Eestimaa loodusesse saabub kevad. Kevad on teineteise leidmise aeg. Seda arvavad ka konnad. Kuskohast ja mil moel aga konnad üldse siia ilma tulevad,  sellest meie lugu räägibki. Kõik suguküpsed konnad võtavad kevadel ette teekonna kudemispaika. Esimestena alustavad rohukonnad. Nemad on talvitumiseks kaevunud veekogude põhjamutta  ja peavad ära ootama, kuni need lahti sulavad. Talvitumisveekogu ja kudemisveekogu on aga kaks eri asja. Kudemiseks iga suvaline lomp ei kõlba. See peab olema selline veekogu, mis enne süda suve ära ei kuiva. Muidu jäävad kullesed kuivale. Aprilli keskpaigaks on Eestis lumi läinud  ja veekogud lahti sulanud. Nüüd on paras aeg end liikvele sättida. Konnad mäletavad seda paika, kus kunagi aastate eest ilmale  tuldud sai ja just sinnapoole sammud seatakse. Mõned konnad leiavad teineteist juba teel olles. Ja kui sihtkoht ja eesmärk on sama, siis võib ju koos minna. Isasel konnal tasub oma paarilisest kõvasti kinni hoida kuni  võiduka lõpuni. Muidu konkurendid tõukavad ta droonilt. Esimesena jõuavad kudemispaika isased konnad. Ilma emasteta pole neil seal muud teha, kui harjutada. Teineteisele selga hüpates neil veel järglasi ei tule,  aga sedasi õpivad nad emasele lähenemist. Maa sees talvituvad kärnkonnad peavad ära ootama maapinna ülessoojenemise. Seetõttu koevad nemad paar nädalat hiljem. Kärmkonnade puhul samuti jõuavad isased isendid varem kohale. Ega neil seal muud teha ole, kui oodata. Kuna igale isasele ei pruugi emasid jätkuda,  tasub iga vähegi partnerit meenutava olendiga õnne proovida. Tavaliselt osutub selleks teine isane. Sellise piuksumisega antakse märku, et nüüd sattusid küll  vale isiku otsa. Paaride moodustamine ei lähe alati lihtsalt  ja sageli tekivad arusaamatused. Need lahenevad ainult tugevama õiguse abil. Inimtegevuse tõttu konnadel kuigi hästi ei lähe. Aastatuhandeid on siitsamast läinud konnade rändel. Nüüd tuli inimene ja ehitas siia sõidutee. Seetõttu on siin konnade jaoks ränne ohtlik ettevõtmine. Need rohukonnad ootavad sobivat hetke teeületuseks. Paljude konnade ränne just siin lõpeb ja neilt enam järglasi  ei tule. Seetõttu on osad inimesed sellesse olukorda olukorda  sekkunud ja üritavad meie kahepaiksete populatsiooni päästa. On tekkinud vabatahtlikud konnapäästjad. Üks selliste vabatahtlike grupp tegutseb Tallinnas Haabersti  linnaosas Astangu tänaval. See on samuti üks paljudest teedest, mis on ehitatud risti  üle konnade rändetee. Kuna konnad liiguvad peamiselt öösel, suletakse selleks  ajaks selle tänava lõigu liiklussõidukitele. Hilisõhtul tulevad konnapäästjad ja korjavad konnad enne  teele jõudmist kokku ja viivad ämbritega üle tee. Siit lähevad konnad oma pead edasi kudemispaika. Kuna konnapäästjaid igale poole ei jätku,  on tehtud Tallinnasse tähetorni tänavale konnatunnel. Piisava kõrgusega piirded ei lase konnadel tee peale minna  ja suunavad nad tee alusesse tunnelisse. Kärnkonnad jõuavad kudemispaika tavaliselt varakult. Ja kui kõik ongi kohal, siis kudemisega enne õiget hetke ei alustata. Isegi need, kes on juba teineteist leidnud,  istuvad veekogu põhjas ja teevad seal aega parajaks. Rohukonnad on kudemisega üsna nobedad. Niipea kui koos paarilisega kudemistiiki jõudis,  eks hakkab sinna tekkima kudu. Rohukonnad e kudu kujutab endas selliseid pinnalulpivaid klompe,  milles on silmaga nähtavad munad. Ühe emase rohukonna toodang varieerub 700  ja 4000 muna vahel. Kasulik on neil kudeda seltsinguliselt suurtesse kogumikesse,  sest seal on temperatuuri kõikumised väiksemad. See kiirendab embrüonaalselt arengut ja vähendab suremust. Sellel aastal on peale lume sulamist suured lombid,  aga kevade jooksul need kuivavad. Sageli teevad konnad vale arvestuse ja koevad kohta,  kus veetase õige pea langeb ja kudu jääb kuivale. See kudu läheb raisku ja sellest uusi konni ei tule. Selle välja peal näeme tuhandeid sündimata jäävaid konni. Õige kudemine tehakse kohas, kus vesi on piisavalt sügav  ja ei kuiva ära ka suvise põua ajal. Häälitsemise mõte on emasid kutsuda. Kes on valjem, selle võidu võimalused on suuremad. Kogu selle lärmaka kontingendi hulgas on tõelisi kude jaid vähe. Enamuse sellest moodustavad paariliseta jäänud isased. Mitte ükski neist ei ole kaotanud lootust,  et seesama isane konn, kellele hetk tagasi selga hüpatud sai,  on äkki vahepeal muutunud printsessiks. Kuna emaseid konni on veekogu juures vähem,  on nad isaste seas nõutud kaup. Sellega kaasnevad ka mõned ohud. Isane peab oma positsiooni hoidmiseks emasest kõvasti kinni  hoidma ja selle käigus võib juhtuda, et emane saab kannatada. Mõni ei ela seda üle ja leiab siinsamas oma lõpu. Seetõttu on aeg-ajalt peale kudemist näha veepinnal lisaks  toodetud kudule ka sedalaadi loomulikku kadu. Kudemiseks kõlbavad ka inimtekkelised veekogud. Näiteks seesama tänavaäärne kraav on iga-aastane rohu,  konnade kudemispaik. Konnadele öörahu ei kehti, kudemine toimub  nii päeval kui öösel. Kui töö on tehtud, siis rohukonnad lahkuvad tööpostilt  ja jätavad valmis toodangu vee pinnale ulpima. Nemad siin on aga juba järgmise vahetuse töötajad. Need on kärnkonnad, kes on varakult kohal  ja ootavad õiget aega. Mai alguseks on veekogud piisavalt soojenenud,  et kärnkonnad saaksid kudemisega alustada. See siin on üks kärnkonnade lemmikkudemispaik Keila jões. Eelistatakse jõe põhjakallast, mis saab rohkem päikest. Lisaks sellele on vajalik madal kaldaäär,  et oleks taimestiku, mille ümber saaks kudulindi kerida. Siin on ka vesi soojem ja selle võrra kiiremini toimub  järelkasvu areng. See aitab kõige haavatam tavama eluperioodi nobedamalt mööda saata. Selline on kärnkonnade paaritumistants, mille käigus  kudulint keritakse ümber veetaimede. Emane kärnkonn laseb tagant välja kaherealise kudulindi. Isane laseb selle peale seemeti, et seda viljastada. Seltskonda pakub neile siin üks juhuslikult mööduv vesihark. Paariliseta jäänud isased on kudemisel segavaks teguriks  ja emase külge klammerdunud isane peab jõuga oma positsiooni säilitama. Kui ta saad karulast maha pudeneb, siis mõnikord juhtub,  et nad kaotavad teineteist ära ja emane koeb üksi edasi. Siis võib jääda kudu viljastamata ja toodetakse nii-öelda paukpadruneid. Kärnkonnad samuti öörahust kinni ei pea ja kudemine jätkub  ka öösel. Kudemise lõppedes on kärnkonnade karja poolt mööda jõe põhja  laiali veetud kümnete meetrite jagu kudulinti. Ühe baari poolt välja lastud kudulint on kuni viie meetri pikkune,  sisaldab kuni 7000 marjatera. See tähendab, et ühel konnapaaril võib teoreetiliselt olla  7000 last. Peale kudemist lahkutakse sündmuspaigalt  ja minnakse tagasi oma elupaikadesse. Sellel kärnkonnapaaril on kudemine tehtud,  koos on nad vaid vanast harjumusest. Kudemisjärgsel rändel on konnadel veel suurem oht  autorataste alla sattuda, sest suur osa neist tuleb  kudemispaigast ühel ajal ja siis on neid autodel palju korraga. Nii ei jõua ka konnapäästjad nende ohutust tagada. Seetõttu paigaldatakse tee äärde konnatõkke,  milles konnad edasi ei pääse. Öösel korjatakse nad sealt käsitsi kokku  ja viiakse üle tee. Siit liiguvad nad ise edasi oma elupaikadesse. Rohukonnade kudemisest on paar nädalat möödas  ja nad on sündmuspaigalt ammu lahkunud. Udu juures on aga märgata liikumist. Munadest hakkavad väljuma kullesed. Tavaliselt toimub see kuskil mai alguses. Vastsündinud kullestel on näha kehavälised lõpused,  mis mõne päeva möödudes muutuvad kehasisesteks. Siin tuleb neil elupaika jagada üsna kirju seltskonnaga. Näiteks hetkel ujub siin ringi ujurivastne Mõnikord jalutab sametlest. Või siis puruvana? On kätte jõudnud mai keskpaik ja oleme jälle kärnkonnade  lemmikkudemispaigas Keila jões. Nüüd hakkab ka siin midagi toimuma. Osad kullesed on juba munast väljunud. Üsna pea on aga kogu kudu asendunud kullestega. Esimestel päevadel pärast koorumist toituvad nad vaid  kudujäänustest ise selle küljes rippudes. Mõne päeva möödudes lasevad sellest lahti  ja hakkavad mujalt toitu otsima. Vahepeal on kätte jõudnud suvi ja kärnkonna kullesed on kosunud. Nende ainus tegevus on ringi ujuda ja süüa. Toituvad nad taimede küljes kasvavatest vetikatest. Ilma konnakullesteta oleksid veetaimed tõenäoliselt paksu  vetikakihi all. Kui ühest kohast on taimed vetikatest lagedaks söödud,  liigutakse edasi järgmiste palade juurde. Paistab, et toiduvalik on jõepõhjas rikkalik  nii palju rahvast ja ei mingit järjekorda  ega tunglemist. Toitu valides kullesed pirtsakad ei ole ja söövad kõike,  mida loodus pakub. Söögiks kõlbab ka surnud konn. Võimalik, et siin on söögilaual nende endi isa  või ema. Kuna nii kärnkonnad kui ka nende kullesed toodavad mürgiseid ühendeid,  siis on neil looduslikke vaenlasi vähe. Seetõttu võivad nad sedasi avalikult mööda jõepõhja ringi laiata. Rohukonnakullesed sellist luksust lubada ei saa  ja peavad käima mööda nurgataguseid. Rohukonnad ja kudemistiigis on suve alguseks veetase  langenud ja kullesed suuremaks kasvanud. Selle tulemusel on tiik üsna ülerahvastatud. Kui tuleb põud ja nende elukoht täitsa ära kuivab,  siis kogu see seltskond hukkub. Eelisolukorras on need kullesed, kelle sünnikohas on transpordiühendus. Näiteks kuivenduskraavis sündinud kullestel on võimalus  ümber kolida jõkke. Selleks pole vaja neil muud teha, kui lasta end veel  allavoolu kanda. Need kullesed on võtnud ette teekonna Keila jõkke. Liiga noorena nad jõk jutke kolida ei tohi,  sest väiksemana võivad nad mõnele jõe elukale suhu mahtuda. Nagu eelpool mainitud, erinevalt kärnkonnadest nad mürgiseid  ühendeid ei tooda, millega vaenlasi peletada? Rohukonna kullesed peavad arvestama, et siin kohtuvad nad  jões elavate kaladega, kelle ette ei tasu kuigi väiksena ilmuda. Seetõttu peavad nad jõkke kolimisel vanusepiirangust kinni pidama. Igaks juhuks hoiavad kullesed end taimede varju,  aga paistab, et väikseid jõekalad nii suuri kulleseid ei  ohusta ja neil õnnestub siin elupaika sõbralikult jagada. Südasuveks on rohukonnade kudemistiik täiesti kinni kasvanud,  aga vett on siiski nii palju jäänud, et kullesed saavad oma  arengutee lõpuni teha. Rohukonna kulles on äratuntav lillelise kombinesooni järgi. Valmis saanud konn liigub edasi uutesse elupaikadesse. Kui vahepeal mõni kurg teda ära ei söö, siis kolme aasta  pärast on ta suguküps ja tuleb siiasamasse tiiki kudema. Konnad on kudemispaiga valikul väga asukohatruud. Seetõttu mõjub nende paikade hävinemine konnade  populatsioonile laastavalt. Siia tagasi aga jõuab neist väga väike osa,  sest konnad on toiduks mitmetele lindudele  ja loomadele. Ja mitte ainult surnud konnast tunnevad täit rõõmu  raisamardikad ja tulevikus ka nende vastsed. Juuli teises pooles on ka kärnkonna kullestel aeg konnaks saada. Tagumised jalad on juba olemas, vaja on veel hankida  esijalad ja sabast vabaneda. Viimane võimalus veel kullesena taimede küljest vetikaid süüa,  kohe kukub saba küljest ära ja siis seda lõbu enam pole. Siis peab konnaks hakkama ja siis on juba hoopis teine menüü. Sellel kullesel on esijalad juba olemas,  aga veel pakendist välja võtmata. Kui ta need sealt kätte saab, siis hakkab ta juba üsna konna  moodi välja nägema. Roniks nüüd veest välja, aga eks katsu sa sellist jurakat  saba mööda kuivamaad järgi lohistada. Üsna kiiresti kaob saba tagant ära ja toimub  hingamiselundite ümberseadistamine. Käivitatakse kopsud ja lõbusad, lülitatakse välja. Nüüd võib ta veest välja ronida ja end täieõiguslikuks  kärnkonnaks nimetada. Viimane proovikivi on veel mööda järsku jõe kallast üles ronida. Ta maismaa loodusesse, kus peab omaks võtma uue elustiili,  näiteks taimetoit, asendub loomsega. Konnad söövad putukaid, vihmausse, nälikaid  ja teisi liikuvaid olevusi, mis suhu mahuvad. Kärnkunnad saavad suguküpseks kolme või nelja aastaselt. Kui tal hästi läheb, siis sellesse ikka jõudes tuleb ta  sellele samale jõe kaldaäärsele tagasi, et anda oma panus  soo jätkamiseks.
