Linnas elades ei puutu inimene just ülearu palju kokku erinevate putukate, imetajate või lindudega. Ja sageli kipuvad need kokkupuuted olema pigem ebameeldivat laadi. Võib-olla on see küll liialdus, sest et no mida hullu saab olla, väikeses linnuga hakkas auto tuuleklaasil või toas vilksatavad hiirel. Sageli on ju meil enda liigikaaslastega seotud probleemid palju ebameeldivamad ja näiteks vägikaikavedu kusagil kortermajas remonditööde pärast või trepikoja koristamise pärast toob ellu palju rohkem stressi kui pargis kraaksuvad varesed või prügikasti ümber jalutavad tuvid. Täna uuriksimegi järgi, kes need linnud on, keda me linnades sagedamini kohtame ja millised on nende kohastumused betooni džunglis hakkama saamiseks. Kõige linnalembesemaid linde üleüldse on kodutuvi. Kodutuvi on pärit tegelikult metsikult elavast kaljutuvist, kes on inimese poolt kunagi kodustatud ja kelle isendid on inimese loodud, keskkonda lahti pääsenud ja seal paljunema hakanud. Linnades metsikult elavad kodutuvid toituvad prügikastide ümber kui ka viljakuivatit läheduses või ka põldudel. Põhiliselt Euroopas ja Aasias. Inimese naabruses elavat kodutuvi arvatakse maailmas olevat kokku 260 miljonit isendit. Kuulame, millist häält teeb Gudrutav kodutuvi. Mis see on, mis linnalinde hoiab siinses tegelikult üsna vaenulikus keskkonnas? Neile liikidele, kes linnades massiliselt elavad nagu tuvid või mitmed vareslased on ikkagi üheks põhiliseks ajendiks inimesest järgi jääv toit. Ja see, kõige sagedamini on prügikujul igasugune orgaanika ülejääk leiab looduses lõpuks ikkagi koha kellelegi kõhus. Ega linnas asjad teistmoodi ei ole. Peale otseselt prügikasti rändavate jääkide tekib ka kadusid kindlasti toiduainete ja nende toorainete transpordil. Meie seda ei pruugi märgatagi, aga toiduotsingutel, tuvidel ja varestel on väga terav silm selliste asjade tähele panemiseks. Üheks linnalinnuks, keda rohkem märgatakse tänu tema kombele ööbimiskohtadesse sadade või isegi tuhandete na koguneda. Pakun väiksemat sorti varreslane, kes on küll nahaalne, aga samas ka kaval ja ettevaatlik lind. Ta võib kõnnitee lähedal maha kukkunud burgeritükiga toimetada nii et tööle ruttavad jalakäijad vaid mõne sammu kauguselt kõnnivad. Aga niipea kui keegi seisma jääb ja hagile tähelepanu pöörab, lendab lindi eemale. Kui kusagil pargipingil istudes jäätist või pitsatüki sööte siis võite üsna kindel olla, et kusagil jälgib mõni terane linnu linnusilmapaar et siis mahakukkunud toidupalale õigel hetkel jaole saada. See takid suurte hulkadena, parkides ööbivad on muidugi palju meelepaha põhjustanud ja inimesed on neid ühel või teisel viisil üritanud sealt eemale tõrjuda. Aga muidu on Q tore ja nutikas lind. Eriti armas on minu arust see, et hakipaarid hoiavad kokku ka väljaspool pesitsusaega. Ja isegi suurema kambaga ringi liikudes on näha, et ühe haki paari liikmed hoiavad lähestikku kuulamegi hakkide hääli. Ka teised vareslased linnades tavalised ilmselt kõige rohkem peale haki, kohatakse hallvarest. Hallvares ei ole nii selsinguline ja enamasti liigub ringi kas üksinda või paarikaupa või mõnikord ka väiksemates salkades. Kui hagid otsivad pesitsemiseks majades ja muudes ehitistes olevaid õõnsusi, siis varesed teevad oma oksa raagudes pesapuu otsa. Kui sügisel puudelt lehed maha langevad, siis võib näha linnapuudel nende kevadsuviste pesade müttakaid. Hallvares teeb sellist häält. Lõpetuseks teeksin jutuga kahest värvulise liigist, kes üsna olulisel määral on oma elu ja leviku sidunud inimesega. Või õigupoolest tuntakse neid kahte liiki, sageli ühe nime all varblane. Tegelikult on need siiski kaks liiki ja linnades võivad nad mõlemad esineda. Koduvarblane ja põldvarblane. Mõlemad on pruunikirjud väikesed linnukesed, kuid põldvarblase tunneb ära valgel põsel oleva musta laigu järgi. Varblased on Seltsingulised linnud ja seda ka pesitsemise ajal. Nii et neil ei olegi ilusate eristuvat laulu, kuna neil ei ole lihtsalt vaja oma territooriumi oluliselt kaitsta. Mõlemal liigil on tegelikult üsna sarnased häälitsused ja neid hääle järgi eristada on raske kuulamegi lõpetuseks Varblaste säutsumist. Alguses koduvarblase ja siis põldvarblase oma.
