On juulikuu keskpaik. Kell on saanud juba 11 läbi õhtul. Taevas on peaaegu et kott pime ja me oleme jõudnud must  hoonekurepesa puu alla, kus kasvavad must hoonekurepojad. Linnuuurija Urmas Sellis ronib Karula raa rahvuspargis  musttoonekure pesapuu otsa. Siin ja veidi kaugemal asuvas musttoonekure pesas kasvavad  lisaks oma järglastele ka kaks kasulast kellest said sel  kevadel väikest viisi kuulsused. Nende pere jälgisid veebikaamera vahendusel looduse sõbrad. Nii meil kui mujal maailmas. Jõgevamaal pesitsenud musthoonekure vanemad said hakkama  teadaoleva Eesti rekordiga. Neil koorus kokku kuus poega. See oli linnuvanematele erakordne, aga kahtlemata  ka keeruline olukord. Suurpere kasvatamine oli täies hoos, kui ühtäkki tabas  pesakonda traagika. Juhtus niisugune halb asi, et isalind kadus lihtsalt. Esimesel juunil ära käis viimast korda oma pesas poegi  söötmas ja enne seda oli seda teinud väga viisakalt  ja korralikult. Ja ühel momendil, kus oli pesas, kus siis kuus poega oli  emalinnu nii-öelda soojendada ja isalind sealt sinna enam ei tulnud,  mis temaga juhtus? Ei no selles mõttes me võime oletada või spekuleerida,  ainult, sest me ei ole, mida mitte mingisuguseid tõendeid  temast leidnud ega kus, kus või mis temaga juhtus,  aga noh, kuna me teame, mis nendega enamasti toimub,  mis probleemid on, et need on elektriliinid,  mingisugused võrgud kuskil veekogudes, eriti mingisugust salavõrgud,  mis on jäetud sinna, võib sinna takerduda jäädagi sinna kinni. Lõpuks võis ka mingi suurem keskjäta maha murda näiteks ilves,  aga kõige tõenäolisem ilmselt mingi elektriliin siiski kui  senini meie põhimõte oli see, et me ei sekku nagu loodus loodusesse. Aga mõnikord võib, tuleb oma põhimõtteid nagu muuta ja,  ja seekord me ikkagi vaatasime ära, kuidas  siis kolm poega nagu ära kadusid sealt või ära surid  erinevate erineval põhjusel. Ja siis kolm tükki ikkagi tõime ära, sest oli näha,  et tema lind üksi selle Pesakonna toitmisega soojendamisega korraga hakkama ei saa,  oli näha, et pojad olid loiuks, jäid hommikuks. Et oli näha, et nad on maha jahtunud ja siis me madisega  siis arutasime, et mis me nüüd teeme, et et kas me sekkume  ja siis me ikkagi otsustasime, et me lähme,  lähme, sekkume, toome ära nüüd peatselt. Ja nii nad siis sattusidki loomakliinikusse maaülikooli  ja sealt juba toimetas Madis nendega edasi. Musttoonekure laste üleskasvatamine võeti ette,  et anda ohustatud liigi järglastele vähemalt teoreetiline  võimalus suureks saada. Paraku ei suuda ükski inimene ja tehiskeskkond asendada  metsloomavanemaid ning täisväärtuslikku elu looduses. Tõesti, selliste loomalast üleskasvatamine,  eriti kui nad on sellises väga varajases nooruses võib-olla  üpriski keeruline, et neid mitte ära rikkuda,  inimesega liige liigselt ära harjutada. Tehistingimused on alati tehistingimused,  et me ei saa kunagi samaväärseid tingimusi,  kui kuskil ilusas loodusmaastikus on need hääled. Mida iganes on ja nendel loomalastel oli plastikust  mustakure emalind, kes pesa juures, aga ja  kellega nad vägagi suhtlesid. Küll nokastasid ja, ja aga see, et tuleb ikkagi päris liikuv  lind lennates on ju. See on ikkagi natuke teine. Ennekõike nad võiks inimest peljata, nad peaks olema kasvama  normaalselt saama muidugi täisväärtusliku liigi omas. Toitu. Ühest küljest ka nii-öelda see on oluline selles mõttes,  et nad tunneksid ära pärast, kui nad loodusesse lähevad  ja jalutavad mööda ojakest, et näe, kalake  või konnake, et see on nagu minu toit. Peagi sai selgeks, et loomakliinikus kurepoegade kasvatamine  Pole parim lahendus. Linnud olid küll pideva jälgimise all ja hästi toidetud kuid  nende areng hakkas looduses elavatest liigikaaslastest maha jääma. Nii sündis otsus viia orvud tagasi loodusesse  ja jaotada sobivate kasuvanemate pesadesse. Kas on tõenäosus, et nendest musttoonekure lastest saab asja,  neid tuleb, neist tulevad täiskasvanud linnud musttoonekure,  poegade. Vähemalt 80 protsenti hukkuvad, enne, kui nad üldse jõuavad talvitusaladele. Ehk siis olenemata sellest, kas ta on kasupoeg  või päris poeg, seal pesas ei ole väga suur tõenäosus,  et neist midagi saab, aga ega ette ei tea midagi. Urmas ronib kurepessa, sest pojad on vaja kaaluda  ja mõõta ning neist kaks saavad selga ka lindude tegevuse  ja rände jälgimiseks mõeldud GPS saatjad. Tundub nii, et Urmas on noorkurgedele küll tuttav mees aga  see ei tähenda üldse, et ta neile meeldiks. See on iseenesestmõistetav. Inimese tulek on neile kindlasti vastusulge. Saadan koti üles või. See GPS seade, see jälgimisseade läheb siis talle kurele  selga nagu väike seljakotikene või isegi võiks öelda väiksem,  kui seljakott tema jaoks. 30 grammiste saatjatega ehk siis ma ei tea tikutops,  võib-olla võib-olla suuruse poolest küll  ja võib-olla isegi massi poolest võib isegi tipp tikutops  olla natukene raskem. Ja see läheb siis nende deflonpaelteka, seda ilu süstikure  selga nagu seljakott. Ja, ja, ja ja siis, ega siin ei olegi midagi,  et. Sellega ta lendab ringi, siin peal on päikesepaneel,  mis järgemööda laeb seda ja, ja ja järjest võtab  siis erinevaid andmeid mitte ainult nii-öelda koordinaat. Koordinaati, kus see lind liigub, vaid ka tegelikult. Määrab ta kolmeteljeliselt. Selle GPSi nii-öelda asendit, ja kuna ta on ilusti selja peal,  siis tegelikult me saame öelda, et kas lind lamab,  on ühel küljel või on hoopis selili. Täpseid asju, lisaks veel temperatuuri, valgussensor on siin  sees ja ja hunnik veel igasuguseid asju,  nii et selle järgi tegelikult on võimalik  ka natukene Öelda, et mitte, et kus ta on,  vaid ka näiteks, et mis lugu jah, seda kindlasti,  et ja kas, kas, mida ta võib-olla teeb, et kas ta  siis on mingisuguses puhkeasendis või istub ta ilusasti  ja haudub, on ja see on ka väga ilusasti näha,  on ju. Nii, et selles mõttes asju, mida see GPS tegelikult  meile võib anda lisaks sellele elupaigakasutusele on,  on rohkemgi veel ehk siis et tegemist ei ole ainult  nii-öelda asukoha Infoga ja ega vanemad ju jätavad nad üksi  ja siis nad tihtipeale pesast lahkuvadki nälja peale,  mitte selle peale, et nüüd ilgelt tore oleks ära minna vaid. Mingi hetk vanemad jätavad toitmise järgi ja,  ja nälg on see, mis nad pesast välja ajavad  ja ja ega siis ei olegi, et nemad enam perena edasi ei toimeta. Igatahes, ma ei tea, kas sa oled kure tüdruk  või kure poiss, aga ma loodan, et sul läheb siiski väga  hästi ja ole hea, anna siis oma seljakott saatjaga meile  teada ka, kuidas sul läheb. Et hoiame sulle pöidlaid, eks, kui midagi juhtub? Siis on see võimalus, et me saame, leiame ta üles  ja saame selgeks teha, et. Võib-olla mille pärast halvasti läks, või on hoopis tore,  et mõne aasta pärast pöördub ta tagasi Eestisse  ja leiab endale paarilise ja pesa ja, ja saame külastada  tema järglasi. Aga ärme ärme siin sõna. Ärme liiga suur eksooti. Et loodame, et ikkagi läheb hästi. Viimase teabe järgi alustasid raadiosaatjatega noorkured  rännet talvituspaika augustis. Seni tundub nende teekond sujuvat ja reis Aafrikasse jätkub.
