Sademevee ärajuhtimisega on hädas paljud linnad.
Tüüpiline lahendus on seni olnud toru, mis juhib vee
tänavalt mõnda vee kokku.
Kuid nagu näitasid Valgas Pedeli jõe ääres
maastikuarhitektid ja ehitajad, saab ka nii,
et äravool moodustab osa rohealast.
Maastikuarhitekt Pillet Zimmer. Kolm asja korraga, et ta rikastab seda Pedeli äärset haljastust.
Ta annab võimaluse siin kivide otsas näiteks turnida,
lastel tasakaalu, dusi proovida.
Ta loob jah, esteetilise lisaväärtuse siia alale
ja muidugi puhastab siis Tartu tänavalt tulevat sademevett.
Pluss selle tegemise käigus me avastasime,
et seal on üks kaevurakke, mis on natuke liiga kõrge,
et seda seega madalamaks. Et see ala nüüd tänu sellele uuele lahendusele saabki
kuivemaks juba juba seeläbi, et et sellel veele loodiga
parem ära juhtimisvõimalust selles mõõtmes esmakordne Eestis. Maastikuarhitekt Gen Mandre Lähenesime sademeveele pisut teistmoodi,
et traditsiooniline lahendus, mis siin ennem eksisteeris,
oli lihtsalt üks kraav, aga me andsime Kraavile natukene
teise mõiste, ehk siis viibe alaeesmärk oli siis aeglustada
seda sisse tulevad sademevee voolukiirust
ja puhastada seda, mida siis tehti Loclavuse kivid
ehk siis takistuste näol ja, ja puhastus toimub läbi taimse
filtri ja lisaks sellele, et lahendatakse ära siis sademevee probleem,
siis loodiga niisugune kasutajale meeldiv,
atraktiivne ala, sinna suunas me tahaksimegi liikuda,
et sademeveelahendused ei oleks ainult pelgalt sademeveele fokusseeritud,
vaid et pakuksid ka muud lisandväärtuseid. Eesti maastikuehitajate liidu president Kadri Grišakov Me otsisime neid probleemseid aspekte, mida maastikuehitajad
peavad tulevikus hakkama lahendama ja sademeveelahendused
olid siis üks nendest probleemide emis kõigis riigis välja
tulid siis me võtsime ühendust Valgaga, et äkki neil on
kohta siis, kus seda probleemi lahendada
ja leidsime siis selle Pedeli kraavi, kolme päeva jooksul on
siis koostööd teinud kolm maastikuehitajaid Soomest kolm Eestist,
kolm Lätist ning see töö on olnud siis on täiesti
suurepärane ja nemad siis lähevad oma koduriikidesse,
et teistele maastikuehitajatele rääkida. Mis on need nipid, kuidas tuleks rajada selleks,
et need süsteemid saaksid ka tõesti toimima?
