Vikerraadio. Ökoskoop. Tere tänases ökoskoobi saates räägime ühest olulisest
ökosüsteemi osast.
Neid on niinimetatud märjad metsad.
See on üldnimetus, millega tähistatakse turbapinnasel
või üleujutusalal kasvavaid metsi.
Märgade metsade elustik on liigirikas ja eripärane.
Sealsed liigid on kohastunud eluks püsivalt märjas
keskkonnas või vajavad metsa omast niisket mikrokliimat. Märjad metsad, eriti turbal, kasvavad metsad on väga
olulised kliimaregulatsioonis ja veekaitses.
Milline seis on Eestis, arvestades seda,
et varasematel aegadel on tegeletud mastaapse maaparanduse
ja kuivendamisega et võita inimeste majandustegevuse
suurendamiseks maad looduselt juurde?
Miks on vaja märgasid, metsasid nüüd taastada,
kuidas ja mille põhjal käib nende taastamiseks välja valimine,
millal see on mõistlik ja millal ei ole ning milline on
reaalne töö, et märg mets oleks pärast taastamist taas looduslikum. Hakkame aga otsast arutama.
Mina olen saatejuht Kristo Elias, head kuulamist. Tänase saate esimeseks külaliseks on Hanno singel,
kes on kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna
looduskaitse nõunik.
Tere Hanno.
Tere hommikut.
Äsja algas looduskaitsekuu, mille teemaks on,
toome looduse tagasi, miks selline teema
ja mida siis selle all mõeldakse? Ja looduskaitsekuule on alati alati valitud ka üks kesksem teema.
Kuigi üldine eesmärk on ikkagi rääkida loodusest,
tuua loodust inimestele lähemale siis alati valime ka ühe
ühe kindlama kitsama teema.
Näiteks on see siis linnaloodus, on see igaühe loodushoid,
tänavusist, räägimegi, looduse taastamisest,
teema, mis on, on väga päevakajaline täna kõikjal maailmas.
Et me räägime, kuidas, mida saab teha riik,
mida saab teha üks inimene, mida saavad teha kogukonnad,
ehk siis looduse tagasitoomine kõige laiemas laiemas mõttes
ja võime ju ka rääkida, et ega Eestil ei ole siin midagi alustamas,
need protsessid on käinud toimunud juba ma arvan,
aastaid ja aastaid räägime soode märgalade taastamisest,
ravimisest, pärandniitude hooldamisest võsast puhtaks raiumises,
aga ka näiteks jõelu paikade ökoloogilisest taastamisest
ehk vōi voolu teede avamisest rändkaladele lõhelistel. Me räägime taastamisest, kuhu see loodus siis ära on kadunud,
et miks me peame seda tagasi tooma? Et tõepoolest ja alati võib ka küsida, et kuhu,
mis ajahetkesse Me tahame ta tagasi tuua.
Näiteks pärandniitudega on suhteliselt lihtne puisniidud,
loopealsed on kindlasti.
Eks me võime maitse üle ei vaielda, aga kindlasti üks väga
ilus maastik võib olla ka üks ideaalmaastik,
kes, millega me mida me tahame näha ja mida me armastame.
Ehk siis me tahame minna siin ligikaudu 100 aastat tagasi,
kui me räägime pärand niitudest, aga soode puhul rabade puhul,
mis on vast isegi saanud üheksa, üheksa teiseks eestlaste lemmik,
maastikuks rabad. Nende nendest rääkides võime ju öelda, et ega,
ega suur kuivendus kuivendusettevõtmine,
mis kõikjal Euroopas toimus, ei läinud ka meist mööda.
Kaks kolmandikku Eesti erinevatest soodest on täna kuivendatud,
on kadunud.
Tõsi ka siin oleme me pisut õnnelikumad kui võib-olla
võib-olla meie naabrid, sest juba seitsmekümnendatel algas
arutelu sood ökoloogilise väärtuse üle ja,
ja vast Me saime, saime selle suure kuivenduskampaania
pidama võib-olla 10 aastat varem kui teised,
tänu sellele ongi meil sellised noh, sadade ruutkilomeetrite suurused,
loodusmaastikud, mis on ääretult ääretult suur väärtus
ja mille, mille olulisusest me tegelikult alles täna iga
päev üha rohkem aru hakkame saama. Aga jah, võib öelda, et kuivenduskraavide pikkus Eestis
sellest saaks üle 40000 kilomeetri, me saame maakeral
ilusasti Eesti kraavidest ringi peale, kui tahame.
Et siin on, on teha ja toimetada küll, eriti tänapäeva
kliima muutumiseski keskkonna soojenemises
ja nendesamade protsesside juures, kus me pea igapäevaselt
räägime ka süsiniku sidumisest talletamisest. No alati räägitakse, et selliste looduskoosluste säilitamine
on kõige lihtsam ja taastamine on alati kõige keerulisem,
et midagi, mis on rikutud, seda taastada,
on keeruline, et. Kui nendel aladel on juba mingisugused muud tegevhuvid
ja tegevused ja eesmärgid peal kui keeruline on seda siis
nüüd taastada sellesse eelmisesse, seisma? Kindlasti see nii on alati hoida, on, on palju-palju odavam kui,
kui midagi tagasi tuua.
Seda me näeme ka Lääne-Euroopa näitel, kes tegelikult ka
spetsialistid käivad ka siin vaatamas, milline see raba
tegelikult või madalsoo välja võiks näha,
pole näinudki, võib-olla ei, ei ja, ja võib-olla Eesti on
olnud juba mõnda aega avatud, aga ütleme 90.-te
ja 2000. alguses tõepoolest, inimesed käisid vaatamas. Ahaa, seda me siis tahamegi tagasi tuua.
Meie saime natuke teisiti ja aru, aga, aga kindlasti on see nii,
iga kord tuleb kaalutleda, iga kord tuleb seda paiga ajalugu
ja tõesti võib öelda, et kui meil on näiteks Erinevate metsade sees vana niidulapp, siis on meil
mõistlikum lasta ta eriti viljakale pinnasele salumetsaks
ehk siis lõppkoosluseks üle minna, mis on samuti väga
väärtuslikke elupaiku.
Piltlikult öeldes, ütleme rannaniidul, kuhu on istutatud
kultuur männik, tihe ja pime see rannaniidu taastamise
raames selline selline tukakene ökoloogilist väärtust ei oma,
pigem pigem soosib röövlust ja lõhub ala terviklikkust. Tõepoolest, iga kord tuleb kaalutleda ja tuleb väga täpselt
aru saada, mida me teeme.
Aga üheks teemaks, mis, mis praegu kindlasti ongi,
ongi üha rohkem rohkem tähelepanu saamas,
ongi soometsade soostunud metsade taastamine
ja arutelud selle üle millised, millised need metsad on
ja mida me tahame tagasi tuua, nimetatakse neid ka märgadeks
metsadeks ise arvan, et see termin väga õnnestunud ei ole. Tegemist oli ikkagi soometsadega soost tulnud metsadega
sinna alla lähevad ka meie toredalt sanglepa loodud.
Ehk siis, kui me hakkame ajaloost tagasi minema,
siis arvata võib, et et pärast jääaega on,
on sellised soometsad üks meie esimesi esimesi elupaiku,
esimesi metsi üldse ja tõesti-tõesti sellised kuivendatud soometsad. Sealt lendub väga palju, väga palju süsinikku,
seesama turvas, mis laguneb, on, on väga-väga tugev süsihappegaasitootja.
Juba juba selliste alade veerežiimi tagasitoomine ei panusta
mitte ainult looduse elurikkusesse, vaid panustab ka üldises süsinikubilanssi,
mis tänapäeval on aktuaalne teema kahtlemata
ja rääkimata, rääkimata elustikust, elustikust,
et millele see vesi, vesi, oluline on. Me võime ju seda looduse tundjatena kõike tahta teha,
aga kas selleks on olemas ka nii-öelda poliitiline tahe
ja rahalised võimalused, et kuidas seda kallist asja kõike
siis ellu viia? Ja kindlasti võime öelda, et poliitiline tahe on olemas.
Poliitiline tahe kajastub kasvõi meie praegu välja töötada
tavas kliimaseaduses, kus, kus märgade ütleme soo,
elupaikadele, märgalade taastamisele pööratakse tähelepanu
aga ka näiteks niitude paraniitude tagasitoomisele.
Mis täpselt samamoodi on, on süsiniku süsiniku sidujad
lisaks suurele rikkuse kandjale kandmisele
ja kindlasti erinevad projektid, mida, mida me oleme
rakendanud juba paarkümmend aastat, neid ju jätkuvad. Nii konkreetsed konkreetsed elupaikade põhised,
põhised projektid, näiteks puisniidu Euroopa Liidu puisniidul,
lift projekti eesmärgiga 500 hektarit puisniite taastada.
Eestimaa looduse fond toimetab Bootherlentsi projektiga,
mille eesmärk on üle 3000 hektari soo elupaiku parendada.
Vast soode taastamise puhul me räägimegi soode ravimisest,
sest justkui me tulime tagasi selle juurde.
Nullist midagi taastada ei ole praktiline. Tegemist on ökoloogiliselt toimivate soodega,
mille servaalad on kuivenduskraavide rikutud.
Need suletakse ja, ja elupaik kasvab ja liigid saavad levida.
Aga aga projektide juurde tagasi tulles ja sedasama suur
Lifi projekti edurikas Eesti mille raames on ka koostamisel
nendesamade soometsade tegevuskava kui ka praktilised just
nimelt soometsade taastamised ja siin tuleb ka rõhutada,
et need tööd jällegi neid tehakse seal, kus,
kus need väärtused on olemas või osaliselt säilinud eelkõige
täna meie kaitsealadel, ehk siis just nimelt sihtkaitsevööndites,
mille nimigi ütleb, et neil on teatud sihtehk,
siis elurikkuse looduse hoidmine ja kui seal on Soomet,
siis siht on seda soometsa hoida ja, ja toimetada,
aga jah, rõhutan, et tegemist on Eesti ühe kõige vanema
metsakooslusega üldse, mida me tahame tagasi tuua. Ma küsin siia lõppu veel, et noh, tõesti,
meie eelmised põlvkonnad tegelesid hoogsalt siin maade
kuivendamisega selline noh, see oli suur eesmärk,
saada inimesele palju maad juurde.
Nüüd me tegeleme jälle, nagu oleme targemaks saanud,
tegeleme osaliselt siis nende looduslikumaks muutmisega tagasi.
Kas me oleme kindlad?
Järgmised põlvkonnad ei tee jälle vastupidi. Et eks see, see on juba juba nende otsustada
ja teha, aga, aga kindlasti iga tegevus omas mahus omas ajas
on kindlasti tee kindlasti vajalik ja me peame aru saama,
et ka ütleme, keskkond muutub, tahame me
või ei taha.
Seesama kliima muutumine, mis, mis praktikas ütleme,
meie meie laiuskraadil väljendub või meie,
meie Eestimaal väljendub selles, et et meil on suuremat põuad,
meil on suuremad üleujutused, meil on suuremad sajud,
ehk siis protsessid lähevad tugevamaks, intensiivistuvad eks
needsamad kevadised põuad ja metsade kuivendamine need ei anna,
need ei anna head tulemust, nagu me ka viimastel aastatel
oleme väga-väga selgelt näinud ja ma kardan,
et näeme veelgi. Ehk siis need keskkonnatingimused, mille raames selline
põllumaade ja metsamaade kuivendamine tehti,
on muutunud ja ka teadmised ja ka taustal muutunud,
nii et ei saa öelda, et üks asi oli täiesti vale
või üks asi täiesti õige.
See kõik tuleb alati panna konteksti. Siit on hea edasi minna, suur aitäh selle intervjuu eest.
Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna looduskaitse
nõunik Hanno singel. Aitäh ja head looduskaitsekuud. Järgmisena on mul hea meel ökoskoobis tervitada Tartu
Ülikooli zooloogia osakonna märgalade ökoloogia kaasprofessor,
Riinu Rannapi tervist, tere.
No me eelmises intervjuus juba juhtisime sisse sellise
märgade ökosüsteemide ja metsade tagasitoomise teema.
Miks on sellised märjad alad ökosüsteemis üldse olulised,
et kui ma inimestena mõtlema, et siis seal märjas on üsna
üsna kehv Solverdada ja elada aga tegelikult loodusele on
neid alasid väga vaja? No tegelikult märgaladel on äärmiselt oluline roll
ökosüsteemides ja, ja võrreldes nagu inimese organismiga
siis öeldaksegi, et märgalad on looduse neerud.
Et märgaladel kõigepealt toimub üleujutuste puhverdamine,
ilmselt me kõik kohe tuleb silma ema emajõe suured
üleujutused ja sellega, et, et vesi niimoodi vaikselt
suurele alale laiali jaotub ja laotub sellega väheneb ka
oluliselt erosiooni risk. Et pinnase erosiooni hoiab ka märgala väga hästi vaos ja,
ja vesi säilib nendel märgaladel, siis nad on nii-öelda nagu
veere Serwardid, et et vesi püsib, säilib nendel suurtel
aladel märgaladel, sest märgalad ei ole ainult luha luhaalad,
vaid märgalad on ka täpselt märjad metsad,
madalad veekogud, lauge mere rannik, sood.
Et see mõiste see märgala tegelikult hõlmab endas väga
eritüübilisi biotope. Ja nüüd, kui see vesi seal märgaladel püsib,
siis toimub seal tasapisi vee imbumine pinnasesse,
aga samal ajal ka vee puhastumine.
Ja nii nii ühelt poolt setete talletamine kui teiselt poolt
ka siis toitainete sidumine.
Ja kui meil võib-olla esimesena tuleb kohe noh,
niimoodi nagu visuaalselt, et meelde, et,
et oo, et taimed on need põhilised toitainete sidujad,
siis tegelikult märgaladel osaleb pinnavee puhastumises
koguse sealne elustik, sealhulgas ka selgrootud
ja näiteks ka kahepaiksed, konnade, kullesed,
ET konnade kullesed on taimtoidulised, nad söövad vetikaid,
mis hakkavad vohama selle tõttu, et vees on toitained. Ja kui nad moonde läbivad, siis nad toovad tegelikult väga
suure hulga toitaineid seal veekogudest välja.
Et vesi puhastub, seal setted talletuvad
ja samal ajal toimub ka nii-öelda vaikselt põhjavee varude täienemine.
Lisaks siis veel süsiniku sidumine ja loomulikult märgalad
on üliolulised elupaigad, et nad on toitumisalad,
sigimisalad lindudele, kaladele, kahe paiksetele,
selgrootute imetajatele, ühesõnaga kõik kõik,
kes teda nagu üldse nimetada saab. Ühesõnaga väga olulised, aga milline see seis Eestis siis
praegu nende märkade elupaikadega on ja kuidas see on ajas
siis muutunud? No tegelikult seis on praegu ikkagi väga nukker
ja seda nukram on kuulda nagu seda, et et nagu suurema
õigusega leitakse, et, et meil ei olegi vaja nagu midagi taastada,
see taastamine on nagu midagi noh, lausa nagu hävitavat
või kurja, et tegelikult meil praeguse seisuga tänase päeva
seisuga on üks kolmandik Eestimaast kuivendatud ja,
ja noh, kuigi võib tunduda, et noh, kaks kolmandikku on ju kuivendamata,
aga kuivendatakse ju ikkagi liigniiskeid
ja märgialasid. Et meil on ju Eestimaal ka väga palju kuivi biotoope,
et see tähendab seda, et meil ikkagi enamus,
mida kuivandada annab, on ära kuivendatud.
Ja, ja kui nüüd vaadata nagu ajaloos tagasi,
et siis näiteks 50.-te aastatega võrreldes on meil üle nelja
korra vähem väikseid ojasid sest kuivandamise tõttu ojad
enamasti süvendatakse, õgendatakse.
Meil on ligi kolm korda vähenenud erinevate soo,
elupaigatüüpide pindala ja näiteks madalsood jällegi üks sootüüp,
mis on hästi oluline kahepaiksete sigimisala või,
või ka näiteks kurvitsialiste toitumisala seda on Eestis
säilinud vähem kui 10 protsenti sellest,
mis kunagi on olnud. Et see, see mastaapsus tegelikult asi ei olegi mitte kuivendamiseks,
vaid see tohutu mastaapsusest, meil on praeguseks kogu
kraavi süsteemi kogupikkus ületab kolm korda looduslike
ojade ja jõgede pikkuse, et ühesõnaga, meil ongi tegelikult
vooluveekogudest nii-öelda valdavaks kraavi tüüp.
Ja noh, oleks siis need kraavid tohutult elurikkad,
aga nad ju ei ole, nad on vaesunud kooslused.
Et, et see kõik panebki nagu mõtlema, et,
et noh, meil on viimane aeg üldse midagi ette võtta
ja nagu loodust ikkagi tagasi tuua. Tartu Ülikoolis, teie töörühm on seda asja nüüd kuidagi
uurinud põhjalikult, et mida siis teha, kuidas neid
maaparandusest negatiivseid mõjusid ikkagi siis kuidagi vältida,
leevendada, kompenseerida, mis, mis võimalused seal siis
üldse on? No võimalusi on tegelikult mitmeid, et alustada sellest,
et, et see, mis on veel kuivendamata, see ikkagi jäta kuivendamata,
et see, see vähene, mis on säilinud, seda tuleks säilitada
siis väga palju, nagu räägitakse, seda, et noh,
et tegelikult need suured kahjud on tehtud siis,
kui kuuekümnendatel kaheksakümnendatel Se kraavi võrk kunagi rajati.
Tegelikult on väga-väga paljud uuringud näidanud,
et ka kraavivõrgu puhastamise rekonstrueerimisel vallandub
tohutus ettekoormus, et see võib olla kuni 93 protsenti
nii-öelda sellest looduslikust taustast või foonist. Et, et tuleks viia kraavide puhastamine,
rekonstrueerimine noh, nii-öelda absoluutselt vajaduspõhiseks,
et jätta välja märjad mullad, kus, kus puude kasvu ikkagi
oluliselt ei paranda.
Et jätta nii palju kui võimalik kraavikalda taimestunuks
puhastada võib-olla ainult kraavi põhjad,
puhastada kraave lõigud, jäta lõigud puhastamata hoida vett kraavides,
et meil on praegu nagu mingisugune hirm selle ees,
et vesi kuskil nagu püsima jääb, et ma just käisin välitöödel. Me käisime läbi 400 hektarit majandatud metsamaad.
Ja, ja see oli kohati oli ikkagi hirmuäratav,
et aprillikuus mis peaks olema kõige märjem kuu.
Põhimõtteliselt me ei leidnud ühtegi kudupalli 100-l hektaril.
Ja ja vesi lihtsalt vulinal voolab kraavides ära,
et kui me hoiaksime vett kraavides, las ta koguneb sinna kraavidesse,
aga, aga et me hoiaksime teda seal.
Ja, ja siis on muidugi noh, võimalus ka näiteks kõiki neid
toitaineid ja settekoormusi vähendada rajades kraavidel
ja mitte ainult et neid settetiike või settebasseine,
mida praegu tehakse, vaid kombineerida neid lodudega rajada
kraavidele puhastus, lodusid, mis oleks nii-öelda meenutaks
oma olemuselt märgalasid. Et, et neid võimalusi tegelikult on.
Ja noh, õnneks on ka näha, et vähemalt riigi majandamise
keskus on hakanud, et sellesse nagu tõsisemalt suhtuma.
Ja muidugi siis noh lisaks mina ikka paneks küll väga südamele,
et noh, meie välitööd on selgelt välja toonud,
et majandusmetsas, kus on kraavivõrk rajatud,
seal on kobraste, miks, miks koprad tulevad metsa,
sellepärast seal kraavid mööda kraave on hea liikuda,
Kraavile on hea teha tammi. Ja näiteks meil oligi kahe aastane uuring 500 hektarit,
et erineva majandusintensiivsusega metsa,
käisime läbi, et vaadata, kus siis pruunid konnad,
raba ja rohukonn koevad 60 protsenti kududes kodust kõigist
kudupallidest oli põhimõtteliselt ühel alal,
mis oli siis kopra tammitatud ala, kus oli taastunud
lodumets ja olid taastunud lammialad.
Ja, ja seal oli 60 protsenti kudupallidest
ja kraavid, mis olid sellel alal tegelikult valdavaks noh,
nii-öelda veekogu tüübiks kraavides kokku selle 500 hektari
peale oli ainult kuus protsenti kudupallidest,
nii et noh, see näitab seda, et, et, et kui me mõtestaksime
nagu ümber, et me näeme praegu kopras nagu ainult sellist
tohutut vaenlast, aga kui meil oleks näiteks iga 500 hektari
metsamaa kohta me me jätaks ühe kopraala see,
see looks nagunii tohutult võimalusi ja,
ja tooks meile maastikesse konnad tagasi. Te ei ole ainult sellised tehnoloogilised lahendused,
vaid loodus võib ise ka meid aidata selle sellel teel,
eks ju. Jaa, absoluutselt noh, näiteks looduslikult on mõned kraavid
on muutunud kahetasandiliseks nagu noh, nii-öelda kraavi
põhja on tekkinud, selline lammiala küll kahjuks ei rosioonitud,
aga noh, ta on sinna tekkinud.
Las ta olla selline, et just see, et, et ka kraavid võiksid
olla nagu eritüübilised ja ja looklevust mõnele poole kive panna.
Et, et seda mitmekesisust oleks nagu rohkem
ja mina arvan, et see on ikkagi väga palju nagu mõtetes
ja arusaamistest kinni. Et, et noh, kui, kui palju me siis ikka majanduslikult
kaotame või teine asi.
Võib-olla me kaotame lühiajaliselt, aga see,
et meil ökosüsteemid terviklikuna säiliksid,
see on tegelikult mitte ainult meile, vaid meie
järeltulevastele põlvedele nagu üli ülioluline.
Et võib-olla tuleks ka natukene nagu kaugemale mõelda. No millised kooslused on nagu eriti ohustatud,
millega tuleks kiiremini pihta hakata, mida me võime nagu kaotada,
kui me, kui me. No nagu ma ütlesin näiteks needsamad madal soodeks,
mis meil on ikkagi väga halvas seisus, aga,
aga samuti ma näen seda, et et noh, kõige tavalisemad
lodumetsad lammi metsad, need on ära kuivendatud,
sinna üritatakse kuuski istutada.
Aga miks meil ei võiks olla needsamad, need on osa meie loodusest.
Need on täiesti tavapärased kooslused, mis meil on siin kogu
aeg olnud, mis, nagu ma rääkisin, neil on tegelikult
tohutult lisaväärtusi, mida me lihtsalt ainult nii-öelda
metsamajandust silmas pidades nagu eirame
või unustame või noh, lihtsalt võib-olla ka ei tea. Aga, aga sellised niuksed lodumetsalaigud siin
ja seal majandusmetsas no las nad olla, et nad oleksidki
need saare toaasid, kus elustik saaks olla ja,
ja säilida. Nendest metsadest me hakkame kohe edasi rääkima.
Suur aitäh selle intervjuu eest.
Tartu Ülikooli zooloogia osakonna märgalade ökoloogia kaasprofessor,
Riinu Rannap. Ja järgmisena lähemegi metsadele veelgi lähemale
ja mul on nüüd hea meel rääkida Tartu Ülikooli zooloogia
osakonna säästliku metsanduse teaduri Raul Rosenvaldi ka.
Tere, Raul.
Tere. No kui me räägime nüüd konkreetselt metsadest Eesti metsadest,
mis on ju tegelikult väga eritüübilised,
et kui suur osa Eesti metsadest on tegelikult looduslikult
sellised märjalt paigad, kus inimese jaoks võib-olla on
olemine ja tegutsemine pigem tülikas. Päris soometsasid on kuskil seitse protsenti Eesti metsadest,
aga laiemalt mõttes märgasid metsad ja kus on ka turvast,
on märksa rohkem.
Ka sooviku metsad kuuluvad sinna märgade metsade hulka.
Ja lisaks kõdusoometsad, kus on ajalooliselt olnud soo,
aga inimtegevuse tagajärjel kuivendatud,
et see on muutunud inimtekkeliseks kõdu sooks,
et neid on ka kuskil 15 protsenti Eesti metsadest,
et kokku võib olla umbes 40 protsenti metsamaast,
on sellised. Märjad metsad. Millises seisus need märjad metsatüübid siis on praegu,
et kuidas neid võib hinnata seisundi poolest? No ma arvan, et siin on nüüd põhjust liikuda sellisest
tavapärasest metsanduslikus praktikas kasutatavatest
kasvukohatüüpidest siis Natura elupaigatüüpide juurde
loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide juurde,
sest need on need, mida siis kaitsealadel arvestatakse nende
üleeuroopaline süsteem siis, kuidas on mingeid metsasid
liigitatud Nende omaduste järgi ja, ja selles kontekstis on
Eestis siis neli Metsaelupaiga tüüpi mis on siis erinevas seisundis
kõigepealt soo-lehtmetsad, mida on siis 35 kuni 50000
hektarit siis siirdesoo- ja rabametsad, mida on 50 kuni
80000 hektarit.
Ja siis on kaks tüüpi, mida on vähem ehk lammi-lodumetsad
mida on kuskil 3800 kuni 800400 hektarit sõltuvalt
allikatest ja laialehised lammi metsad, mida on siis 700
kuni 1900 hektarit. Aga et iseenesest ka selliste kuivade metsaelupaigatüüpide
hulka liigitatud vanad loodusmetsad võivad olla sisaldada ka märgasid,
metsasid aga sisuliselt et loodust metsaelupaiga tüübid tähendavad,
et see on teatud kvaliteedikriteeriumitele vastavad metsad.
Et neil on siis need omadused, mida looduslikus seisundis
metsadel võiksid olla välja arenenud, on seal olemas.
Ja selliseid on siis praegu umbes 10 protsenti metsade kogupinnast.
Aga tegelikult tuleb arvestada ka, et osa praegu lagedaid
alasid on kunagi olnud. Need märjad metsad. Miks me peame üldse nende looduslikust siis taastama hakkama,
mis, mis see nagu põhjus või eesmärk on? No kõigepealt kõigi nende elupaigatüüpide kohta,
mis ma välja tõin, et üks nendest on siis halvas seisundis
see tähendab siis, et rohkem kui 25 protsenti elupaiga
pindalast on halvas seisundis.
Kaks tükki on ebapiisavas ja ainult üks on soodsas seisundis,
mis tähendab, et rohkem kui 90 protsenti elupaiga pindalast
on heas seisundis.
Ja see on siis selline elupaigatüüp, mida tegelikult ongi
väga vähe. Et nad on halvas seisundis või laiemas mõttes
ja ja selle tõttu oleks seal tarvis taastada looduslikust
ja see on nende elupaiga seisundi parandamiseks. Aga märgade metsade puhul on ka teine aspekt,
et kuna kuivendus on üks see põhjus, miks nad ei ole heas seisundis,
siis pikaajalisi kuivendusmõjudega aladel ka nende seisundi hoidmiseks.
Ja, ja lisaks on veel kaitsealade puhul see ka,
et kaitsealadel on ka selliseid metsi, mis praegu ei
kvalifitseeru ka halvas seisundis metsalubjaga tüübiks.
Aga nende taastamisel siis kaitsealal võiks kiireneda nende
areng siis selleks elupaigaks. Ja no põhimõtteliselt ongi kolm, kolm asja on,
mida selle taastamise juures saab teha, on veerežiimi
taastamine mis nende märgade metsade puhul ongi kõige põhilisem.
Et see aitab peatada turbalasundi hävimist Sis puistu
struktuuri alustaimestiku teisenemist.
Ja et seda tuleb suuremas maastiku mastaabis teha.
Teiseks saaks teha ka koos nendel samadel aladel ka kujundusraiet,
aga et seda Pigem mitte teha või ainult erandjuhtumitel. Et see ei ole nii vajalik.
Ja kolmas selline taastamistegevus on märgadega metsadega
seotud veekogude taastamine ja seda tehakse,
et nendel samadel aladel, kus hakataks seda loodusliku
veerežiimi taastama, et see on üks osa komplektist,
aga see on ka väikese osa vajalikust asjast märgadel,
metsadel, pigem ikkagi ainult.
Põhiline asi on veerežiimi taastamine. Ma saan aru, et see töörühm, kuhu te kuulute,
seal on mingisugune valik tehtud siin seire tulemusel mille
alusel sa üldse tehtud on, mida on üldse taastada mõtet
ja mida ta on taastada.
Väga vajalik. Ja et no taustaks üldse praegu on valmimas lõpusirgel on
märgade metsaelupaigatüüpide loodusdirektiivi metsatüüpide
tegevuskava mille raames siis otsiti ka selliseid alasid,
mida võiks taastada.
Projektis on ette planeer ette nähtud, et umbes 3500
hektarit võiks olla näit taastatud alasid,
taastatavaid alasid.
Ja et meil on siis seal üks ekspertgrupp,
teadlased, looduskaitset, keskkonnaametnikud,
praktikud kellega koos oleme siis otsinud,
milliseid alasid valida. Esmalt seati paika tingimused, et see asub siis Natura alal
põhiliselt sihtkaitsevööndis, valdavalt riigimaal,
et oleks ökoloogiliselt terviklik.
Ja et ta oleks taastatav selleks sihtkoosluseks mõistliku töömahuga.
Ja see sihtkooslus, millega me siis põhiliselt tahaksime
otsustasime tegeleda, on siis need kõige halvemas seisus
olev elupaiga tüüp, ehk siis? Soo-lehtmetsad, ja noh ka lammi-lodumetsad
ja laialehised, lammi metsad jäävad sinna osaliselt sisse,
aga et see on see fookus, et lehtmetsad.
Ja siis see analüüs, milles ma ise osalesin,
võin lühidalt siin rääkida selle käigust,
et kõigepealt siis kaardi päringu järgi otsisime välja
mullad mis vastavalt siis sellele metsatüübile
või metsaelupaigatüübile. Ja sealt pealt siis sellised alad, kus on siis kas leht-
või segametsad peal.
Saadi kokku üks kaardikiht, kus oli umbes 70000 hektarit
neid alasid.
Järgmises etapis oli visuaalselt kogu Eesti.
Käisin üle, et millised on siis sellised potentsiaalsed
kuivendusmõjuga alad, mis on hüdroloogiliselt terviklikud
ja kus loodust direktiivi elupaikade seisund ei ole hea ja,
ja ka kuivendust on toodud välja negatiivse tegurina. Selle põhjusena.
Ja kokku sain 64 ala üldpindalaga umbes 20000 hektarit.
Järgmine etapp oli alaga seotud tegurite hindamine.
Iga ala kohta arvutasin 12 tunnust, mis võisid anda nii
positiivseid kui kui negatiivseid punkte.
Et positiivselt siis, et mis aitavad kaasa taastamisedule
ja negatiivsed, mis võivad vähendada taastamise edukust
või siis juba olemasolevate väärtuse potentsiaalselt,
et hävimist tekitada. Näiteks kõdusoo osakaal oli negatiivne, sest kodus on selline,
kus on juba nii suured muutused toimunud,
et seal ei ole mõistlik taastamistegevusega aktiivselt tegeleda.
Näiteks lehtmetsa pindala oli positiivne,
aga samas vana lehtmetsa osakaal oli negatiivne,
et kui see mets on juba nii vana, et seal hakatakse,
kui seal hakatakse taastamistegevusi tegema,
siis nendele väärtustele, mis seal on juba olemas halvasti mõjuda. Ja siis maaomandite kaitsekorda veel vaadata,
et erinevad tunnused olid kokku oli 55 ala.
Järgmises etapis siis tuli kokku ekspertgrupp ja,
ja kõik olid vaadanud neid potentsiaalseid viitekümmend viit ala.
Ja üheskoos arutasime, vaatasime nende alade ümbruskonda
minevikku omandivormi noh, ruumiliselt näiteks võib-olla
küll ilus, suur, riigimetsas asuv sihtkaitsevööndis asuv
maatükk seal keskel on just pisikene erametsatükk,
et see selles eelmises etapis välja ei tule. Ja siis selle ekspertgrupiga jagasime alat. Valisime välja teatud alad ja ka prioriteetsuse järjekorras sättisime,
et siis kokku jäi valikusse 17 ala kokku 7700 hektarit.
Järgmises etapis siis hakkas juba.
Keskkonnaamet võttis äsja üle ja, ja RMK et otsustati
nendest seitsmeteistkümnest alast valida 10 ala,
millega tegeletakse edasi, et planeerimine,
inventuurid, piiride korrigeerimine, läbirääkimised
ja nii edasi. Millal võiksid need lõplikud tulemused silma hakata juba? No projektis on märgitud neid alasid, et kuskil 3500 hektarit,
aga see võib nüüd siis projekteerimise käigus pisut muutuda,
et esimesed alad on praegu juba sellises kõige paremal juhul
võib halambedjal juba sellel aastal allata mingisugused taastamistegevused.
Aga osadega läheb veel paar aastat aega,
praegu käib seal aladel eelseire, mina just alampeedial
tegelesin sellega.
Selles kavas, millest ma rääkisin, on ette nähtud taastamismeetmeid,
mille hulka loetakse siis nii aktiivset kui passiivset. Ja aastaks 2030 on planeeritud 11500 hektarit.
Ja pikemas perspektiivis veel aastast 2050.
Et sellised suuremad eesmärgid kaitse-eesmärgid on,
et märgade metsade elupaiga tüübid Eestis on soodsas
seisundis nende elupaigatüüpide omaste liikide ohustatust,
vääre vähenenud, turmastakul akumuleerib üldpindala ei ole
võrreldes 2004. aastaga vähenenud taastamine ainult üks osa
sellest eesmärgist. Ja noh, minu enda nägemus on, et taastamistööd,
kui nad ikkagi maksavad, neil on ka negatiivseid kõrvalmõjusid.
Et neid tehagi ainult seal, kus on selgelt kasu kõige suurem.
Ja noh näiteks seal Alam-Pedja ringi käia,
siis ma ma saangi nagu aru, et või noh, mitte ainult
Alam-Pedja jalaga, et paljudes kohtades,
et kõige suurem probleem nende märgade metsaelupaigatüüpide
puhul on see, et nad on ikkagi noored. Ja see läheb ise ajaga üle, et selleks ei pea aktiivselt sekkuma.
Aga, aga osades kohtades on siiski mõistlik ka taastada. No igatahes taastamistöödest me hakkame nüüd kohe veelgi
praktilisemat rääkima.
Suur aitäh selle intervjuu eest.
Tartu Ülikooli zooloogia osakonna säästliku metsanduse
teadur Raul Rosenvald. Ja järgmisena on mul külas RMK looduskaitse osakonna juht
Kaupo kohv, tere, Kaupo.
Tere. Kui me nüüd rääkisime eelmises intervjuus,
et millised olid need märgade metsade taastamise alade
selliseid valikukriteeriumid ja mida on mõistlik teha,
mida mitte, siis läheme praktilisemal suunal edasi.
Ma saan aru, et RMK on suuresti nende tööde teostaja,
mis seal aladel lahti läheb. Kuidas töö praktiliselt siis käima hakkab? No see töö, kui need alad on välja valitud,
algab ikkagi planeerimisest.
Ja see planeerimisetapp on meil päris pikk
ja põhjalik, kestab sageli kuni aasta, mõnikord isegi rohkem.
Ja algab sellest, kirjeldatakse see ala veel kord ära,
käiakse väljas need ala piirid läbi ja kirjeldatakse siis
nii-öelda tööde kavatsuse.
Ja see kavatsuse juba siis nagu kooskõlastatakse näiteks
kohaliku näiteks kohaliku omavalitsusega,
keskkonnaametiga, vajadusel transpordiametiga. Kui me juba kavatsuse tegemise juures näeme,
et seal on tulevad mängu näiteks eramaa omanikud siis
räägitakse juba selles etapis ka nendega
ja proovitakse võimalikult lai nii-öelda siis selline
esimene kaasamine kohe ära teha, et saada aru,
et millised võivad olla alaga seotud huvid
ja konfliktid.
Ja kui see on tehtud, et siis minnakse sellises aktiivses
projekteerimis- ja projekteerimisvahepeal saadakse veel
erinevate ekspertide huvilistega kokku ja
ja projekt siis lõpuks nagu valmib meie jaoks siis,
kui ta on läbinud, läbinud ka sellise suurema avalikustamist
koosoleku ja peale seda on saadud siis ka kõik ametkondlikud
kooskõlastused ja kohalikud omavalitsused on oma arvamuse
või seisukoha andnud projektile ja alles siis kuskil
aasta-poolteist peale siis kavandamise, alguste me hakkame
päris töid nii-öelda hankima ja leiame sinna siis selle ettevõtja,
kes siis, kellel on sobilik tehnika ja kellega koostöös siis
kõik siis nii-öelda selles projektis kavandatud tööd juba
ellu viiakse. Sa rääkisid huvide konfliktidest ka, et mis konflikte seal võiks,
võiks siis erinevate osapoolte vahel tulla.
Mõni näide, mille üle võidakse vaielda. No mille üle vaieldakse, sageli, on võib-olla sellised
konkreetsete inimeste või huvigrupp pide näiteks ligi
liikumisteed metsas sest suuremalt jaolt need planeeritavad
ja kavandatud tööd ikkagi seisnevad ka kraavide sulgemises.
Ja tänased kraavid ja kraavi sihida on, ma arvan kõikidele
metsas käijatele üheks peamiseks liikumisteeks tegelikult
mida kasutatakse, kui minnakse näiteks soosse
või minnakse ka metsamärga metsa, siis üldiselt see teekond
ikka algab mingisuguselt metsas Ehilt ja näiteks mõnikord on
jahimeestel seal omad mingid kohada, mida nad kasutavad
ja kasutavad ligipääsemiseks näiteks seda mingit konkreetset
sihti või trassi. Et siis on sellised arutelud ja, ja võimaluste otsimised,
et, et kas me saame nii-öelda seda kuidagi seda
väljakujunenud liikumisteed nagu arvesse võtta
või ei saa, et siis Kaldletaksegi neid nii-öelda siis
kohalike huve ja looduskaitselisi kaalutlusi.
Ja üritatakse teha seal nagu parim otsused.
No ja muidugi mingit juhtumid on sellised rohkem sellised mustvalged,
et näiteks, et kui meil ikkagi näeme, et et meil on
nii-öelda mingi kraav kuskil näiteks kaitseväe piiri peale,
mida tundub olevat looduskaitselisest eesmärgist lähtuvalt
mõistlik sulgeda, aga siis selle kõrval on eramaa,
kus maa mätta metsa majandada, siis seal on ka meile nagu
väga selge selline lihtne otsus, et kui omanik ütleb,
et ta ei ole nõus sellega, et siis me kindlasti tagame igati
selle et need tööd, mis toimuvad kaitsealadel
ja siis kaitsevööndites, et need ei mõjutaks siis
maatulundusmaid väljaspool kaitseala. Kui nii-öelda see on omaniku soov. Et see on nagu vanasõna ütleb, üheksa korda mõõda,
üks kord lõika, eks ju. Ja seal ikka mõõdetakse, mõõdetakse ikka kõvasti. Millise tehnoloogiaga üldse siis lõpuks seda sellist
loodusliku veerežiimi seal taastatakse, et ma saan aru,
kraav pannakse kinni, aga seal ei pandud ka lihtsalt,
et üks vall või Tamm ette, et see ei ole nii lihtne. No need jah, see sõltub on ju sellest et mida me,
kus me täpselt oleme maastikule ja mis tüüpi koosluse taastamisega.
Me konkreetselt tegeleme, sest siin ka märgade metsade puhul
sageli nagu räägitakse terminiga märjad metsad,
aga tegelikult selle termini taga on väga-väga eriilmelised metsatüübida.
Et seal on, on ju rabaservades olevat siirdesoometsad,
aga seal on ka näiteks jõgede äärsed lammi lammi metsad.
Et kui me sellistel paksudele turvasmuldadel on põhiline
nii-öelda eesmärk tõesti see, et tõsta veetase maapinna
lähedale mitte mitte üle maapinna, vaid maapinna lähedale. Et siis seal on jah põhiline meetod kraavide võimalusel
täielik tagasitäitmine ja paisude ehitamine.
Aga näiteks jõgede äärsetel, lammi metsadel on tegelikult
põhiline siis eesmärk see, et et kuidas,
nagu taastada see side selle metsa ja jõe vahele,
et üleujutus, üleujutuse režiim taastada tegelikult selles metsas.
Nii et sellest ka sõltuvad nüüd nagu tööde päris palju,
et kohati on vaja seal näiteks likvideerida kraavi Muldeid. Üldse mitte midagi paisutada teha hoopis selliseid inimese
tekitatud Valdes läbivoolukohti.
Nii et ta on nagu hästi kohakohapõhine, see töö
ja iga iga nii-öelda selle kraavi puhul otsustatakse siis
nii-öelda konkreetse kohapõhiselt ja eesmärgist lähtuvalt. No vahel on olnud ka selliste kohtade puhul vastukaja,
et, et sellise taastamistööga rikutakse selliseid
olemasolevad väärtused, mis, mis on mõne aja jooksul seal
tekkinud ja võib-olla inimestele armsaks saanud,
et kui palju peab niimoodi kohalikega vaidlema
või selgitama oma tööde eesmärki. Ma arvan, et seda selgitamist on ikkagi omajagu
ja see on ka igati mõistetav.
Et sest taastamistööd on meil siin toimunud Eestis 10 aastat.
Et meil on selliseid näiteid täna kõikjal Eestis juba igas
igas maakonnas. Aga samas noh, me ei saagi nagu ära unustada seda,
et enamus neid kraavivõrke siis millega neid märg alasi
märgi metsakooslusi, sealhulgas kuivendati,
neid rajati 60-ni kell seitsmekümnendatel,
nii et need on kõik ikkagi juba viiskend mõni 60
ja rohkem aastat vanad ehk et inimesed on tegelikult nende
nendega harjunud ja nende kraavituste tulemusel kujunenud
keskkonnaga harjunud. Ja eks igasugune keskkonna muutus, nagu tekitab inimestes
selliste ebamugavuste.
Ja selliseid kui ma meenutan näiteks viimane päris huvitav
ja arutelu tegelikult meil oli näiteks jalase külarahvaga,
kus me arutasime siis seda, et et kuidas me nii-öelda saaks
kohalikele seal vastu tulla, et sellega,
et nad nagu soovisid, et neid taastamistööd ei oleks nagu
väga lähedal nende kõige enamkasutatavale nii-öelda
sellisele matkarajale ja seal siis leppisimegi,
kui näiteks, et me nende taastamistöödega,
kuna seal ka looduskaitseliselt, et oli võib-olla nii-öelda
selline vähem kriitilisem kohta, siis me saimegi nagu kokku leppida,
et me teeme taastamistööd sellest, nagu rajast seal mõnesaja
meetri kaugusele jäädes. Ja mingis kohas loobusime nii-öelda siis nendest töödest üldse,
et kuna me nii-öelda nägime, et see, ütleme,
et konflikte sellest tekib nii-öelda kahju,
võib-olla on suurem, kui, siis konkreetses taastamistöös
saadav kasu nagu, et noh, eks me peame nagu arvestama sellega,
et noh, et looduskaitse ka nagu toimub, on ju toimib
ühiskonnas ja see ühiskondlik toetus on meile oluline See on väga hea näide, ma küsin veel, et noh,
riigimetsa majandamise keskus on väga suur metsamajandaja,
samas Eesti suurim looduskaitsetööde tegija,
et et kuidas ka nii-öelda tavalise majandusmetsa sellises
Tulevikku majandamises sellist tasakaalu siis hoida
elurikkuse säilimise ja majandusliku tegevuse vahel,
et tulevikus ei peaks jälle taastamisega tegelema,
et kuidas hoida pidevalt sellist Tasakaalu eks me seda riigimetsa majandamise keskuses
üritame teha igas ajas, nagu toimetatakse selliste parimate teadmistepõhiselt.
Et kui kuuekümnendatel arvati, et selleks on ainult kuivendamine,
siis tol hetkel inimesed olidki selles väga veendunud
ja tegidki nii.
Täna me teeme nii-öelda teisi asju, milles me oleme
veendunud ja üritame ka siis oma nii-öelda
majandamispraktikaid majandusmetsades tegelikult kujundada niimoodi,
et nad oleks elurikkust arvestavad ja sellele paneb hästi
palju rõhku ka tegelikult just eelmise aasta lõpus vastu
võetud RMK uus arengukava mis tõstab elurikkuse nii-öelda
kesksele kohale kogu selles metsamajanduses ka. Ja noh, siin selle selle heaks nagu näiteks nagu et kuidas
seda siis üritatakse saavutada ka reaalsuses on see,
et me oleme siin näiteks see suvi võtmas RMKs tööle eraldi
kolme metsaökoloogi kelle ülesanne ongi siis majandusmetsase
toetada metsa majandajad kõigiti selles,
et nende rai otsused, metsakuivendusega seotud otsused
võtaksid arvesse Elurikkuse vajadusi ja väldiksid mõjusid,
kui neid ei ole võimalik vältida, siis minimeeriksid neid
ja kui on ikkagi väga vaja, siis võetakse ka veel
täiendavaid leevendavaid meetmeid. Et seda mõju siis põhimõtteliselt kompenseerida.
Et see on, need on niisugused praktilised asjad
ja ja eks seal on ka hästi palju selliseid konkreetseid
kokkuleppeid nagu näiteks.
Mis puudutab näiteks märgasimetsasi, siis RMK on siin juba
tegelikult pikalt oma metsakuivendussüsteemide tegemisel
nagu üritanud nagu tähelepanu pöörata sellele,
et kõige tundlikumad alasid kindlasti ei kahjustataks,
ei kahjustatakse kuivendussüsteemide rekonstrueerimisega. Nüüd siin just viimastel kuudel on ka olnud väga tugevalt
arutatud selle üle, et senisest palju rohkem rõhku peame
veel pöörama paksudele turvasmuldadel olevatele vähem
produktiivsetele metsadele et neid hoida.
Kuna sellega on nagu seotud väga suur süsinikuvaru
ja samuti ka selline eriilmeline eriilmeline elurikkuse.
Nii et sellistele aspektidele me püüame nagu igapäevaselt
järjest rohkem tähelepanu pöörata ja kui teadmised teadmised suurenevad,
siis need varem või hiljem nad jõuavad ka praktikasse. Seda on väga põnev kuulda tõesti, soovin edu
ja jõudu nende töödega ja siis ka RMK-le tulevikuks,
et tõesti mets oleks hoitud ja me saaksime sellest
inimestena aga mõistlikku kasu.
Aitäh selle intervjuu eest.
RMK looduskaitse osakonna juht Kaupo kohv,
palun. Ja selline saigi tänane ökoskoobi saade,
suur tänu kõigile esinejatele ja kõigile kuulajatele. Mina olen saatejuht Kristo Elias kuulmiseni.
