Tuntud lastelaulus lauldakse põdral maja metsa sees jänes otsib seal kohta, kus jahimeeste eest ennast peita ja koputab põdrauksele. Täna kutsun teid endaga kaasa ja läheme metsa seda põdramajakest otsima. Põdral tegelikult muidugi maja ei ole ja teda võib kohata ka mujal kui metsas. Sügiseti, kui põtradele on jooksuaeg, otsivad nad 11 jõe luhtadelgi ja siirdesoodest. Seal võivad nad inimese suhtes päris suurt julgust üles näidata ja lasevad ennast vaadelda ja lageda maastiku peale. Muidugi on inimesel ka neid lihtsam kaugemalt juba märgata. Ajas tagasi septembrikuusse, just siis on suurem tõenäosus pulmitavaid põtru kohata ja neid ka juba kaugelt häälitsuste järgi ära tunda. Loodusehuvilistele ikka tekitavad ka minul looduse vaatemängud alati tahtmist olla ise tunnistajaks ja pealtnägijaks. Kuna ma teadsin, et põtrade pulmade aeg on käes, läksin otsima mõnda paika, kus põdrad kogunevad pikemat ekspeditsiooni, et mul aega ette võtta, muidu muidu ehk oleks sõitnud Läänemaale läinud Kasari luhal põtru jälgima. Niisiis pidin oma kodukohale tule mõne lähema paiga leidma. Ühel vaiksel septembri hommikul sõitsingi Emajõe suursoo servale kus olin varemgi metsasihtidele põtru näinud ja kus mets läks üle soiseks ala maastikuks. Sellised põgedamat siirde sooja madalsoolaigud oleks võinud sobida päris hästi põtradele üksteisega tutvumise sobitamiseks. Kõndisin metsadel, jõgulatasin puudelt, tilkus maha öise uduga kogunenud kaste ja lindudest oli kuulda tihaste säutsumist ja täristamist ning rändel oleva Väike-leerinu silpsumist natuke kaugemalt. Kaugemalt soo pealt oli korraks kuulda põdrapulli õhkamist aga see oli kaugel ja vaid ainult viivuks, nii et mikrofonid seda kinni ei püüdnudki. Igatahes andis mulle lootust, et sinnapaika tasuks tagasi tulla ja proovida mõne õhtupoolikuga õnne. Mõned päevad hiljem tulingi samasse paika tagasi. Nüüd aga varusid endale hunnitu õhtupoole enne päikeseloojangut, et läbi metsa soo servale välja murda, seal siis pimeduse tulekut ootama jääda. Läbi võsa ja mättalise siirdesoo rühkimine oli päris vaevaline. Kohati ümbritses mind terve parv põdrakärbseid ja need üritasid mulle krae vahele pugeda. Või siis läksid mütsi serva alt sisse ja ronisid juustesse. Mõnes mõttes oli see hea märk, järelikult peaks ka suuremaid loomi piisavalt palju olema, kui põdrakärbsed kisakohana. Päike vajus kiiresti metsa taha, pidin sammu lisama. Aga ega see nii lihtne ei olnudki ja korra kukkusin kogu oma helisalvestusvarustusega mätaste vahele näoli maha. Igatahes lõpuks jõudsin siirdesoo servale välja madalate mändide vahel ootama, kuidas asjad siis arenevad. Kiiresti pimenevas õhtus laulsid veel viimased lauluritsikad ja aeg-ajalt lendas üle pearändel olevaid linde. Ilmselt olid tikutajat, kes mul sel hetkel üle pea lendasid. Siis aga kuulsin eemalt üksiku põdra ohkimist. Tunduseta suundus sood läbiva oja äärde ja sumatas seal. Mõne aja pärast oli peaaegu kõigist suundadest mu ümber kuulda põtrade liikumise hääli kas Solpsuvaid samme, okste ragistamist või, või siis häälitsusi. Aga need helid ei olnud eriti lähedal. Ootasin veel ja oli juba peaaegu täiesti pimedaks läinud, otsustasin, et hakkan taskulambi valgel tagasi metsade poole suunduma. Peale umbes pooletunnist rühkimist kuulsin äkki ragistamist otse enda ees. Kustutasin oma pealambi ära, et mitte võimalike põtru ehmatada ja jäin ootama. Suhteliselt lähedalt kihisevat häält, emane põder. Ja seejärel rokkiv isane minu läheduses kasvavate mändide vahelt läbi. Nad pidid päris kindlasti minu juuresolekust aimu saama, sest just viis minutit tagasi maragistasinime ise seal üsna häälekalt ja ka kindlasti minul. Õhk pidi nende sõõrmetes ammu enne minu sinnajõudmist juba olema, aga jooksuaeg oli nende hirmud kaotanud. Ja isane põder liikus ilma eriliselt sammu, kiirendamata, veidi isegi ähvardavad, alistades omasoodu edasi.
