Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Aga põnevama kraamiga on alati kõige alustada
või selles mõttes hea, et mis keelatud teema on,
mida ei tohi kohe-kohe ja maksakas. Me leppisime kokku, et me ei hakka sellest rääkima esimese asjana.
Et ta ei tule muidugi siia saatesse. Aa, okei ja mis helises? Ei, mis asi see, millest ei tohi rääkida.
Esimene. Neli proovi mõttes.
Me teame sinu eripärast küll veel.
Okei, no vaatame. Kuhu me välja jõuame?
Tere ja imeilus pühapäev, hea raadio, kahe kuulaja
ning aitäh sulle, et kuulad rännusaadet,
reispass. Milles täna Läheme taas kord sinna,
kus olime üle-eelmises saates.
Et vahelduseks olla kusagil mujal kui Lõuna-Ameerikas
ja hopsti teisele poole maakera Jaapanisse.
Ning minu head tuttavad Lauri atriinuert tulid,
noh, praktiliselt võib öelda värskelt lennuki pealt maha,
käisid Jaapanis matkamas ja tänases saates mõtlesingi,
et võiksime selle matka lihtsalt üksipulgi läbi käia. Me ei hakka siin rääkima jaapani süvaajaloost kultuurist
suurtest teemadest, vaid lähemegi lihtsalt otse koha peale.
Ja kui ma võin tere muidugi ka.
Tere, tere.
Alustada seda saadet traditsioonilisel viisil,
nüüd muidugi selles mõttes meil nüüd enne ei leppinud kokku,
vaatame, kuidas välja tuleb, mõnikord on hea,
muidu on, see on umbes nii, et kuule, räägi ruttu-ruttu üks
hea anekdoot või mis sul seal reisil ka hullu juhtus
ja siis niimoodi ei tule paugu. Kust, aga proovime.
Et kui valiksime lihtsalt ühe hetke ühe koha ühe noh,
mis iganes on see kuskil künka otsas, päiksetõus pilve sees,
vihma sajab öösel või maantee ääres mis iganes.
Ja, ja prooviksid mind viia kohale.
Et, kus ma olen mida ma enda ümber näen mis lõhnad,
mis tunded, mis meeleolud.
Kas tuleb midagi? Mina kutsuksin sind siis Saku Ratziima poolsaarele et seal
on tegevvulkaan ja me läksime sinna, see on nüüd koht,
kus hästi palju turiste käib, et kui me muidu püüdsime
otsida selliseid kohti, kus on turiste vähem,
siis seal saare peal oli väga palju.
Ja me rentisime sealt sadamast rattad ja,
ja siis sealtsamast anti meile ka siis selle saare kaart
ja joonistati ilusti siis ringid ümber, et kuhu kindlasti minna,
et need vaatamisväärsused ilusti seal noogutasime
ja et lähme, lähme, sõidame ka esimesel võimalusel. Me keerasime tegelikult selle raja pealt maha.
Ja siis sattusimegi laavaväljade juurde valava põldude juurde.
Kus me siis olimegi, nagu naersime kolmekesi meie kaks
ja siis tossav vulkaan.
Et see oli, see oli nii hea tunne kuidagi,
et, et oledki seal kui mõtled, kui palju turiste tegelikult
seal saare peal on ja sel hetkel olime kahekesi
ja vaatad nii kaugele, kui saad, mitte kedagi teist ei ole. Et selline väga, väga mõnus tunne oli, sihuke eraldatuse tunne,
et ja see oli kõik ainult sellele, et lihtsalt korraks
keerasime sellelt põhid põhiteelt kõrvale. Väga lahe, suumime nüüd natukene välja ja mõeldes siis
niikuinii ka tugitooli reisijale, aga asjast huvitatud
rändurile nagu kasvõi näiteks mina.
Et kui ma tahaksin sellist sarnast matkareisi Jaapanis ette võtta,
et kuhu see siis viib täpsemalt, kuhu me selle nööpnõela
seal jaapani kaardil paneme ja kui kauaks? Meie valisime seekord lõunasaare küüsju.
Ma kindlasti hääldan seda mitte õigesti.
Aga siis kõige lõunapoolsem suurem saar ja otsustasime,
et võtame sellise väljakutse, et proovime sellele kolme
nädalaga ringi peale saada.
Kasutades siis ühistransporti ja käia siis niipalju,
kui jalad võtavad või rendiratastega kui neid ant,
kui neid saada on, siis nendega siis sõita. Ja noh, esimene üllatus oli suur, kui me esimest kohta vahetasime,
vaatasime, et seal ajakulu on seal üle kolme,
nelja tunni.
Selles väga hästi organiseeritud ühistranspordivõrgustikus,
mis seal Jaapanis on rõhutades ronge.
Või siis jah, rööbastransport, et see on nagu üli üliäge kogemus.
Siis tuletades meelde ivo seiklusi Indias Siis need on nagu kaks. Tee äärmust, mida nagu võrrelda, et kui perfektselt toimib
see Jaapanis seda saab seal koha peal kogeda.
Ja siis ma sain aru, et tegelikult me natukene ülehindasime
seda teekonda ehk kolme nädalaga talle ikkagi ringi peale
päriselt ei saa, kui sa tahad midagi kõrvale põigata kuskilt ja,
ja oma silmaga kogeda või siis nahaga tunda.
Ja alla ei andnud, jätsime hästi palju kohti vahele.
Aga põhimõtteliselt siis ringi tegime ikkagi peale väga
suurte siis otseteede mahalõikamisega. Jah, eesmärgi täitsime ära, aga, aga südamesse jäi ikkagi
soov kunagi minna tagasi ja võtta ikkagi rendiautodest.
Paljudesse kohtadesse.
Ühistransport ei vii ja ühes kohas näiteks oli võimalik kord
päevas ühistranspordiga sinna liikuda.
Aga ta oli piisavalt kaugele nagu jalgsi
ja rattaga sinna.
Ei jõudnud. Et jäi süda südamesse, väike selline kripeldus sisse,
et kindlasti oleks vaja sinna tagasi minna. Et ma saaksin nüüd ettekujutuse selle matka,
noh, ma ei tea siis tüübist või raskusastmest
või midagi sellist, et kas see on niimoodi,
et võtan selle rendiratta, ma panen sinna peale magamiskotid,
vihmatelgid, mingid keebid ja värgid ja siis fantannia panen
telgi püsti, kusagile, kus öö mind tabab,
või on ta selline ööbid kuskil teemajades ja,
ja, ja võtad mingi Chart, kata ja nii et on niisugune
natukene mugavam, et kuidas. Kus on varustus või ettevalmistus, oli?
Nojah, meil oli päris suur seljakott, aga mugavus seadis piirid,
et me ikkagi õhtuks olime majutusasutus tagasi.
Et me üritasime nagu hommikul peale ja õhtul tagasi,
et sellist rännakut ei teinud, et me oleksime nüüd võtnud
ühe teekonna ette neli-viis päeva ja mitte midagi teadmata.
Koha peal saime küll teadet, kämpimine ei ole seal väga in.
Et see on nagu sellistele noored võib-olla käivad,
võib-olla rokivad rohkem. Aga vanem generatsioon ei tunne sellest mingit naudingut.
Tõenäoliselt sellepärast, et kõikidel kämpingualadel,
mida meie nägime, ei olnud seda soojendusega WC-potti.
Et, et võib-olla ma ei, ma ei tea, mis see põhjus on,
aga, aga me kohalike käest küsisime, siis nad ütlesid jah,
et see selline kämpimise stail või stiil ei ole nagu
jaapanlastele väga omane.
Aga need kohad on olemas, haruldused, väga ilusad kohad,
need, mida meie nägime, kus olid telgid üleval. Aga me ise telkide telkides ei ööbinud. Jaapan on üldiselt tuntud oma sellist nagu noh,
minu meelest selliste väikeste kiiksude poolest,
et sul on nagu igal pool, kõik asjad on teistmoodi,
mingit igal sammul sa näed, kas või needsamad sinu mainitud WC-potid,
onju, mis ühtepidi no igal pool maailmas tehakse isegi
fotonäitus erinevatest veetseedest, mis on tegelikult rohkem
sinna teisele poole ekstreemi kalduv, võib-olla onju,
aga, ja neid on tehtud rohkem kui üks minu teada. Aga, aga mis on nagu sellised reisile nüüd hiljutisele
tagasi vaatad, et sellised nagu seal Palfictionis öeldakse,
et itsitavad liidul diferences jaapani nagu sellised kiiksud on,
mis on nagu kõige lahedamad. Kui ma oleksin artist, siis ma teeks laulu.
Ja laulu pealkiri oleks trammisõit.
Mitte kõikides linnades ei ole seal trammiliiklus korraldatud,
aga seesama, millega Triinu siin alustas,
cagoshima, seal on olemas siis kaks trammiliini.
Ja see on seiklus, alustades siis peatuse valimisest muidugi eurooplasele,
kes ei ole harjunud siis teistpidi see liikluskorraldusega,
eks sa pead kõigepealt aru saama, kummale poole peatusesse
sa lähed õigesse suunda liikuma saad siis avastad,
et minusugune natukene ümaram kehavormiga esindaja peab kõhu
sisse tõmbama, kui tramm tuleb, sest muidu pühib nööbiteest ära. Platvorm on täpselt nii kitsas, et sinna mahub ainult ritta,
kellelegiga seal koos tantsida ei saa.
Ja siis läheb see seiklus lahti ehk keskmisest uksest sisse.
Sellistele turistidele nagu meie on siis piletimasin,
mis sülitab välja sellise väikese paberilipaka kaks korda
neli sentimeetrit trügib sinna peale peatuse numbri mis on
kõikidele maailmakodanikele arusaadav, et ei ole mingeid
hieroglüüfid seal peal. Aastad, tramme sisse otsida endale koha,
siis märkad, kuidas see kõik on nii rahulik,
seal vaatad, mida teised teevad, nad tavaliselt on väga omas
maailmas jaapanlased, seal neil on kaks asendit.
Esimene asendan siis kas Survatakse telefonis
või teine asend, nad on silmad kinni ja on tõenäoliselt tuk tukastanud.
Aga, aga see trammisõit läheb kohe lõbusamaks,
kui uksed sulguvad. Ehk siis alustab siis trammijuht sõitu informeerida kõiki liiklejaid,
et ta alustab liikumist, olge ettevaatlikud.
Seejärel liigub, liigub, liigub kõik seal vaikselt omaette lohistavad.
Ja keegi ei tõuse enne, kui tramm on täielikult peatunud.
Trammijuht jälle, räägib ta vahepeal ka räägib midagi,
aga me ei saanud aru, sest me oleme ikkagi täiesti nagu ikka
tumm trummid, et sellest jaapani keelest mõned sõnad teadsime,
aga, aga jah, see nüüd igapäevaelu seal ei aidanud. Ja siis laps sigines saginaks, kõik tõusevad rahulikult
püsti ees saada, oma makse teostada, kes siis teeb
viipekaardiga või nagu Tallinnas rohelise kaardiga,
selle väljumise.
Trammijuht tõuseb püsti, tänab isiklikult kõiki trammist
väljuvaid sõidu eest.
Ja siis sina lähed sinna oma selle lipakaga.
Suured tablood on üleval, makstakse siis sõidu pikkuse eest,
vaatad oma numbri, selle all on kirjutatud jeenid,
mitu Jery maksis, viskad sinna suurde potti
ja sind muidugi tänatakse, selle eest lähed trammist välja. Ja kõige huvitavam, mida me nägime, paar korda oli ka see,
et, et trammisõitja tänab trammi kaasa arvatud trammijuhti,
ehk siis läheb välja, võtab ikkagi selle kergelt tänavaasendi.
No see on ikka fantastiline, seda nagu kogeda,
et kui ma oleks artisti, teeks sellest laulu,
sest see on niivõrd äge kogemus.
Kuidas järsku on tramm, täiesti vaikne, kõik on seal oma maailmas,
tramm jääb seisma, trammijuht tõuseb püsti,
annab loa nii-öelda siis toimetamiseks, kõik võtavad
rahulikult üksteise järele rivi ja lähevad vaikselt trammist
välja ja teisest uksest siis, kui on väga palju rahvast,
siis natukene trammijuht hoiab ust kinni. Et kui sealt on, siis keskmise ukse juurest on rabas juba
mööda läinud, eks vaba ruum on tekkinud,
teeb lahti sealt, samal ajal tuleb siis sama kiiresti
rahvast peale.
See kõik on nii ilus ja organiseeritud, et võtab pisara silma. Ja võrdled, seda mets metsikut laest, mida meile pakutakse igapäevaselt. Ja ühes peatuses oli, oli trammijuhtide vahetus,
et ühel sai siis tööpäev läbi, teisel algas
ja siis nad õues paar sõna rääkisid juttu siis trammijuht tuli,
uus trammijuht tuli siis trammi, tal oli selline magnetiga
oma nimi, selle ta pani siis sinna ühe posti külge,
siis ta sügavalt kummardas kogu trammirahvale,
pani valged kindad kätte ja asus oma tööpostile. Väga väga lahe. Siin ma ei tea, kas väikegi. Jalgratastega seal palju linnades või maal ka
või nagu peamiselt. Nojah, mis jaapani mõistesse maapiirkond on,
et kui sõnnikulõhna tunned, et siis Okei. Kuidas seal on see jalgrattakultuur, et ma teen,
noh, selles mõttes, et väga lahe viis ju maad avastada,
mitte nüüd.
No üks variant on siis Uhhuduuri kombel tõmmata joon läbi
terve ümber terve maakera.
Ma saan aru, et teie puhul te võtsite rendirattaid erilist,
tiirutasid ringi, on ju, et see on jällegi väga väga lahe viis,
igal pool ei ole see nagu väga noh, Lõuna-Ameerikas on see
pigem nagu pead ikkagi suht äss olema, et sellist asja teha,
et kuidas Jaapanis. Jaapanis nendes kohtades, kus meie peatusime,
ega me ei olnud ettevalmistust teinud väga paljud kohalikud,
kellega me seal suhtlesime või siis ka info punkti töötajad
olid väga üllatunud, et me tuleme nagu ilma mingisuguse plaanita.
Maandusime sinna infopunkti, ütlesime, et rääkige nüüd kõik
saladused ära, mis teil siin on, et me vaatame siis,
kuhu me jõuame ja ja milleks me ise suutelised oleme.
Ja väga paljudes kohtades ei olnudki rendirattavõimalust,
et noh, me sõna otseses mõttes külades liikusime
ja täiesti arusaadav, et sellises meie mõistes nagu
võib-olla paides või, või, või Keilas ei ole sul rongijaama
kõrval rendiratast võimalik võtta palju parem olukord oli
muidugi rendiautodega, et rendiautopunkte oli rohkem näha. Ja rendiratastega, siis noh, ma võin öelda küll,
et mul on nüüd kogemus olemas kõiksuguste.
Me proovisime võtta nii palju kui võimalik elektritoega,
eks hübriidrattaid.
Sest noh, mägedes seal ikkagi 1000 tõusumeetrit ühe lollusime,
tegime. Ma nimetan seda ikkagi päris lolluseks,
et ühekäigulise poerattaga minna nagu mägimatkale. Me oleme tagasi ja eesmärk sai täidetud,
sest vahepeal Eks oli preemiaks sihuke korralik, korralik kuuma vee vann
tund aega mis natukene andis armu siis kehale,
et, et taastuda ja alla muidugi oli jälle lõbusalt tirilaskmine,
et aga see ülessaamine oli, oli tore väljakutse,
sellepärast et akud said tühjaks ja see ilma akuta sõitmine
on selline tunne, nagu keegi oleks veel.
Ma ei tea, mis koorma sinna ratta peale ladunud,
et et meie lihtsalt siin ei ole harjunud Nellist selliste tõusudega,
et kui sa pead sõitma nõmme mäest üles 18 kilomeetrit siis
see jätab nagu sellise sellise tagantjärele nagu sellise
meeldiva mälestuse. Aga, aga jah, sellised noh, mis meil oli kõige pikem,
võib-olla. Ring oligi vist 60 paar paar 60 kilomeetri ringi
nagu sai tehtud, aga noh, kõik olid muidugi jälle jälle mägedes,
et et siia tagasi tulles Eestisse, siis sihuke tunne,
et 60 kilomeetrit on selline natukene nagu nali,
et veeretasin ühest punktist teise, et seal ikkagi vaatate,
et vee varud otsa ei saa ja kust kust kõike muud asju saab,
sest energia lihtsalt sai otsesel millega me võib-olla nii
palju ei olnud arvestanud ja nii täpselt seda reisijate planeerinud. Aga mis oli selle reisi mõte, et me ei planeeri midagi ette?
Läheme kohale, vaatame, mis juhtub ja täiesti õnnelikult
nagu tagasi meil ei olnud mitte ühtegi vahejuhtumit,
mis mis oleks pidanud kas või panema mõtlema,
et kas, kas me ikka peame niimoodi jätkama.
Et kuna jaapanlased on niivõrd abivalmid,
siis ja paar sõna veel jaapani keeles on,
siis nad sulavad kohe, et nad on kohe, et igasugust
translaatoreid mõnedel majutusasutuse pidajatel ühel oli
konkreetne mingi spetsiaalne vidin, millega ta siis tõlkis,
et et nutitelefonist ei piisanud, et ta oli veel väga õnnelik,
et seal veel eesti keel sees olijat. Et siis ta oli nagu eriti õnnelik ja et aga ma vist ei
vastanud küsimusele. Nojah, ei. No sa oled jalgrattakultuurilinnades Linnades on neid ikkagi palju, noh, mitte nüüd nii palju
nagu meil siin võib-olla, jah, võtame siin amsterdami
tippnäite võib-olla siin Euroopa kultuuri mõistes
või Kopenhaagen, aga aga rattad on seal olemas,
rattaparklad on seal olemas.
Täiesti mõistlik viis liikumiseks, kõnniteed on nagu hästi kitsad,
et niisugune tunne, et kahekesi kõrvuti ei käi seal
ja siis see seega rattaga seal ei sõida. Ja siis sa sõidad sõidutee peal ja sellist liikluskultuurikogemust.
Ma ei ole varem kohanud, ehk siis kui ikkagi tagant tulev
sõiduk turvaliselt sinust mööduda ei saa siis ta sõidab
lihtsalt rahulikult sul järel, kuni ta leiab selle võimaluse
ja siis möödub turvaliselt.
Et selle reisi jooksul vist üks või kaks autot,
kellel oli ikka väga kiire, oli näha, et,
et mingi väike huligaan oli seal mõistuse kallal ja,
ja tegi oma trikke, aga üldises plaanis üliturvaline Jätkame selliseid audiopiltide joonistamist,
et vii mind veel kuhugi konkreetselt kohale,
valinud üks punkt välja reisi alguses, lõpus on see küla,
on see loodus, on see linn ja istuta mind kuskile maha
ja proovi kirjeldada, mis koht see on, mina,
kes ma Jaapanist ei tea ööd ega mütsi, et kus ma võiksin
mõttes korra olla. Käisime hoita prefektuuris ja seal on hästi palju kuumaveeallikaid,
et saadki käia, siis lihtsalt pesemas või,
või lihtsalt nautimas.
Ja siis seal ühes kohas oli ka kus sind siis kaevati kuuma
liiva sisse, et said võtta liivavanni.
Et alguses oli selline hästi hästi ehmatav tunne,
eks ju, et sul pannakse selline raske kuum liiv peale,
nagu maetakse sind ära. Tegelikult oli seal ikka väga-väga mõnus,
et seal lülitasid ennast täiesti välja, lihtsalt nautisid
seda hetkeolukorda.
Mis seal oli, et see oli jälle selline elamus,
mida enne pole kogenud. Kas seal on jaapani vanamehed niimoodi, et on see kuum,
märg rätik on neil alati kõigil pealae peal
ja niimoodi? Siin pean mina nüüd sõna võtma, sest naised lähevad ühes
suunas enne mehed teises suunas.
Et siis avalik pesula, mina nimetasin, neid onsen on tal
jaapanipärane nimetus aga olles lähemalt tutvunud selle sisuga,
siis mina nimetaks seda avalikuks pesu läks
ja eelmises saates, mis Jaapanit käsitledes oli ka
kirjeldatud väga hästi, et et see on nagu meie mõistes nagu ühissaun,
lihtsalt kuuma auru ei ole, vaid on kuumaveevann kus siis mõnuletakse. Aga, aga ma ütlen ka selle koha ära, see on,
see oli siis sellises linnas nagu pepu mis on siis natukene
sellises kirdesaare nurgas ja seal on siis selline koht nagu
Tagek avara on, see on, mis on siis selle linna siis au
ja kuulsus, eks kõige vanem väidetavalt koht,
kus siis mehed ja naised neid naudinguid võtsid,
kes käis siis lihtsalt pesemas.
Sest ma sain aru, et paljudes majapidamistes vanasti ei
olnud pesemisvõimalusi ja kohalikud ütlesid,
et isegi vanemad inimesed enne kui lähevad tööle
ja pärast tööd tulevad sealt läbi, et ennast siis turgutada,
värskendada liivavann muidugi täiesti teine level,
et et seda vast iga iga päev ei lubatud endale,
võib-olla siis harvemini. Aga aga jah, et, et sellise päris laheda kogemuse kindlasti
soovitame võtta, et jah, see, see kuumaveevann,
et seda on väga tihti nagu ka isegi kodudes olemas.
Aga, aga seda kuuma vee vabandust, kuuma liiva.
Ma olen nii-öelda siis seda vanni, et seda paljudes kohtades
ikkagi ei ole, et kui te sinna satute, siis me kindlasti
soovitame see 15 minutit olid sa seal liiva sees,
sellest täiesti piisas, see võIts ikkagi täiesti higistama. Ja peale seda veel tegid väikse loputuse
ja käisid veel seal selle kuumaveeallika vannis,
et tulid välja. Alati öelnud, et reisime kõikide meeltega,
mitte silmadega, et kui seal on võimalik kogu kehaga midagi kogeda,
siis tuleb seda alati teha.
Seda eelmist saadet, kui siin juba viitasid,
siis Marta mulle ütles, et noh, jaapanis halba toitu pole
võimalik saada, aga me olime rohkem sellisel Tokyo seal
kalaturul ja midagi sellist.
Et kuidas nendes pisikestes maapiirkondades on,
et kas on ka nii, et lähed seal suvalisse kohta,
Sa saad parimat sushit või pead mingeid asju vaatama
või kuidas kuidas seal nagu hea toidu saamisega on. No mina olin seal üks tõenäoliselt õnnelikumaid turiste,
sest mulle toores kala sobib.
Ja see valik, mida nad nende nagu öeldud,
siis miksitud Sashiimidega pakuvad, mulle ka sobis.
Ja nii nagu jah, on mainitud, et ega sa seal kehva toitu ei saa,
sest ma usun, et nende enda kriitikameel on selle ilusti
paika sättinud, et sa seal pikalt seda äri lahti ei hoia,
kui sa hakkad seal eilset kala pakkuma. Ja nii palju, kui meie käisime ka nagu restorani moodi
võib-olla siis meie mõistes võib-olla natuke pubi moodi,
aga no elamus on ikka väga-väga super, sest kõik sulle
tehakse silme all.
Nüüd ja praegu võetakse lihtsalt jahutatud värske kala sealt
külmikust ja serveeritakse sulle see kõik ülivärske.
See on väga maitsev ja ma ei mäleta, et oleks kuskil nagu
isegi siukest tunnet ei tekkinud, et me oleks saanud. Viimane päev, käisime lihtsalt raaminid söömas lihtsalt sellepärast,
et jätta endale maitse suhu, et jah, see on,
see on tõsi.
Meie meie vähemalt ei sattunud kehva toidu otsa,
me tellisime endale, kust oli võimalik hommikusööki,
jaapanipäraseid, hommikusööke.
Et see kõik on ikka värske.
Jah, kui nüüd minna sisemaale, kus kala nagu otseselt kohe
võtta ei ole, siis seal on pigem nagu veised mida,
nagu siis nad ise veise lihaste tooted. Aga, aga nii palju, kui võimalik oli, jah,
ma olin nagu kala peal, et oli ka väga rõõmus,
rõõmus kolm nädalat kala süüa. Käisimegi sellistes väiksemates restoranides söömas,
et nii mõneski oligi ainult kaheksa kohta.
Et kaheksa klienti SAISis olla sattusime ühel õhtul,
siis kus oli juba kuus klienti ees ja siis meie kaks ka liitusime.
Ja neil oli ka tõsiselt lõbus seal, sest noh,
vaatseile tulevad eurooplased kes, kes me oleme,
need hästi palju uurisid meie kohta just need kliendid.
Et kes me oleme, kust me tuleme ja, ja hästi palju nagu siis
võeti kohe need välja need äpid, et saax,
tõlk ida ja neil oli väga, väga lõbus just meid jälgida. Ja siis ma noh, see oli üsna reisi alguses,
et siis ma palusin, et nad õpetaks mind pulkadega sööma,
sest mina polnud varem söönud ja oi, see tegi neile nalja,
et siis need kõik need kuus, kuus inimest seal klienti siis
õpetasid mind siis sööma, et kuidas siis peab Jaapanis
pulkadega sööma. Te olete mõlemad sellised avatud inimesed,
ma tean, et nagu noh, me oleme koos, reisis nagu virisema ei kipu.
Aga üldiselt, kui me läheme, vaestub ikka nagu see,
et sa lähed nagu väga teise keskkonda, siis ikkagi midagi
sellist on, kus natukene sinu sellise taluvuse
või ma ei tea, ütleks, kas paneb proovile
või midagi, umbes nii, et kus sa pead ikkagi korra endale
meelde tuletama, et kuule tegelikult mina olen siin külaline,
mina olen siin teises keskkonnas, kas on midagi sellist,
mis noh, isegi kui teid virisema ei pandud,
võib-olla mis oleks võib-olla keskmise eestlase pannud virisema. Kurat, et see on ikka nii teistmoodi, see on ikka nõme
ja see on ikka paha ja miks nad nii teevad,
ole nii, harjunud, tuleb midagi sellist meelde kogemata. Minul oli teist korda Jaapanit külastada seda lõunasaart
küll esimest korda ja ma natukene olin teadlik sellest
organiseeritud rahvast ma, kui hästi nad 11 austavad,
mida alati, kui ma tulen, ma nüüd ma saan öelda,
et alati, kui ma tulen jaamast tagasi, siis ma mõtlen,
et et kuidas seda nagu endale külge õppida,
seda, seda suhtumist teistesse, et et.
Ja kuna see respekt on seal nii suur siis seda eba
ebamugavat tunnet tunda võib-olla jah, kui seda nimetada ebamugavustundeks,
kui sa oled jalutanud tualetist nendes ussidega juba tuppa
ja siis avastad, et need on sul jalas. Et kas see nüüd on see ebameeldiv tunne?
Jah, seda tundsime mõlemad vist kogemata nad ikka käsiti
Heltsid varvaste otsa need sussid, et mis,
millega ei oleks pidanud tulema välja sealt tualetist.
Aga niimoodi, et sa seal tänava peal või,
või, või siis kasvõi seal söögikohas või kaubanduskeskuses
või kus iganes, et see oleks tulnud ebamugavustunnet.
Et ma ise nimetan seda üheks turvalisemaks reisiks üldse,
mida me oleme nagu kogenud, et ma olen elus palju lollusi teinud,
tagasi tagasi mõeldes, et ma ei teeks mitte kunagi seda,
et ma lähen kahekesi Triinuga ühe autoga kõrbe nagu täielik loll,
aga ma olen seda teinud kunagi. Aga nüüd minna sinna Jaapanisse, kus asustustihedus on
ikkagi päris kõrge.
Et suga nüüd seal midagi nagu juhtub ja et sa nagu abi ei saa,
ma sellesse väga ei usu, kuigi jah, meil mõnedel matkaradadel.
Me nägime üksikuid liikujaid, kuna need võib-olla ei olnud
ka kõige nagu kergemad rajad.
Et siin üks rada kujunes kogemata mägimatkast,
siis kaljuronimiseks ma pole seda kunagi teinud,
möödakette, sa pead kettide abil kuidagi kuidagi liikumisel
ülespoole allapoole. Kuna kuna me ei olnud eeltööd teinud, siis see oli meile
suur üllatus, et kas see võib olla nüüd ebamugavused seal
matkaraja alguses ei olnud silti.
Et kuulge, et see on nüüd nagu rohkem kui keskmiselt raske rada.
Aga, aga noh, siin ma ei saa jälle kellelegi nagu näpuga näidata,
et eeltöö lihtsalt tegemata, et kasutasin ühte rakendust,
mis näitas, et ja et on võimalik sellel matkarajal ring teha,
et ei pea edasi-tagasi minema, mõtlesin igal juhul teeme ringi,
ei hakka siin midagi edasi-tagasi käima,
sest see üles ronimine oli nagu poolne nelja nelikveoga,
et said sinna ülesse ja siis nüüd hakanud siis käpuli alla
tagasi ronima, et ma mõtlesin, et äkki teistpidi on parem
või lihtsam tuli välja, et on veel raskem,
et aga, aga lõpp oli selles mõttes natukene natukene lihtsam. Jaa. Jaa. Noh, ma ütlen, et ma ei saa seda ebamugavustunnet
nüüd küll enda ettevaatamatusest süüdistada,
et selle matkaraja alguses ei olnud piisavalt informatiivne
silt väljas, et milline see rada välja näeb,
palju seal tõusumeetrid, milliste erivarustus sealt
soovitakse ja oodatakse, et et ma ei tea?
Ei, kindlasti mitte, ma ei oska välja tuua siukest suurt ebamugavustunnet,
nagu ma veel kord rõhutan, et see on üliturvaline riik. Sellise ebamugavustunde, võib-olla meie tekitasime ühele
jaapanlasele hoopis vastupidi, et olime infopunktis ja,
ja meil oli kindel siht, kuhu me soovisime minna.
Ja nii nagu Lauriga enne mainis, et sinna käis buss ainult
üks kord päevas.
Ja ta tahtis meid nii südamest aidata, et,
et me sinna jõuaks kohale ja ta ei saanud meid aidata
ja oli tõesti selline tunne, mõtlesin vaikselt Laurilt,
lähme ruttu ärata, hakkab nutma. Sest ta, ta oli nii kurb, et ta ei saanud meid aidata,
et me ju tulime sinna infopunkti, et abi saada.
Et, et me võib-olla just tekitasime vastupidi,
just talle talle sellist tunnet. Ma ise igal pool, kus ma käin, ma kujutan ette
ja noh, ma ei tea, vahet ei ole Eestis, Lätis või,
või kuskil kaugemal, et ma ikka vaatan aknast välja
ja ma mõtlen, kuidas siin oleks elada nagu kuidas ma
kujutasin ette, kuidas mina siin nüüd elaksin,
kuulan teie juttu, sest Jaapani kõik on nii,
kõik on kogu aeg, nii see on.
Et, et kas sellistun, kas, kas teile, kas ei ole sellist
mõtet väikeseks, et kui ma siin elaksin,
et kas. Kas harjuksid ära sellega või on ta nagu natukene liiga
korras liiga punktuaalne, natuke liiga, kõik on kogu aeg
liiga hästi.
Sihukest mõtet ei teki. Jah, ega seal selles mõttes nagu väljakutseid ei ole. Kui sa natukene jälgid seda Seda massi, kui minna näiteks mõne suuremasse rongijaama
siis kõik teavad, mida nad teevad.
Ilusti seisavad järjekorras, see ei ole võimalik,
et sa nüüd lähed sinna. Kas igatsed, et sina teed nüüd teise või kolmanda joone? Joone siia joonistad maha, et kõik seisavad ilusti seal
joone peal ja ja, ja, ja sealsamas nendes.
Okei. Meil oli ka väike intsident, nimelt sattusime rattaga,
siis olime.
Las ma mõtlen, me olime äkki siis selles selle saare nagu
siis suurimas linnas Fucoca nimeline ja sõitsime seal jälle ratastega.
Aga seal on nagu teatud tänavat, kus ratast tuleks nagu
käekõrval lükata. Ilusti, sildid on maas, sildid on üleval.
Aga noh, vaatad, et kolm-neli inimest siin,
et igal juhul tuhiseb nii nagu ise tahan,
seal. Ja siis tuleb, hüppab ohvitser suurselts sama plakat,
mis on seal posti otsas maha maalitud, see näpu vahele jääb,
peaaegu jookseb su pikali.
Et nagu siin tõrjuda nagu sealt ratta pealt maha,
see on tema ülesanne. Et me just vaatasime, et enne teda enne temani jõudmist üks
teine rattur, tema keeras naksti auto tee peal,
aga noh, me olime nii kogematud, et jäime talle siis nagu
hammaste vahele.
Aga ega ta ei öelnudki rohkem mitte midagi,
et et tema ülesanne oli täidetud meediali ratta pealt maha aetud.
Ratas oli käekõrvale saanud ja pärast seda ütleme niimoodi,
et noh, vigadest õpitakse. Ma vaatasin, kui siuksed tänavad on, hüppasin ka juba
varakult sinna autotee peale, sest autode peale turvaline
sõita ükski autojuht su peale ei pahandanud.
Et pigem ikkagi on lihtne, sest nad näitavad kõik seda
ilusti välja, kuidas seal olla, kui see suur mass,
eks ole niimoodi, et üks läheb ühtemoodi,
teine teist poodi kõik lähevad ühtemoodi. Valesti aru saada on väga raske et mõne päeva pärast oskad
sina ka ilusti seal joone peal seista.
Rahulikult. Ja ja siis selles järjekorras nagu käituda,
et, et see nad näitavad jah, seda välja,
et seda ei pea nagu kuskilt ajalooraamatutest lugenud. Kuidas Jaapanis ellu jääda? Et, et jah, et selles mõttes väljakutseid oli nagu vähe. Et igaüks teab oma kohta ühiskonnas ja, ja muudkui ka Tegelikult sa võtad need käitumismaneerid üle,
kui sa oled selles keskkonnas, et täiesti kindlasti,
kui me olime kolm nädalat seal olnud, siis reisi lõpus ka
meie kummardasime.
Et, et kui soovisid tänada midagi, siis tõesti sügavalt kummardasid,
nii nagu tegevad jaapanlased Kas on midagi, mis on siiamaani külge jäänud?
Ma ei tea, kuskil poes bussi bussijaamas,
et käitud kuidagi teisiti. Jah, nagu poodides ja kioskites või need mugavuspoed meie
mõistes siis nagu nagu meil tanklates on need 24,
seitse kauplused siis siis noh, meil on igasugused äpid
ja ja sellised lahendused huvitaval kombel nendel ei ole,
et nad ikkagi on olemas kaardimakseid, sularaha sularaha
muidugi hästi huvitav.
Ehk siis väga paljudes kohtades kassapidaja sularaha ei
puutu üldse, et selleks, siis ta suunab sind makseterminali juurde,
kus sa siis klõbistad oma mündid ja, ja paberrahad läbi
ja saad siis õige summa ilusti tagasi. Nüüd ma kaotasin ära järje. Aga jah, ei, minu jaoks lihtsalt no ma proovin ette kujutada
ja ongi see, et kuna ma ise rohkem nagu tõmbab igasuguste
Kolgastaja karuaukude suunas ja kui mul on siin teised
külalised ka ikkagi saates öelnud, et kuule,
et see ei ole ainult kogu elu, et teinekord on tore nagu
teist äärmust ka näha.
Hea meelega või noh, selles mõttes põnevusega kuulan,
et kuidas näeb siis välja selline ühiskond,
kus on nüüd veel rohkem korras ja veel rohkem ilus
ja veel rohkem nagu noh, niimoodi mööda nööri. Et jah, et see korras korrastatud on kindlasti nagu väga täpselt,
selgitab seda olukorda.
Aga mida, nagu mina üllatusega nüüd vaatasin,
et kui ma eelmine kord külastasin Jaapanit,
siis ma käisin ka nendest suurlinnades.
Siis seekord me olime nagu rohkem ikkagi sellise ääremaal
või nagu Kagu-Eestis meie mõistes ja seal oli ikkagi näha,
et, et see aeg on nagu ikka seal kaheksakümnendatel
üheksakümnendatel seisma jäänud nagu päris tõsises mõttes,
et siis need majad on enamasti sellel ajal ehitatud seal. Ja, ja selle hektari taristu on kõik õhuliinide peale üles ehitatud.
Autod on sellised pisikesed, väiksed ja,
ja ei ole niuksed väga modernsed.
Et see tagasihoidlikkus on võib-olla järgmine nagu märksõna,
mis, mis nagu ilmestab seda Jaapanit.
Jah, siinkohal ma nüüd.
Kuna eelmine reis oli üle 10 aasta tagasi Jaapanisse,
siis ma seda metropoli mällu ja värki särki ei oska nii
täpselt kommenteerida. Aga selline siis ütleme, Kagu-Eesti jaapanlane elab ikkagi
päris tagasihoidlikult elatustase, ma ise arvan,
et suures pildis, kuna seal sellist noh meie mõistes nagu
sadade sektorites põllumaad ei ole suuri traktoreid,
ei ole siis seda, seda kohalikku rikkust on ikkagi seal
suhteliselt vähe.
Ja, aga nad on ikkagi noh, uskumatu rahvas,
et kõik elavad, toimetavad, käivad seal tööl,
sest nad teavad, et kui sina seda tööd ei tee,
siis on umbes 10000 veel, kes tahavad seda töökohta saada. Et nad on väga õnnelikud kindlasti, kui nad on töökoha saanud.
Aga noh, kellel siis mis ambitsioonid on,
et kes tahab suurlinna minna ja kes tahab edasi ja,
ja võib-olla mõni isegi saab Jaapanist välja,
et et see on vist ikka väga suur asi, et näha nagu teist töökultuuri,
kui, kui, kui seal tuli meelde praegu just kas majutuskoht,
mis meil oli siis aso kraatris päris sees seal Takamoori linnake,
mis on nagu lõpp-peatus ühel rongile. Ja Me majutasime tegelikult algselt itaallasest majutaja
juures kes on siis üle üle 10 aasta siis jaapanis olnud
ja selle majutusasutuse kõrval oli saekaater.
Ja hommikul mängitakse siukseid väikestes linnades sellist.
Kell kaheksa mängitakse sellist pasunatest
või nendest Megofonidest või kõlaritest.
See oli päris euroopalik lugu, mis sealt tuli,
ja kaheksa, null üks tomat saak käima. Ja see saak käis kella kuueni õhtul.
Ja siis mängiti jälle. Nad mängivad lõuna ajal seda muusikat ja mängivad siis õhtul,
kui nagu tööpäev läbi on ja, ja peale kella kuute siis võis,
võis minna kuskile pubisse vaadata, et sealt töömehed tulevad,
naudivad, teevad endale, lubavad endale ühe
või kaks õlut, isegi et see oli lihtsalt fantastiline,
et meie tuleme kella kaheksaks, võib-olla tööle siis sügama
ennast natukene, vaatame kust kohvi. Küpsise leiab ja siis võib-olla hakkame tööle,
815 võiks. Aga jah. See see, see täpsus ja see, et selliseid huvitavaid,
huvitavaid nagu kogemusi ja seda lugu mängiti paljudes väikestes,
ma ei, ma ei saa öelda, et need oleksid olnud nüüd mingid
tööstusrajoonid või väike külakene aga lihtsalt,
et hoida seda küla nagu siis ma ei tea, ühes rütmis
mängitakse seda muusikat väga alguses ehmatasin ära,
et mine tea, et nüüd hakatakse palvetama viis korda päevas
muusikat mängima. Aga, aga siis me küsisime ja siis ta ütles,
et ei, et see on vanadest aegadest selline traditsioon,
et et igal mehel ikka kella kodus ei ole,
et siis varakult kohale ja ja, ja siis õigel ajal koju tagasi,
et et väga huvitavad kogemused, aga need on jah,
ainult väikestes sellistes eksklusiivsete võime meie lehitud niuksed,
väiksed kõlakesed, millele niuksed väiksed kiiksud,
aga aga täitsa lahe, et mingi hommikul, et nüüd on tööpäev,
et. Salvestame ka selle muusika ära. Kas no vot sellised väiksed kiiksud, need ongi,
need, mida me siin saates praegu kõige rohkem otsime,
selline, nagu sa ütlesid, Jaapani Kagu-Eesti jäi niisugune
väike alevik ja ma kujutan ette, et kohti ei ole nagu noh,
kui seal ei ole mingit kõige kõrgemat vulkaani
või mingeid suuri templeid või midagi sellist,
et siis ei ole otseselt mingitel turistikaartidele,
on ju, et kui sa sellisesse kohta lähed,
kuidas nagu leiadki üles sellised hetked,
et see sinusse imbub, kas lihtsalt läheb,
ma ei tea, tiksud tänaval ilma sihita ringi või,
või, või kust sa nagu selle nagu kuidas sa selle,
kuidas essents nagu sinuni jõuab, kuni. No vot kui nüüd ratta seljas olla, siis väga ei jõua nagu
selliste siis pigem on see pingutuseks või siis vastupidi
mäest alla tuhiseda 18 kilomeetrit järjest.
Et tüütab ära.
Jalgsimatkal on ikkagi see hetk, et sa nagu tõuseb,
lähed sinna mäe peale.
Me vist Jeff J U F U oli siis selline mägi 1518 kõrgust.
Et kui sa mäe otsa lähed, siis selliseid hästi mõnusat mäed
mulle väga meeldivad, et nad kõik on tegelikult tehtavate,
ei ole seal selliseid, et et võtab hirmu nahka kui mäe
kõrvale lähedalt. Aga see mäe peal on ikkagi see koht, kus sa keerad ringi
ja vaatad, et see pilt läheb järjest avaramaks.
Läheb järjest avaramaks iga korraga, kuni sa oled sinna
tippu jõudnud, et nagu siis tipus on natukene selline tunne,
et no mis nüüd edasi.
Aga alla tulemusega, kui sa oled mööda teist rada,
siis, siis sa märkad jälle teisi asju ja
ja ikkagi on need kohad, kus sa korraks vaatad,
tagasi. Mõnikord tundub, et on väga ilus pilt,
vaja isegi telefon välja, koukida, sisse paarkümmend minutit
hiljem vaatad, et täpselt sama koha peal natuke kõrgemal
veel ilusam pilt jälle telefon välja koukida. Eks see, niimoodi see, see ammutamine käib,
et sa pead ikkagi korraks seisma jääma ja,
ja vaatama enda ümber ja siis tajuma veel põnevam,
kui sa näed veel mõnda loodustegelast, on see siis sisalik,
kui mõni liblikas või mõni lind, et mis annab sellele
sellise Elo elusa kujundi ka veel sellele naudingule juurde,
et et seda õpetas Joosep Sarapuu nagu korralikult meile kojanas.
Ja kus ma siis tõesti olen nõus Joosep, ega et see liigirikkus,
mis seal nagu möllab, siis ma ütleksin, et eestis tulles
tagasi ja nähes nüüd, et enamus rändlinde on ka kohale
jõudnud ka Eestisse, et see möll, mis meil siin käib,
on ikkagi kordades ägedam võrreldes sellega,
mis on nagu ISIS Jaapanis, et et et seal on nagu sellist,
noh, ei ole selliseid häirijaid, et sul igal linnuke iga
oksa pärast peab sildistama. Nii kõvasti, et. Et seda ruumi oli seal nagu rohkem ja ja see tähendab ka seda,
et sa saad kiiresti nagu selle kohaga lähedaseks,
kuna häiringuid on vähe ja, ja sa saad tajuda
või kiiresti võtta omaks selle nägemuse,
mida sa kuuled või näed, et ja mis me muidugi õppisime,
on see, et uduvihma ei, ei, ei registreerita nagu vihmana,
et kui sa nagu vaatad, et vihma täna ei 100,
aga lähed siis sinna mägedesse, kus millegipärast just
keeravad kokku. Pilved siis tegelikult oled läbimärg. Aga aga on mõnusalt mõnusalt soe ja ja nagu jah,
külma me ei mäleta, et oleksime kordagi saanud
ja kogemusena siis kõige halvem kogemus võib olla
rattasõidul oli sõita tunnelis koos autodega.
See oli selline tunne, et kõrvad kukuvad peast ära,
sest see tunnel nagu võimendas seda ühe autoveeremüra.
Nii palju, et noh, kui oleks olnud kõrvaklapid
või tropid, ma oleksin hea meelega toppinud,
sest sest autos, kui sa lähed tunnelisse,
sa kuuled ka, eksju, et müra läheb nagu suureks,
aga nüüd, kui sa oled ratta seljas seal ja see auto voorselt
mööda läheb, siis, siis on küll selline tunne,
et et täiesti nagu ettevalmistamata, et mitte,
et autod panevad tuled põlema, rattal panen tule põlema. Oix kõrvale. Pistke kuskilt haarad. Et et oleks lihtsam olla, selles tunnelis olid lühemad tunnelid,
pikemad tunnelid, pikemad olidki nagu selles mõttes raskemad,
et et teda, noh, esiteks nendes tunnelites,
kuhu meie sattusime, ei olnud seal neid ventilatsioone
autode heitgaasid väga häirinud.
Mulle tuleb meelde küll hoopis Gruusia reis,
kus seal tõenäoliselt euro null ja miinusega euroautod
sõidavad tunnelites ja siis siis sa pead seal ellu jääma
nende vanade masside Grasside vahel. Aga seal jah, seda muret heitgaasid muret pigem nagu ei olnud,
aga, aga see müra oli küll selline, mis mulle jäi nagu meelde,
et et seda nagu, kui võimalik, siis mitte kogeda,
et siis oli tõesti vali. Maavärina saite ka tunda seal.
Räägi sellest natukene. Ja see oli üsna reisi alguses, et olime just magama jäänud
ja telefonile tuli siis selline alarm, mis ikka noh,
ikka väga kõva lärmi tegi.
Et pärast pärast seda maavärinat siis vaatasin,
et siis telefon nagu hoiatas, et kohe-kohe siis tuleb maavärin.
Et tõesti ehmatasin ennast siis püsti ja,
ja ja see, see oli tegelikult päris hirmutav,
et see oli esimest korda elus, mida mina tundsin siis maavärinat. See minu jaoks oli see väga-väga tugev maavärin pärast
vaatasime järgi ka, et see, et kus see siis toimus,
oli 6,5 magnituudi, et meil, eks ta oli natukene väiksem,
et me olime ikkagi eemal natukene.
Aga tegelikult oli päris ehmatav.
Peale seda läksingi siis, kui see möödas oli,
võib-olla 20 sekundit kestis, et läksin,
siis jooksin akna peale, et vaatan, et mida siis kohalikud teevad,
et kui nad jooksevad õue, siis meie ka jooksema küll. Täielik vaikus ja rahu oli, et mitte keegi ei teinud välja ka,
et selline maavärin just praegust jalgade alt läbi käis.
Meie järgmine päev natukene nagu küsisime ka kohalike käest,
et, et kuidas, nagu neile tundus, et kas oli selline tugev
või olnud, et siis üks üks meesterahvas lõi nagu käega,
ah see oli selline tavaline.
Aga ühes infopunktis siis üks naine tema küsis ise meie käest,
et noh, et kas, kuidas te üle elasite selle,
et tegelikult oli see ikkagi päris tugev ütleski,
et viimane oli siis jaanuaris selle aasta alguses,
et nüüd siis see oli siis selline järgmine maavärin. Kuidas selline asi? Panin peale tuleb, kas sa pead selleks tegema kohaliku kaardi,
mingi äpi panema või, või, või või et miks telefon helisema
hakkas selle maavärina või ma ei oskagi öelda. Et tõenäoliselt on see kuskil seadistustes,
et sa lubad telefoni siis saata neid kohalik andmesidevõrk siis,
või on siis mobiilivõrk saadab siis selle mingisuguse
allerdi sinna ja siis see telefon hakkab niimoodi ruigavad
sa kõigepealt ehmatad ära, miks, sest see ei sõltu sellest,
kas ta on sul vaikse peal või anda, mis sul noh,
täiesti nagu vaigistatud asendis.
Et ta rohkem niimoodi, et sa oled klõpsti,
tähelepanu ta igal juhul võtab ära. Ja siis sõltub sellest, et kas annab siis tormihoiatuse
või siis antud juhul andis ta siis maavärina hoiatuse,
siis tegelikult me olime selle epitsentrile 50 kilomeetri kaugusel.
Täpselt sellel samal hetkel hakkas nagu maavärin ka pihta,
et ta põhimõtteliselt teavitas sulle, et see on nagu maavärin,
et ära karda, et see ei ole mingisugune teetööd siin
kõrvalmaja keldris vaid vaid midagi, midagi,
midagi suuremat ja ja, ja siis see tajutav oli jah,
meile siis neli mida me siis tundsime, aga,
aga see moment, noh, ma pean ikkagi. Ma pean ikkagi nüüd astuma üle selle piiri,
kuna Ivo selle küsimuseni küsis.
Ehk siis tagantjärele öeldi mulle, et ma olin sellel hetkel
nagu Triinu rääkis oma versiooni ära, et tema oli just
magama jäänud.
Aga mina veel ei olnud magama jäänud ja mina olin sellises
mugavas tsoonis selle soojendusega varustatud potikese peal.
Kuulasin seal vees mulinat ja värki ja, ja siis,
kui matsakas käis, siis ma järsku olin selles rahust ära
viidud nagu kuskile ookeani peale. 20 sekundit see maja sõna otseses mõttes ujus nagu niimoodi. Oo pärast nad naersid, et ma olin kõige parema koha peal,
kus üldse olla saab, kui esimest korda seda asja kogeda,
aga mul olid pärast siis nädal aega niimoodi,
et kui ma kuskil potile lähenesid, kas maakera nagu all kõikuma,
kergelt väike Pavlovi refleks. Aga õnneks kestis nädal aega ja ma mõtlesin,
et huvitav, kas see nüüd jääbki nii?
Mälupilt tuleb.
Aga võib-olla tuleb tagasi, sest siin meil ei ole seda,
neid soojendusega botamis vulisevad teeksid koju ostma,
siis võib-olla peaks ostma. No ja siis ma saan siis selle toreda kogemuse Tagasi elustada. Minul on jah, täiesti erakordne kogemus siis maavärinaga. Imeline, mul on hea meel, et me lõpuks ikkagi selleni jõudsime.
Alguses proovisin tüürida, nagu sellega ongi mõnus lõpetada.
Aga aga kui sa tahad, siis noh, võime veel proovida niimoodi. Ütleme, et ma olen homme minemas, on sul mingeid praktiline
nipp mulle kaasa anda mingi asi, mida seal liiga palju omal
koti pakkisid, midagi, mida sa just nagu oleks võinud pakkida,
aga ei pakkinud või mingisugune muu asi,
mida ma võiksin nagu tähele panna.
Kui ma sinna niimoodi omal käel avastama seda maanurka läheb. Võib-olla ma mitte praktilise asja poole pealt,
aga meie otsustasime, et me õpime enne natukene jaapani keelt,
et paar kuud ikkagi õppisime.
Ja, ja siis, kui me läksime sinna ja kui me näiteks
pöördusimegi seal ikkagi jaapani keeles nende poole,
et see siis sa nägid, kuidas nad kohe sulasid
või see oli nende jaoks nii suur au, et,
et enne, kui me tulime siia nende maale,
et me õppisime seda keelt, et nad tõesti,
et noh, ikka väga sügavad kummardused saime selle eest,
et et me tegime nagu sellise otsuse, et mäng ikkagi olime ka
natuke keelt õppinud. Väga mõistlik nõuanne.
Keel avab uksed ja südamed, on see alati nii mõelnud?
No kuulge, aitäh teile selle matka või reisikogemuse
jagamise eest.
Minu meelest oli väga õpetlik ja hariv ja inspireeriv igaühele,
kes seda maanurka tahab avastada.
Kas me võiksime lõpulooks panna ühe nüüd sellest sinu
salvestustest peale? On sul meeles mõni mõni mõte nagu kaasa anda sellele? Ja meil õnnestus olla siis kumamotos, mis on üks selline
aktiivsema turismiga piirkond köishu saarel,
kuna sinna piirkonda jääb ka sedasama aso kraater,
mis on üks maailma suurimatest koos siis selle tegevvulkaani ka.
Ja me meile nagu õnnestus külastada sealset templit
või lossi suuruse mõistes ikka nagu lossi moodi.
Lossimüüride ja asjad on kõik ilusti olemas
ja seal me sattusime päeval, kus algasid kuldse nädala
pidustused ja me sattusime siis sellisesse kohta selle sama
templi kõrvale ja vaatame, et seal hakatakse nagu midagi korraldama. Mina arvasin, et äkki tulevad pulmad, sest olid mingisugused
sellised riituse läbiviijad nagu siuksed,
noh ütleme siukse noh, kristlik värk, tundus nagu,
et, aga noh, need need kohalik shinto sümptome värksis
ja hästi palju seal lipsudes härrasid olid.
Kuna meil vist olid näonäod peas, sellised natuke teistmoodi
turistinäod peas, siis üks korraldajatest tuli meie juurde
ja ja pakkus lahkelt nagu abi, et ta seletab nagu,
mis siin hakkab toimuma. Sest noh, ma nagu küsisin ka, et et kas pulmad või,
mis värgid on, et ja ta seletas, et kord aastas siis
pühitsetakse ja palutakse, siis see oli nüüd õnnetuste
ärahoidmise jumalus ja antakse siis temale siis rituaal
mõned annid seal ja tehakse siis läbi selline korralik riitus.
Ja me sattusime nagu täpselt sinna nagu õigesse kohta,
aga ei, see helisalvestus ei ole nüüd sellest riitusest,
vaid seal nüüd selles samas kohas, kus seda riitust peeti. See oli niisugune pisikene, hästi huvitava konstruktsiooniga
lava oli tehtud, mitte tehtud, vaid tahangi,
püsiv, püsiv, selline ja siis kolmel päeval esinesid seal
siis erinevad artistid, et esimesel päeval,
kui siis riitus oli kell 10, siis kell üks hakkas siis
esimene etendus oli siis Shimassenn selline pill,
koosseis lauluga, et siis koos ühe popartistiga nad seal
vigurdasid ja popartist siis lõpus tegi ka siis selle kuulsa
kumamon on neil selline maskott mis on siis igal pool
turiste juhatamas, et turistid tunneksid ennast turvaliselt. Et nad saaksid aru, et siin tuleks nüüd süüa,
siin tuleks nüüd pilti teha ja selline väike giid taskugiid neile.
Ja siis tegelikult jah, mulle endale selle pillimäng nagu
väga-väga sobis millest ma nagu siis tegin seal salvestuse
just mõeldes meie raadiokuulajatele ja, ja sulle iva,
et, et noh, see on selline põlve peal telefoniga salvestatud
ja võib-olla kõrged ja madalad on ära lõigatud,
aga aga võib-olla annab seda nagu seda vaimu nagu edasi,
et ja kui nagu sul on tuju nagu nalja teha natukene,
et mis tasemel nagu Jaapani meelelahutus liigub,
et siis kuma munni laul on ka selline möll järgastav et ma
kahjuks ei oska seal neid autoreid nimetada. Selfie tegin nendega pildid, tegin aga jah,
proovisin seal Sammida ja ei, ei ei suutnud nad välja seal raalida.
Seda autorit ei oska sulle öelda, et puhtamad salvestised. Kuskil on sellest, sellest ei ole midagi,
et selles mõttes, et selline karune reisi peal on ju,
et me siin ei tee ju mitte muusika, vaid ikkagi reisisaadet.
Suur tänu veelkord.
Ja sulle ka kallis kuulaja, et olid meiega kaasas.
Stuudios olid Triinu ja Lauri ert, MINA,
OLEN, Ivatused, Berkin, saadan Reispass.
Värske ava on raadio kaks ja ega muud kui kauni kohtumiseni
järgmisel pühapäeval.
