Ma olen Remo Savisaar, loodusfotograaf. Ma olen tulnud täna jõe äärde, aga mitte pildistama,  vaid hoopis kalale. On maikuu algus ja see on selline mõnus aeg,  kus rohelus on tärkamas. Sitikaid ei ole. Sääski ei ole söömas, ilm on täna soe, 22 kraadi,  ma naudin puhtalt seda jõge, ainuüksi siia tulek siia jõe  äärde on selline väike elamus. Et ma hakkasin käima siin jõe ääres juba veebruari kuus  ja veebruarikuus juba võis näha väikese karu jälgi. Aga see ei olnud karu, see oli hoopis mäger. No see on elamus. Ma laskun mäe otsast alla, ma jõuan lõpuni puks jõe äärde. Ja see, keda ma siit püüan leida ja püüan ka,  mis seal salata, pannile saada, on Eesti kõige ägedam kala. Ja selleks on jõe forell. Jõe farell on nii äge kala, et kui ma siin liigun  ja kui ta on aktiivne ja toitub siis on näiteks võimalus näha,  kuidas see kala, jahi, pinnaputukaid, ta hüppab teinekord  veest välja. Pool meetrit vee pinnas, sa näed, kuidas selline kala 30 40  sentimeetrit lendab teest välja ja tabab sealt näiteks  ühepäevikulise või kiili. Siin vaikselt liigeldes minu tempo. On hästi vaikne ja hästi aeglane. Ma liigun tavaliselt siin, selline kaheksa-üheksa  kilomeetrit ja liikumiskiirus on üks kilomeeter tunnis. Mul on tekkinud juba väike selline nina teadmine,  kus kohas see kala on? Ja vaat seda kala, ma proovin sellisest potentsiaalsest  kohast siis ka välja meelitada ja selleks ma võtan aega. Jõe forell ise on äärmiselt ettevaatlik kala  ja väga tark kala, kui ta on selline vanem kala,  siis sellist korralikku kala annab ikka tabada,  mis tähendab, et kui ma jõele lähenen, siis päris mitmes  kohas ma teen seda niimoodi, et ma lähenen hiilides. Ma lausa liigun põlvede peal, mis on vaikselt pea välja,  teen oma viske ja proovin välja meelitada tema kiirus,  see on kohati selline. Hämmastav, et kui ma jään sellele kalale vahele,  et ma liigun näiteks siin kalda peal ja ta näeb mind  siis ta nagu välgunool ta nagu torpeedo,  ta läheb imekiiresti niimoodi, et noh, kui näeks,  siis ei usu s, et kala võib nii kiiresti söösta. Ja isaseid jõeforelle, kusjuures peetakse meil üheks  tigedamaks kalaks. Tasub ka meeles pidada, et jõefarelli võib kaasa võtta kaks tükki. Alammõõt on 36 sentimeetrit ja püüda võib teda esimesest  veebruarist 15. septembrini. Oluline on ka see, et jõeforelli võib püüda ainult landi  või pinnaputukaga ehk siis lendõngega, et lihtkäsiõngega,  kus on kork, konks ja millel uss püüda ei tohi. Et põhjus tegelikult lihtne, et väiksem kala sööb  selle ussi konksuga sisse ja hukkub, et sa ei saa teda vabastada. Maikuu on minu jaoks kõige ägedam kui üldse,  sellepärast et siis näeb seda värsket ilusat rohelust  ja iga päev pakub üllatusi saabujate näol iga päev saabuvad  uued liigid, linnud meile siia, kusagilt lõunamaalt. Kui sa siin käid ringi jõe ääres, siis noh,  kui praegugi kuulda. See on selline välikontsert. Siin laulab silksolk ehk väike lehelind,  metsas laulab käblik. Siin on erinevaid linde, metsvinti on kuulda,  iga lõigu peal on midagi uut. Ja vot see, see on see, mis mulle maikuu juures meeldib Fotograafina, ma muidugi tahaksin igal pool  ka pildistamas olla, siia kalavetele oma kaamerat kaasa ei võta. Ainuke asi on telefon, millega saab pilti teha. Ma naudin siin olemist ja vaatamist silmadega.
