Kalender näitab, et aprillikuu viimane pühapäev on
rahvusvaheline päästekoertepäev ja sel teemal kuulajad ka
pisut harida.
Meil on külas Monika rusingi ja Marelle Kurvits,
te olete mõlemad otsingukoerte omanikud,
te olete koerajuhid koolitatud ja te teete seda
ja vabatahtlikult, tere kõigepealt.
Tervist. Tere. Küsin kas kõige parem tõug otsingukoera koolitamiseks,
kas on saksa lambakoer? Kõige varem tõuge ei saagi niimoodi öelda,
et kõige parem koer on see koer, kes on julge,
mänguhimuline ja soovib oma koerajuhiga koostööd teha.
Et, et see alati ei peagi olema tõug või osutus,
et ka mõni väga ilma päris tõuta.
Koer oskab teha väga hästi ja teeb väga imelist tööd,
et rohkem on võib-olla piir, sajab, suurus
ja võib-olla omadused, mida sellel koeral on loomult looduse
poolt kaasa antud. Et see on kõige tähtsam, aga saksa lambakoer on üks nendest tõugudest,
kes väga hästi sobib päästetöödeks suurus,
täpselt nii suur, siis takk, seisobi, kataksid teevad,
sõltub, mida teha.
Kui me räägime maastikul otsingust, siis on vaja väga palju
tihedast võsast läbi joosta vaja, võib-olla mingid põle
puude hüpata.
Taks võib-olla jääb natukene oma väikeste jalgade jänni. Aga kui on meil varingu teema, kus on vaja pisikesest august
sisse pugeda, et lähemale jõuda, siis ta võib olla väga sobilik,
peaasi, et ta terve on julge ja soovib tööd teha. Kohe hakkame rääkima sellest, keda otsingukoerad otsivad,
aga tõugude lõpetamiseks ma küsin, teil mõlemal on siis need
komissar Reksid kodus?
Jah, jah, on küll.
Marylemis, teie koera nimi on. Minul on tegelikult lausa kaks ja üks on Leona Teinantšokko.
Ja Leona on nüüd juba kaheksa aastane, tema on ka täiesti
kutsikast saati treenitudki ainult sellest
ja nüüd hakkab oma viimaseid otsingu aastaid siin teostama.
Joka on siis selline noor järelkasv, kellega ma nüüd ka
hiljuti sain natesteeringu, et saame otsingutel kaasa lüüa. Need koerad, nii nagu ka koerajuhid, Monika vajavad koolitamist,
nagu ma just Marelle vastusest kuulsin juba kutsikast peale. Täpselt nii, meie, kes me oleme selles alas sees
ja ihu ja hingega hingame seda päästeõhku siis meie kui nii
kui kutsikas koju tuleb, nii ta hakkab ettevalmistust saama.
Loomulikult kutsika ettevalmistus käib läbi mängu
ja läbi sellise enesekindluse kasvatamise.
Aga see kõik suund on selleks, et meil oleks omavahel hea
koostöö ja see inimene, kes on peidus, oleks tema lemmik
nagu eesmärk, et teda leida tegelikult see päästeongi üles
ehitatud sellele, et otsib seda lõhna, mida ta ei näe
ja tahab tema juurde minna, sest tema, selle inimesega,
kellega ta leiab, on väga tore ja tore nagu koos aega. Et mingit sellist kuidagi sundi või, või käsuga seda teha ei saa.
See peabki olema see, et see tuleb südamest nii koeralt
koerajuhilt kui ka siis sellelt, keda me otsime.
Et see on selle koolituse võtmepunkt, et kõik kolm päeva. Tahtma seda kuidas sotsi ja koer selle lõhna kätte saab
või kes selle talle anna. Kindlalt lõhna meie nagu kätte ei annagi.
Üks ala on küll olemas selline, kus antakse konkreetse
inimese lõhnaga ja siis on selle nimi nagu iide jälg
või inglise keeles Mandre elling.
Aga meie, meie ise seda täna ei harrasta,
me arvestame kõiki teisi viit ala, aga siis seal on see,
et enam konkreetset lõhna ei ole, vaid kõik elusa inimese lõhn.
Kõik, kes hingavad ja keda ta ei näe, ta otsib. Kui näiteks minna metsa kadunud otsima ja seal on mõni seeneline,
siis ta leiab need ka aga siis me ütlemegi,
et see ei ole nüüd päris see, otsime edasi.
Üks on puudu veel. Kui kadunud inimest hakatakse otsima, siis otsijad ju ei tea,
et kas ta leitakse elusana või ta ei ole enam elus.
Kuidas koer sel puhul käitub, kuidas teda lõpetada? Tatud meie õpetama teatama ainult elusat inimest,
aga koerad on oma loomult lõhnadele väga uudishimulikud.
Et meil on ka endal kogemust, kus inimene otsitav ei olnud
enam elus ja koer ta andis nagu märku, koerajuht sai aru,
et tal on mingi lõhn ninas, ta püüdleb selle poole
ja kui ta kohale jõudis, ta ei teatanud,
aga see ongi nüüd siis selle koerajuhi roll,
et ta saab aru, et koeral on huvipakkuv lõhn,
ta käitub kuidagi teisiti või vastavalt ka sellele,
kuidas teda on õpetatud käituma. Aga ta võib-olla ei käitu lõpuni, et meie juba mitte elavate
inimeste ei õpeta, et seda teeb ikkagi politsei.
Et meie tegeleme ainult siis, kui metsa eksinud inimestega
ja kes soovivad, kes ei saa või, või soovivad leidmist,
et et see on alati niimoodi, et nemad an eksi,
mitte siis nagu kuid kadunud olnud juba. Marile räägime ära kõige kuulajale põnevamad juhtumid,
mida otsingukoerad on suutnud leida ja selle abil ka siis
inimesi päästa. Oi kõige põnevamad on ju ikkagi need otsingud,
kus inimene lõpuks leitakse.
Kui inimest otsitakse, siis tavaliselt kas on leitud mingi piirkond,
kus ta läks kaduma ja enamasti need alad on väga,
väga suured.
Ja kuna ei teata täpselt, et kus, kus konkreetselt inimest otsida,
siis alad jaotatakse siis politsei poolt erinevatesse lõikudesse,
mida siis hakkavad erinevad rühmad läbi otsima. Et seal ei pruugigi olla niimoodi, et alati kõik need on koerad,
et seal võivad olla ka mingid droonid?
Võivad olla ATV-dega uute veedega sõidetud,
tud läbi on ka, me ise ka osaleme teinekord inimahelikes.
Seega see tõenäosus, et see ala, mis sulle antakse,
et just sealt see inimene leida, see on paraku üpriski väike,
aga muidugi neid edulugusid on, on ka selliseid,
et noh, kuna tõesti need kohad, kust me otsime,
on enamasti sellised suured metsa lahmakad,
et siis on olnud muidugi ka olukordi, kus tehakse mingeid esemeid,
mingid rahakotid või mis iganes. Aga alati ei pruugi ju tuvastada jah, et kas need on just
selle inimese omad, keda me otsime.
Aga muidugi kõige õnnelikumad on need juhtumid,
kui leitakse inimene ja elusalt. Marelle, kui teie koer leiab inimese, keda te otsite,
kuidas ta teile sellest teatab. Minu minu koerad isklikult on õpetatud leiust teatama
haukudes ehk siis koer otsib inimest minust eraldudes,
eemaldades ma suunan teda siis vastavalt kuhu vaja,
et ta saaks siis meile ette antud ala läbi otsida,
kui ta leiab inimese, siis ta hakkab selle inimese Michal
justkui haukuma või noh, hakkabki haukuma
ja tema enda peas käib see mõte, et tema arvab,
et selle inimese käes on siis tema lemmik mänguasi. Just nii nagu trennis õpetame ja haugub,
siis senikaua, kuni mina jõuan sinna juurde
ja mänguasjade, siis reaalsel otsingul muidugi sellelt ei saa.
Aga siis oleme õnnelikult jah, otsingu lõpetanud. Monika, kuidas koertele õpetatakse, seda,
et te lähete metsa kadunud inimest otsima aga koer võtab
üles jänesejälje ja läheb selle järele. Otsingukoer ei tohi jänese jälg üles võtta.
Et see on number üks reegel, metsloom ei ole üldse ilus taga ajada,
see on juba see, et me keelame, mõned koerad tunnevad ikkagi
nagu õppefaasis huvi, eks ju.
Jänes võib-olla isegi ei olegi hui pakub millegipärast kitsad,
on neil alati köidavad aga seda me koolituse käigus selgelt keelama.
Need, ütleme, saksa lambakoerad ja sellised koerad,
kes ei ole otseselt jahikoerad. Nendel on seda kirge nagu vähe, mõni ei reageeri üldse,
mõni natuke reageerib aga kindlasti jahikoertel,
nendel on ka väga hea nina ja väga head jalad,
aga nendel on see protsess nagu väga raskem
ja sellepärast neid tihti väga ei kasutada.
Toon küll erandeid, aga mitte just ongi see,
et nad tunnevad geenidesse jahi jahiaeg,
aga otsingukoer peab olema nii hästi koolitatud,
nii hästi motiveeritud. Et kui tema saab aru, et nüüd me hakkame inimest otsima,
siis tema ei tegele kõrvaliste asjadega sest muidu ei saa
elusid päästa. Kuidas koer saab aru, et nüüd kolm koerajuhti lihtsalt ei
ole läinud oma koertega metsa jalutama ja vaba aega veetma,
vaid et nüüd tuleb tööd teha? Meil on alati on rituaalid, kuidas koer saab aru,
et hakkab tööle, aga ütleme, need koerad on targemad kui
inimesed või algul küll paneme koerale sellise märgisega
vesti selga, et nüüd seal on päästeotsing,
et kui ka inimene näeb lahtist koera metsa jooksmast,
ei arva, et see on nagu hulkuv koer või kes ajab metsloomi
taga vaid et see on töötav koer.
Et kui just kohe ei paista koerajuht, aga see märgis annab
koerale nagu märguanded. Me nüüd hakkame tööle.
Kogenud koerad ei vaja seda märguanne, et nad kohe teavad,
nüüd läheb lahti tööks, saavad kohe autost võttes aru,
et me jõudsime nüüd siia metsa vahele või siia alale.
Et see on see põnev, põnev ja see, sa, nad nii nagu nagu
armastavad seda ja nende kirge, et nad on hästi elevile,
oled pigem nagu lärmavad ja rabelevad, laske juba tööle,
laske juba tööle. Et kui sa oled hästi koolitanud, siis koer naudib seda
protsessi öösel ja päeval, iga ilmaga.
Koolitus on lakkamatu järjepidev, täpselt nii otsingukoera elu,
see koolituskestad Davide, tema elu kuni pensionini välja.
Et vahest meil on need veteran koerad, kes enam nagu ei,
ei, ei reageeri enam trennis ei käi, vahest võetakse trenni kaasa,
siis mõnel on juba silm hästi seletaja kõrvasti,
kuule, jalg tudiseb, aga ta teab täpselt,
kuhu minna ja mida teha. Et nad nagu tõesti naudivad seda, et et see on see,
mis on nende terve elu käinud.
Ja see nende üks nagu paratamatu osa. Ja koolitused vahetevahel lõppevad eksamitega nii koerale
kui koerajuhile. Nagu nagu inimestelegi täpselt, nii inimesed tõestavad ka
terve elu kellegile, et nad on head, nad on,
oskavad midagi ja nad saavad selle kohta tunnistuse
ja koerte puhul on ka nii et nad õpivad ja siis läbivad
eksami ja saavad selle kohta siis kinnituse.
Sellel päeval sellel kellaajal sõltumatu eksperdi sõnul ta
on valmis, oskab töötada, reaalne otsing on alati midagi
muud kui eksam, aga nagu meilgi me läbi põhikooli keskkooli,
kas me täna väga palju asju mäletame, sealt õpitust ei mäleta,
aga, aga me oleme selle, see on meie üldine areng,
meie üldine teadlikkus, kuidas me asju oskame edaspidi teha
ja nii on ka koertele, et see eksamid on väga oluline osa. Ja kuna me oleme vabatahtlikud ja neid reaalseid otsinguid
on vähem, siis see sport on nagu meie jaoks siis kui selline,
mida me saame pidevalt teha, ennast hoida vormis,
et kogu aeg tõestada, et koer on jätkuvalt vormis
ja see on ka meile nagu motivatsiooniks,
et eesmärke seada, et sest et kui reaalsele otsingule lähed,
sa ei pruugigi enamasti me ei leia kedagi,
sest inimesed ei ole sellel alal. Et siis nagu ei olegi motivatsiooniga koerajuhil,
et tore on ikkagi saavutada midagi saavutusvajaduse. Sport tähendab ka võistlusi, kas Eesti otsingukoerad käivad
rahvusvahelistel võistlustel? Käime suurim edulugu oli meil siis eelmine aasta,
et kus me käisime meeskondliku maailmameistrivõistlustel,
see tähendab seda, et siis kolm koera ja koerajuhti töötavad
koos koos kapteniga, et siis mina olin üks koera juhtides,
tema rele oli meie suurepärane kapten ja me saavutasime
kolmanda koha.
Et see oli Eesti ajaloos esmakordne ja väga uhked oleme
selle üle. Aga individuaalselt käib maailmameistrivõistlusi
ka juba väga palju aastaid. Siiamaani ütleme, 20 aastase aja Eesti ajaloo jooksul on
siis kaks koerajuhti saanud individuaalse tulemuse.
Nüüd see aasta on ka tulemas jälle kaks maailmameistrivõistlust,
kus testimeeskonnad lähevad välja.
Loodame, et tulevad ka tulemused, et eks elu näitab. Barrelle, mis puhul te koerajuhina ei tahaks oma koera
maastikule otsima minna, sundida, kas see on sügav lumi,
kas see on öö ja pilves öö, kui kuu ei paista
ja mitte mingit valgust ei ole?
Kas see on tihe vihmasadu, kus jälge ja lõhna ei olegi
võimalik üles võtta, kas te siis võtate koera kaissu
ja ütlete, et me täna ei otsi? Pigem pigem mitte et juba juba see mõiste,
et koera sundida, siis nii nagu Monikaga ütles,
et see on kõik vastandit sellele, et need koerad tõesti
tahavad iga oma keha rakuga need koerad,
keda meie kasutame, kes meil kodus on, et et piisab tõesti
kas või mingist sellest väikesest festist,
mis sa talle kaela paned või võlusõnast käsust,
mis sa ütled talle päästa ja, ja nad muutuvad,
et kohe-kohe kellekski teiseks. Pigem muidugi on koerajuhi tööga otsinguala ise tundma õppida,
et ka reaalsetel otsingutel mäletada.
Jälgime kaarte, jälgime tuule suunda, kas on mingeid ohte,
uurime, kas on kuskil mingeid auke, kaeve,
mis iganes, muidugi see on koerajuhi töö
ja alati ka selline eelinfo enne alasse sisenemist.
Mis puudutab pimedus, siis enamus meie otsinguid tegelikult
toimuvadki ööpimeduses, sest et tihti on see,
et kui inimene on hommikul marjule läinud,
siis õhtuks seda koju pole tulnud, on käivitatud otsing
ja siis on see koera tiim kiirabiline, kes saab ilma
valguseta hakkama, et, et seda inimest otsida. Sest koera nina ei vaja selle jaoks valgust.
Ja sügav lumi, talveaeg ei, tegelikult üldse mitte jah,
et need takistuste läbimised ja selline Killitasi on siis see,
mida tegelikult meie koertelt ka hinnataks nendel samadel
eksamitel ja võistlustel, et nagu selle koeratõu osas jutuks,
siis, siis see hea otsingukoer ongi see,
kes saab peaaegu et igas tingimuses hakkama. Tehtud aga siiski, tasasel maastikul, mis Eestile omane on,
et, et mägedes nad ei ole harjutanud. Ja no eelmisel aastal oli, oli kust me
maailmameistrivõistlustel olime, et Rumeenias siis toimus ja,
ja seal oli ala üpriski tegelikult mägine
ja tihti need maailmameistrivõistlused kipuvadki olema
kuskil Lääne-Euroopas ja Itaalias on olnud siin.
Et on neid mägiseid kohti ka muidugi me üritame muidugi
Eestis ka leida neid kohti, et saaks treenida,
et kuidas koer üles-alla jookseb, kus vähegi võimalik. Ja Ede ta talle ka lisakoormust anda, aga,
aga jah, päris mägedest me muidugi Eesti mõistes rääkida ei saa,
kahjuks. Ma võib-olla täiendan siia juurde, et et
ega kus on need päris mäed nagu olemas, mitte meie munamägi,
siis seal on kohe mäepääste, on eraldi, et seal on nagu muud
ohud ja edasi, et et meie räägime täna ikkagi sellest päästest,
mis on siis nagu tasamaal ja need väiksemad mäed.
Et kus läheb ikkagi täitsa mäestiku alpinismi,
siis seal eraldi päästemeeskonnad eraldi koolid. Marelle ja Monika, te olete mõlemad vabatahtlikud,
nii nagu kõik 15 otsingukoerte klubisse kuuluvat koerajuhti.
Teil on oma eraelu ka veel selle otsingu kõrval,
et kes te muidu oma tööelus olete? Ka mina tegelen, olen toiduainetööstuses,
me teeme igasuguseid Ernik krõpse ja, ja hommikusööke
ja tegelen siis seal personaliga ja natuke ka finantsiga.
Et olen igapäevaselt tööl ja kõik õhtud ja vaba aeg kujuneb
koera treenimiseks ja teiste treenimisest,
olen ise treener ja, ja vahest ka hind on,
olen ka ise kohtunik. Ja mina töötan Tallinkis ja seal tegelen
toitlustusvaldkonnaga ehk siis laevanduses
ja eks ta kipub niimoodi minema, jah, et see eraelu
ja hobi kipuvad kuskil põimuma.
Aga, aga õnneks on jah selles suhtes väga kirglik teema
ja kodused saavad ka aru sellest hästi. Kuidas see juhtus, et oma kõige esimese koeraga,
kes sai otsingukoeraks, kuidas te selle raja üles leidsite? Ja minu jaoks tegelikult oligi täiesti juhus,
sest võtsin kodukoera, kes pidi olema selline hea,
tore, nunnu koer ja kui kuulsin, et tema ema oli siis
suurepärane otsingukoer siis hakkas mind ennast kaasa köitma,
kuna olin seiklusspordiorienteerumisega tegelenud
ja siis tundus väga kift ala, mida, mida ka proovida siis
koos lemmikuga.
Ja kuna see kari lugemine, metsas olemine
ja mitamine oli kogu aeg väga meeltmööda olnud,
siis nüüd kaheksa aastat hiljem siin ma olen teise koeraga. Nii ja Monica, mina sattusin siis juba 18 aastat tagasi.
Minul oli mingi mõte, et ma tahan midagi teha
ja siis ma selle saksa lambakoera võtsin
ja hakkasin midagi tegema, tänaseks on väga palju teinud,
aga siis oli päästeEestis väga algusjärgus.
Esimesed tegevused olid mõned aastad olnud,
aga aga meil puudusid kõik reeglid ja süsteemne,
koolid, mõtlemine ja ja kõik see puudus,
et mina sattusin sinna algusaegadesse ja kuna ma olen ikkagi
natukene sellise sportlase hingega ja ja kuidagi tahtsin
jõuda kuskile, siis hakkasime seda vedama. Kaastöölisi tuli veel hiljemgi juurde, et tänaseks ongi
tõesti mõnedega, olemegi sealt algusest peale koos siiamaani vedanud,
et täna on, meil on kohtunikud, täna, meil on reeglid,
toimuvad eksamid, võistluse süsteemne koolitus ja,
ja isa, kelle juurde, et see päästepere meil ongi,
need ongi minu sõbrad, et et ega sugulased eriti kutsuga
enam kuskile, sest mul on kogu aeg see trenni
ja et, et kuna see on nii suur meeskonnatöö
ja me oleme nii tihedalt nii palju seotud,
et me peame hästi läbi saama, et muidu muidu head koera koolitada. Jah, see on natuke juba nagu selline teine perekond,
ma arvan, tekkinud meil seal metsas ja kuulekuse platsil. Eesti otsingukoerteklubi saan maru kuulub vabatahtliku
reservpäästerühma alla.
Miks see nii peab olema? Ja noh, et see on nüüd pikem ajalugu kui minu kaheksa aastat siin,
aga see on sel põhjusel, et vabatahtlik reservpäästerühm on
siis tegelikult Eesti kõige suurem päästealane
mittetulundusühing ja kelle üks põhitegevusi on siis
otsinguvaldkond ja seal on muidugi ka teisi,
aga otsingust rääkides siis otsing ei ole tegelikult ainult
selline individuaalne tegevus, ehk siis koer
ja koerajuht, kes lähevad siis metsa otsima,
et tegelikult seal on ka kogu seda süsteemi sinna ümber vaja. Et oleks siis keegi, kes on selle koerajuhiga kaasas,
kes aitab tal orienteeruda metsas, et tal oleks,
et kõik oleksid saanud vastava koolituse siis ka
reservpäästerühm ise koolitab kõiki liikmeid.
Et oleks õige varustus, et seesama pealamp oleks metsa
minnes raadiosid GPS.
Et ehk siis reservpäästerühm on see ühing,
kes aitab siis kogu seda otsingusündmust koordineerida
ja ühtlasi see on ka hea võimalus koondada neid huvilisi,
kes tahavad otsinguvaldkonnaga või ka millega iganes mõne
teise põhitegevusega tegeleda ja, ja muidugi ka muud
rakendust leida. Kui üks inimene on kadunud, oletagem, et see on siis
tavaline marjul käimise hooaeg.
Kui kaua kadunud otsitakse, enne kui sellest loobutakse. Ma arvan, et selle küsimuse peab pigem politseile esitama,
et see ei ole jah päris meie teha.
Vabatahtlik reservpäästerühm reageerib siis sündmusele siis,
kui politsei ja piirivalveamet on meid selleks kutsunud.
Et Izeme otsingukoerajuhid kunagi kuskile mingi küsimise
peale niisama otsingul ei lähe.
Ja siis otsingusündmust juhib samamoodi politsei kohapeal
ja nendega siis koos või noh, siis nende juhtimise all siis
vastavalt alasid otsitakse ja, ja ehitatakse neid otsingutaktikaid. Nii et kui mul olukord nõuab, et, et ma vajan otsingu
koerani ei saa, nii et ma Marele teile helistan
ja ütlen, et et nüüd on hädasti vaja. Ja tasub ikka helistada häirekeskusesse sellel. Juhul nagu öeldud, täna on siis rahvusvaheline päästekoerte päev,
Monika, kas koerad saavad selle päeva puhul ka midagi
paremat hamba alla? Seda nad ei huvita, nad saavad mõnusa treeningu.
Meil on, teeme mõnusa teatamistreeningu natukene varemete sugemega,
aga annab juurtega metsale ja nad naudivad seda palju rohkem
kui seda ampsu, sest seal ampsuse neelad alla
ja sa enam ei mäletagi.
Aga nauding mängust ja leiust kestab pikemalt. Kaks väga pika kogemusega ja huvitava jutuga koerajuhti olid
meil täna hommikul külas Marele Kurvits,
Monika rusing.
Aitäh teile, aitäh kutsumast.
Aitäh.
