Saagem siis tuttavaks ansambliga esimesel viiulil Reginald,
otsmehaanik silmkoetoodete vabrikus.
Teisel riiulil Ilmart siba, mööblitsehhi mehaanik,
kandlemeistriks ning mängijaks on Rudolf Loorits.
Akordionil Eevalt, Pütsep amet alalt tisler
ning kontrabassil Nikolai maalik ehitustööline. Kus sai ta nõnnamoodi?
Käisime küla peal, jah, seal kuulsin pillilugusid
ja hakkasime siis ühes mängima.
Meie esinesime siin. Peetri kooli maas pea iga laupäeval, seal oli meid viis,
kuus, 20 aastat tagasi ei mäleta, nii kaugele.
Tegevus on olnud pidev, olete kui koja esindajad alguseni
ja kui me alustame seal pidev.
Aga no vahepeal siis oli ta nurka visata juba,
aeg läks edasi ja naisemees ja siis jahise katkisest rohkem
siis sai väga harva koos käitus ja siis tulin siia linna,
hakkasin ehitama, siis ei olnud aega. Mis ajast siis praegune koosseis?
Praegune meie ilm, Mariga kahekesi oleme rohkem mänginud Rooba,
ka loogiline aasta üldse.
Need ka need olid hiljuti, kui me saime teada,
et teie sõideti välja, võtsime kampa mängima lausa siis
kuidas edaspidi jääb, loeks edaspidi ka,
siis saame harjutada ja ei ole mitte ainult selleks korraks tulnud,
vaid ikka tahate edasi mängida ja küngast me räägime sellest,
kuidas teie repertuaari õpite, kuidas te valite neid palu repertuaari,
repertuaari abi on muidugi. Mis ilusat lood on, hakkame mängima, nooti ka mõnevõrra
tunneme ja ja siis modifikoomist või siis natukese on.
Aga rohkem jah, kuulamise järgi, võtame esimese
ja hääle välja ja siis selle järgi kuidas teie oma teist
häält Lotte kuuluvuse järgi rohkem ja kust need lood pärit on. Igat tõugu võib olla väga üldtuntud lood
ja aga no Lõuna-Eesti lugusid on ka silmanud
ja kevade talitas võib-olla Põhja-Eestis seda üldse ei tuntagi,
need, ma olen mitu korda seal käinud ja,
ja ei ole täiesti kuul siin helkandeni Strenze meister veile.
Loorits, kannel on tema tehtud, trumm on seal,
meie valmistusin kahekesi, temal on neid paljude,
räägime, kui palju ja, ja milliseid. Tilliganud leid, kui sellest rääkida, siis see on väga pikk lugu,
neid olen ma juba nii-öelda 30 aastat juba,
kui välja arvata need, mis niidist keeret muidugi peale
pandud ja lapse east ma olen nüüd nendest huvitatud olnud
ja aitan siis sellega oma sõpru ja kellel siis vaja on need
kõik välja, et need ei olnud mul väga palju valmistatud
ja veel rohkem lõhutud vana esiisade kandled,
mis on Kurski pööningule loobitud ja enam kuhugi kellelegi
neid vaja ei ole, sealt siis olen materjali jumala hankinud
ja vanad klaverid ja need siis panen kõik uuesti jälle ametisse. Mis seal siis materjali saamine on väga rasked,
need ei ole praegusel ajal saada siis vanadest,
siis kogun vanad kandled ja klaverit, siis nissan siis pulki
ja Mõnist võib-olla juhuslikult keeligajanis.
Olen ma siis neid valmistanud väga palju,
150 või rohkem seal täpset arvu on raske öelda ei mäleta,
aeg on väga pikk ümbruskonnas paljud mängib siin jah,
siin olen ma ikka hoolt kandnud, nii et Antsla ümbruse
sissegi oskab ja et kuule, sa oled ka kandlemees põlve. Aga mängima jälle nii, et siis on siin veel küllaltki mitmedd,
on, kes on vanad ja viie-kuuekümne aastased mehed,
joonud hakkavad jälle, löövad kanner.
Et läheb veel, olen selle eest hoolt küllaltki kandnud,
nooremat ka on, noored on rohkem kuulajad,
nii 20 ringis, siis.
Need ei tulle, ei tunne selles suurt huvi,
aga noh, on meie aastates umbes 40 50 aastased mehed,
need veel nagu 30 alla, neid on väga harva,
kes üldse kandlest huvi tunnevad, naeravad lihtsalt välja,
et see bana esiisade rahvapilli ja mul on neid kandled,
on vist Eestis igas vist rajooniga linna vist ei ole,
kus minu kannel ei ole kindlasti invaliidid olema,
nüüd viimastel 10 15 aasta jooksul väga palju neid
valmistanud teisi pille veel. Sai varem tehtud kah mõni viiul ja, aga no need on
niisugused ei tasu just teha.
Et tööd on palju ja ja ta ikke nii ei õnnest,
aga kannelt ega seen juba mul nagu vere sees juba nii-öelda
tantsijaid teemiangu järele leidub, noh muidugi keskealised
vanemad ja võib-olla noored ka lasevad selle valsi
või Voxi või tangu, aga nii muidu seal aastat 10 tagasi,
siis olime omal ajal väga moes, olime siis ei tuntud neid
moodsaid tantse ega ma olin ise kolin eest mängijaks,
väga-väga mitmes ansamblis olen mänginud. Et need on siis see tervis ei luba asju,
oled selle kandle külge rohkem jäänud ja muidu ma varem
mängisin viiulit ikoonil viiulimäng. Kas noored ei ole üldse sellest huvitatud ka sellist
rahvamuusikas teinud rahvapillist millest magnitoonid mänginud,
ja nii siis on see nagu kõrvalise rahvapilli ei ole vajadus,
sellepärast olen meiega ainult oma toanurgas kodu,
mängime ainult oma naistele ja lastele ja sellega on siis
kõik nemadki.
Võib-olla õpiksid neist midagi, selline kodune musitseerimine,
ega seegi halb ei ole. Noh, see on kõige parem maja, koer, parim ajaviide ka meil
meestele ja üldiselt võtta kui kõrtsis istumine seal
viinapitsi taga ei ole pahandusi perekonnas.
Ja kui naisega tülli lähevad, siis võtab pill kätte,
lase lugu ja siis tuleb naisel ka nagu parem tuju
ja naerab, on ununenud, see paha tuju, mis oli,
pill on kodus küllaltki kanneli, eriti väga vaikse häälega
ja sellega võib ruttu hea tuju teha. Teie hulgas Istan teisi pillimeistreid ka?
Jah, on nii nuriimse, klaver tehti ja temal on,
klaver koguneb.
Millal see niidetud, see on?
Kolm aastat staasi jah, selle kõlama, siis peame ka ikka
korra ära proovima, akestada proovinud.
Aga te olete ehitanud, aga ei mängi või?
No ei mängi pisut ikka noh, võin proovida ka mina kopteri viiulimees. No seda küll, aga kui teleka klaver on enda tehtud,
siis ikka peaks.
Korrake selle kõla ära kuulama, proovima
ja loo mingid pere selle kuidagimoodi. Orkester mängib klaveril.
Kuule, veel ei mängi tedagi, tulise sisukene ison hatha teha ja. No siis tuleb ikka mängija ka leida või kasvatada
või koolitada või selles suurt kildas.
Tuleviku probleem.
