Mõnus on mõtelda, et meie inimesed kogume kõiksugust tarkust  pelgalt uudishimust või targaks saamise lustist kuid  vähemalt sama õige on väide, et meid ajab tarkust taga  nõudma sulaselge oma kasu. Just oma kasust sündisid juba iidsel ajal loodusvaatluse  ja tähelepanemised, sest kes märgata ei mõistnud,  seega ellu ei jäänud, suri nälga või sai muidu otsa. Näiteks jälgisid kalurid juba enne vanasti lind  ja nad teevad seda ka praegu, kus ikka kajakas vett raiub,  seal on kala all. Siin Viljandi järvel praegu kajakaid näha ei ole. Kas ei ole kala all või segab neid see, et järv on jääs. Selle jääkoore purustamiseks napib neil aga kineetilist energiat. Mass jääb liiga väikeseks. Võib-olla suudaksid selle jää purustada? Maailma suurimad lennuvõimelised linnud kuni 11 kilogrammi  kaaluvad halbad trossid, aga Mulgimaal albad trossid ei lenda. Seepärast lendame nüüd ise alba trosside juurde. Folklandi saartele. Vähe on maailmas paiku, kus sa saad seista mõne meetri  kaugusel Albatrossidest vaadata nende igapäevaelu  ja imetleda nende erakordset lennuoskust. Üks selliseid paiku asub Falklandi lääneosas Sondersi saarel. Siin on ligemale 1000 nok Alba trossi paari pesitsusala. Siin kasvavad nende pojad, kes näevad välja nagu hallid  pehmed mänguasjad. Ja siin elatakse ka väga omapärase ja sõna otseses mõttes  imepärast pereolu. Nii armastavaid, paarikesi kui on halbatrossid. Omavahel võib harva looduses kohata. Mustkulma albatrosside pereelumudel oleks nagu pärit mõnest  18. sajandi armastusromaanist. Paarisuhtel eelneb pikk mitmeaastane kurameerimine,  millele järgneb kooselu loosungi all truudussurmani. Mul oli väga südantsoojendav vaadata, kuidas linnud leiavad  alati aega, et oma väljavalituga õrnusi vahetada. Kord nakitsetakse teineteise sulgi, siis aga pannakse nokad  kokku nagu suudluseks. Hoolimata sellest, et parasjagu on sügis,  lüüakse vahel ka mõni takt pulmatantsu. Ei tea, kas selle põhjuseks on ülevoolavad tunded  või lihtsalt harjutamine saabuva kevade tarbeks. Albatrosside pesa on tornikujuline, muda ehitis. Üllatav, kuidas suudab lind, kelle ainsaks tööriistaks on  tema nokk niisuguse mudavaagna püsti panna. Kahtlemata on pesaehitus suur kunst ja noorlinnud harjutavad  müürsepatööd ikka ja jälle. Kui vaba hetk on. Mulle näib, et pojad lahkuvad pesalt alles siis,  kui nad sinna enam ära ei mahu. Need karva mütakad siin peaksid hiljemalt kuu aja pärast  tuule tiibadesse saama. Praegu on veebruar, mis vastab meie augustikuule. Halva trossipojad istuvad aga nagu liimitud oma vahitornides  ja ootavad, millal isa või ema toidulaadungiga saabub. Siis läheb hirmsaks lunimiseks, sest tühi kõht ei anna häbeneda. Poeg, toidetud tuleb uuesti ookeanile lennata. Et nende kitsad purilennuki tiivad tuule alla võtaksid,  tuleb linnul hoojooks ette võtta ja kaljunukilt  õhuavarustesse sukelduda. Soundersi saare Albatrosside käekäik sõltub paljuski  kohalikest maaomanikest. Bol Evens itest kasutasin ära ahvatlevat võimalust vestelda  Šoti päritolu pereemandaga. Falklandi pealinn Stanley on vaikne ja ei,  tülliline väikelinn pika kitsa lahe ääres  ja väga rikas linna looduse poolest. Otse peatänava ääres lahe kaldal võib vaadata,  kuidas ööhaigur napsab kalakesi. Lõuna-Meriski uurib kivialuseid ja aurik,  pardid rahulikult oma asju ajavad aurik,  pardid on nii rasked, et ei suuda lennata. Lendamise asemel kihutavad nad põgenedes lestadega  pladistades ja lühikeste tiibadega vehkides piki veepinda. Sealt on pärit ka nende nimi. Kõike seda, mis jääb väljapoole Stanlit,  kutsub kohalik rahvas kämbiks. Kämp valdavalt üks hiiglaslik lambakarjamaa,  kus elatakse vihisevast tuulest hoolimata väga loodus  lähedast elu. Siin on täna sadu ja sadu inimesi, kes võtavad taliõnge  kätte esimest ja võib-olla ka ainukest korda elus  ning üritavad jää alt kala tabada. Kunagi on see olnud aga eluliselt tähtis oskus. Vanimate talilantide heaks on enam kui 5000 aastat  ja seda asja lihtsalt pidi valdama, sest selvereid ju ei olnud. Tänapäeval on õngenöör aga niidiks, mis ühendab meid ammuse  ja ehedaga. Kogemus, mida me ei saa raamatust, et lugedes vaat  nii ja naa moodi püüti. Nagu me ei saa kätte ka maa alla minemise kogemust,  kui me ise sinna tegelikult ei lähe. Vaadakem sellegipoolest, et mis seal on ja kuidas. See kivi siin minu käes on Eesti tähtsaim maavara põlevkivi  ehk kukersiit ja tänu sellele oleme me peaaegu viimase 100  aasta jooksul saanud nautida elektrienergiat. Tänagi toodetakse 95 protsenti Eesti elektrist just nimelt põlevkivist. Me oleme siin Kohtla kaevandusmuuseumis ja vaatame,  kuidas põlevkivi maa alt välja saab. Esimesed teated Eesti alal leiduvast põlevkivist jõuavad  meieni juba 18. sajandi lõpust. Suuremamahuliseks kaevandamiseks läks Ida-Virumaal aga  1918.-st aastast alates. Kohtla muuseumi maa-alustes kaevanduskäikudes jääme seisma  ühe 30.-test pärit puuri juurde. Puuriti põleva sisse augud vastavalt noh,  nagu. Vajadus oli, kui suurt materjali taheti saada  ja siis pandi lõhkeaine sinna sisse ja lõhati  siis omale see vesi ära ja siis sorteeriti  ja visati siis ühesõnaga. Nii palju selle vagunisse ja puhastati ära  ja jälle uuesti lõhati ära ja niimoodi see töö käis. Säärane viis võimaldas kuue kuni kaheksa tunnise vahetuse  jooksul ühel mehel maa peale saata kolm kuni neli tonni  puhast põlevkivi. Eelnevalt tuli kivimäemassist välja sortida. Paekivi, mis laoti seinte äärde nüüdseks suletud,  Kohtla kaevandus oli omalaadne, kuna seal kaevandati samal  ajal nii maa all kui ka peal. Enam kui 60 aastaga toodeti nõnda pea 50 miljonit tonni põlevkivi. Aegamööda tuli kaevuritele appi täiustuv tehnika. Näiteks söekombain. See töötab niimoodi, et on ainult siin. Üks juht. Kombainer ja sõidab sellega edasi, aga siis toestajad oli  ka kaks või kolm meest, kes siis tõstsid neid? No siin on torud pandud, aga muidu olid vastavad tunkrauad  või postid hüdropostid, mis tõsteti ka ringi. Koos kaevandusmuuseumis töötamisega on Toivol Maalustaaži  üle poole sajandi. Ja meie lakkumiseks kaevuri ametit pidada ei saa. Ikka raske töö seitse tundi pidevalt tööd. Ja ega jooksu jalul plaan oli taga. Tahtsid palka saada, siis pidid ikka tegema tõsist tööd. Siit kaardi pealt on siis näha, et Eesti  põlevkivikaevandused asuvad peamiselt Kiviõli  ja Sillamäe vahepeal. Suur osa on siit suletud, praegu me oleme Kohtla-Nõmmel  ja läheme vaatame Estonia kaevanduses. Kuidas käib kaevandamine tänapäeval? Me oleme tulnud siia Estonia kaevandusse sügavale maa alla,  umbes 70 meetri sügavusele ja sõidame siin kaevanduskäikudes  autoga ringi. Õige pea, peatume ja vaatame, kuidas siin töö täpsemalt käib. Meie sõit maapõues kestab oma veerand tundi. Vahepeal võib märgata tänavate nimesid ja koguni  bussipeatuste silte. Nii et tegu on tõelise all. Maailmaga. Maa pealt mõõtes aga hõlmab Estonia kaevandus pea  150 ruutkilomeetrit. See tähendab Tallinna suurust linna. Oleme välja jõudnud sellisesse kohta, kus töötab pop laadur. Metsikul hulgal on siin põlevkivitolmu, nii et panna mask ette,  on igati hea idee. Põlevkivi kaevandamise protsess siin maal välja näeb,  millest see üldse algab? See protsess käib etappide kaupa. Algul puurime. Laeme lõhkeainega lõhkame, edasi veame purustatud materjali  välja konveieri peale ja konveieri maa peale. Edasi maa peal käib rikastamine. Ja kas osa põlevkivist töödeldakse siin maa all juba mingil  moel ära? Siin maa all käib eelnev purustamine sellepärast,  et suured tükid mahuks konveierile ära, et neid transportida. Üles. Seega midagi põhjapanevat uut võrreldes vanade meetoditega pole. Küll on suurte masinate jõudlus nüüdseks hoopis teine. Näiteks koplaadur tõstab konveierile korraga üheksa  kuupmeetrit pruuni kulda. Muuseas, ühe kilovatt-tunni elektrienergia tootmiseks kulub  circa 1,4 kilo põlevkivi. Sellest piisaks, et vaadata umbes 10 tundi telerit järjest. Korraga on maal töös umbes 200 inimest ning tänapäevalgi ei  pääse kaevandus kirkadest. Kui me vaatame nüüd seda seina siis esialgu me näeme,  et on. Sile peale lõhketöid tekivad praod sisse. Ja kirkaga tõmmatakse suuremad tükid ära. Siin on nüüd näha sellised väiksemad augud,  et mis nendesse aukudesse pannakse või mis siit saab. Konkreetselt see on laenguauk, siia pumbatakse sisse lõhkeaine. Nüüd need suured augud, need hõlbustavad lõhketöid. See sein on siin umbes kokku 3,8 meetrit kõrge,  aga mitmeid erinevaid kihte on, et millised need on siin täpsemalt. Põlevkivi ise on ladestunud looduslikult tõesti kihtidena. Et siin all põrandal On õhuke kiht. A-kiht edasi tuleb vaevahekiht. See nüüd. Ei ole põlevkivi ja takistab. Põlevkivi väljatulekut nüüd toote kõige toodsamaks kihindiks  loetakse Bekihti sest tema kalorsus on suur  ja ta on umbes pool meetrit paks. Ja edasi kvaliteet läheb järk-järgult natuke madalamaks,  siin keskel on kaksikbaas. Ta on oma omadustelt väga tugev, kohati tolamitiseerinud. Ning selle raimamiseks kulub, kulub rohkem energiat. Temast saab temast me saame hea kvaliteediga killustiku. Pidev suur vajadus põlevkivi järele tingib selle,  et toodang tuleb maapõuest välja võtta võimalikult  tarbimiskoha lähedal. Eesti Energia kaevandustel on kaks kaevandust,  see on siis suurim on Estonia kaevandus. Estonia kaevanduse toodang oli mullu seitse miljonit tonni kaubapõlevkivi,  see on Viru kaevandus, Viru kaevandus väiksem aasta toodang  on umbes kaks miljonit tonni. Ja Viru kaevandus lõpetab oma töö järgmisel aastal 2013.  aastal juulikuus. Ja siis Viru kaevandus suletakse. Ja kaks karjääri suur ja võimas Narva karjäär,  mis annab umbes kuus miljonit tonni kaubapõlevkivi aastas  ja Aidu karjäär umbes kahe miljonilise tonniga,  mis suletakse juba sellel aastal. Eestis on põlevkivi puhul aastaseks maksimaalseks  kaevandusmahuks määratud 20 miljonit tonni. Kukersiiti kaevandavad ettevõtted on sellele numbrile üsna  lähedale jõudnud. Kui nüüd selle maksimumiga kaevandada, siis selliseid häid  varusid jätkuks hinnanguliselt 65-ks aastaks. Aga Eesti maardlas on üsnagi palju. Varu on, sooalade all on linnade piirkonnas. Kus noh, tuleb vaadata, kust on võimalik kaevandada,  on veel Tapa leiukoht, aga seal on varu sügaval  ja selle kvaliteet on viletsam. Iga kaevanduses käik lõpeb alati ühe korraliku kummiku pesuga,  teisiti lihtsalt ei saa. Ja kui me tänases saates vaatasime seda,  kuidas põlevkivi saab maalt välja, siis järgmisel korral uudistame,  mis toimub rikastusvabrikus ja elektrijaamades. Kõigepealt lased kir tirgu põhjale vajuda  ja siis hakkad teda aeglaselt tõstma, ise seejuures noogutit  kergelt võdistades. Niimoodi aeglaselt, aeglaselt, kui nooguti äkki peatub,  nõksatab allapoole või tõuseb siis haagid  ja tood õngenööri, pidi kala välja ning paned kotti. See ei ole mingi raketiteadus, sest raketiteadus ongi ainult  teadus ja seda on võimalik põhimõtteliselt selgeks õppida. Kalapüük nõuab aga ürgset annet sest ehe  ja kõrge kunst Tere päevast. Kuidas teil läheb, näkkab ka, pole veel võistlus,  alles algas. Aga loodan, mina. Ka kas te oleksite nõus mulle jääpuuri laenama,  ma tuleks teile konkurendiks siia kõrvale  ja palun see. Aitäh. Välja saame hakkama. Igatahes, ma tunnistan, et varem olen ma jää pealt ainult  ühe korra proovinud kala püüda muide ka püügivõistlusel  ja siis ei saanud ma isegi kalamaimu kätte ja. Loodame, et täna läheb paremini. Täpselt 14 aastat tagasi toimus esimest korda talvine  kalapüügivõistlus kuldkala. Olin tookord üks mõnest 1000-st õngitsejast,  kes läks pühajärvele sõna otseses mõttes autot püüdma. Kuigi seekord võõrustab kalastajaid Viljandi järv  ja auhinnaks on eurod, pole võistlus oma olemuselt palju muutunud. Mul tuleb tabada märgistatud kala. Eeltöö on nii pikk, et, Juba kaotan väärtuslikke. Minuteid. Lisaminuteid kulub mul ka püügivahendi ettevalmistamisega. Vihmaussi oskaks veel kuidagi siia konksu otsa niimoodi sobitada,  et see konks näha ei jää, siis sääsevastsetega on see päris keeruline. Erkpunased surusääsklaste vastsed saan siiski kirptirgule pistetud. Nüüd tuleb söödaga konks järvepõhjani sukeldada. Esimene katse ei anna tulemust. Põhjus, miks sööt ei tahtnud mitte kuidagi? Kakeldada on väga lihtne. Ma puurisin liiga vähe. Jää on palju paksem kui ma arvasin, nii et ma lähen  kõigepealt uuele katsele ja kõik läheb otsast peale. Tänu lahkele võistluskaaslasele saan jääaugu süvendatud. Minu ettekujutletav stardilipp langeb alles nüüd asun püüdma. Kaugel kõlavad hõisked reedavad, et esimesed õnnelikud on,  kui mitte juba finišis, siis vähemalt vahefinišis. Viie päeva eest lasti siia ühtekokku 130 märgisega ahvenat,  kiiska ja särge. Nende maisele väärtusele on lisatud rahaline vääring. Liha poolest hinnatud kalast on saanud kui ihaldatud  võidunumber üüratus lotomasinas. Kuigi kala, elapüük võib-olla ka niisama tore ajaviide  siis täna ollakse Viljandi järve jääl eelkõige auhinnajahil. Ma olen näinud, et mitmed inimesed tegelikult vahetavad oma asukohta,  puurivad mitmeid auke ja võib-olla see, et mina siin ühe  koha peal seisan, ei olegi kõige targem mõte. Aga no ma proovin tõestada vastupidist. Mul on igatahes tunne, et ma jäängi seda kala siia täna püüdma. Vahepeal peaks muidugi kontrollima, kas. Mitte seda, et kas kala on otsas, aga seda,  et sööt pole ära söödud. Kusagilt eemalt kostab järjekordne rõõmus hüüd,  keegi on õngitsenud kala, aga kui suure ja kas märgisega  või ilma? Kui me juba kalal oleme, siis miks mitte rääkida kalamehe juttu. Mõned aastad tagasi õnnestus mu sõbral ka ühest väikesest  Eestimaa järvest püüda peaaegu 15 kilogrammiline haugipurakas. Ja tekib küsimus, kuidas sellisest väikesest august suur  kala kätte saada. Nad võtsid appi kirved, raiusid paar tundi augu suureks  suureks ja lõpuks õnnestus ka see suur haug sealt välja tirida. Minul pole aga isegi mitte algaja sikutipüüdja õnne. Võib-olla võtan ma asja liiga tõsiselt või  siis vastupidi, ei oska kasutada õigeid võtteid. Olen püsinud mitu tundi, pea liikumatuna  ja mul hakkab külm. Istun ja seisan vaheldumisi. Minu lootus õngitseda kala jahtub koos entusiasmiga. See, mis inimesed talvel kala püüdma ajab,  on minu jaoks, tunnistan, päris mõistatuslik. Sest no mõelge, praegu on väljas võibolla kuskil miinus viis  kraadi ja mul Mul on tõsiselt külm. Aga mis juhtuks siis, kui näiteks temperatuur? No kui päike ära läheb, siis langeb kindlasti alla miinus 10 kraadi. See on juba täielik kõngemine. Sooja hoidmiseks oleksin võinud vähemalt uisud kaasa võtta. Oleks saanud vahepeal sõita. Ma saan aru nendest meestest nendest kalameestest,  kellel on kodus kurjad naised siis üks päev kala,  püüdes veeta, on hea võimalus saada üks päev rahu. Aga muidu. Ma ei tea, kui on head naised, ärge küll kalale minge. Tegelikult on päris kummaline üldse see,  et mõnel inimesel täna on näkanud. Sest mõelge tipphetkel püüdis siin täna kala ligemale 10000 inimest,  mõelge, milline müra kostus alla vette läbi  selle järvejää. Meie jutt hõisked ning ka liikumine on kaladel hästi kuulda. Vee keskkonnas levivaid võnkeid ja helilaineid tajuvad kalad  kuulme kivikeste ehk otoliitidega ning kaladele ainuomase  küljejoone elundiga. Iseasi muidugi, kui palju nad rahvamassi kohalolekust ennast  häirida lasevad. Teeb ikka meele mõrudaks küll püüda tundide viisi kala ja. Mitte midagi saada. Hea meel on mul siiski selle üle, et sain veeta toreda päeva  koos kaasmaalastega. Teinekord valiksin võib-olla mõne muu tegevuse. Mitte midagi. Oskad sa öelda, mis ma tegema peaks? Mis mul otsas? On ma arvan, et üks konks, aga võib-olla vale konks. Arvan, et lõppkokkuvõttes polegi niivõrd oluline,  miks mul kuldne kala püüdmata jäi. Sain oma aja pühendada hoopis selleks, et õppida  ja paremini ennast ja teisi inimesi mõistma. Teen tänasest päevast järelduse, et meid on siin kiivalt  hoidnud inimloomuses varitsev sõltuvus, hasart  ja saagihimu. Kuid lisaks veel üks loomupärane omadus sotsiaalsus sõprade  ja tuttavatega looduses veedetud aeg kosutab  ja tekitab haruldaselt hea tunde. Kuldkala ehk karassius, auratus, auratus aretati hõbekogrest  nelja ja poole 1000 aasta eest Hiinamaal akvaariumi kalaks. Teda esineb enam kui 100 liigina ja ta elab üksnes akvaariumides. Meie teadvuses ujub aga muinasjuttude ja anekdootide kuldkala,  kes täidab meie kõige julgemaid soove kusjuures  nii muinasjuttudes kui ka anekdootides sünnib sellest vaid  paksu pahandust. Seepärast soovin ma meile kõigile risti vastupidiselt meie  sisemistele soovidele, et me tegelikult oma kuldkala mitte  kunagi ei Tabaks. Tänase saate lõpetab noor kuldkalakütt Sander loite. Kolm osoon.
