Eesti metsade üks kõige tuntumaid nimetajaid on arvatavasti metssiga. Eesti keskkonnaorganisatsioonid valisid aga selle aasta loomaks, nii et temast kuuleme me eelseisvatel kuudel veel päris palju, aga usun. Metssiga on üsna vastuolulise mainega loom. On neid, kes kindlasti metsi olemasolu pärast rõõmu tunnevad, kui ka neid, kes ei tahaks seda sugugi meie loodusesse. Ma arvan, et tema aasta looma staatus paneb paljud põllumehed hambaid higistama, kuna just metssiga on üks kõige rohkem viljapõldudel kahju tegev loom jahiloomana anda muidugi ahvatlev saak ja jahimehed on õnnelikud, kui metssigu on palju ning jahiretkelt ka midagi on kaasa võtta. Pealegi on metssealiha väga maitsev ning pidi isegi parem olema kui kodus ja liha. Ma ei ole saanud teda niimoodi ise võrrelda, nii et kahjuks enda kogemus selle koha pealt puudub. Tegelikult on kodus igamets ja kodustamise tulemus ning liha geneetiline materjal. Võiks ju üldjoontes sama olla. Kes aga on see paljukiidetud või ka paljukirutud metsiga oma olemuselt. Eelkõige on ta üks edukamaid sõralisi meie planeedil. Eriti kui arvestada, et läbi kodustamise ja farmides kasvatamisele on tema geenid jõudnud üle kogu maailma levida. Kodusigu arvatakse maailmas olevat ligikaudu kaks miljardit nii et umbes üks iga kolme nelja inimese kohta. Inimene on viinud metssigu ka teistele Mandritele kus nad on omajagu pahandust põhjustanud kohalikku loomastikku hulgas. Aga metsistunud kodusead võivad üsna ruttu tagasi metsa. Kui aga kodu seadmetsistuvad, siis võtavad nad üsna ruttu too tagasi mets ja kombed ning võivad ka seguneda ja ristuda metssigadega. Ehk siis, kui metssigu kodustama hakati. Tegelikult olidki pooleldi vabapidamisel ja käisid metsa ja, ja inimese vahet. Metssead on kõigesööjad, nad oskavad tuhnida maalsest juurikaid, saavad söönuks garaibetest ja putukatest või putukavastsetest. Nad ei ütle ära ka inimese poolt kasvama pandud viljast või kartulitest. Kuigi ega nad lageda põllu peal eriti turvaliselt ennast ei tunne. Metsiga tegutseb pigem hämaruses ja lausa öösel ning see suurem kahjumis ta põldudel teeb, on samuti siis tehtud, kui inimene seda enamasti ei näe. Kuigi võib tunduda, et metssiga on tohutult kohanemisvõimeline, saab kõikjal edukalt hakkama. Ei ole tal mitte alati nii hästi läinud. Euroopas oli mets arvukus agara küttimise tõttu 20. sajandi alguseks väga madalale langenud ning paljudest piirkondadest, eriti Põhja-Euroopas oli ta sootuks kadunud. Aga alates eelmise sajandi keskpaigast on ta arvukus jälle tõusma hakanud ja tänaseks on ta Eestis väga arvukas metsloom. Metssiga on jõudnud ka meie põhjanaabrite juurde. 1970.-te aastate alguses kohati Soomes esimest metssiga ning tänaseks on neid seal umbes tuhatkond. Kas metssiga on ohtlik loom? Ma arvan, et lihtsalt metsas huvitavale marjulisele kõnelisele või loodusfotograafile. Pigem mitte. Enamus juhtumeid, kus metsiga inimeste ründab, on ikkagi seotud jahiolukorraga, kus siga on haavatud ja võitleb oma elu eest või kui emis oma põrsaste eest välja astub. Huvitav on see, et isane metssiga ründab, pea maas ja lööb kihvadega üles, kui oma vastasega kokku satub. Ema näoga ründab lahtise suuga ja üritab hammustada, sest et tal ei ole selliseid väljaulatuvaid kihvasid nagu kuldid on. Aga kuulame, mis häält metssead teevad. Järgmine helipilt on salvestatud ühel suvel sigade söödaplatsil. Passisin söödaplatsil päris mitu tundi, enne kui sead lõpuks pimeduse varjus kohale tulid ja hakkasid häälekalt rühkides Matsutades sööma. Selles helisalvestuses on kuulda ka väikeste põrsaste peenikest vinguvat häält.
