid,  et, et kuhugi siia on maetud mingisugused sellised materjalid,  mida oleks parem mitte torkida. Me peame selle looma nii ohutuks, nii kõikide jääaegade suhtes,  aga ka kõigi inimlike rumaluste ja ahnuste suhtes. Kui Eestisse rajada tuumajaama, siis tuleb vaadata kindlasti  kogu seda kompleksi. Esiteks tuumajaam kui tööstusobjekt, niisugune. Kuidas ta sobib? Looduskeskkonda, mida arvavad kohalikud inimesed,  sellest tuleb arvestada ka, et geoloogilised protsessid  ja erinevad põhjused võivad kogu seda loogikat muuta  ja keskkond võib alati mängida vingerpusse. Inimene on ennast kindlustanud selliste sündmuste vastu,  mis toimuvad keskmiselt kord 100 aasta jooksul. Üleujutused, mingisugused teised katastroofid,  aga sellised sündmused, mis toimuvad kord 1000 aasta jooksul,  nagu oli ka seesama Fukushima tsunami ja katastroof nende  vastu inimesed ei ole osanud ennast ennast nagu kaitsta. Ja see võib olla väga suur mängumuutja. Tuumajaama rajamist otsustada täna veel on vara aga  kindlasti on põhjendatud juba täna otsustada,  et me tee teeme selle võimaluse, et me alustame asjakohaseid  planeeringuid ja alustame neid tegevusi selleks,  et tulevikus oleks meil võimalik selle rajamise üle otsustada. Sest see kliimavajadus, meie elektrienergia vajadus  ja vajadus stabiilse hinnaga energia järgi see kindlasti  tulevikus ei vähene. Sellise energiaallika loomine meile on potentsiaalselt  liikumine vales suunas vastassuunas, sellele,  kuhu me liikuma peaksime. Me peame otsima praegust energia kokkuhoidmise võimalusi,  vähendama enda energia tarbimist, vähendama enda energia  intensiivsust majanduses ja liikuma märgatavalt hajusamate  tootmisviiside poole. Seetõttu mina praegusel hetkel ei oska toetada tuumajaama  liiatigi veel seetõttu, et ma ei tea, millisest  tehnoloogiast räägitakse. Kui mõelda nii, et meie suur prioriteet on kliimamuutuste  leevendamine siis tuumaenergia on ennast näidanud kui üks  kõige aeglasemaid viise, kuidas seda teha. Ja samal ajal Tuumareaktor kliimamuutuste kontekstis on,  on ise väga suur probleem tegelikult, et  siis mina ütleksin tuumaenergia ale. Tänan ei. Kui me vaatame ka ajalist perspektiivi selles mõttes,  et tuumajaam tuleb võib-olla ja ta annab meile 30 40 50  aastat elektrit, aga tuumajäätmetega peame tegelema 100000  aastat siis mulle tundub see üsna vastutustundetu valik,  mida teha? Küsimus, kas Eestisse võiks hakata tuumajaama rajama? Ma arvan, et see ei ole ühe inimese arvamus. See ei ole ka 1000 inimese arvamus. Minu selge seisukoht on, et see peaks olema kogu Eesti rahva  arvamus ja sellel teemal. Võiks toimuda tegelikult referendum, see tähendab ikkagi,  et need diskussioonid seisavad ees. Metsikud vaidlused seisavad ees nendel teemadel,  kampaaniat seisavad ees. Just seetõttu ma arvangi, et, et siin on vajalik nagu,  nagu rahva otsus.
