Treeningutel me kasutame oma eesmärkide saavutamiseks  erinevaid koormusi. Koormus võib olla nii suur kui väike ühes otsas tavaline  rahvasportlane ja teises otsas tippsportlane. Ja seda, mil viisil koormus meie kehale mõjub. Oleme megi Tartu Ülikoolis sporditeaduste füsioteraapia  Instituudis viimastel aastatel uurinud. Tähelepanu tegemist on teadusega. 180 300. Oma uuringutes keskendusime me sportlastele  ja meie eesmärgiks oligi siis uurida nende treeninguid  eelkõige nende treeninguid madalas intensiivsus tsoonis  ning mil viisil seal kogutud koormus mõjutab nende kohanemist. Lihtsam on seda teha kõrge intensiivsusega treeningutega,  sest nende treeningute eesmärgiks on, et need treeningud  ongi rasked. Aga madalas intensiivses tsoonis sooritatud treening võib olla,  kui ta on lühike. Et ta on taastav. Ta võib olla säilitav ja kui me sellesama intensiivsusega  teeme väga pika treeningu, siis võib olla  ka arendav. Seni vähe uuritud madala koormusega treeningud võeti  vaatluse alla just selleks, et vältida valesti treenimisest  tulenevaid probleeme ja läheb üks. See kõige suurem probleem just tekibki eelkõige tippsportlastele,  kes peavad treenima palju. Ja kui nad on ära teinud oma intensiivsed treeningud,  mis on rasked treeningud siis nende jaoks hästi oluline ongi see,  et kuidas ma teen nüüd selliseid pikemaajalisi rahulikke  treeninguid selliselt, et nad ei kujuneks minu jaoks üks  liiga raskeks. Ja see on see koht, kus paljud kipuvad eksima,  sest sportlasele ei meeldi teha kergeid treeninguid. Et saada madala koormusega treeningutest paremini aru,  jälgiti 60 sportlase südamelöökide sagedus  ja võrreldi erinevates koormustsoonides viibitud aegu. Lisaks küsisime me ka sportlastelt endilt,  et kui raskena see treening tundub, sest just treeningu  raskuse hindamine annab nii-öelda läbi sportlase silmade  hinnangu treeningu intensiivsuse ja kestvuse omavahel  selle suhte. Me üritasime anda sportlastele võimalikult sarnase treeningülesande,  pidades silmas treeningu mahtu ja treeningu intensiivsust  ja meie üllatuseks me nägime, et need reaktsioonid  või see nii-öelda koormus, mida sportlane ise tunnetab võib  olla sellest ennustatavast koormusest, mida treener võib  olla silmas, pidas oluliselt erinev. Et kui me kirjeldame sportlasele treeningud ühtemoodi,  siis reaalne koormus või treeninguraskus,  mida sportlane tajub, on hästi erinev. Ja mis oli üllatav, oli ka see, et. Sellest erinevast siis nii-öelda koormusest on  ka nende taastumine erinev ja ka töövõime muutused on erinevad. Teaduses ei tehta ühtegi otsust ühekordse eksperimendi põhjal. Vettpidavate tulemuste saamiseks jälgiti samade sportlaste  sooritusi ja tundeid mitmenädalase treeningtsükli vältel. Ja kui siis treeningumahtu oluliselt tõsteti nädalate lõikes,  siis on näha, et südamelöögi sagedusega see kirjeldatud  treeningukoormus jäi sarnaseks. Aga sportlase enda. Treeninguhinnangute põhjal on näha, et toimub oluline nihe,  et kergeid treeninguid jääb oluliselt vähemaks  ja tekib juurde sellises keskmiseid või ka isegi raskeid treeninguid. Mis see põhjus on? Me ei oska seda täna öelda, see võib olla põhjustatud sellest,  et treening muutus jällegi pikemaks aga see võib olla  põhjustatud ka sellest, et kuhjuva väsimuse tingimustes  sarnase intensiivsusega treening tundus sportlasele raskem. Kas sellest uuest teadmisest on kasu ka tugitoolisportlasel? WHO soovitused ütlevad, et nädalas soovitakse 150 kuni 300  minutit vähemasti mõõdukal intensiivsusel Need soovitused ei  ütle midagi, kuidas see 150 minutit või 300 minutit saavutada,  kas seda teha 20 minutiliste treeningutega 40 minutiliste  treeningutega või 50 minutilise treeningutega,  et ka see on üks selle uuringu väljund, et me oskame  kirjeldada ka tavainimesele madalas intensiivses tsoonis  treeningu pikkuse ja treeningu intensiivsuse kõige paremat  sellist seost soovitud treeningu eesmärkideni. Oma uuringutega me leidsime, et treeningukoormuse mõju  madalas intensiivsusetsoonis on raskesti ennustatav. Seetõttu plaanime me selle teemaga tulevikus kindlasti  ka edasi tegeleda.
