Ajapikku. Vikerraadio. Lõgo. Tere, head kuulajad.
Tänases ökoskoobi saates räägime pikemalt vooluveekogudest.
Need on meie looduslikud jõed ja ojad, aga ka inimese
rajatud kraavid ja kanalid, kus vesi pidevalt vahetub.
Eestis on üle 7000 vooluveekogu, mille pikkus on üle 30000 kilomeetri.
Eesti vooluveekogude üheks suuremaks inimtekkelisest
probleemiks on paisud, mida on loendatud kokku 1000.
Neist ligi 75 protsenti on kaladele ületamatud
ning umbes 40 protsenti mõjutavad oluliselt kalastiku
põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Tänases saates räägime asjatundjatega teemadel.
Miks on vaja jõgesid taas looduslikumaks muuta,
mida konkreetset teeb selleks ära eesti riik
ning kui hästi see välja tuleb.
Aga räägime ka, kuidas iga inimene saab kaasa lüüa,
et meie vooluveekogud oleks tulevikus taas paremas
ja looduslikumas seisus.
Mina olen saatejuht Kristo Elias, head kuulamist. Ja tänase saate esimeseks külaliseks on Jürgen karvak,
kes on Tartu Ülikooli zooloogia osakonna vooluveekogude,
ökoloogia, nooremteadur ja tõeline looduslikke
vooluveekogude fänn ja nende elustiku eest seisja.
Tere, Jürgen.
No hakkame algusest pihta, aita meil veidi mõista selliseid baasväärtusi,
et milline on üks tõeliselt looduslik vooluveekogu,
kuidas sa seda kirjeldad, kuidas selle ära tunneb? Ühelt poolt võib seda olla natuke keeruline leida,
sest et suurem osa veekogudest üldse maastikust on mingi inimmõjuga.
Aga teiselt poolt aitab asjale kaasa see,
et kui oledki selle veekogu ääres ja ennem kui sinna jõuda
ja siis vaadata juba seda maastikku seal ümber loodusliku
vooluveekogu ääres anud kaldamets on selline eriliigiliste
puudega eri vanusega puudega siis kui jõuad juba veekogule lähemale,
siis üldiselt on maastik on hästi varieeruv,
et seal ei ole mingit sellist ühte nägu tasapinda
või ei ole. Ei ole selliseid sirgeid jooni, et kui kuvatud veekogu kallast,
sest ta peaks olema selline kas looklev või mõned kohad,
mingid mättad, ulatuvad välja ja mõned koed on järsud,
mõned lauged.
Aga kui võrrelda seda näiteks sellise hästi tugevasti
muudetud sirgeks kaevatud veekogu, siis seal on näha,
et see on niisugune konkreetne, sirge kaugeleulatuv kallas.
Kaldun ühtemoodi järsult ja saab aru, et kunagi nagu inim
inimkäsi seda puudutanud eksis. Võibki öelda, et looduslikud ojad ja jõed on hästi,
sellised varieeruvad.
Ja see mitmekesisus on neile väga omane,
nii nii sellele veekogule kui siis ka ümbritsevale maastikule. Kui palju meil üldse Eestis veel päris looduslikke
veekogusid on või hoopis teistpidi küsida,
et kui palju on Eestis v vooluveekogusid ümber kujundatud? Ümberkujundatud on päris palju, et ühelt poolt on,
on siis see, et kui me võrdleme Lääne-Euroopaga,
siis meil on ikkagist seis oluliselt parem aga teistpidi
ega ka Eestist, kui ma üritaksin leida sellist täitsa
puutumata kogu ulatuses Ojavee jõge, et ega sellest naljalt
ei leia. Et kogu Eesti kontekstis on ikkagist ümber
kujundatud päris suures ulatuses, meil on ligi 1000 paisu,
mis takistavad jõgede vabavoolu, siis meil on vähemalt 40
protsenti aiadest jõgedest on sirgeks kaevatud. Ja selle sirgeks kaevamisega ju ka kaasneb ka see,
et et ongi tekitatud täiesti uuesti uus säng
ja selle sellega kaasnevalt on siis ka kaldamets maha raiutud.
Mistõttu see on selline noh, noor ja väheliigiline kooslus
seal ümber.
Et see, see ulatus on hästi suur ja, ja kui vaadata,
et võib-olla mis jõgesid ja ajasid on rohkem mõjutatud,
siis peamiselt on siis paisud, on tihti rajatud suurema
laenguga kohtadele, kus on kärestikud mis jällegi Eesti
tasasel maastikul on just eriti väärtuslikud elupaigad. Ja siis teiselt poolt sirgeks kaevatud on just sellised
väiksemad ojakesed väiksemad jõed, suuremate jõgede ülemjooksud.
Ja, ja, ja need moodustavad sellest vetevõrgustikust
omakorda hästi suure osa.
Aga samas saavad vähem tähelepanu, sest nad on,
nad on lihtsalt pisikesed veekogud. No mida see ümberkujundamine ühelt poolt siis paisude
rajamine ja teiselt poolt sirgeks tõmbamine on ikkagi
sellele elustikule teinud, miks on elustikul see halb,
miks on sellist looduslikust elustikul vaja? See ei kehti nüüd pelgalt jõgede kohta, vaid üldse looduse kohta,
et need elusorganismid, kes seal elavad,
nad on väga pika aja jooksul arenenud ja kohastunud mingite
kindlate tingimustega.
Ja need inimmuutused, mida me peame mureks,
on just need, mis on toimunud, on hästi kiiresti
ja suures ulatuses, et see elusorganismi,
nende elusorganismid ei jõua lihtsalt järele. Ja, ja teistpidi siis pigem on nagu trend sinna suunas,
et kui inimene muudab mingit, et elukohta,
sest see muutub üldiselt lihtsamaks ja ühetaolisemaks
ja siis sellel lihtsalt vähem selliseid erinevaid mikroelupaiku,
mis sobiks erinevatel liikidele ja, ja seetõttu on siis ka
bioloogiline mitmekesisus väiksem.
Ja lõpuks lõpuks siis kooslus loodus toimib seal halvemini.
Ja kui konkreetsema konkreetsemate näidete juurde minna
näiteks veeputukad, umbes kolmveerand putukatest on sellised,
kes vajavad munemiseks mingit objekti. See võib olla näiteks kivi jões või see võib olla puutüvi,
mis vette kukkunud või või sellised põõsaste
ja puude lehed, mis on hästi madalal veekogu kohal.
Aga kui neid ei ole, siis lihtsalt Me elimineerimine juba
päris suure osa v putukate populatsioonist
ja sellega omakorda mõjutame kalade arvukust,
lindude arvukust, nahkhiirte arvukust ja nii edasi. Et see on kõik üks suur ring, eks ju, et kui üks asi on puudu,
siis see mõjutab kõiki teisi. Jah, ja ma, võib-olla võib-olla kui veel nagu jagadagi neid muudatusi,
mida inimene on teinud, siis ma võib-olla ootaks nüüd
niimoodi suured neljaks, et üks on see, et et takistatakse vabavoolu,
ehk siis killustatakse seda suurt veekogude võrgustikku.
See on paisude rajamine.
Siis, siis saab veel teise suure asjana tuua välja sirgeks
kaevamise kuivendamise ehk siis muudetakse veerežiimi,
vesi hoitakse kiiremini merre ja siis lubaik muutub ühetaolisemaks,
k. Siis kolmandaks, hästi oluline on veel selle kalda
ja kaldametsa muutmine. Ja neljandaks ma paneks, et, et vee kvaliteeti vee kvaliteet
muutub siis inimmõju tõttu olgu see põldudelt vette jõudvad
liigsed toitained või siis mingid taimekaitsevahendid.
Et kõik neli sellist suurt muutust on omavahel päris
tihedasti seotud ja, ja võimendavad teineteist. No tänasel päeval me oleme saanud ainult teadlikumaks,
et, et meie varasem tegevus on, on seda kõike siis
põhjustanud seda elustiku vähenemist ja ja ütleme otseses
mõttes seda jama, eks ju, et nüüd me räägime palju sellisest taastamisest.
Kuidas ja kas üldse on võimalik neid probleeme
vooluveekogudel siis taastada või muuta selliseks,
nagu ta võiks.
Et ta oleks looduslikum. Taastamine on minu meelest hästi huvitav teema,
et see mõiste taastamine on väga lai.
Ja alustuseks tuleks minu meelest seletada,
et mida selle sõna all üldse mõeldakse, kui sellest räägitakse.
Et kas me taastame mingit ajaloolist seisu,
näiteks ajaloolist jõesängi või, või kas me kas me taastama
hoopis mingi liigi head seisundit või mingit koosluse
toimimist või kas me taastame seda, et need looduslikud
looma omased protsessid saaksid toimida? Nendeks võivad olla näiteks meie isepuhastumise võime
või toiduvõrgustiku toimimine, tolmeldamine
ja veel palju muud.
Ja minu hinnangul jaa, jaa.
Ja ega siis need ütleme, et maailma sellised jõe taastamise
eksperdid liiguvad pigem sinna suunas, et me taastame
justada looduslike funktsioonide toimimist.
Ja sellega omakorda kaasneb ka head tingimused erinevatele
elusorganismidele ja bioloogilise mitmekesisuse suurenemine. Ja kuna see taastamine on sihuke keeruline vein väga mitmeti
mõistetav mõiste, siis ma ise eelistan kasutada,
kas kogu tervendamine või parandamine.
Kuigi kuigi see viimane kõlab võib-olla natuke elu võrrelt
aga see, et kaua v kogu taastumine aega võtab,
siis ütleme, et selline ajaloolise seisu,
mis oli ennem suuremi inimmõju et see võtab ikkagist kaua aega,
nagu üldse looduse taastumine. Ja võib-olla seda pole ka otseselt vaja alati taga ajada.
Kui näiteks võttagi mingi sirgeks kaevatud jõelõik. See ei ole võib-olla alati vaja hoopis seda niimoodi tagasi
looklevaks kaevata, sest see on ka omakorda väga suur
häiring ja see on hästi kallis ja me suudame seda teha
ainult väikse jõelõigu.
Et, et võib-olla vahel piisab ka sellest,
et me panemegi siin sirgeks kaevatud jõkke näiteks
puutüvesid või kivisid või natuke mõnes kohas aitame kopaga kaasa.
Ja siis veevool ise eriti suurvete mõjul,
sest taastab seda, tervendab seda, seda lõiku. Niimoodi me saame näiteks veeseadust muutes palju,
palju suuremas ulatuses maastikus muudatusi teha.
Sest meil ongi, ütleme, seal kuskil vähemalt 6000
kilomeetrit sirgeks aetud, ojasid jõgesid
ja see, see ei ole kuidagi jõukohane neid kopaga tagasi
looklevaks kaevata, et me peame mingid sellised meetodid valima,
mis lasevad sellel sellel rikutud elu paigal,
ise paremini taastud. Jah, kindlasti on ka väga kallis, et aga oluline on siis see,
et, et tervendamise tulemusel tuleks elustik sinna v kokku tagasi,
eks ju. Just, ja see on võib-olla see positiivne pool vooluveekogude taastamisel,
et kui et kui me näiteks võtame paisu ära see elustik,
mis suudab liikuda üsna hästi, ehk siis kalad nemad,
et tulevad päris kiiresti tagasi võtad paisu ära,
sest nad rändavad kas alt ülesvoolule rändavad,
sest sinna sinna vastavatud jõelõikudesse,
mis paisu avamise järel tekivad ja samamoodi kui meil on
näiteks ja ülemjooks jõe algus on sihuke heas seisus,
looduslik, võib-olla tuleb looduskaitsealalt. Ja kui me siis sealt allavoolu teeme mingeid muudatusi
sest veevool ise ja see kannab ka natuke seda elustikku
sinna alla, et selle pärast aga suudab ka kiiremini taastuda.
Ja üldse igasuguse vete taastamise järel see esmane taastumine,
esmane sihuke aseliikide tulebki arvukuse suurenemine toimub
pigem kiiresti.
Aga et see võib toimuda aastaga või vähem kui aastaga.
Aga sealt edasi selline mitmekesisema koosluse areng,
et see ikkagist võib kauem aega võtta nagu üldse loodus
looduse taastamise puhul, et et noh, sellist mitmekesist
kooslust taastada, see võtab aega. No päris ürgseid jõgesi me ilmselt enam paljudel puhkudel
tagasi ju ei saa ja ka inimesed elavad ju jõgede kallastel,
meil on asulad seal.
Kui seal väga hakata nii-öelda looduslikuks tervendama,
võib see inimesi häirida, kuidas selline tasakaal,
eriti asulate puhul saavutada? See on jällegi minu jaoks ka väga põnev küsimus,
lisaks sellele taastamise olemusele.
Et kus see tasakaal on looduslikkuse ja sellise inimeste
poolt kontrollitud ökosüsteemide vahel.
Ja minul on ta nagu päevakorda tuld suuresti kolmes olukorras.
Et kas, kui me räägime paisu avamisest, see tähendab,
et paisu lammutamise tagajärjel tekkiv vooluveekogu tekib
voolav veekogu paisjärve asemele ja, ja siis seal on sihuke
madalam kaldale või siis teine olukord on see,
kui kui me teeme sirge Loklevaks või sulgeme kuivenduskraavis,
tähendab, et vesi püsib maastikus kauem ja see Veetase pinnasest tuleb maapinnale lähemal,
mis võib omakorda mingitele põllupidajatele,
näiteks või metsamajanditele või ka kinnistute omanikele
tekitada muret.
Ja siis kolmas olukorda linnas, kus meil on eriti vähe ruumi,
et et kui me tahame meiegi kogu linnas oota tervemaks,
sest tal tuleb tihti anda ruumi juurde.
Aga mille arvelt ja et mida me seal võidame. Ja see on minu arust see koht, kus, kus mina ökoloogina pean
endal kuklasse hoidma seda, et minu minu ekspertiis on ikkagist,
veekogud, need kaldale ja ökoloogia.
Aga ma arvan, et kuna see on nii palju osapooli,
et siis see on selline tiimitöö tiimide looduskaitsjate
vahel võib-olla põllumajandusameti vähel RMK vahel linnaplaneerijad,
kohalik kogukond ja, ja siis hästi oluline on see,
et võti on koostöö, aga et eri taustadega inimesed peavad
siis arutama, austama teine tase, eriarvamusi,
sest noh, paratamatult me hariduslik kogemuslik taust on nii erinev. Suur tänu selle sissejuhatuse eest Tartu Ülikooli zooloogia
osakonna vooluveekogude ökoloogia nooremteaduri Jürgen
karvake ja siit on tõesti hea nüüd edasi minna juba
järgmiste inimestega. Kui on juba aastaid läbi erinevate projektide proovinud meie
jõgede olukorda taas looduslikumaks muuta
ja paisusid ning rändetõkkeid eemaldada ja sellel teemal
räägime nüüd riigimetsa majandamise keskuse vee-elustiku
spetsialisti sander Sandbergiga telesander,
tervist, no milline sinu töö nüüd on siis sellise
vee-elustiku spetsialistina? Teed no minu töö seisneb selles, et siis erinevate
veekogudega seotud looduskaitsetööde elluviimine et mille
alla võib kuuluda siis algusest maaomanikega suhtlus siis
nii-öelda nende lahendusvariantide või nende metoodikatega
taastamismetoodikate väljatöötamine ja kui tegevus on juba
nagu suurem või mastaapsem, siis kindlasti ka selle
nii-öelda projekteerimise juhtimine.
Kuniks siis saavutatakse selline lõpp, plik tööprojekt,
millel on erinevad kooskõlastused, erinevad keskkonnaload,
vajadusel ehitusload ja, ja siis juba osakonnas võtavad
selle ehitusehituse üle üle teised teised inimesed. Projektide järgi see elu meil tänapäeval siin käib,
et ja, ja siis praegu on võib-olla ühed vooluveekogud projektidele,
mis on praegu see, et veekogud sinu või laiemalt RMK
tähelepanu all. Noh, väga üldises võtmes võiks öelda, et,
et ega inimmõjust ei ole. Inimmõjust on nii-öelda mõjutatud erinevad veekogud
ja peaaegu kõik Eesti veekogud.
Et kui nüüd vooluveekogudest rääkida, siis kindlasti võiks öelda,
et meil on üle üle 1000 paisrajatise Eesti veekogudel.
Seega teoreetiliselt võiks öelda, et kõik Eesti
vooluveekogud peaaegu.
Aga kui kitsamalt võtta, siis kindlasti tulebki vaadata,
millist mõju nad siis nii-öelda loodusele omavad. Millised liigid seal on natukene võib-olla siis ka
prioritiseerida seda.
Ja kui nüüd väga nii-öelda jõgede nii-öelda nimeliselt ka
mõned jõed ära nimetada, et võib olla lõheliste jõgedel,
me oleme siin viimase 10 15 aasta jooksul ka tegelikult väga
palju ja edukalt erinevaid projekte ellu viinud.
Alustades Sindiga ja Sindi paisu likvideerimisega,
aga ma arvan, et võib-olla koos keskkonnaametiga on meil
lahendamisel tänaga Pedja jõgi mis on võib-olla tähelepanuta
jäänud viimastel aastatel ja Keila jõgi siis nii-öelda Keila
joast ülesvoolu. Kui me võtame näiteks selle Keila jõe, mida sa mainisid,
milline seis on Keila jõega? No ütleme nii, et Keila joast allavoolu on asi tegelikult
väga hea, et paisusi seal otseselt ei ole
ja väga lühike jõelõik, mis on siis nii-öelda meraliste
siirdekaladele kättesaadav, see on ka aegade pikkust kui
nüüd muutunud ikkagi väga heaks.
Et sinna on panustanud nii erinevad riigi ametkonnad kui ka
tegelikult Eesti kalastajate vabatahtlikud,
kes seda seal ka kindlasti sügisel valvamas käivad. Aga kuna keegi kellelegi eesmärk ei olegi nüüd otseselt lõhe
ja meriforelli selt nüüd looduslikus rändetakistusest üle saada,
et aga kahtlemata Keila jõgi on ikkagi väga suur,
väga mastaapne, et ülevalpool paisusi sealt keskjooksul
Kohila kandis on, on ikkagi mitmed paisrajatised seal ees
ja seal me räägimegi juba teistest liikidest
ja võib olla Ongiga, Se RMK visioon ja ka koos
keskkonnaametiga leida ka siis nendele nii-öelda teistele
jõgedele kus on erinevad muud liigid. Et me ei räägi ainult enam nii-öelda nendest väärisliikidest
või nii-öelda nendest liikidest, mida siis püüavad ainult
meil meres kutselised kalurid aga ka looduskaitsealustest
liikidest ja et kes vajavad nii-öelda selles jões ka
samamoodi neid rändeteid nii toitumiseks kui ka kui ka elupaigaks. No mida te praktiliselt siis saate ära teha üldse,
mis on need nagu tööde tegevused? No töid võibki, ma arvan, kategoriseerida niimoodi,
et endiselt on meil siin nii-öelda need paisrajatised kui rändetakistused,
mis on siis nii-öelda ütleme niimoodi, et need on nagu
sellised punktobjektid jõgedel kindlasti RMK järgmise aasta
aastate tegevuste hulka ka kuulub ka siis nii-öelda
kudealade taastamine, jõgede erinevate elupaigatüüpide taastamine.
Ma arvan, et meie perspektiiv, RMK-na on täna vaadata seda
jõge võib-olla natukene pikemalt ja laiemalt,
et me ei tegeleks ainult nagu ühe jõe selle ühe punktiga. Et isegi kui mõned kalad saame sellest ühest punktist
nii-öelda kuidagi rändama, siis tegelikult tulebki vaadata
seda jõge nii üles kui allavoolu, et seal oleks olemas ka
sobivad elupaigad, sobivad kudealad, et seal oleks ka see
toit Nendel kaladel üldse olemas.
Ja miks mitte tegelikult kui nüüd nagu visualiseerida
ja seisad jões, et vaadata natuke vasakule
ja paremale, et mis seal kalda ääres toimub,
et mis sinna sisse jookseb, et kui me räägime
maaparandussüsteemidest või ka hajureostusest. Ja, ja see kalda alajase puittaimestik, et tegelikult see
läheme nii-öelda nende jõeliste tegevustega natukene ka
liigiliselt laiemaks üritame ka ikkagi kaasa tuua
positiivseid muutusid ka seal kaldaalas,
mis võib-olla pakuvad nii-öelda toitumise elu paikaga
erinevatele lindudele kui ka putukatele,
näiteks. No kui lihtne või keeruline see teil on,
et ega jõgi jõe ääres on ju ka inimesed elavad ja,
ja asus, asustus on ju päris ongi jõgede äärde tekkinud tihtipeale,
et palju tuleb nagu teiste maaomanikega ja muude inimestega
läbi rääkida. Ja et, et ma arvan, et see kogu töö selles suhtluses parki,
et kõigepealt tulebki nagu neid maaomanikke
või kogu kogukondasi valdasi informeerida,
et mis on selles jões tegelikult üldse natukene halvasti
või valesti ja mida me üritame tänaste tegevustega nii-öelda
seal parandada, siis täitsa suhtlus mängib siin päris
olulist rolli.
Et enamus meie tegevusi on ikkagi ongi eramaade
või vallamaadega seotud. Ja noh, ütleme niiet et kui seni ongi lahendatud neid
paisrajatisi ja see sõna nii-öelda likvideerimine on selline
nagu negatiivne negatiivne, nagu sõna ka nagu selles mõttes
kohaliku kogukonna jaoks arusaadavalt see keskkond seal nagu
ongi muutuses, et kus nad on harjunud elama selle paisjärve ääres,
et üldjuhul seal võib öelda, et, et see kohalike elanike
kogukonna arvamus on olnud ajalooliselt üpris kriitiline
või nii-öelda natukene ka vastuseisu tekitav. Aga minu kogemus nagu ikkagi näitab, et kui nende inimestega
näost näkku ikkagi nagu rääkida ja seda võib-olla mitte
niimoodi teha bürokraatlikus kontekstis lihtsalt kirja teel.
Et me tuleme, teeme vaid need just näost näkku rääkida
nendest probleemidest teha avalikke koosolekuid,
siis inimesed tegelikult lõpuks saavad nendest probleemidest aru.
Ja, ja kindlasti kindlasti on neid halvemaid näiteid ka,
et kus võib-olla tuleb Alustada maaomanikest, selle jutuga, et kuidas,
kuidas me nii-öelda matame kuhugi seda ilusat euroraha,
et siis tuleb kindlasti ikkagi selgitada,
et tegelikkuses ju meie enda inimesed, meie enda ülikoolid
ja teadlased, on need need probleemid ikkagi välja toonud
ja me ise soovime meie enda elukeskkonda nagu parandada,
et, et see, et meil on selleks täna võimalused seda paremaks muuta,
on pigem ikkagi positiivne. Ja ma saan aru, et tegelikult see läheb ju sinna välja,
et ka kliimamuutused ja selline paisutamine on omavahel seotud?
Jah, et võib-olla, kui ühte lausesse. Paisutamine ja kliimamuutused panna, et võib-olla seda seost
on seal kohe nagu alguses raske näha, aga ütleme niimoodi,
et võib-olla jah, kliimamuutuste kontekstis.
Või neid põhjendusi me siin täna nagu pikalt lahkama ei hakka,
aga minu jaoks on võib-olla jah, kliimamuutustega need terminid,
mis meil on täna nagu seostuvad, on et pigem siis
kliimamuutuste leevendamine või ka nendega kohanemine.
Et kui me, kui me sama asja, siis nii-öelda paneme sinna jõkke,
et kas seal on elukeskkond muutuses tulenevalt
kliimamuutusest siis meie nii-öelda vähim,
mis me teha saame, ongi nii-öelda need olemasolevad
mõjutegurid seal jõe ökosüsteemist eemaldada,
et lihtsalt seevastupanuvõimelise kohanemisvõimega,
nendele liikidele ja kaitsealustele liikidele oleks lihtsalt,
et oleks suurem. Kui sa rääkisid, et meil on tõesti 1000 kond paisu,
eks ju, et kui inimestel, kellel on kuskil omaenda kodu lähedal,
selline mingi tõke või rajatis, mis on tegelikult noh,
mida tegelikult ei ole ju vaja, aga ta on kogu aeg seal olnud,
et võib tegelikult ilmselt ühendust võtta
ja anda see, anda see üles ja teha koostööd siis RMK
või kuidas see, kuidas see asi võiks käia. Absoluutselt, et ühendust võib alati võtta
ja ühendust ongi tegelikult ka viimastel aastatel võetud,
et inimesed tegelikult ongi ka keskkonnateadlikumaks
muutunud ja on küsitud võimalusi ja lahendusi
ja kuidas neid lagunenud kasutusest väljas olevaid,
mis juba nii-öelda põhimõtteliselt ka visuaalselt reostavad
seda loodust, neid paisrajatisi siis nii-öelda likvideerida või,
või kaladele ületatavaks muuta. Et, et selles mõttes on pigem ja et inimesteni on see info
juba jõudnud ja kindlasti on see tendents suurenemas. Nii et tööd sul jagub, see ei saa kuidagi otsani,
Payson paise on väga palju ja see tervik on palju suurem. Kui vaid paisud ja tööd jagub, et jah, nagu ma ütlen,
et meil on endiselt lahendamata, aga võib-olla mõned ikkagi
väga tähtsad Eesti jõed ja väga suured paisud,
et need on küll võib-olla nii-öelda keskkonnaameti töölaual
täna rohkem kui kui RMK töölaual, et meie ikkagi üritame
RMK-s pigem pakkuda neid lahendusi ja neid lahendusi,
mis töötavad nii loodusele kui ka sobivad,
siis ka ikkagi inimesele, et aga olema valmis ka kindlasti
lahendama mõnda ikkagi Eesti kontekstist järgmisi järgmist,
nagu Sindita, et kui me räägime siin kas Kundast
või Kunda jõest Ahja jõest Elva jõest, jaga Jägala jõest. Jägala jõest me kohe hakkamegi rääkima järgmises intervjuus.
Suur aitäh ja edu sulle, jõudu töös.
Riigimetsa majandamise keskuse vee-elustiku spetsialist Sanderson. Pelgan aitäh. Eesti ei ole kunagi olnud suur hüdroelektrimaa,
sest meil ei ole väga suuri kõrguste erinevusi,
kuid mõned jõed on siiski ikka kohati päris järsu languga
ja seal on hüdroelektrit toodetud ning üks nendest jõgedest
on Jägala jõgi koos oma linnamäe paisuga.
Viimastel aastatel on see kütnud suur kirgini kalakaitsjate
ja looduseinimeste, muinsuskaitsjate ja kohalike elanike silmis.
Kas peaks võtma paisu ja paisjärve maha ja paljastama
kunagised kärestikud looduslikul kujul või säilitada siis
ajalooline paise paisjärv. Ja selles teemas on taas kord uusi arenguid
ja olen palunud sellest rääkima nüüd keskkonnaameti
looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma.
Tere Gaili.
Tere. Tuletame meelde, miks on siis Jägala jõgi Eestis väga
oluline vooluveekogu elustiku mõttes? Jägala jõgi on unikaalne sellepärast, et ta tegelikult tuleb
ülevalt lindilt alla või läbi, ta on olnud nii-öelda
looduslikus olekus kärestikuline ja selliseid
vooluveekogusid Eestis, kus üldse suured Soome lahes elavad lõhed,
koeksid ja elutuseksid, on meil tegelikult pisut enam kui 10.
Ja nad on suhteliselt kasina kvaliteediga
ja Jägala jõel on ajalooliselt enne paisutamist olnud,
et ligi 20 protsenti Soome lahe lõhede kudealadest Väga suur number, aga see paisutamine on seal juba ju umbes
100 aastat, eks ju see see pais, millest meie räägime,
et kuidas see on seda elustikku mõjutanud. Jah, see pais ei ole nüüd alaliselt olnud üleval 100 aastat tõesti,
rajati 100 aastat tagasi, aga tegelikult teise ilmasõja ajal
neljakümnendatel ta pommitati puruks ja jõgi oli üsna
vabavoolne ja taastati oluliselt hiljem alles
kahetuhandendatel aastatel.
Et see mõju on olnud, ütleme siis niimoodi vahelduv,
tsükliline ja see ja see ajalooline pais on tegelikult
säilinud ainult kahes väikeses paisulõigus mõlemal pool kaldal,
et kogu see praeguse paisu keskosa on, on uus. Aga mis mõju sellel paisul on, see pais tegelikult jagab
Jägala jõe nagu väikesteks lõikudeks ja,
ja ülesvoolu need jõelõigud on küll mõnede kaitsealuste
liikide elupaigad, et seal võldas ja jõesilm on hakkama saanud,
aga näiteks lõhe ja jõesilm oma elupaikadesse ei jõua
ja see 7,6 hektarit elupaiku, mis praegu on siis paisjärve
kõhus On lõhelistele ja jões ilmule nagu kaotatud elupaik.
Liiatigi on see häda, et paisjärves kipub meil ka vesi
soojenema ja, ja kui ta sealt allavoolu tuleb,
siis ta tegelikult nendele külma ja hästi hapnikurikka veega
liikidele ei sobi. Seal paisjärve soojeneb see vesi päris mitu kraadi,
et seda on ka teadlased mõõtnud, mis tähendab seda,
et elupaik muutub ka allavoolu ebasobivamaks.
Kolmas häda on see, et seesama Linnamäe hüdroelektrijaam
tegelikult on tsüklilise tööga ehk teisisõnu seda vett ei
tule alati piisavalt peale, seda vett peab koguma,
mis tähendab seda, et see vesi sinna alumisse lõiku alati
piisaval määral ka ei jõua, mis seda vee-elustikku omakorda mõjutab. Lisaks paisjärve meil kogunevad ajapikku siis etted
ja toitained, et kui neid paisjärve-sid ei puhasta,
siis tegelikult kasvavad nad tasapisi kinni.
Ja nad on ka keskkonnariskiks, et kui selle paisuga nüüd
peaks midagi juhtuma ja kui need sätted sealt kõik allavoolu tuleks,
siis nad matavad tõesti allavoolu jäävad elupaigad
ja kudealad enda alla.
Nii et, et isegi kui see paisjärv säilitada,
siis iga natukese aja tagant tuleb ta ikkagi alla lasta see
paisjärve elustik väga suures mahus seal hukkub lihtsalt sellepärast,
et kas näiteks paisu on vaja remontida või on vaja siis
paisjärvesetetest puhastada. Seesama linnamäe pais oli ka mõned aastad tagasi alles alla lastud,
just nimelt paisu remontimise eesmärgil. No me oleme inimestena aru saanud, et meie väikesed Eesti jõed,
mis on niigi hapra seisus, et nende vabavetevool tuleks
taastada ja seesama Linnamäe paisu vaidlus on kestnud aastaid,
et ta on olnud väga kirglik ja valulik, et selliseid
lõplikke otsuseid kas ühte või teistpidi ikkagi siiamaani ei ole.
Kas teie olete aru saanud, miks ta nii kirglik on? No kunagi üks tark koolitaja ütles meile tegelikult,
et maailmavaateid ja usku ei saa läbi rääkida,
et see on inimestes nagunii sügavalt sees.
Aga ma mõtlesin tänavakasutaks juhuks ja ütleks,
et tegelikult keskkonnaamet ei vastandu kaugeltki
kultuuripärandi kaitsel, et me teeme tegelikkuses
rahvusparkide arhitektuuripärandi kaitsel igapäevased
muinsuskaitseametiga väga head koostööd. Me kaitseme ristipuid ja nii edasi, aga lihtsalt vahel on nii,
et see looduse väärtus kaalub selle inimkätega loodud loodud
väärtuse üles.
Ja seda loodust on vaja kaitsta sellesama inimese jaoks,
et me kipume väärtustama seda, mis me ise oleme loonud,
väga palju.
Aga ühel hetkel kompromissi võimalused kaovad,
et no ma toon võrdluseks näiteks et Eestis on praegu
hüdroenergiat kasutavaid ja tootvaid loaga elektritootjaid
29 ja seitse nendest hüdroenergiatootjatest on muinsuskaitse
all samuti mingisuguse vanema sellise väärtuse pärast. Aga samal ajal on meil päris palju selliseid hüdroenergia tootjaid,
kes on lahendanud selle hüdroenergia tootmise kalapääsude ka
väga edukalt, aga nad ei ole võetud muinsuskaitse alla,
kuigi nad võivad pärineda üsna sarnasest ajast,
kui see linnamäe.
Sest seal on kõik nagu korras, toimib ja samal ajal
elustikuga on arvestatud.
Aga aga linnamäe puhul me oleme tõesti kaalunud poolt
ja vastu argumente, kultuuripärandit ja loodus nii
ja naapidi ja lihtsalt siin loodusväärtus on nii suur,
et ka Eesti kohus on öelnud, et tegelikult,
et see on keskkonnaameti otsus nüüd ja et muinsusväärtustega
saab arvestada niivõrd-kuivõrd, need ei ole vastuolus
looduskaitseliste eesmärkidega ja seda me püüame teha,
sest me tegelikult ei taha paisu lammutada vaid tahame
paisjärve ja paisutuse likvideerida ehk pais ise võib alles jääda. Samas see vaidlus ikkagi riigi eri instantside vahel ka
ikkagi kestab ja jõudnud Euroopa Komisjoni nii välja,
et ma saan aru, et teete koostööd, aga samas erinevad
väärtused on kogu aeg kaalumisel, kas inimene või,
või looduseks ju. Ja nii on ja, ja meil tõesti on ka muinsuskaitsjatel on ju
tegelikult üleeuroopalised eesmärgid kultuuripärandit hoida
ja kaitsta ja me täiesti aktsepteerime seda
ja me tahaksimegi seda antud juhul maksimaalselt teha.
Aga, aga küsimus on selles, eks.
Meil on omad eesmärgid ja eriti kui on üleeuroopalise
tähtsusega kaitsealad nagu Natura 2000 võrgustikku kuuluv
Jägala jõe hoiuala, seda on siis seal tegelikkuses on päris
karmid reeglid ja ka Euroopa kohtu otsused ütlevad,
et tegevusi võib lubada ainult siis, kui nad neid Natura
väärtusi ja eesmärke kõike ei kahjusta. Ja juhul, kui tõepoolest on kavandatud kahjustamine,
siis on väga erandlikud tingimused seatud,
et sul peab olema ülekaalukas avalik huvi selle kohta.
Eesti vabariigi valitsus on tõesti oma seisukoha kujundanud
ja öelnud, et see muinsuskaitse on ülekaalukas avalik huvi.
Aga seal on veel kaks tingimust, mis peavad olema täidetud samaaegselt,
et üks nendest on siis alternatiivide puudumine
ehk siis antud juhul energia tootmisele. Seda me ei saa öelda, et Eestis mujal ei saaks väiksema
keskkonnamõjuga energiat toota ka mitte taastuvenergiat.
Ja kolmandaks peab olema siis piisav hüvitamine
ja vot seda piisava hüvitamise osas me jääme jänni,
ehk meil ei ole mujalt Eestis võtta selliseid jõgesid,
kus lõhed saaksid sama kvaliteediga samas mahus kudeda. See pall, Ma saan aru, et on praegu keskkonnaameti käes
ja viimane seis on siis see, et see paisjärv tuleb ikkagi
alla lasta. Ja praegu me oleme tõesti andnud välja eelnõu paisutusloast
keeldumiseks praegu muidu on pikendatud seda paisutusluba
selle aasta lõpuni aga selle eelnõuga on aegunud tutvuda
siis nii maikuu esimese dekaadini ja, ja pärast seda me
teeme siis ka veel avaliku arutelu, kus me veel kord
tutvustame oma positsioone ja seisukohti ja,
ja loodame siis, et me saame edasi liikuda. Mis võib saada sellel teel veel takistuseks? No me ei saa kunagi välistada, et mõni huvigrupp peab
vajalikuks uuesti kohtu poole pöörduda, ehk vaidlustada see
meie loa eelnõu.
Aga, aga me väga loodame, et tegelikult nii nagu saesaare
paisjärve puhul me oleme juba kohaliku omavalitsusega maas
istunud ja vaadanud, kuidas see kohtulahendid on läinud.
Et, et nad on jõudnud järeldusele, et tegelikult parim oleks
ikkagi mõelda, kuidas siis taastada see kunagine looduslik olukord,
nii et võimalikult palju arvestatakse ka inimeste huve,
kes seda paisjärve kaldaid ja ääri kasutavad,
et nii nagu tehti ka näiteks Sindi paisu likvideerimise puhul,
et seal pärast valiti lausa see paisu likvideerimine valla
aasta teoks. Et me väga loodame, et, et linnamäe puhul me suudame
samasuguse kompromissi leida. Tuleb lihtsalt teatud inimeste sellist mõttemaailma muuta,
et noh, praegu ikkagi tuleb teile ka kõvasti vastuargumente,
alles alles jälle kirjutati ja ja tuuakse sinna ka vaidluseks,
ma ei tea, nahkhiired ja, ja, ja mida iganes ka selline
energiasõltumatus ja kõike seda, et, et otsitakse aina uusi põhjendusi. Jah, see vastab tõele, nahkhiired õnneks suudavad meil ka
jõgede ääres päris hästi toituda, et nad ei ole nendest
paisjärvedes toovad ja selles mõttes me ei pea seda nagu
nahkhiirtele oluliseks Kalimiteerivaks mõjuks,
kui, kui paisjärv Ühte jõesängi kahaneb ja muu maailma
kogemused on näidanud, et tegelikult mis puudutab näiteks
neid supluskohti ja ja väikseid seisuveekogusid,
neid on võimalik sellisele ulatuslikule paisjärve lammile
kujundada taastamistööde käigus. Et näiteks ka saesaare puhul on eskiislahendustesse ette
nähtud et on võimalik tekitada meie säilitada ujumiskohti inimestele.
Niiet. Aga me oleme avatud energiaturvalisuse koha pealt,
võiks öelda niimoodi, et see Linnamäe toodab pisut üle ühe
megavatti energiat ja meie praegused tuulikud,
mis püsti pannakse, on juba üle kuue megavatised,
nii et selles kontekstis kogu Eesti hüdroenergia,
mis toodetakse saaks kaetud ühe praeguse moodsa maismaa tuulikuga,
et see on tegelikult üliväike, et kui meil maismaale
tahetakse taastuvenergiarajatisi panna kaks gigavatti
näiteks tootmisvõimsusi siis üks megavatt on ikka ülipisikene. Asi selge lõpetuseks, mida me sellest loost ikkagi võiksime
ühiskonnana õppida, teie arvates? Me võiksime õppida prioriteetide seadmist,
kui meil Eestis on tuhatkond paisu ja nendest üks kolmandik
ei ole saanud keskkonnaluba ehk tegelikult kahjustavad
keskkonda jätkuvalt ja mõjutavad negatiivselt.
Ja kui me tõesti oleme põhjustanud oma tegevusega juba
liikide elupaikade nii halva seisundi, siis me peaksime nagu mõtlema,
et mis on meile olulisem, naerame bioloogidena,
et et Maslow püramiid ikkagi looduses toimib,
et kõige tähtsam on ellujäämine ja inimese ellujäämine
sõltub eeskätt keskkonnast ja alles pärast seda inimene
hakkab rahuldama kõiki oma muid vajadusi meeste,
eetika, kaunite kunstide ja kõige muu järel. Et selle tõttu me oleme nagu väga nõus kohtu seisukohaga.
Et tegelikult keskkonnaargumendid, kui nad on tõesti põhjendatud,
kaaluvad üles kõik muud sellised iluilule mugavusele,
võib-olla väikeste huvigruppide heaolule,
rõhuvad argumendid. Suur tänu selle intervjuu eest ja edu-jõudu keskkonnaameti
looduskasutuse osakonna juhataja Kaili Viilma. Appadele. Rõgo. Räägime järgmisena veel ühest suurest jõest,
mis on Eesti üks kärestikurikkamaid ja on olnud ka eesti
lõherikkamaid kunagi aga on erineva inimmõju tõttu päriselt
palju mõjutatud ja tegemist on Ida-Virumaal asuva Purtse jõega.
Ja praegusel ajal on Euroopa LIFE programmi kliinest projekt
selle jõega toimetamas.
Ma räägin nüüd Purtse teemadel, Annabel Runneli,
ka keskkonnaagentuuri LIFE kliinesti projektijuhiga.
