Teerib keik, Sõrulased ning sõrulaste sõbrad.
Kevadist elu elame ning kevadesse mõtet mõtleme.
Aprilli teine pool oli tööst soe ning suvise olemisega.
Siis tuli mai hakatuses hirm, vilu, tuul
ning külmatööd väitel meri küll pere hoiab tagasi,
aga öökülmad olid ikka Siimetel merede vahel ka.
Ning seda, seda enamast tahabki olla, et kui aprill on soe
ja ega siis sellepärast küll Suigedetule ilmaet tõmbab ühel
ajal ikka piduri peale. Vaat lilled nii õitsvat küll pikalt.
Oleks terve selle aja soe olnud, siis oleks tulbid
ja teised kevadised lilled ammu õitsenud.
Aga nüüd selle aastal lille elu ikka tõesti kaanes pikalt jagunud. Mandrirahvas paneb iga päev oma seeneliste pilte internetti
üles kogritsad ning mürkled ning korrele
ning mitte mitte mingitsugust.
Käitleja kohad kohest nad muidu kevaditi kasuvad puhta tühjad.
Kuiv noh, pehma pole sigantes teeb mis ajast ju olnud.
Nüüd eile siis sai mõne sabina ju näeb, mis saama hakkab,
aga mandrirahvaseemnetega üsna paneks, aga meitel selle
Estancolo kuivatatud särg üle kuu aja juba mõnuga söödud. Sauna peale kohest nad kuivavad, seal nakkab juba tühje
kohti sulgema.
Kevadine aeg ja noh, see on ikka kala Aegolm.
Vaat paarkümmend aastat tagasi kuskil üheksakümnendatel
ning kõlab ennem seda ka.
Vaat siis olid kevadised oomingutsiaalsed,
tõused üles, lähed õue ning siis silmaelule taustaks on
linnulaul ning mere peal paadimootorite pudiin. Üsna sageli olid meeste häälekad kuulda,
kui nad seal mere orjas mootorite mürina sihes omavahel,
mida ta õilased.
Mõne kaluri tundus hääle järgi isegi tee.
Olgu küll, et mitmed kilomeetrid kaugemal,
aga vesi kannab jäält kenasti edasi.
Vaat olid sealsed kevade ning suvise aja hääled
ning siis selle paatide popsumisega, siis tuli ikka meelesi laule. Minu peig Kalamees kõige hoolsam küla sees.
Mis mu puhul muidugi mõte, tõsi ei ole.
Mu teine pool pole eluilmas ühtegi kala merest välja toonud.
Aga aga kaluri poeg?
Seda ta on küll.
Neid kaluripoegi ikka veel rannaäärega autole avab.
Aga pärisega poisse, kalapüüdjad need meres käib
ja vaat neid hakkab vähemaks jääma. Ning sealse nostalgitsemist mõttega haiged läätsa külase
Ants varrise jutule tuldud.
Et ta metele oma kalapüügiaegadest, mida te räägiks.
Tere siis ka, tead sa praegust sihuke kena kalapüügiaeg,
sa oled ju kõiki muid asju, sa oled ka teinud,
aga räägiks nüüd kala püüdmisest ka.
Kuidas su aega see oli, see asi? Vanasti oli täitsa täitsa tipp-topp telk,
kala oli, tööd oli, mehed sai korraliku palka,
mäletan nii seal kui üks mees, viis oma palgajalg rates
arvus oli lüpsik või see oli raha pakkisi täis,
iseerib parajalt purjus eakas koju poole sõitma. Oli agaavi rannas see, kui oli ka Kalavilg mees,
löödi hommikul kell viis välja.
Kalakombinaadi töötaja, kes kala vastu võttis,
tuli vaates ilus, terav, sooritan see.
Ja siis oli meie mure murtud aega püünisude liit,
Raskad Nendel ikkagi puuvillased tõrvatud seitsme kaheksa
meetrised kaitstud mõrrad ja pigihoos siis oli nagu
tõrvapappi välja merest üles tõmmata. See oli aeg, kui sa kaluriks taandusid. See oli 54. aastal, 53. aasta sügisel olin,
käisin nagu abikalur, otsime läppar rannas. Kuidas seda ütelda?
Ma praegu ise enam õige aastas ei luba, aga üksikud ikka on,
aga kui oli see aeg, kui kala oli, siis oli nii,
et näed, sõime. Tünnid pandi täis kaased peale, läks lennuki peale
ja läks. Meie armastatud pealinna.
A. Paremad asjad läksid ikka pealinna, eks ta oli jah.
Aga kus Muugale jahi, mis kõlada veel püüdsite? No räim ja ja sügisel võrgu räim ka.
Sviiter läätsa rannas penne, poolteist tundi ikka.
Kolka kolkapoolekuderäim tükkis teistsugune kala.
Ta võib nii, et sinu vaatan, siin ja minul on siin paar
paar-kolmkümmend ja rohkem meetrit 50.
Teine mees saab, teine ei saa.
Terve meri ei ole meta ühtlaselt kala täis.
Häid kala käitub koitu. Ja viimasel ajal ju mehed lähevad, lähevad,
kes käivad, üksikud mehed siin meie rannast kõgesid,
lähevad õhtu kell 11, see ju septembrikuu
ja augusti lõpp ja. Juba välja raputatud ja.
Aga noh, see on, neid ei ole enam mehi, kes merele lähevad.
Vaata, sa pead seda tööd tegema mida sa tahad
ja nagu Ernesaksa kasvõi ilma palgad. Juured siin maal kalamees ei tohi olla kunagi pahn
ega kadi. Selle jutu lõpetuseks ma taha tuulekala kiita.
Sellepärast et praegus on umbes tuulekalaaeg.
Kes tahab saaja, Olga nobe, eluilmas ei tee kauaks,
seda jagub mõne aasta jagu, pelgalt mõne aasta käib ruttu
läbi ning ongi, et läinud on homming, ühe päeva on läinud.
Siis ei aita muud kui lasteaeda ka tootma.
No nõnda palju kalamehi sigantes ikkagi veel jagub,
et poode kalo järgi minema ei pea. Ning tuulekala jah, ikkagi, et vaat see kena kerge kala
puhasta ning Lehtne süüa.
Talju, rohelised rood, valge liha sees, lastelgit kena kala
söömisega hakadust teha.
Praetud värske tuulega, vaat see on üksgijana asu täis.
Sealsed kalamaigulised jutud siis sedakorda Sõrvemaa,
Saadet tegid seltsis, teeme jälle ning tamme kooliver.
Saate lõikas, kogudame niidi, Margus Olga siis selleks
korraks jällegi enateerist.
